Ettur, laia laugu ja valgete põlvikutega kiitsakas raudjas.
Emmer, vigurivänt-tordiponi. Ühte Mirjami kukkumist mäletan siiani. Eriti seda, et midagi ei toimunud. Hobune seisis paigal, pea maas ja Mirjam libises teokiirusel kaela mööda alla. Emmer oli kannatlik, ei liigutanud millimeetrigi võrra. Kogu üritus kestis, nii mulle tundus, mitu minutit. Lõpp oli natuke huvitavam, siis kui jalad olid veel hobuse kaelas ja käed läksid juba maha. Aga ka see ei häirinud Emmerit karvavõrdki. Võit kindlustatud, vaatas Emmer maandunule lahkelt oma paksu tuka alt otsa. Mingitest põgenemisplaanidest polnud juttugi. Usutavasti oli tal peas kõik välja arvutatud: algajaga jää lihtsalt seisma, pea maas; edasijõudnuga tee ette galopisirge, siis pea maha; kangemast puust ratsanikuga tee kitsehüpe, kima galopis ühe maneežipikkuse jagu, siis pea maha. Eks ta teadis ka täpselt, kellega, millal ja mida teha.
Ekkor, kõrb rosetiponi. Algusepoole, hobustega ringi kablutasime, märgiti päevikusse S-T-G. See oli siis samm-traav-galopp. Eks nii oligi, käsu peale tehti ringiratast täpsed kogused iga allüüri ja igas allüüris ainult paar suunamuutust. Hiljem hakkas nime taha tekkima "rats.", mis oletatavasti pidi ratsastust tähendama. Iseenesest oli tavaline, et kusagilt tekkinud hobuseid lihtsalt sõitma hakati, olenemata sellest, kas nad kunagi sadulat näinudki olid. Ei midagi erilist. Aga nüüd asjast. Kui me muidu timmisime niisama ponide juhitavust ja ja sõnakuulelikkust, siis Külli läks esimesena Ekkoriga kaugemale: traavipikendus! Teised polnud selle pealegi tulnud, meil olid ju ponid! Niipalju siis eelarvamustest (et neid pole alati üldse vaja).
Eiffel, viiekate raudnael. Kui Eiffel traavis, siis pekid võdisesid. Ega ta parema meelega jooksnud kusagile, niivõrd laisk oli ta. Aga hüppas hästi ja võistlustelt juba naljalt välja ei jäetud. On osalenud filmides, sh "Sügises" ja aidanud mitmel aastal maikrahvi tiitlit jahtida. Kui me metsas käisime, oli reegel: mäest üles kiiresti, alla -- aeglaselt. Nõmme metsas oli kaks eriti pikka tõusu ja neist mindi alati üles, saba enamvähem sirgu. Minu ees oli Piimakas Eiffeliga (ei nori tüli, asjaosalised teavad nimesid niikuinii). Mäevallutamine andis ka muidu laisale Eiffelile tiivad külge ja ta pani plagama, mõnuga tagant üles pildudes. See lennutas Piimaka sadulast välja, aga maha ta ei kavatsenudki kukkuda. Hoopis karjus "Ai!.... Ai!......Ai!" ilusti galopirütmis. Vahel siiski pole kerge olla meesterahvas.
Eksport, veel üks viiekate raudnael ja muidu filmistaar. Oma suuruse kohta paljude algajate lemmik -- nimelt oli seal seljas istuda imelihtne, ei raputanud, ei loksutanud. Kergendamine tundus lausa üleliigne, niigi oli kerge. Väga huvitav samas ka polnud.
Elbrus, heledam kõrb iludus. Päriselt hüüti teda ikka "Johniks". Täielik härrasmees ja hästi koolitatud. Küljendas ja jalavahetas nagu muuseas. Ei saanud enam hüpata, sest jalad ja õlad olid täiesti läbi, hiljem lausa komberdas vaevu ringi. Lõpupoole elas tallivahel, väikese talli parempoolses otsas.
Estafet, üks Veskast mahajääjaist. Karutammuja. Üks aasta olid enamvähem kõik hobused korraga haiged, palavikus. Käis üks pidev kraadimine. Kraadil oli saba külge kinnitamiseks klamber küljes. Pidi hoolega jälgima, et hobune kraadi tagant sisse ei tõmbaks endale. Estafetti oli tammumise pärast keerulisem mõõta.
