Tuesday, August 23, 2011

Kodutu

Pühapäev algas vara. Annette rääkis palju ja huvitavalt, nii et tekkis kohe isu Metsiku peal kõik järele proovida. Eriti vahva oli, kuidas üks hall kangikasvatatud noorhobune hetkeks tsüklist välja päästeti. Miks sa teda praegu lõid stekiga? Harjumus... Üleminekud said viksitud kergeks ja heaks jala-käe-keha koostööga: üleminekud ja klassikalised võtted nagu kergelt õlg sisse, poolpeatused. Vahel on vaja ka õigel hetkel istumiskontidega suruda, aga ainult korraks. Piitsutamine ei olnud ka ehmumist ja üldist krampisolekut ära võtnud. Luba tal asjadega enne tutvuda, las vaatab lähemalt! Tulemus -- palju kergem, pehmem, ühtlasem, peksuta liikuv hobune.
Ja siis veel teised jutud, nagu jalavahetuse õpetamine või üldse, hobuse jalgade liikumisega arvestamine -- kuidas ikkagi saab mööda volti nii joosta, et tagumised täpselt esimeste trajektoori läbivad. Kui mõlemad tagumised teevad ühepikki samme, siis kusagile peab see sisemise jala lühema tee ülejääk minema. Näiteks hakkab hobune 4-s jäljes jooksma (tagumik väljas, kere ei paindu) ja tagukad astuvad selgelt risti. Tegelikult peab sisemine jalg tegema lihtsalt kõrgema sammu. Loogiline, eksole.
Õhtul avastasin end nõutult lukus ukse tagant. Võtmed olid kusagil kirdes ega plaaninud tagasi tulla enne paari päeva. Ma olin nii üksi... sellised tuttavad, kelle juurde ööseks minna oleks saanud, olid rohkem kui 200km kaugusel. Läbirääkimisteks poleks telefonil akut nagunii jagunud, viimane pulk (no täpikene) ainult alles veel. Oli juba õhtu ka ja pidin hommikul tööle minema. Must olin kah veel. Lähim motell oli umbes 3km kaugusel, hakkasin sinnapoole lonkima, aga enne veel tuli meelde, et tööl on vahetuse vahetus ja hiilisin hoopis sinna sisse. Pidin hankima varuriided, sest enda omad olid kapis luku taga, aga võti kodus, mis oli ka luku taga. Ja ka töövahendid olid luku taga, aga minimaalse vajaliku sain ikka kokku küsida, kui tarvis läks.
Osutusin sel ööl nõutud kaubaks ja sai mõne kasuliku asja ka tehtud. Tore. Ainult et hirmus külm ja väsimus... Tööl on kõik kohad läbikäidavad ja hästi valgustatud.
Läksin hommikul esimese rongiga 15km metsiku suunas. Perroonil oodates kõikusin kui tugeva tuule käes, peaaegu jäin püstijalu magama. Rongis istudes enne ja pärast konduktorit magasin juba sügavalt. Panin äratuskella, muidu oleks Tallinnasse maganud ennast. Või Tartusse, sest pilet oleks tahtnud vahepeal värskendamist. Sain ikka õiges kohas maha napilt. Sealt oli veel üle 5km kõmpida, aga aega mul ju oli! Kõik hommikused asjad olid ilusti olemas: udu, kaste, teojäljed kruusateel, veepärlitega ämblikuvõrk, mingi veider kopitanud hais, piiritusekraadiklaasi punase osa kujuline vihmauss, rebane, külm. Rebane oli nii julge, kõmpis üle tee ja nuuskis ringi. Siis ta märkas mind. Kõrvad läksid tahapoole plaksti vastu pead ja mehike lendas noolena põõsasse, vaid hetk enne metsa sisenemist keeras pead ja kontrollis, mis ma teen. Kõmpisin ikka edasi, vahepeal fliis pea ümber mässitud, et vähem kärbseid krae vahele ja silmadesse trügida saaks.
Hobused olid alles sees. Metsik vaatas mind üllatunult. Tulin valelt poolt ja valel ajal. Tegime siiski samu asju, mis tavaliseltki. Tere-puhtaks-trenni. Nii vahva on, kui küsin talt midagi ja ta lõpuks tõepoolest võtab end kokku ja teeb "hõkk" ja saabki hakkama. Nii sai trenn ka laksust otsa, kargasin kohe maha ja jalutasime.
Venitasin mis venitasin, aega ja und oli ikka liiga palju. Tukkusin tunni hobusetekil, fliis üle pea, taustaks mingi alarmi piiksumine. Võtmed pidid õhtuks ikkagi koju jõudma. Kõmpisin siis 7km suure teeni. Kas ikka on oktoobris sinna rogainile vaja minna? Bussipeatuse kandis oli jalakäijate päralt uus asfalttee. Mingid jutid jooksid neist üle. Sipelgad olid oma jäljed sisse tallanud! See tundus nii uskumatu, aga tõepoolest olid seal selged sikisakilised rajad sees, vahel risti üle minu tee, vahel ka suurema nurga all. Ja ühes kohas olid nad asunud ka tunnelit ehitama. See oli umbes kaks sentimeetrit lai, üks kõrge ja kümme pikk ehitis teeserval, kokku pandud liivateradest ja sobivast sodist. Jalakäija jalale ei muud kui väike liivatriip, aga nemad ehitasid täie tõsidusega ikka edasi.
Bussiaegu ma ei teadnud, aga poole tunniga midagi tuli ja sinna ma ka magama läksin. Siis poodi ja raamatukokku aega laiaks lööma. Järgmine oli pargipingiplaan, aga õnneks lõppesid enne kannatused ja sain lõpuks pikali kukkuda omaenda voodisse. Olin olnud 24 tundi kodutu ja 36 tundi magamata. Mis see õppetund nüüd oligi...? Ma teadsin niigi, et abi paluda ei suuda; küllap 5km raadiusest mõne tuttava ikka oleks leidnud, kes katust oleks jaganud, aga ei taha tülitada niimoodi pühapi õhtul. Ja ma polnud mingis surmahädas ka. Võibolla peaks hakkama võtit mati alla peitma? Korrusmajades vist niiväga levinud võte pole. Ma pole vaadanud ka tegelikult... võibolla on pooltel majaesistest kividest midagi all peidus.

No comments: