Need lapsed püüti küll vist ühelt väljalt. Kõik olid täkud (va Moska). Kas nad mingil määral ratsastatud ka olid, ei teagi, ja see polnud meie jaoks hetkel oluline. Selga said nad kõik need tüüpilised sinisega vene pannid. Ettur oli kõige suurem, valge laia lauguga raudjas. Kiitsakas, laisavõitu. Temaga mingeid erilisi probleeme ei olnud ja tema kadus seltskonnast kõige esimesena. Ju ta kusagile maha müüdi.
Emmeril oli pikk paks lakk ja silmi sealt alt ei paistnud. Maneeži tulles mörises ta alati täku kombel ja vahtis ringi, kael õieli. Seepärast tuli talle vahel juba hoovis selga minna. Ega seda seljasolemist tavaliselt kauaks jätkunud. Nimelt heitis Emmer mingil hetkel maneežis alati pikali. Ei hakanud püherdama ega midagi, lihtsalt laskus rahulikult saepurule, ratsanik hämmeldunult otsas. Kui Emmer ruunaks sai, tuli talle hoogu juurde. Ei mingit külitamist enam, nüüd tuli teha natuke kiirem sirge, lihtsalt seisma jääda ja nina vastu maad panna. Emmeri liumäetehnika oli filigraanne. Ta tundis täpselt ära õige hetke, millal pidur peale tõmmata ja siis kannatlikult oodata. Vahel läks ratsanikul päris tükk aega maani jõudmiseks. Käed olid ümber kaela hobuse pea pool, jalad ümber kaela sadula pool. Niimoodi teo kombel maa poole venides jõudis mitme nädala plaanid läbi mõelda. Vedelamad lendasid saltoga. Aja kokkuhoid missugune. Emmer oli päris tüse, aga hüppas hästi. Tagant vaadates oli näha vaid suurt kera ja kabjaotsakesi, mis vaevu kõhust välja paistsid. Mäletan eriti üht metsaskäiku, kui tagasiteel pikkade ratsmetega lontsisime. Äkki kargas Emmer kõigi nelja jalaga maast lahti, kõrgele üles, nagu oleks mingit nähtamatut takistust kohapealt hüpanud. Ma ei kukkunud kusagile ja olin selle üle hirmus uhke. Aastate pärast oli Emmeril emfüseem ja ta ei jaksanud enam midagi. Filmivõtetel sai veel osaleda. Oli mingisugune viikingite ja vihmasajuga.
Aadam oli tõeline angooraponi. Meile tulles oli ta tumehall, aga hakkas siis kiirelt valgenema. Tema talvekarvad olid hiigelpikad ja lokkis. Proovisime teda "klipata". Kuna ükski pardlitaoline asi tema karvadest jagu ei saanud, ründasime Aadamat mitmekesi korraga kääridega. Näpud olid peagi villis ja valusad, aga vabaks oli saanud vaid suurema käelaba suurune laik. See oli pikk piin, aga hakkama saime. Tallipõrandat polnud enam näha. Ruunamine ei läinud tal hästi. Haav ei tahtnud korralikult kinni kasvada ja haava kallal nokkida ja tegutseda ei lasknud ta kellelgi. Mokapöör oli peal, mitu meest hoidis kinni, aga poni tassis neid kui heinatuuste mööda talli ringi. Aadam hüppas hea meelega, aga ainult kuni teatud kõrguseni (talle teatud). Mäletan üht naistepäevavõistlust, kus põhisõidu tegime kiirelt ja vigadeta, aga ümberhüpetel tekkis tõrge -- sai liiga kõrge. Auhinnaks olid lilled ja nööri otsa riputatud lutid. Mis on luttidel pistmist naisega?? Ohh...NÜÜD ma lõpuks taipan. Panin Aadama päitsetele jänesenahast pehmendused (pehmendusteema oli popp siis). Nii olid Aadam ja ta päitsed täpselt ühte nägu.
