H

Hetagur, pisike must koolihobune. Temaga sai keegi Tondil veekraani vastu tohutu põlvevigastuse. Nooruses pullivend, vanemana koolisõitjate raudvara, veel vanemana grupirahva lemmikhobu. Paksu pika sabaga. Hetsu oli ehtne sõberhobune, jooksis järel kui kutsu. Pani täie galopiga järele ja sai alati niimoodi pidama, et inimesele otsa ei astunud. Mõnikord "jõngutas". Võimalik, et sadul tegi haiget -- suur mügar ka seljal -- , aga sel ajal mingit sadulapassimise luksust olemas polnud. Ükskord sain võistlustel pealtvaatajalt kooki selle eest, et me nii nunnud ja toredad välja nägime. Võistlustulemus ise seekord kuigi hea polnud, niisiis oli see kook mingilgi määral lohutuseks. Suri grupihobusena trennisurma.

Hota, kohvermära. Ma päriselt ei teagi, miks teda niimoodi nimetati, kas oli see tema peakuju või kandiline kere... Hota kapju lõigati tagurpidiasendis, st hobune riputati Tondi maneežis jalgupidi lakke. Suured kabjad olid tal, nagu supitaldrikud...

Hiiva, tumepunane grupihobu, kes oleks ka jahukoti lahkelt üle takistuse seljas vedanud. Mõnes mõttes vedaski...vahel olid soomlased nii purjus, et kannatanuksid iseseisvuse poolest jahukotivõrdluse välja küll. Kott oleks muidugi natuke võitnud, aga tühja sellest enam.

Haiko, ägisev hüppemära. Enamasti lammutas parkuuris kahekohalise arvu jagu miinuspunkte maha. Teadis, mis on raudlatt... ega hoolinud sellest suuremat.

Halifax, tumepunane kena välimusega täkk. Täkupagas oli nii pikalt ripakil, et joostes aina plagises; hobuke pidi tagajalgu veidralt harkis hoidma, et mitte traavis hellemaid kehaosi otsast põrutada.

Hektor, grupitorilane. Alati valmis.

Haller, linalakk grupitorilane. Võis traavis jalgu loopida uhkemini kui mõni koolisõiduhobune.

Haiba, Heila, Haldi, Honda, Hella, Hermelini järglaste pikk rodu, Hohlatka