Kui lugeda üles asjad, mida üks inimene kunagi teinud on, siis tuleb sellest väga pikk nimekiri, isegi kui elu ise päris lühikeseks jääb. Tehtud asjade nimekiri pikeneb iga päevaga, isegi siis, kui "mitte midagi ei tee".
Vastukaaluks on teine nimekiri: see on asjadest, mida pole kunagi teinud. Ma pole kunagi suitsetanud. Ma pole kunagi haikala söönud. Ma pole kunagi snorgeldanud. Ma pole kunagi ühtki luud murdnud. Ma pole kunagi Prantsusmaal käinud. See nimekiri on lõpmatu. Mul pole eesmärki seda nimekirja lühendada. See on ka võimatu: kui võtta lõpmatusest ära kasvõi kolmkümmend miljonit, on lõpmatus ikka sama lõpmatu kui enne.
Ma polnud sõitnud hobusega ümber vanaema maja. Ma polnud sõitnud Metsikuga ümber vanaema maja. Ma polnud uitanud Metsikuga lapsepõlvemetsades. See oli olnud üks mu unistusi. Nüüd on linnuke kirjas, aga sellel oli oma hind. Ma ei tea veel, kas sain makstud ühe korraga või on tegemist mingit sorti liisinguga. Võibolla tabab mind nüüd pikk jada ebaõnnesid. Karistuseks unistuse täitumise eest. Kass tuli 4 meetri kauguselt põõsast ja hakkas rahulikult teed ületama. Polnud mingit võimalust temast mööda vingerdada. Kas tal oli missioon? Kas tal oli üle ühe elu alles? Surusin käed kõvasti kõrvadele, aga tümp-tümp rataste all oli ikkagi liiga selgesti tunda. Enam ei saa ma kunagi öelda: ma pole kunagi olnud autos, mis on üle sõitnud millestki suuremast kui konn.
No comments:
Post a Comment