Ma ei hoolinud eriti koolisõiduhobustest, kuni selleks otsest vajadust polnud. Koolisõitjad olid tüdrukud. Poisse mitte ühtki (vähemalt meil mitte. Eks Keijo oli kusagil ja isegi Kupi on KÜRi sõitnud --traktorimuusika järgi, jube naljakas oli). Mõni oli kuri ka, näiteks üks neist sai trennikeelu teisele jalaga tagumikku löömise eest. Üks saatis mind poodi midagi tooma, aga ma olin alles teist või kolmandat päeva trennis ega teadnud, kus see pood täpselt asub. Hakkasin vist nutma ja rohkem ei saadetud ka. Oli palju Birgiteid, mõned Dianad, Katrinid, vahepeal ka mitu Helenit. Vähemalt üks neist Dianadest tundus teistest oluliselt sõbralikum, aga ta polnud veel suureks ja kurjaks hakanud ka. Hobused olid neil meie jaoks kättesaamatud, niisiis ebaolulised. Mäletan ainult väheseid nimesid, nagu Bavarets, Peleng, Prolog, hiljem ka noor Hetagur ja Broom, Hiires... Ja siis oli Bacchus. Teda igatahes ei saanud märkamata jätta, kuldkollane linalakk, nagu barbie-hobune. Mitte et ma sel ajal midagi barbiedest oleksin teadnud. Oleksin nii kangesti tahtnud Bacchust endale, aga seda ei saanud muidugi kunagi juhtuda. Ta elas vasakut kätt teises või kolmandas latris ja pikutas päris tihti, valge saba talli vahele ulatumas. Temast räägiti kui raskest hobusest, aga ma ei näinud kordagi, et ta midagi väga hullu oleks teinud. Näiteks Hetaguri sõitja sai küll poolest põlvest peaaegu lahti, kui Hetsuga maneežis vastu veekraani põrutas. Hetsu oli noorena parasjagu pöörane ka muidugi. Hiires polnud ka mänguasi: kui Arvi teda kordetas, pidid kõik eemale hoidma, sest Hiire jalad lendasid igas kaares ja väga kiiresti. Eemale hoidmine oli Tondi maneežis muidugi omaette teema. Vahel kui keegi lahti sai ja mürgeldama hakkas, püüdsid teised paarikaupa maneežist põgeneda. Mõni lahtine hullpealuu kippus ju selgagi ronima ja see polnud ratsanikule ometi midagi meeldivat. Lahtirallimise täisproff oli muidugi Anti, kes end kaera- või kliikopsikuta kunagi kinni võtta ei lasknud. Vahel vohmis kaera ära ja tõmbas jälle lahti.
Aga teema oli siiski koolikad. Koolisõitjad armastasid imevidinaid. Libisevad, kangid, ketid, rihmad, pinded, mingid nöörid. Üks huvitavamaid oli kolisev käevõru taoline asi, mis hobusele ümber randme pandi. Oh seda jalgadega vehkimist siis. Tundus igatahes tobe. Koolisõitjad olid tublid ka, näiteks mõni tegi omale silindri ise. Papist sisu ja must riie peal, välja nägi nagu päris. Peaaegu. Koolisõitjad olid kuulsad oma istaku poolest. Kui Jüri kellegi istaku kohta eriti halvasti öelda tahtis, siis "sa istud nagu koolisõitja" oli midagi just sellist. See pidi tähendama pool-lamavat asendit, puusad ees pumpamas ja pea kaela otsas justkui paigal, aga õlad koos kehaga kerkisid ja laskusid igal sammul hoogsalt kui õmblusmasina nõel. Pea kukub otsast ära, öeldi ka. Tegelikult ei oleks midagi nii üldistavat pidanud tõsiselt võtma, aga ajupesu toimis hästi, sest mõnel kukkus ju tõesti pea peaaegu küljest ära. Istaku õpetusest sel ajal mäletan, et põlved pidid sadulas kõvasti kinni olema ja selg tikksirge. Mõnel kästi ratsutada, harjavars või stekk tagant käesangadest läbi või siis traksidega. Käed lahti hüppamine oli ka tihti päevakavas. Eriti penerollid või süsteemid. Läheneb ratsanik takistusele, käed lennukitiibadena kõrval. Aga hobune osutub viisakaks, lubab ratsaniku esimesena üle. Tulemus -- lendlaps, käed ilusti kõrval, vuhiseb üksi üle takistuse. Kohe kuidagi ei püsi teemas seekord.
Kui suuremad ja targemad olid Veskasse ära läinud, jätkati kohapeal koolisõidutamist. Koolisõit on ju ometigi siis, kui hobusele kangid suhu pannakse. Gullivud, Estafet, Plombiir, Etalon -- kõik said palju rauda külge. Airi, Liis ja Marlen said siis Veska omade vastu võistlemas käia. Ei mäleta tohutut edu, aga halvasti ka kindlasti ei läinud. Gullivudil oli lühike samm, aga galopipiruette oleks ta võinud ühtejutti vist pool tundi ühe koha peal teha. Jalavahetused polnud talle mingi probleem. Estafet oli karutammuja ja kuidagi masendunud hobune, aga küljendas päris hästi. Plombiir oli poolpime, aga sellest tagasihoidlikust kambast kõige ägedam. Veidi äkiline vahel, aga kõige lähem "päris" koolikale.
Koolisõidu tase ronib aina üles-alla ja sõltub oluliselt sellest, kui tugevaid hobuseid hetkel saada on ja kas neile kedagi selga ka panna on. Üks aasta otsustati üle pika aja teha Suurt Auhinda. Peleng ja Prolog said muidugi hakkama, aga osales ka näiteks Broom (nüüd just praegu laksatas, et ta nimi on ju inglise keeles "hari" :)). Mäletan nii hästi, kuidas Hipodroomil keset rohelist muru asuval liivaplatsil ponnistas keegi Broomi otsas piaffi teha. Broom ise ei ponnistanud midagi, tema ootas kannatlikult, kuni piaffiaeg ja ratsaniku meeleheitlik küljelt-küljele kõikumine läbi sai. Igatahes oli keegi kohal ja sai medaleid jagada.
No comments:
Post a Comment