Wednesday, August 31, 2011

Kättevõtmise asi

Olen enda juures märganud, et vahel käies vehib vasak käsi veidi vähem kui parem. Eks inimesed ole ikka ebasümmeetrilised... Ja siis eile trennis tuli äratundmine. Ratsutajate üks põhipoosidest (nii nagu lumelauduritel pool-lamaskil istuli mäel, laud risti ees toeks) on ju sammus ratsmed paremas käes, vasak käsi otse alla rippumas. Ilmselgelt ei või see vasak käsi seal niisama vehelda. Sellist rippumist on käsi harjutanud pikki aastaid, pole siis ime, et ta ka muul ajal seda teha üritab.

Autoga järsemat kurvi võttes taban end üritamast istuda kurvisuunalise kanninuki otsa, et saaks tasakaalustatuma pöörde, midagi galopipirueti taolist. Jalgsi liigeldes teen poolpeatusi ja joostes jälgin impulssi, trepist üles minnes kontrollin, kas tagajalad ikka astuvad piisavalt keha alla. Kõike seda ei tee ma meelega, vaid lihtsalt avastan end äkki niimoodi "sõitmas". Siis on natuke aega naljakas.

Ja päriselt olen ma nagu sült hobuse otsas. Jalad laperdavad ja käed sebivad. Ainult suure keskendumise ja tõsise pingutusega saan end rohkem paigale ja vähem hobust segama. Teistel näib kõik hulga lihtsam olevat. Väiksemana ma ei sebinud, mis siis nüüd lahti on? Vahe on olemas: mul pole treenerit, kes parimat peeglit etendaks... Külalisesinejaid õnneks vahel on ja neist on palju abi. Homme üritan jälle parem olla.

Tuesday, August 30, 2011

M

Moska, hall vibalik tulesäde, eest õrnakene. Noorena tõusis tihti püsti ja kukkus üle selja. Vahel sai sealt ka otse barjäärile astuda. Mäletan mingeid ümberhüppeid, mille ta läbis 8 sekundiga (takistusi oli muidugi vähe ka seal). Ühel võistlusel kutsuti ta välja nimega "Moskva". Viimane poni, kellega Tondilt Veskas võistlemas käisin.

Memory Lane, väike ja närviline tumekõrb, tuli koos Black Uhuruga.

Maybe, Auli kabjapoolik. Kabi oli lõhki, enamvähem nagu sõrg, aga nii palju kokku liimitud, et hobune ikka liikuda sai.

Mombol, must väike hüppekas. Polnud just kõige osavam, aga vähemalt nunnu.

Maurus, hall eesti-araabia ristand. Kiire, kerge, lennukas, vahel lausa tuline. Sõites võis ootamatult kõigi nelja jalaga kõrgele õhku karata, aga selle sai ta andeks -- niivõrd mõnus oli see temaga kulgemine. Koplis tiirutas aina edasi-tagasi aia ääres. Oleks-poleks, aga oleks tahtnud ta endaga kaasa võtta ja tegeleda, aga ta polnud ju minu... Suri liivakoolikutesse suurtes valudes, mitu kilo liiva kõhus.

Mani Mekkeri (money maker, get it? ;)), linalakk efektne soome täkk. Traavellikud käigud, aga hea koolituse ja muidugi ilu-lisapunktide tõttu on korjanud kuhjade viisi rosette ja auhindu.

Maila või Maali, Muuvi (võik, kõhnapoolne väikehobu)

Friday, August 26, 2011

L

Luxor, suur helekõrb kuldse läikega kolmevõistleja/takistussõitja. Minu ajaks vana ja kulunud, mokk ripakil, eetsirandmesuse õpikunäide. Pärast kippusid jalad liigestest välja tulema, siis saadeti... ei, mitte sanatooriumisse.

Livaan, käruhobune. Mitte et ta ees oleks käinud, aga ta esijalad olid uskumatult lühikesed, nii et kogu hobune nägi välja kui käru. Kaua ei saanud tema välimuse üle imestada, läks sinna, kuhu Luxorgi... ei, mitte ekskursioonile.

Leonora, eeskujulik sugumära. Hea iseloomuga, andis edasi lahtiseid liikumisi. Ühe mu hea sõbra ema. Pisikesevõitu lapsed tulid.

