Ohtrad äikesevihmad ongi nüüd Metsiku karva pleekinudkuldseks lahjendanud. Mõned üleliigsed puhkepäevad on kõhu liiga suureks kasvatanud, võibolla pean sinna varsti rattad alla monteerima. Meil läks hästi see võistlus. Peaaegu. Koht oli parim, mis saadaval oli, aga rahule sai jääda ainult pooltega meist. Ma istun ju nagu mingi kõver junn! Kõige kurvem on, et ise ei tajugi, kui õudne see istumine kõrvalt välja näeb. Eks siis pildid näitavad ja masendavad. Pean istakutrenne võtma. Kohe.
Niisiis -- koht oli haruldaselt hea, järelikult peab seda külluslikku heaolu miski tasakaalustama. Esiteks see mainitud istak. Siis kaotasin ära kõik oma kaardid, sh ID-kaardi, pangaka ja juhiloa. Juhiloa peal oli täiesti ilge pilt, selline kiirkapis tehtud möhh-nägu, järelikult vedas? Tegelikult tundsin end kaartideta täiesti abituna. Ei saa söögirahalegi ligi. Arveid ka maksta ei saanud. Otsisin igalt poolt. Igalt Poolt. Peaaegu oleks tubagi korda saanud. Trennikapp oli veel jäänud. Seal oli kõike muud, aga mitte kaarte. Ja hobu oli kilpkonnaks moondunud. Arvatavasti kasutab spaatlit, muidu pole lihtsalt võimalik endale sellist ühtlast mudakilpi endale peale ehitada. Poole nädala pärast leiti mulle kaardid üles. Selge! Nüüd pidi hakkama jälle juhtuma. Pesumasin läks raginaga katki. Pidin pool päeva musta vett kühveldama ja poolikut pesu rookima. Töölt tuli väljakutse. Seal puhkepäevi ei loeta. Võtsin lapsed kaasa, saavad vähemalt huvitavaid masinaid näha. Aga see on ju jälle hea? Nooh... Metsiku kabi oli viimaks katki läinud. Sinna oli keegi talvel krihvidega sisse hüpanud ja poolest kabjast jooksis horisontaalne vagu läbi. Nüüdseks on vagu jõudnud umbes poole kabjani ja lõpuks ka ühest otsast alumise ääreni lahti kärisenud. Nüüd peab eriti ettevaatlik olema, sh ka vähem trennitama, aga siis kasvab kõht ja sellega koos surve poolikule kabjale. Siis läks saumikser katki. Läbipaistmatu valge kesta seest oli selgesti valgust näha. Sellist teeb näiteks kokkujooksev mootor. Pudru olin siiski napilt valmis saanud ja kõrvetasin sellega kohe keele ära. Kaks korda. Ja siis kutsuti jälle tööle -- järjekordne asi otsad andnud ja kindlasti tarvis kohepraegu ära parandada. Lõpetasin, kui pühapäevast oli puudu veel pool tundi. Nuuskan ja aevastan vaheldumisi, niisugune nohu on kallale tulnud, et vaata või kalendrisse: ega ometi juba talv? Aa, ja läpakas on pime. Surnud lambi asendaja, mida nii kaua sai oodatud, oli ka vale suurusega. Järsku nüüd hakkab paremini minema? Hullem võiks ka olla, näiteks siis, kui tuleks lotovõit. Ei taha mõeldagi, mis kõik pärast seda juhtuda võiks.
Täna oli vahepeal teistsugune juhtum ka. Võtsin Metsiku seljas olles puki otsast kordet, aga selle üks ots jäi maha lohisema. Hirmus ju! Proovisin, kas suudan Metsiku käigu pealt maha rahustada, aga ei. Pidin korde mingil hetkel käest viskama. Märkasin viskamise hetkel midagi rohus liigutamas. Hiigelkonn! Tulin siis tasakesi maha ja hiilisime Metsikuga eemale. Mispärast ta peab seal rohus niimoodi istuma küll? Sel konnal on seal siis sõbrad ka? Ma ei julgegi niimoodi enam murule minna, kui võibolla lapikustuvad seal iga sammuga keskid suurkonnad.
Niisiis -- koht oli haruldaselt hea, järelikult peab seda külluslikku heaolu miski tasakaalustama. Esiteks see mainitud istak. Siis kaotasin ära kõik oma kaardid, sh ID-kaardi, pangaka ja juhiloa. Juhiloa peal oli täiesti ilge pilt, selline kiirkapis tehtud möhh-nägu, järelikult vedas? Tegelikult tundsin end kaartideta täiesti abituna. Ei saa söögirahalegi ligi. Arveid ka maksta ei saanud. Otsisin igalt poolt. Igalt Poolt. Peaaegu oleks tubagi korda saanud. Trennikapp oli veel jäänud. Seal oli kõike muud, aga mitte kaarte. Ja hobu oli kilpkonnaks moondunud. Arvatavasti kasutab spaatlit, muidu pole lihtsalt võimalik endale sellist ühtlast mudakilpi endale peale ehitada. Poole nädala pärast leiti mulle kaardid üles. Selge! Nüüd pidi hakkama jälle juhtuma. Pesumasin läks raginaga katki. Pidin pool päeva musta vett kühveldama ja poolikut pesu rookima. Töölt tuli väljakutse. Seal puhkepäevi ei loeta. Võtsin lapsed kaasa, saavad vähemalt huvitavaid masinaid näha. Aga see on ju jälle hea? Nooh... Metsiku kabi oli viimaks katki läinud. Sinna oli keegi talvel krihvidega sisse hüpanud ja poolest kabjast jooksis horisontaalne vagu läbi. Nüüdseks on vagu jõudnud umbes poole kabjani ja lõpuks ka ühest otsast alumise ääreni lahti kärisenud. Nüüd peab eriti ettevaatlik olema, sh ka vähem trennitama, aga siis kasvab kõht ja sellega koos surve poolikule kabjale. Siis läks saumikser katki. Läbipaistmatu valge kesta seest oli selgesti valgust näha. Sellist teeb näiteks kokkujooksev mootor. Pudru olin siiski napilt valmis saanud ja kõrvetasin sellega kohe keele ära. Kaks korda. Ja siis kutsuti jälle tööle -- järjekordne asi otsad andnud ja kindlasti tarvis kohepraegu ära parandada. Lõpetasin, kui pühapäevast oli puudu veel pool tundi. Nuuskan ja aevastan vaheldumisi, niisugune nohu on kallale tulnud, et vaata või kalendrisse: ega ometi juba talv? Aa, ja läpakas on pime. Surnud lambi asendaja, mida nii kaua sai oodatud, oli ka vale suurusega. Järsku nüüd hakkab paremini minema? Hullem võiks ka olla, näiteks siis, kui tuleks lotovõit. Ei taha mõeldagi, mis kõik pärast seda juhtuda võiks.
Täna oli vahepeal teistsugune juhtum ka. Võtsin Metsiku seljas olles puki otsast kordet, aga selle üks ots jäi maha lohisema. Hirmus ju! Proovisin, kas suudan Metsiku käigu pealt maha rahustada, aga ei. Pidin korde mingil hetkel käest viskama. Märkasin viskamise hetkel midagi rohus liigutamas. Hiigelkonn! Tulin siis tasakesi maha ja hiilisime Metsikuga eemale. Mispärast ta peab seal rohus niimoodi istuma küll? Sel konnal on seal siis sõbrad ka? Ma ei julgegi niimoodi enam murule minna, kui võibolla lapikustuvad seal iga sammuga keskid suurkonnad.
No comments:
Post a Comment