Kaali, minu esimene võistlusponi. Skeem oli helppo B:0 ja parkuur 60cm. Tegin talle lakka võrgu valge leukoplaastriga, nagu siis ikka kombeks oli. Paar pilti on ka, kus mu jalad kaugele alla ripnevad ja riietus on lausa ilge. Kaali ise oli muidugi nunnu. Tema otsast on mustmiljon algajat läbi käinud. Ideaalne õpiponi, rahulik, aga mitte uimane.
Kuller, võik piimapakikujuline lastehirm. Vahel oli tema boksist kuulda nuttu, raginat ja tümpse. Kui enne trenni hobuseid jagati, siis kõigepealt tulid ponid ja keerulisemad hobused, sh Kuller. Trennilised olid siis pisi-pisikesed, üksteise taga peidus ja mööda seinaääri õhukeseks veninud. Kui raskem osa möödas, hingasid järelejäänud kergendatult ja kasvasid hetkega poole pikemaks. Kulleril on siiski olnud ka fänn: Pelle. Pelle ise oli sellepärast ka teiste lemmik, et hobujagamise kullerivõrra lihtsamaks tegi. Kuller oli esimene Tondi poni, kes raha teenima hakkas, isegi telekas uudistes näidati teda sel puhul. Ei läinud muidugi kaua, kui tasulised trennid mürinal peale tulid ja siis polnud raha eest ratsutamises enam midagi erilist.
Kagorta, tumekõrb mära, Kongo ema.
Kongo, must sametine Margoti memmepoeg.
Kontur, must koolihobune. Vahva kael oli tal, pikk ja lihaseline -- aga selline, mis rõngasse kippus minema. Kukalt kõrgemaks kohaks saada oli tal väga keeruline. Veskimetsa avapidustustel oli Kontur ülemeelik ja käis kahel jalal.
Kasper, kena punane torikas, kes hukkus Paldiski maanteel. Viisime hobuseid VolvoWC eest Hipodroomile. Ülesanne polnud keeruline, olime sedasama teinud mitmeid kordi ja teede vahel oli suur lai mururiba, kus autodele jalgu ka ei jää. Seekord oli Looga trollipeatuse kandis keset muru üks traktor. Sellest möödumiseks pidime vasakule hoidma, päris tee ääre lähedale. Ja muidugi pidi traktorist just selle möödumise ajal traktori käivitama. Mõned hobused ehmusid, Kasper hüppas autoteele. Sealt aga lähenes kohutava kiirusega auto... Mõni hetk hiljem jooksis Kasper karjudes edasi-tagasi, tagumine jalg sokina järel lohisedes; Kasperi ratsanik oli autoteel maas ja tõmbles. Me kartsime, et nüüd on küll mõlemad minekul. Peagi heitis Kasper pikali ega karjunud enam (kui jube on hobuse valukarjumine...). Pea oli püsti, aga nina toetus maha, ja ta lõõtsutas. Kiirabi tuli ruttu ja teadvusetu ratsanik kühveldati peale. Kasperi valud lõpetati kohapeal. Hiljem tulid politsei ülekuulamised: kes kus ja mida tegi? Autojuht oli olnud joobes ja kiirust ületanud. Ratsanikul olid muude vigastuste kõrval lõualuud sodiks, nii et ta pidi jupp aega läbi kõrre sööma-jooma, sest lõuad olid traatidega kinni tõmmatud. Kasperist oleks saanud üks järjekordne tore grupitorikas, aga seekord läks teisiti.
Kaliber
Kuller, võik piimapakikujuline lastehirm. Vahel oli tema boksist kuulda nuttu, raginat ja tümpse. Kui enne trenni hobuseid jagati, siis kõigepealt tulid ponid ja keerulisemad hobused, sh Kuller. Trennilised olid siis pisi-pisikesed, üksteise taga peidus ja mööda seinaääri õhukeseks veninud. Kui raskem osa möödas, hingasid järelejäänud kergendatult ja kasvasid hetkega poole pikemaks. Kulleril on siiski olnud ka fänn: Pelle. Pelle ise oli sellepärast ka teiste lemmik, et hobujagamise kullerivõrra lihtsamaks tegi. Kuller oli esimene Tondi poni, kes raha teenima hakkas, isegi telekas uudistes näidati teda sel puhul. Ei läinud muidugi kaua, kui tasulised trennid mürinal peale tulid ja siis polnud raha eest ratsutamises enam midagi erilist.
Kagorta, tumekõrb mära, Kongo ema.
Kongo, must sametine Margoti memmepoeg.
Kontur, must koolihobune. Vahva kael oli tal, pikk ja lihaseline -- aga selline, mis rõngasse kippus minema. Kukalt kõrgemaks kohaks saada oli tal väga keeruline. Veskimetsa avapidustustel oli Kontur ülemeelik ja käis kahel jalal.
Kasper, kena punane torikas, kes hukkus Paldiski maanteel. Viisime hobuseid VolvoWC eest Hipodroomile. Ülesanne polnud keeruline, olime sedasama teinud mitmeid kordi ja teede vahel oli suur lai mururiba, kus autodele jalgu ka ei jää. Seekord oli Looga trollipeatuse kandis keset muru üks traktor. Sellest möödumiseks pidime vasakule hoidma, päris tee ääre lähedale. Ja muidugi pidi traktorist just selle möödumise ajal traktori käivitama. Mõned hobused ehmusid, Kasper hüppas autoteele. Sealt aga lähenes kohutava kiirusega auto... Mõni hetk hiljem jooksis Kasper karjudes edasi-tagasi, tagumine jalg sokina järel lohisedes; Kasperi ratsanik oli autoteel maas ja tõmbles. Me kartsime, et nüüd on küll mõlemad minekul. Peagi heitis Kasper pikali ega karjunud enam (kui jube on hobuse valukarjumine...). Pea oli püsti, aga nina toetus maha, ja ta lõõtsutas. Kiirabi tuli ruttu ja teadvusetu ratsanik kühveldati peale. Kasperi valud lõpetati kohapeal. Hiljem tulid politsei ülekuulamised: kes kus ja mida tegi? Autojuht oli olnud joobes ja kiirust ületanud. Ratsanikul olid muude vigastuste kõrval lõualuud sodiks, nii et ta pidi jupp aega läbi kõrre sööma-jooma, sest lõuad olid traatidega kinni tõmmatud. Kasperist oleks saanud üks järjekordne tore grupitorikas, aga seekord läks teisiti.
Kaliber
No comments:
Post a Comment