Ferdi

Kui ma kunagi Saksamaal oma kirjasõbrannal külas käisin (Berliini müür tõmmati samal aastal maha :)), siis joonistasin seal -- nagu alati -- hobuseid. Ühe kõrvale kirjutasin Ferdi. Saksad olid imestunud, et kuidas ma tean, et saksa keeles hobust niimodi kutsutakse. Tegelikult ma ju teadsin, et Pferd on hobune, aga minu oma oli just Ferdi. Kuna ta oli viiekate hobune, siis ei saanud ta kunagi kellegi "oma" olla, aga paljude lemmik ikka. Teine, vist suurem osa algajatest, kartis teda. Tal olid roosad rõngad silmade ümber ja must sirge sile lakk. Indiaanlasehobune! Küll ma võisin teda imetleda... Nägin kord, kui ta pool minutit järjest (tegelikult tundus, et pikemalt) tagumistel jalgadel seisis. Tagasi neljale jalale maandudes oli ees nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Ainult ratsanik oli kaameks tõmmanud. Ferdi oli esimene, kelle peal martingali panemist õppida sain. Sai selgeks küll. Ferdi hüppas ka hästi, kuigi kippus vahel tuliseks minema ja eest-tagant vaheldumisi üles pilduda oli ta leivanumber. Ta elas hiljem samas boksis, kus olid olnud Amper-Aden-Palmik. Aga kellega, ei mäleta. Ma ei pööranud hobuste tõugudele suuremat tähelepanu, aga hiljem on kusagilt meelde jäänud, et ta oli traavel.
Traavleid oli ju veelgi. Orion, Irbit, Veeris, Tamiga... nagunii oli salatraavleid veelgi. Irbit oli nii muhe mees, et seisis latris täiesti sidumatagi. Selja tagant võis keti lahti jätta, aga ta seisis truult oma kohal. Tal olid valged sokid ja jalad paistetasid aina üles. Aga ta jäi alati ääretult sõbralikuks ja heatahtlikuks. Tamigaga juhtus kord ühel viiekate võistlusel, et tal tõmmati pea otse üles taevasse ja siis raiuti kätega kogu jõust alla. Tulemus -- 1cm pikkused rebendid kummaski suunurgas. Me polnud kunagi midagi nii jubedat näinud. Veel... Igatahes jäi Tamiga nüüd meie liigutada, hannoveri kapsliga, millele ratsmed külge poogitud. Sain temaga niimoodi Nõmme (või oli see Järve?) metsaski käidud. Kuulas sõna üsna hästi, ainult pärast galopisirget olid pidurid veidi nõrgemad kui teistel ja sain korra rea eesotsas ära käia. Veeris oli Elluga karja juht ja käitus igati viisakalt. Kobisime oma kohale tagasi.
Vahel saime viiekate valtrapid koju vedada ja uued riided peale õmmelda. Valtrapi sisu oli paks poroloon. Ja kui ma ütlen paks, siis ongi see nii mõeldud: paks. Arvatagi, kui palju higi see endasse tõmmanud oli. Kodused vaatasid õige viltuste nägudega ja tegid ka mõningaid märkusi, aga talusid kohutavat haisu märkimisväärse vaprusega. Kui poroloon oli umbes saja aastase leotamise käigus veidikenegi heledamaks läinud ja loputusvesi enam kooreta kohvi värvi polnud, siis tuli uus riidekott peale õmmelda. Mida kõike kasulikku trennis õppida võis!