Ljupin, helekõrb koolihobu. Marika, Keijo käes olnud, teisi ei mäleta. Oskas elemente GP-ni, aga räägitakse, et valikuliselt. Ljupin nimelt valis, kuimitu ühe tagant jalavahetust ta on nõus tegema: ei ühtki rohkem kui skeemis nõutud. Leonora isa.

Lisette, Ljupini kuulsaim järeltulija, takistussõiduäss.

Kõiksugused Lordid, Lexus, A Little Big Man, Loto (Merlega alustanud, siis lennuk)

Tuesday, August 23, 2011

Kodutu

Pühapäev algas vara. Annette rääkis palju ja huvitavalt, nii et tekkis kohe isu Metsiku peal kõik järele proovida. Eriti vahva oli, kuidas üks hall kangikasvatatud noorhobune hetkeks tsüklist välja päästeti. Miks sa teda praegu lõid stekiga? Harjumus... Üleminekud said viksitud kergeks ja heaks jala-käe-keha koostööga: üleminekud ja klassikalised võtted nagu kergelt õlg sisse, poolpeatused. Vahel on vaja ka õigel hetkel istumiskontidega suruda, aga ainult korraks. Piitsutamine ei olnud ka ehmumist ja üldist krampisolekut ära võtnud. Luba tal asjadega enne tutvuda, las vaatab lähemalt! Tulemus -- palju kergem, pehmem, ühtlasem, peksuta liikuv hobune.
Ja siis veel teised jutud, nagu jalavahetuse õpetamine või üldse, hobuse jalgade liikumisega arvestamine -- kuidas ikkagi saab mööda volti nii joosta, et tagumised täpselt esimeste trajektoori läbivad. Kui mõlemad tagumised teevad ühepikki samme, siis kusagile peab see sisemise jala lühema tee ülejääk minema. Näiteks hakkab hobune 4-s jäljes jooksma (tagumik väljas, kere ei paindu) ja tagukad astuvad selgelt risti. Tegelikult peab sisemine jalg tegema lihtsalt kõrgema sammu. Loogiline, eksole.
Õhtul avastasin end nõutult lukus ukse tagant. Võtmed olid kusagil kirdes ega plaaninud tagasi tulla enne paari päeva. Ma olin nii üksi... sellised tuttavad, kelle juurde ööseks minna oleks saanud, olid rohkem kui 200km kaugusel. Läbirääkimisteks poleks telefonil akut nagunii jagunud, viimane pulk (no täpikene) ainult alles veel. Oli juba õhtu ka ja pidin hommikul tööle minema. Must olin kah veel. Lähim motell oli umbes 3km kaugusel, hakkasin sinnapoole lonkima, aga enne veel tuli meelde, et tööl on vahetuse vahetus ja hiilisin hoopis sinna sisse. Pidin hankima varuriided, sest enda omad olid kapis luku taga, aga võti kodus, mis oli ka luku taga. Ja ka töövahendid olid luku taga, aga minimaalse vajaliku sain ikka kokku küsida, kui tarvis läks.
Osutusin sel ööl nõutud kaubaks ja sai mõne kasuliku asja ka tehtud. Tore. Ainult et hirmus külm ja väsimus... Tööl on kõik kohad läbikäidavad ja hästi valgustatud.
Läksin hommikul esimese rongiga 15km metsiku suunas. Perroonil oodates kõikusin kui tugeva tuule käes, peaaegu jäin püstijalu magama. Rongis istudes enne ja pärast konduktorit magasin juba sügavalt. Panin äratuskella, muidu oleks Tallinnasse maganud ennast. Või Tartusse, sest pilet oleks tahtnud vahepeal värskendamist. Sain ikka õiges kohas maha napilt. Sealt oli veel üle 5km kõmpida, aga aega mul ju oli! Kõik hommikused asjad olid ilusti olemas: udu, kaste, teojäljed kruusateel, veepärlitega ämblikuvõrk, mingi veider kopitanud hais, piiritusekraadiklaasi punase osa kujuline vihmauss, rebane, külm. Rebane oli nii julge, kõmpis üle tee ja nuuskis ringi. Siis ta märkas mind. Kõrvad läksid tahapoole plaksti vastu pead ja mehike lendas noolena põõsasse, vaid hetk enne metsa sisenemist keeras pead ja kontrollis, mis ma teen. Kõmpisin ikka edasi, vahepeal fliis pea ümber mässitud, et vähem kärbseid krae vahele ja silmadesse trügida saaks.
Hobused olid alles sees. Metsik vaatas mind üllatunult. Tulin valelt poolt ja valel ajal. Tegime siiski samu asju, mis tavaliseltki. Tere-puhtaks-trenni. Nii vahva on, kui küsin talt midagi ja ta lõpuks tõepoolest võtab end kokku ja teeb "hõkk" ja saabki hakkama. Nii sai trenn ka laksust otsa, kargasin kohe maha ja jalutasime.
Venitasin mis venitasin, aega ja und oli ikka liiga palju. Tukkusin tunni hobusetekil, fliis üle pea, taustaks mingi alarmi piiksumine. Võtmed pidid õhtuks ikkagi koju jõudma. Kõmpisin siis 7km suure teeni. Kas ikka on oktoobris sinna rogainile vaja minna? Bussipeatuse kandis oli jalakäijate päralt uus asfalttee. Mingid jutid jooksid neist üle. Sipelgad olid oma jäljed sisse tallanud! See tundus nii uskumatu, aga tõepoolest olid seal selged sikisakilised rajad sees, vahel risti üle minu tee, vahel ka suurema nurga all. Ja ühes kohas olid nad asunud ka tunnelit ehitama. See oli umbes kaks sentimeetrit lai, üks kõrge ja kümme pikk ehitis teeserval, kokku pandud liivateradest ja sobivast sodist. Jalakäija jalale ei muud kui väike liivatriip, aga nemad ehitasid täie tõsidusega ikka edasi.
Bussiaegu ma ei teadnud, aga poole tunniga midagi tuli ja sinna ma ka magama läksin. Siis poodi ja raamatukokku aega laiaks lööma. Järgmine oli pargipingiplaan, aga õnneks lõppesid enne kannatused ja sain lõpuks pikali kukkuda omaenda voodisse. Olin olnud 24 tundi kodutu ja 36 tundi magamata. Mis see õppetund nüüd oligi...? Ma teadsin niigi, et abi paluda ei suuda; küllap 5km raadiusest mõne tuttava ikka oleks leidnud, kes katust oleks jaganud, aga ei taha tülitada niimoodi pühapi õhtul. Ja ma polnud mingis surmahädas ka. Võibolla peaks hakkama võtit mati alla peitma? Korrusmajades vist niiväga levinud võte pole. Ma pole vaadanud ka tegelikult... võibolla on pooltel majaesistest kividest midagi all peidus.