Etalon, must (vist) täisvereline. Tegi kõike, aga mõõdukalt.
Pildil vähe hullunud ilmega, tegelikult üsna heatahtlik mehike.
Era, valge hüppekas. Oli kombeks vaktsineeritud hobuseid pikalt jalutada. Pidin Erat ükskord kolm tundi järjest ringitama. Muidu poleks tema otsa nagunii kunagi mingi trikiga sattunud...
Elbrus, üks teine kõrb, aga täkk. Hiiglapika kaelaga ja päris kobeda traaviga. Imelik oli Elbrust tema oma nimega hüüda, sest "nad olid ju kõik Johnid". Oli siis tema ka. Muidu ürgrahulik, aga ühe nädala jagu kevadeti puhta pöörane. Siis karjus ja kappas mööda platsi, tagant üles pildudes. Seejärel moondus tagasi tavaliseks. Niitvälja võistlustel korjas ka kevadeväliselt jalad kokku (võõras koht ikkagi, pidi uhkeldama) ja kohe tuldi küsima, kas ta ka müüa on.
Emmer, vigurivänt-tordiponi. Ühte Mirjami kukkumist mäletan siiani. Eriti seda, et midagi ei toimunud. Hobune seisis paigal, pea maas ja Mirjam libises teokiirusel kaela mööda alla. Emmer oli kannatlik, ei liigutanud millimeetrigi võrra. Kogu üritus kestis, nii mulle tundus, mitu minutit. Lõpp oli natuke huvitavam, siis kui jalad olid veel hobuse kaelas ja käed läksid juba maha. Aga ka see ei häirinud Emmerit karvavõrdki. Võit kindlustatud, vaatas Emmer maandunule lahkelt oma paksu tuka alt otsa. Mingitest põgenemisplaanidest polnud juttugi. Usutavasti oli tal peas kõik välja arvutatud: algajaga jää lihtsalt seisma, pea maas; edasijõudnuga tee ette galopisirge, siis pea maha; kangemast puust ratsanikuga tee kitsehüpe, kima galopis ühe maneežipikkuse jagu, siis pea maha. Eks ta teadis ka täpselt, kellega, millal ja mida teha.
Ekkor, kõrb rosetiponi. Algusepoole, hobustega ringi kablutasime, märgiti päevikusse S-T-G. See oli siis samm-traav-galopp. Eks nii oligi, käsu peale tehti ringiratast täpsed kogused iga allüüri ja igas allüüris ainult paar suunamuutust. Hiljem hakkas nime taha tekkima "rats.", mis oletatavasti pidi ratsastust tähendama. Iseenesest oli tavaline, et kusagilt tekkinud hobuseid lihtsalt sõitma hakati, olenemata sellest, kas nad kunagi sadulat näinudki olid. Ei midagi erilist. Aga nüüd asjast. Kui me muidu timmisime niisama ponide juhitavust ja ja sõnakuulelikkust, siis Külli läks esimesena Ekkoriga kaugemale: traavipikendus! Teised polnud selle pealegi tulnud, meil olid ju ponid! Niipalju siis eelarvamustest (et neid pole alati üldse vaja).
Eiffel, viiekate raudnael. Kui Eiffel traavis, siis pekid võdisesid. Ega ta parema meelega jooksnud kusagile, niivõrd laisk oli ta. Aga hüppas hästi ja võistlustelt juba naljalt välja ei jäetud. On osalenud filmides, sh "Sügises" ja aidanud mitmel aastal maikrahvi tiitlit jahtida. Kui me metsas käisime, oli reegel: mäest üles kiiresti, alla -- aeglaselt. Nõmme metsas oli kaks eriti pikka tõusu ja neist mindi alati üles, saba enamvähem sirgu. Minu ees oli Piimakas Eiffeliga (ei nori tüli, asjaosalised teavad nimesid niikuinii). Mäevallutamine andis ka muidu laisale Eiffelile tiivad külge ja ta pani plagama, mõnuga tagant üles pildudes. See lennutas Piimaka sadulast välja, aga maha ta ei kavatsenudki kukkuda. Hoopis karjus "Ai!.... Ai!......Ai!" ilusti galopirütmis. Vahel siiski pole kerge olla meesterahvas.