Aaril oli alguses lakk poolviltuselt püsti ja andis talle väga ulaka mulje. Ta oli kiirem ja äkilisem kui teised. Aari kartis millegipärast kohutavalt pildistamist, eriti välguga. Olime Niitväljal ponikarikat sõitmas, koolisõidu osa. Mul suguvõsa platsi ääres pealt vaatamas. Muidugi tahtsid nad ka kangesti pildistada. Ma ei saanud keset skeemi kõiki kukele ka saata, vaid pidin kuidagi suguvõsa-nurkadest läbi hiilima. Pildil oli Aaril pöörane ilme, silmavalged väljas. Aga läks hästi, esimene koht! Kuulsin veel kommentaare, et "see on ju hobune!" ja kedagi kaitsmas "aga ta sõitis ikkagi praegu teistest paremini". Mul oli hea meel, et keegi kaitses... Aga edasi. Takistussõidu voor. Deets tõrkus oma ratsanikuga esimesel takistusel välja, millest oli jube kahju, sest poni oli uhkelt üles löödud. Meie Aariga tegime puhta ringi, teise ajaga. Kokku tuli niisiis võit! Aga miks mind siis autasustamisele ei kutsutud?? Kutsuti hoopis mõõtmisele. Aaril olid esimestel jalgadel rauad all ja ponimõõdust 1cm üle. Oh... Nutma hakkasin alles kodus ja tegin seda siis põhjalikult. Isa lohutas mind, tegi oma suure käega pai ega öelnud midagi. Polnudki ju öelda. Järgmine kord trennis teatasin Sirjele, et olgu, hakkan siis suurte sõite sõitma!
Kord olid kõik ülemused majast ära ja meile tuli asendustreener Merle. Kasutasin juhust ja läksin sadulata, ikkagi vaheldus. Tegelikult võttis Merle asja väga tõsiselt ja me pidime jalusteta kergendama ja poolistakut vaheldumisi tegema. Mul polnud jaluseid niigi, seega ülesanne oli justkui kergem. Edasi toodi barjääri tagant kaks pukki ja üks latt. Algas kõrgushüppevõistlus. Nüüd oleks juba sadulat eelistanud küll, aga ei saanud niisama alla ka anda. Hüppasime, kuni kõik peale Aari ja Moska olid välja langenud. Kõrgus oli 120cm ja Moskale ei valmistanud see mingit raskust. Aari aga tuli ettevaatlikult, jäi takistuse ette seisma ja... hüppas siis kohapealt. Puhtalt muidugi. Sellega kuulutati välja viik. Ju siis hakkas Merlel meie väikestest eludest kahju. Mulle see otsus meeldis.
Ükskord oli metsaminekuga hirmus kiire. Aari ootas oma maneežiäärses boksis valmispanekut. Tal oli vasakul õlal rinna ees haav, kuhu kärbsed peadpidi sisse mahtusid. Vehkisin kärbseid minema ja tõin sadulavöösid kõhu alt läbi, ise rinna eest pugedes, kui äkki Aari jalga kergitas ja ma sain tema randmeliigesega laksu vastu nina. Pea kumises ja maailm keerles, aga kiire oli. Katsusin kahest pildist keskmise võtta ja jooksime teistele järele. Nüüd on kaitsemehhanism sisse harjunud: kui võimalik, enam niimoodi hobuse eest ei poe, ja kui poen, siis on teine käsi alati kaitseks ja kontrolliks ees.
Üks teine kord olime just metsast tulnud ja pidime hobuste jalgu pesema. Koorisin valjad Aarilt maha, et päitsed asemele panna, aga ta ehmus ja jooksis minema. Kuna ratsmed olid ümber kaela ja lahti laskmine ei tulnud mõttessegi, suusatasin temaga kaasa. Kõigepealt läbi suure lombi, mis keset hoovi vihmaste ilmadega alati olemas oli. Siis tagasi üle poole talli kõrguse saepuru-s***hunniku. Sedamoodi kaunistatud, oli täiskäik värava poole. Suur värav oli veel täiesti lahti. Mõtlesin juba valikute peale, kuidas liikluses parimal viisil suusatada, kui Aarile äkki pidur peale tuli. Jäi õnneks just värava ette seisma ja keeras otsa ümber. Järgnes teistkordne vee- ja kakaprotseduur ja siis rahunemine.
Moska oli hall mära, kiitsakas ja kiire. Kiirusparkuurides oli tema vastu raske saada. Moskal oli ka oma arvamus ja ta avaldas seda tihti tagumistel jalgadel püsti seistes. Tasakaalu koos ratsanikuga oli raskem hoida ja tihti lõppes vaidlus üle selja kukkumisega pikali maas. Mõlemad kloppisid siis tolmu maha ja tegid edasi, mis pooleli oli jäänud. Maneežis sõites sai vahel otse seljast barjäärile astuda. Ikka parem kui hobuse all lapik olla, mis sest, et hobune selline kergemat sorti oli. Leidus välismaine ostja temalegi.
No comments:
Post a Comment