Sunday, August 21, 2011

K

Kaali, minu esimene võistlusponi. Skeem oli helppo B:0 ja parkuur 60cm. Tegin talle lakka võrgu valge leukoplaastriga, nagu siis ikka kombeks oli. Paar pilti on ka, kus mu jalad kaugele alla ripnevad ja riietus on lausa ilge. Kaali ise oli muidugi nunnu. Tema otsast on mustmiljon algajat läbi käinud. Ideaalne õpiponi, rahulik, aga mitte uimane.

Kuller, võik piimapakikujuline lastehirm. Vahel oli tema boksist kuulda nuttu, raginat ja tümpse. Kui enne trenni hobuseid jagati, siis kõigepealt tulid ponid ja keerulisemad hobused, sh Kuller. Trennilised olid siis pisi-pisikesed, üksteise taga peidus ja mööda seinaääri õhukeseks veninud. Kui raskem osa möödas, hingasid järelejäänud kergendatult ja kasvasid hetkega poole pikemaks. Kulleril on siiski olnud ka fänn: Pelle. Pelle ise oli sellepärast ka teiste lemmik, et hobujagamise kullerivõrra lihtsamaks tegi. Kuller oli esimene Tondi poni, kes raha teenima hakkas, isegi telekas uudistes näidati teda sel puhul. Ei läinud muidugi kaua, kui tasulised trennid mürinal peale tulid ja siis polnud raha eest ratsutamises enam midagi erilist.

Kagorta, tumekõrb mära, Kongo ema.

Kongo, must sametine Margoti memmepoeg.

