Muster

Oli minu vaba nädala lõpp, mis pidanuks tähendama: mina
pisividinaga neljapäeva õhtul maalt linna, et siis reede
hommikul metsikut taltsutama minna. Eriolukorra tõttu
pidi liituma ka suurem vidin ja neljapäevaõhtu muutus
reedehommikuks reedehommikuse transavajaja tõttu.
Tühine muutus.
Reede hommikul tuli järgmine pööre: vaja hoopis
Viljandi kaudu ringiga minna, sest kellegi teise
vidinate isa oli ootamatult haigestunud (vahel on ka
oodatud haigestumisi, seepärast ütlengi nii ;)), aga
vidinad vajasid transat linna (ja sealt teisele maale
ja sealt edasi suurüritusele, aga need kaks viimast
käiku selgusid alles hiljem).
Teel Viljandisse tuli hääletaja, sõitis tundmatusse
külasse, ja ühes teises tundmatus külas oli kaks kassi
surnuks sõidetud. Üks oli väga verine ja teisel olid
roosad soolikad väljas.
Viljandist liitus meiega kaks transahädas vidinat,
mis täitis auto kokku 4/5-ga ühe vanaema ja vanaisa
lapselastest. Naerdi prügiautosid, tiriti juukseist, räägiti
püssijuttu, söödi komme. Üks eriti kommine tegelane
vajas kiiret näoküüri, aga pesuks otsitud jõe kaldad
osutusid liiga kõrgeks ja saviseks, mis tähendas
lastaolla seljavõitu puhtusearmastuse üle.
Pakid said üle antud ja samas ka teatavaks tehtud
plaan järgmise päeva reisi kohta: paneme ühte autosse
4 täiskasvanut ja 5 vidinat (vanust 8k kuni 6 aastat)
ja sõidame maale ja siis peole. See oleks siis kõigi munade
ühte korvi ehk ühe suguvõsa kõigi järeltulijate ja mitme
nendega seotud isiku ühte autosse panemine. Ja kui
leidub keegi, kellele see idee ei meeldi, siis võib koosseisu
vähendada ühe suurema ja ühe kõige väiksema võrra, mis
asetaks võõra rooli taha ühe kolmest: kellegi, kes oma lube
pole kasutanud vist ...üldse?, kellegi, kes sõita ei julge
või kellegi, kes juba ammu vanuse pärast
autojuhiks olemise ära on lõpetanud. St, kui ei meeldi,
anna auto siia, riskime omal käel, sina võid linna jääda.
See ei loe, et sel juhul oleks kogu minu linnasõit väga mõttetu,
sest metsikule autota ligi ei saa ja metsik on ainus põhjus,
miks peab alati igal võimalusel linna tulema. Sellesse päeva
kuulus ka polikliinikuseiklus -- selline uskumatult
palju aega nõudev ja tulutu ettevõtmine.

Head oli ka: metsik sai esimest korda sadula selga, pukitas
sellega mõned ringid ja natuke veel, siis rahunes
ja lõdvestus niipalju kui närv lubas. Isegi boksist väljumine
ja kojuminek sujusid vahejuhtumiteta. Leivatükke kulub
ainult meeletult. Kommitamine (sh võilillelehtedega) näib
olevat kõige selgem sõnastus mõttele "rahune, sinuga
ei juhtu midagi halba".