Olen šokohoolik. Mul on kapitäis šokolaadi. Välismailt naastes on mu kott, käed ja taskud täis šokolaadi. Alla 30% kakaosisaldusega end š-iks nimetavate asjade peale ei hakka ma aega üldse raiskamagi. Lemmikjäätis on šokolaadijäätis šokolaaditükkidega. Teed või kohvi juues on hea kangemat šokolaadi lusikaga kuumas hoida ja siis sulanud šokot limpsida....
Vanasti oli kapinurgas kakaokamakas. See oli kivikõva, aga ometi hambajälgi täis. Kust see sinna sai või mis tema eesmärk oli, pole ema käest küsinud, aga ajapikku kahanes ta täitsa olematuks. See oli nii kange kraam, et ühe korraga nahka panna poleks ka terashammastega võimalik olnud.
Kui me emaga Saksamaal käisime, avastasime sealt šokolaadikreemi. Midagi taolist polnud me kunagi varem näinud. Igal õhtul õngitsesime purgist pika rohelise lusikaga kumbki ühe ampsu. See oli nii uskumatult hea, et kui ma oleksin oma ema olnud, oleksin purgitäie 3 minutiga nahka pannud. Aga ma ei olnud iseenda ema ja raha mul ka polnud, et endale oma õnnepurgike hankida, niisiis ootasin õhtuti kannatamatult oma lusikatäit. Nüüd on muidugi ka meie poodides igasuguseid kreemisid, aga enamus neist kahjuks süüa ei kõlba. Lihtsalt pruuniks värvitud taimerasv pole üldse see! Laialtjagatavatest on siinmail ainult Nutella midagi "pärist" valmis teinud. Peaksin mõni aasta šokoreisi plaani võtma, Saksa või Belgiasse....
Aegajalt olen püüdnud šokolaaditarbimist vähendada. Seda tuleb teha nii, et mitte tükkigi enam ette võtta. Muidu on garanteeritud, et avatud pakkeühik, kui suur tahes, kiirelt tühjaks saab.
Niisiis loobusin šokolaadist umbes kuu aega tagasi. Panin tähele, et umbes nädala aja pärast hakkas tuju paranema. Kohe täitsa lihtsalt niisama oli äkki hea olla. Jõudu oli rohkem ja elu oli lill. Nüüd tarbin jälle ja ajab lausa urisema. Aga kuidaspidi tegelikult on: kas söön šokolaadi siis, kui tuju pole, või läheb tuju šokolaadi söömise pärast ära? Ei tea!
No comments:
Post a Comment