Ferdi, lemmikviiekas Tondilt. Teda ma joonistasin vahepeal kõige tihemini. Indiaanlastel olid kindlasti Ferdi-sugused hobused, sirge musta lakaga, nagu nad isegi, natuke metsikud ja sõjamaaling ka peal, Ferdi puhul roosad rõngad silmade ümber. Filmistaar ka muidugi.
Futbol, Pille imehobune. Tuntakse peamiselt takistussõiduradade saavutuste järgi, aga on ka muul põhjusel ajalehte sattunud. Nimelt otsustas Futbol Veskast seiklema minna. Õismäe majade vahele. Keegi pealtnägija rääkis, kuidas plaanis minna õue pesu kuivama riputama, kui äkki näeb -- keset hoovi seisab must ilus hobune, sadul seljas! See oli ju täpselt see, millest mina unistasin... Unistustes polnud hobune küll kellegi oma; see poleks küll tore, kui ühe õnne taga seisab keegi teine, kes klopib pükse liivast puhtaks ja arutleb, mis suunas kabjaline põgeneda võis.
Friz, vahva koolihobune, kerge ja elegantne. Traavis pikendas nii, et vahtima jäämata polnud võimalik mööda minna. Müüdi nii kiirelt maha, et ei jõudnud "oih" ka öelda.
Fanda, punane ämblikulaadne Veskast. Grupihobuste etalon. Laisapoolne, rahulik, oskas nii palju kui just parasjagu vaja, hüppas, aga mitte kõrgele. Vahel korraldati takistussõiduvõistlusi, kust ka koolisõitjad osa võtta said -- grupihobustel. Mul oli paar korda Fanda. Tal need jalad kippusid ikka rippu jääma, nii et otse hea rütmiga takistusele pihta saamisest jäi tihtipeale väheks. Eriti süsteemis. Vist oligi nii, et need kaks korda, kui ta mulle sattus, ajasime süsteemi teise maha.
Fevronia, must mära. Pikkade kõrvadega, mis liikudes kõrval loperdasid. Hullu kuulsusega. Ükskord vihastas Kirgit millegi peale keset trenni nii hullusti, et hüppas Fevronia otsast südametäiega maha, jättis hobuse üksi keset platsi seisma ning jalutas lihtsalt minema. Fevronia, kes muidu ikka trikke ka oskas (nt kahel jalal käimine), jäi hämmeldunult järele vaatama. Sain palju aastaid hiljem ka korra Fevronia otsa. Kuigi sadavana, oli tunda, kuidas ta vana kooli mäletas. Justnagu oleks see eile olnud, kui Pille temaga tegeles. Aga jalad polnud enam need ja mingist päris trennist polnud enam juttugi. Lapsed olevat tal ka hullupoolsed, aga tegelikult rohkem arglikud-ettevaatlikud.
Flint, kõverjalg. Kui Flindiga ratsutatakse, tuleb seda vaadata uduste silmadega ja hobuse jalgadele tähelepanu pööramatata. Muidu võivad silmad äkki liiga suureks kasvada. Kuidas on üldse võimalik galoppida nii, et ta iseendal jalgu alt ei niida?!? Kardab inimest, kuigi ise heasüdamlik mürakas. Raske lapsepõlv...?
Faabula, Fembõld
Futbol, Pille imehobune. Tuntakse peamiselt takistussõiduradade saavutuste järgi, aga on ka muul põhjusel ajalehte sattunud. Nimelt otsustas Futbol Veskast seiklema minna. Õismäe majade vahele. Keegi pealtnägija rääkis, kuidas plaanis minna õue pesu kuivama riputama, kui äkki näeb -- keset hoovi seisab must ilus hobune, sadul seljas! See oli ju täpselt see, millest mina unistasin... Unistustes polnud hobune küll kellegi oma; see poleks küll tore, kui ühe õnne taga seisab keegi teine, kes klopib pükse liivast puhtaks ja arutleb, mis suunas kabjaline põgeneda võis.
Friz, vahva koolihobune, kerge ja elegantne. Traavis pikendas nii, et vahtima jäämata polnud võimalik mööda minna. Müüdi nii kiirelt maha, et ei jõudnud "oih" ka öelda.
Fanda, punane ämblikulaadne Veskast. Grupihobuste etalon. Laisapoolne, rahulik, oskas nii palju kui just parasjagu vaja, hüppas, aga mitte kõrgele. Vahel korraldati takistussõiduvõistlusi, kust ka koolisõitjad osa võtta said -- grupihobustel. Mul oli paar korda Fanda. Tal need jalad kippusid ikka rippu jääma, nii et otse hea rütmiga takistusele pihta saamisest jäi tihtipeale väheks. Eriti süsteemis. Vist oligi nii, et need kaks korda, kui ta mulle sattus, ajasime süsteemi teise maha.
Fevronia, must mära. Pikkade kõrvadega, mis liikudes kõrval loperdasid. Hullu kuulsusega. Ükskord vihastas Kirgit millegi peale keset trenni nii hullusti, et hüppas Fevronia otsast südametäiega maha, jättis hobuse üksi keset platsi seisma ning jalutas lihtsalt minema. Fevronia, kes muidu ikka trikke ka oskas (nt kahel jalal käimine), jäi hämmeldunult järele vaatama. Sain palju aastaid hiljem ka korra Fevronia otsa. Kuigi sadavana, oli tunda, kuidas ta vana kooli mäletas. Justnagu oleks see eile olnud, kui Pille temaga tegeles. Aga jalad polnud enam need ja mingist päris trennist polnud enam juttugi. Lapsed olevat tal ka hullupoolsed, aga tegelikult rohkem arglikud-ettevaatlikud.
Flint, kõverjalg. Kui Flindiga ratsutatakse, tuleb seda vaadata uduste silmadega ja hobuse jalgadele tähelepanu pööramatata. Muidu võivad silmad äkki liiga suureks kasvada. Kuidas on üldse võimalik galoppida nii, et ta iseendal jalgu alt ei niida?!? Kardab inimest, kuigi ise heasüdamlik mürakas. Raske lapsepõlv...?
Faabula, Fembõld
No comments:
Post a Comment