Draakon, punnsilmaline teravaseljaline jubetraaviline viiekate hobune. Maneežis toimuvat sai klaasi tagant pealt vaadata. Otse klaasi eest möödujast polnud kuigi palju näha, vast ainult ülakeha ülemist poolt. Traavitades tõusis see ülakeha seal aknapildis üles-alla nagu merelainel hulpides. Tavaliste hobuste puhul oli laine nagu vaikse tuulega kunagi, aga Draakoniga käis tõeline torm. Pealt vaadata oli naljakas, aga ratsanikust oli täitsa kahju.
Derva, šetikas. Traavis polnud tema sibavaid jalgu nähagi. Kergendamisega polnud ka mõtet vaeva näha, sest rütmi hoidmine oleks asja just raskemaks teinud. Teatristaar "Üksildase poni hotellis".
Dibi, Pepsi-Colat tarbiv ponimära. Cola pudel võeti mokkade vahele, keerati pea taeva poole ja pidu hakkas. Dibi oskas ka dressipluusi lukku kinni-lahti teha. Dibi sai Veskas mingi üritusega seoses (arvatavasti Jüri sünnipäev vmt) teisel korrusel "pidus" käia. Kolm treppi, mis see sportlikule ponile käia pole. Üks aasta olid Dibi ja Dolly korraga Veskas tiined. Trennis käisid nad ikkagi, kuigi Dibi vähem. Tema varss suri varsti peale sündi ja Dibi karjus varsa järele meeleheitlikult. Mäletan seda pilku, mis varsakese kehaga ukse poole veerevat käru jälitas.
Dam, pipiponi, armas karvane elukas. Veskas läks köhivale Dibile hoovipealsesse konteinerelamusse seltsiks, kus hakkas ka meeletult köhima.
Deets, igipõline grupiponi. Läks aina roosamaks, silmaümbrused, nina, mujalt ka.
Dolly, hiigelkõhuga Dibilaps. Mäletan üht peitusmängu vooru, kus peitsin end Dolly saba taha. Veska avamispeol tehti stoilot ja mina sain Dolly. Stekk oli keelatud. Olin niisiis algusest peale kaotajaks määratud, Dolly ei tahtnud ju isegi steki toel liikumisega tegelda. Pusisin endale käe ümber nöörijupi, et üldse millegagi vehkida oleks. Langesin välja kolmanda või neljandana, enne mind langes Emmer -- kah just mitte entusiasmist pakatav tegelane -- ja keegi kiirematest ka, nii et kokkuvõttes läks paremini kui kõige kehvemini. Kui Dibi-Dolly koos ootel olid, sündis Dolly varss pärast trenni õhtupoolikul. Oli väidetavalt ainult sammu teinud. Varss tuli väga kiiresti ja Dolly tema vastu huvi ei tundnud. Jants oli valves ja kutsus mind ka appi, kuivatasime ja masseerisime varsakest, aga ta ei hakanud hingama. Ninas ega suus midagi ees polnud, vähemalt nii sügaval kui näpud ulatusid. Mina ei teadnud veterinaariast midagi. Kas hobustele tehakse kunstlikku hingamist? Ta oli enneaegne ka... aga ta ju liigutas ja püüdis end püsti ajada! Ta oli nii kohutavalt vedel... Aegamisi jäid liigutused loiumaks ja siis lakkasid üldse. Lõppu ma enam pealt ei vaadanud, liiga masendav oli. Dolly näris rahulikult heina edasi ja teda kogu see sagin ei huvitanud. Pärast süüdistati viirust.
Dago (ex Dmitri), üks selle aja parimatest hüppeponidest. Võitis Niitväljal ponide kõrgushüppevõistlusel Moskat tulemusega 145cm. Aus tööhobune, rosetikorjaja.
Daile, imearmas väike hall ponimära. Jüri sõitis ta välja ja pidi temaga ka võistlema. Algul oli sellist püssi raske taltsutada, aga kui tuli esikoht koolisõidus, siis jagati ponid kiirelt ümber. Hiljem oli Dailel jalaluumurd, aga hoiti hellalt ja enamvähem terveks ta sai.
