Kevadel sündis kolm varssa. Musta mära varss oli haige kohe algul. Püsti ta ise ei saanudki. Ei arvatud, et ta esimese öö yle elab. Ninast ei käinud õhk läbi, vaene mehike ainult vilises. Valus oli kuulata, kuidas toored kopsud kõigest jõust õhku sellesse teravalt väljatunginud ribidega kehasse tõmmata püüdsid. Ribid liikusid sisse-välja, iga hingetõmme oli tohutu ponnistus. Kuidas tema ikkagi ellu jäi, ei tea. Ime. Helekõrvi mära varss oli terve ja ilus nagu varsad tavaliselt ikka. Lainelise puhta karvaga, kräsusabaga, peenikeste jalatokkidega kepsakas olevus. Tumekõrvi mära varss oli kõige ilusam, täheke otsaees, hoiak uhke kui võistlusratsul. Aga tumekõrvil märal kukkus järgmisel ööl pärast varsa sündi emakas välja ning ta kannatas kohutavates piinades enne kui valu igaveseks vaigistava süsti sai. Varss jäi üksi. Prooviti panna teda teiste varsaga märade alla, aga need peksid ta armutult eemale. Ei antud alla, hangiti kibekähku kunsttoitu. Mära kaotus oli kole, aga laps tuli igal juhul päästa! Järgnes öid ja päevi hoolsat lutitamist, kuni üksik varss haigestus, tekkis kõhulahtisus ja vedelikukaotus. Tema elu kestis kaks nädalat. Tol hetkel tundus tohutult ebaõiglane, et elulootuseta jäetu jäi kõigist raskustest hoolimata ellu, aga täiesti terve ja tubli varsake pidi elu jätma.
Surma on nii palju. Mida aeg edasi, seda rohkem. Seda igerikku hobukest, kes kasvas hingamishädaga varsast, ei ole ka enam. Kolmeaastaselt sai esimesed ja viimased tiirud. Ei ole kitsetallesid, kellest üks sündis surnult ja teine suri paarikuusena kummalisse kõhutõppe.
Ei ole kassi, kes lihtsalt kusagile ära kadus. Ei ole hanesid, kelle elu lõpetasid rebased, ei ole ka hanepoegi, kes rottide saagiks langesid. Pääsupoeg suri, sest oli jalgupidi pesa külge kinni jäänud, rippus seal pea alaspidi kuni ta leiti ja alla võeti.
Millal me harjume....?
No comments:
Post a Comment