Kontur, must koolihobune. Vahva kael oli tal, pikk ja lihaseline -- aga selline, mis rõngasse kippus minema. Kukalt kõrgemaks kohaks saada oli tal väga keeruline. Veskimetsa avapidustustel oli Kontur ülemeelik ja käis kahel jalal.

Kasper, kena punane torikas, kes hukkus Paldiski maanteel. Viisime hobuseid VolvoWC eest Hipodroomile. Ülesanne polnud keeruline, olime sedasama teinud mitmeid kordi ja teede vahel oli suur lai mururiba, kus autodele jalgu ka ei jää. Seekord oli Looga trollipeatuse kandis keset muru üks traktor. Sellest möödumiseks pidime vasakule hoidma, päris tee ääre lähedale. Ja muidugi pidi traktorist just selle möödumise ajal traktori käivitama. Mõned hobused ehmusid, Kasper hüppas autoteele. Sealt aga lähenes kohutava kiirusega auto... Mõni hetk hiljem jooksis Kasper karjudes edasi-tagasi, tagumine jalg sokina järel lohisedes; Kasperi ratsanik oli autoteel maas ja tõmbles. Me kartsime, et nüüd on küll mõlemad minekul. Peagi heitis Kasper pikali ega karjunud enam (kui jube on hobuse valukarjumine...). Pea oli püsti, aga nina toetus maha, ja ta lõõtsutas. Kiirabi tuli ruttu ja teadvusetu ratsanik kühveldati peale. Kasperi valud lõpetati kohapeal. Hiljem tulid politsei ülekuulamised: kes kus ja mida tegi? Autojuht oli olnud joobes ja kiirust ületanud. Ratsanikul olid muude vigastuste kõrval lõualuud sodiks, nii et ta pidi jupp aega läbi kõrre sööma-jooma, sest lõuad olid traatidega kinni tõmmatud. Kasperist oleks saanud üks järjekordne tore grupitorikas, aga seekord läks teisiti.

Kaliber

J

Joonas, Raido suur läbi-seinte-võistlushobu. Hüpetel ägises. Arvatavasti kartsid takistused teda, mitte vastupidi.

John, suur väljapraagitud hüppekas, kes käinud kiirelt käest-kätte. Nüüd rahulikuma elu peal närve ravimas, tegeldakse tasa ja targu.

Algul arvsin, et ega J jääbki esindamata, aga näed, I-ga viigis!

I

Irbit, tore viiekate traavel. Kõrge tumekõrb, valgete sokkidega, pika paksu lakaga, mis kahele poole kaela langes. Muidu vaikne ja viisakas, hüpates veidi tuline.

Igrivaja, must särtsakas loosihobune sõpruskohtumisel Leningradis. Meile pandi hobused valmis ja toodi ette. Mulle musta mära toonud mees võttis mul jalast kinni ja ütles: püsi ainult rahulikult seljas, siis ta võidab! Kuigi süsteemis tuli kahe fulee asemel hops-ja-välja, ei tundunud ta siiski kontrolli alt täiesti väljas. Pigem oli ta kerge, elav, tähelepanelik ja kiire. Võitsime tõesti, auhinnaks 80 rubla, mis moondus hiljem taskuraadioks.

Inda, ilulilleke. Tol ajal meie jaoks uue hobuseliigi esindajaid: oma ainsasse hobusesse raha uputav omanik, viimasepeal varustus, uusimad treeningvahendid (no need igasugused nöörisüsteemid), ratsastus tellitakse profilt. Nüüd on selliseid hobuseid karjadekaupa.