Digna, väljapainduvate kannaliigestega koolikas. Just selline, nagu need lätikad käivad, suure pea ja kandilise kerega. Ebalätikalikult nunnu tegelane.
Donita, Dekorat, Diiva, Diktsija, Draakon (üks linalakk, mitte see punnsilm), Dorena (kollane), Dodi (Dolly laps)
Derva, šetikas. Traavis polnud tema sibavaid jalgu nähagi. Kergendamisega polnud ka mõtet vaeva näha, sest rütmi hoidmine oleks asja just raskemaks teinud. Teatristaar "Üksildase poni hotellis".
Dibi, Pepsi-Colat tarbiv ponimära. Cola pudel võeti mokkade vahele, keerati pea taeva poole ja pidu hakkas. Dibi oskas ka dressipluusi lukku kinni-lahti teha. Dibi sai Veskas mingi üritusega seoses (arvatavasti Jüri sünnipäev vmt) teisel korrusel "pidus" käia. Kolm treppi, mis see sportlikule ponile käia pole. Üks aasta olid Dibi ja Dolly korraga Veskas tiined. Trennis käisid nad ikkagi, kuigi Dibi vähem. Tema varss suri varsti peale sündi ja Dibi karjus varsa järele meeleheitlikult. Mäletan seda pilku, mis varsakese kehaga ukse poole veerevat käru jälitas.
Dam, pipiponi, armas karvane elukas. Veskas läks köhivale Dibile hoovipealsesse konteinerelamusse seltsiks, kus hakkas ka meeletult köhima.
Deets, igipõline grupiponi. Läks aina roosamaks, silmaümbrused, nina, mujalt ka.
Dolly, hiigelkõhuga Dibilaps. Mäletan üht peitusmängu vooru, kus peitsin end Dolly saba taha. Veska avamispeol tehti stoilot ja mina sain Dolly. Stekk oli keelatud. Olin niisiis algusest peale kaotajaks määratud, Dolly ei tahtnud ju isegi steki toel liikumisega tegelda. Pusisin endale käe ümber nöörijupi, et üldse millegagi vehkida oleks. Langesin välja kolmanda või neljandana, enne mind langes Emmer -- kah just mitte entusiasmist pakatav tegelane -- ja keegi kiirematest ka, nii et kokkuvõttes läks paremini kui kõige kehvemini. Kui Dibi-Dolly koos ootel olid, sündis Dolly varss pärast trenni õhtupoolikul. Oli väidetavalt ainult sammu teinud. Varss tuli väga kiiresti ja Dolly tema vastu huvi ei tundnud. Jants oli valves ja kutsus mind ka appi, kuivatasime ja masseerisime varsakest, aga ta ei hakanud hingama. Ninas ega suus midagi ees polnud, vähemalt nii sügaval kui näpud ulatusid. Mina ei teadnud veterinaariast midagi. Kas hobustele tehakse kunstlikku hingamist? Ta oli enneaegne ka... aga ta ju liigutas ja püüdis end püsti ajada! Ta oli nii kohutavalt vedel... Aegamisi jäid liigutused loiumaks ja siis lakkasid üldse. Lõppu ma enam pealt ei vaadanud, liiga masendav oli. Dolly näris rahulikult heina edasi ja teda kogu see sagin ei huvitanud. Pärast süüdistati viirust.
Dago (ex Dmitri), üks selle aja parimatest hüppeponidest. Võitis Niitväljal ponide kõrgushüppevõistlusel Moskat tulemusega 145cm. Aus tööhobune, rosetikorjaja.
Daile, imearmas väike hall ponimära. Jüri sõitis ta välja ja pidi temaga ka võistlema. Algul oli sellist püssi raske taltsutada, aga kui tuli esikoht koolisõidus, siis jagati ponid kiirelt ümber. Hiljem oli Dailel jalaluumurd, aga hoiti hellalt ja enamvähem terveks ta sai.
Digna, väljapainduvate kannaliigestega koolikas. Just selline, nagu need lätikad käivad, suure pea ja kandilise kerega. Ebalätikalikult nunnu tegelane.
Donita, Dekorat, Diiva, Diktsija, Draakon (üks linalakk, mitte see punnsilm), Dorena (kollane), Dodi (Dolly laps)
No comments:
Post a Comment