Kui me vanaemaga trollis sõitsime, õpetas ta mulle, kuidas trolli kiiremini või aeglasemalt sõitma panna. Tuli vajutada kahe tooli vahel asuvat nuppu, vasakut või paremat. Vajutasin hoolega ja vahel nagu toimis ka, see toruotsa valge katte näppimine. Vanaema juures olid teistsugused asjad. Need kuulusid sinna, kus nad olid ja just nemad moodustasid ühe korraliku "vanaema juure". Üleskeeratavad kellad, valge, kaks sinist ja üks punane, valge jääkaru punases rõngas, kollane riidest jänes, üleskeeratav part, kes libilikat taga ajas, ehitusklotsid, vahtkummiloomad, martsipanist jääkaru kest (selle oli Sirje kunagi salaja tühjaks söönud; ma maitsesin ka mitu korda, jube seebimaitse oli sel), nukk Sandra, vana pikkade jalgadega telekas, köögilaua vakstu, "Totu Kuul" ja multifilmiraamatud, eriline liftisurin... Üks mänguasjadest oli pisike sinine plastmassist telekas. See oli umbes kahe tikutopsi suurune. Ma tahtsin nii väga, et ta näitaks mulle multikaid. Vahel magama minnes unistasin multikatest nii kõvasti, et peaaegu nägingi neid. Oota sa! oli üks lemmikutest, mida niimoodi näha sai. Nii olingi ma kindel, et kõik on võimalik, kui ainult piisavalt kõvasti tahta. Kui miski ei õnnestunud, siis järelikult ei tahtnud ma piisavalt kõvasti. Niisiis tegin ma endale tiivad. Võtsin rullist paberit ja lõikasin kaks lahmakat. Sidusin neile niidid külge. Kinnitasin tiivad kätele ja otsisin kõrgemat kohta, kust lendama hakata. Kas see oli küngas või puusein, igatahes madalaks ta jäi ja lendamisest ei tulnud midagi välja. Paberid olid lötsakad ja tiivad keerdusid ümber käte. Olin muidugi pettunud. Sellegipoolest ei andnud ma järele ja harjutasin lasteaias käte lehvitamist edasi. Alla sai hüpata kolme küljega redelilt -- oli niisugune sellel ajal levinud ronimisriistapuu. Ka vihmavarjuga sai lennutunnet harjutada, aga vanematele see trenn millegipärast ei meeldinud.
Nüüdseks on mul lendamine selge. Pole vaja tiibu ega midagi, tuleb veidi joostes hoogu võtta, sammud venivad aina pikemaks, kuni tõusen õhku. Kätega ei pea ka vehkima, suunan ennast lihtsalt kehaga. See on siis unes. Päriselt pean veel veidi rohkem tahtma.
Koolilapsena unistasin, et minu vile peale tuleb kusagilt uhke must hobune, sadul seljas, ja me läheme koos, kuhu tahame. Tema oskaks ka lennata. Hiljem tegi mulle veidi muret, et kust ta süüa saab ja kus magab, kas ta kakab ka kõnnitee peale? Panin nende viimaste mõtete süüks, et ta ei tulnud. Või tuli..? Järsku jäi põõsa taha piiluma?
Raamatud ütevad, et kui on unistus või eesmärk, tuleb paika panna konkreetsed vaheetapid eesmärgini jõudmiseks. Kui mõni etapp on liiga keeruline, siis tuleb ta väiksemateks ja lihtsamateks lõhkuda. Seejärel peab hakkama etappe ükshaaval läbima. Ükskord jõuadki kohale!
Ma nüüd ei tea... Plaanisin ükskord lotomiljonäriks hakata ja tundus, et pileti ostmine on just see parasjagu piisav ettevalmistus. Ei olnud!
No comments:
Post a Comment