Sunday, August 14, 2011

Trenn on ohtlik

Hiljuti võeti meedias üles trenni ohtlikkuse teema. Ohustatud pidid olema just harrastussportlased, kes pidavat trennimisest sõltuvusse jääma ja üle pingutama. Minul pole küll midagi karta, täna olid sel aastal teist korda rullid all ja sain ikkagi selle 21km ajalimiidi sees sõidetud. Rulluiskude rattad olid pärast täitsa väsinud, kulunud ja kriimulised. Endal pole mingeid erilisi tundeid peale jalalabade välimiste külgede kramplikkuse. Niisiis... milleks üldse seda trenni teha, kui tegemata ka ära ei sure? Keegi kusagil ütles, et kui on valida, kas joosta või käia, siis käi. Käia või seista -- seisa. Seista või istuda -- istu. Istuda või pikali olla -- ole pikali. Ärkvel olla või magada -- maga.
Olgu, teine asi on siis, kui tahad ikka mingit arvestatavat tulemust ka kirja saada. Kui ma arvaks, et võiksin mingil alal jube osav olla, siis ma tõenäoliselt tegeleks selle asjaga põhjalikumalt. Näiteks Minesweeperis olen päris osav. Experdi saan tihti alla 100 sekundi tehtud. Rekord on midagi 70-ga. Aga olümpiale sellega ei pääse. Pealegi on kiiremaid ka kindlasti palju.


***

Nüüd on homme. Hobukese pea pole enam paistes ja saime murul-liival sirgeid teha. Kõveraid ka. Metsik kartis täna... ristikheina. Oli selline valgeks läinud lehtedega puhmas -- ilmselgelt järjekordne hobusööja. Kas ta siis tõesti ei mäletanud, kuidas pool tundi varem sarnastel ristikutel ise päid otsast hammustas?


***

Telekas oli just Trieri "Antichrist" ja nüüd pole üldse mõtet magama minna. Mul tulevad päevaasjad ju kohe unedesse, aga midagi nii jubedat pole sinna küll tarvis. Peaks midagi kerget peale vaatama, aga nii hilja pole enam suurt valida ka. Steve helistas kogemata :) Mis tõenäosusega veel selline asi juhtuda saab? Ta on ju nii viisakas alati, et minusugusele poolvõõrale ei helistaks ta kunagi nii hilja õhtul. Oli kogemata valele nupule vajutanud. Siinkohal on hea meenutada üht tema ütlust: "I like my competitors, because they make me look so much better." Ja nii ongi. Ai mulle meeldivad sedasorti targad inimesed.

Saturday, August 13, 2011

H

Hetagur, pisike must koolihobune. Temaga sai keegi Tondil veekraani vastu tohutu põlvevigastuse. Nooruses pullivend, vanemana koolisõitjate raudvara, veel vanemana grupirahva lemmikhobu. Paksu pika sabaga. Hetsu oli ehtne sõberhobune, jooksis järel kui kutsu. Pani täie galopiga järele ja sai alati niimoodi pidama, et inimesele otsa ei astunud. Mõnikord "jõngutas". Võimalik, et sadul tegi haiget -- suur mügar ka seljal -- , aga sel ajal mingit sadulapassimise luksust olemas polnud. Ükskord sain võistlustel pealtvaatajalt kooki selle eest, et me nii nunnud ja toredad välja nägime. Võistlustulemus ise seekord kuigi hea polnud, niisiis oli see kook mingilgi määral lohutuseks. Suri grupihobusena trennisurma.

Hota, kohvermära. Ma päriselt ei teagi, miks teda niimoodi nimetati, kas oli see tema peakuju või kandiline kere... Hota kapju lõigati tagurpidiasendis, st hobune riputati Tondi maneežis jalgupidi lakke. Suured kabjad olid tal, nagu supitaldrikud...

Hiiva, tumepunane grupihobu, kes oleks ka jahukoti lahkelt üle takistuse seljas vedanud. Mõnes mõttes vedaski...vahel olid soomlased nii purjus, et kannatanuksid iseseisvuse poolest jahukotivõrdluse välja küll. Kott oleks muidugi natuke võitnud, aga tühja sellest enam.

Haiko, ägisev hüppemära. Enamasti lammutas parkuuris kahekohalise arvu jagu miinuspunkte maha. Teadis, mis on raudlatt... ega hoolinud sellest suuremat.

Halifax, tumepunane kena välimusega täkk. Täkupagas oli nii pikalt ripakil, et joostes aina plagises; hobuke pidi tagajalgu veidralt harkis hoidma, et mitte traavis hellemaid kehaosi otsast põrutada.

Hektor, grupitorilane. Alati valmis.

Haller, linalakk grupitorilane. Võis traavis jalgu loopida uhkemini kui mõni koolisõiduhobune.

Haiba, Heila, Haldi, Honda, Hella, Hermelini järglaste pikk rodu, Hohlatka