Eksport, veel üks viiekate raudnael ja muidu filmistaar. Oma suuruse kohta paljude algajate lemmik -- nimelt oli seal seljas istuda imelihtne, ei raputanud, ei loksutanud. Kergendamine tundus lausa üleliigne, niigi oli kerge. Väga huvitav samas ka polnud.
Elbrus, heledam kõrb iludus. Päriselt hüüti teda ikka "Johniks". Täielik härrasmees ja hästi koolitatud. Küljendas ja jalavahetas nagu muuseas. Ei saanud enam hüpata, sest jalad ja õlad olid täiesti läbi, hiljem lausa komberdas vaevu ringi. Lõpupoole elas tallivahel, väikese talli parempoolses otsas.
Estafet, üks Veskast mahajääjaist. Karutammuja. Üks aasta olid enamvähem kõik hobused korraga haiged, palavikus. Käis üks pidev kraadimine. Kraadil oli saba külge kinnitamiseks klamber küljes. Pidi hoolega jälgima, et hobune kraadi tagant sisse ei tõmbaks endale. Estafetti oli tammumise pärast keerulisem mõõta.
Etalon, must (vist) täisvereline. Tegi kõike, aga mõõdukalt.
Pildil vähe hullunud ilmega, tegelikult üsna heatahtlik mehike.Era, valge hüppekas. Oli kombeks vaktsineeritud hobuseid pikalt jalutada. Pidin Erat ükskord kolm tundi järjest ringitama. Muidu poleks tema otsa nagunii kunagi mingi trikiga sattunud...
Elbrus, üks teine kõrb, aga täkk. Hiiglapika kaelaga ja päris kobeda traaviga. Imelik oli Elbrust tema oma nimega hüüda, sest "nad olid ju kõik Johnid". Oli siis tema ka. Muidu ürgrahulik, aga ühe nädala jagu kevadeti puhta pöörane. Siis karjus ja kappas mööda platsi, tagant üles pildudes. Seejärel moondus tagasi tavaliseks. Niitvälja võistlustel korjas ka kevadeväliselt jalad kokku (võõras koht ikkagi, pidi uhkeldama) ja kohe tuldi küsima, kas ta ka müüa on.
Ex-Libris II, tumekõrb oldenburg. Sattus algul kogenematu ratsaniku otsa ja keel tuli välja. Kohe nii välja tuli, et enam sisse tagasi ei läinudki, isegi kui ratsmeid käes polnud. Sain ta endale sõita ja pidin alguses keelt lausa kinni siduma. See oli siis, kui hackamored ega pipart-keelele-trikk ei aidanud. Mõne aja pärast sai keele suhu tagasi, aga vaeva oli rohkem kui rubla eest. Ükskord tuli Hanno külla. Vaatas seal veidi ja küsis Exut hüpata. Ma polnud temaga veel proovidagi jõudnud. Hanno kargas selga, tegi kõige rohkem paar väikest ringikest soojendust ja hüppaski 70cm lattaeda ilma mingite probleemideta. Ega ta vist kõige mugavam olnud, hilise arenguga, lihasedki alles pooleli, aga pealt vaadates -- väga viis. Kostüümi-koolisõidus olin mina lumehelbekese vanama ja Ex minu lumeratsu, valjad atlasspaelaga valgeks punutud ja lakas hõbekaunistused. Roseti teenis ka auga välja, enne kui ta minema pidi. Minekuks aeti auto talliukse ette, hein võrgus valmis riputatud. Exul oli nii suur hoog minna, et ma ei jõudnud temaga sammugi pidada. Kargas peadpidi heinasse ja enam tagasi ei vaadanud. Loodetavasti sai Soome hea elu peale.
Ettur, Timmo tallide hiigelsuur ja võimas ardenn. Küll haigete jalgadega, aga valmis vedama kuitahes suurt ja kogenematut "onu". Oma rahuliku loomu tõttu saigi seda tihti teha. Minu "Viimse reliikvia" radade ratsu oli keegi must kopsuhaige ruun, nime ei mäleta. Lasin tal kaela hoida täpselt nii nagu tal vaja oli (maadligi), et ta saaks kuidagi hingeldades kaasas püsida.
Ekuador, Embrion (kõlab nagu "ämbrionu"), Erso (paks poni)
No comments:
Post a Comment