Kunagi ammu oli tähestikumäng selline: lugesin kokku, kui mitut hobust ma mingi tähega tean ja võitis see täht, millega kõige rohkem nimesid meelde tuli. Vahel võistlesid tähed ka naiste- ja harvemini meestenimede pärast. Siia ei püüa ma siiski kõiki kirja panna, vaid rohkem neid, kes millegi erilisega meelde on jäänud.
Afon, hall ruun, kes polnud kõige suurem spordihuviline, aga oskas kummardada: üks jalg ette sirutatud, teine randmest kõverdatud. Tuli lihtsalt seljas olles stekiotsaga vastu esijalga koputada. Ükskord, kui olime kambakesi teel platsile, kommenteeris keegi vanamees: näe kui palju vorsti mööda läheb. Mulle tundus see märkus eriti kohatu, sest Afon oli ju ometi ilus, isegi väga, ja oskas pealegi trikke! Räägitakse, et ta müüdi tsirkusesse.
Aurika, suur mära, kellel ei tahtnud sadul kuidagi paigal püsida. Oli ju ometi reegel: sadulavööd, kaks heledast riidest rihma, pannakse vahetult esijalgade tagant ja täpselt üksteise peale. Panemise lõpus olid vööd aga vähemalt 20cm tahapoole ujunud ega kavatsenudki kunagi eespool püsima jääda. Füüsikal olid ilmselgelt omad reeglid ja meie omad jäid alla.
Almanahh oskas ka kummardada, aga tema sirutas mõlemad esijalad ette. Ta tegi seda igal võimalusel maiustuste väljapressimiseks. Selline musta pantri sirutus.
Azimuti kabjajälg oli suurem kui supitaldrik. Ta ise oli ka hiigelsuur raudjas, suure turjakondiga. Tema hingamine kostis kui praamimürin. Valjaste otsaesine rihm oli vertikaalsete mustade ja valgete triipudega. Otsaesise rihma ülepunumine oli üldse popp, kasutasime sobivat värvi atlasspaelu.
Anti, õpetaja-hobune. Kui palju neid inimesi kokku on, keda tema "sadulasse pani", ei jõua vist keegi kokku lugeda. Tema täpne vanus polnud teada, legend räägib, et ta oli leitud hobune. Vana kaera-kavalpea ei lasknud end kellelgi lõplikult "paika panna" (nagu sel ajal jõuvõtetega allutamist nimetati). Platsil temaga kuigi tihti ei käidud -- kippus üksi tagasi tulema. Anti oskas ka vankrit ja silumislatti vedada. Paremat voltižeerimishobust oleks ka raske tahta olnud. Anti elas pika elu, jõudis peast lausa halliks minna. Lõpupoole olid tal juba silmad ka väsinud, ei jaksanud enam krutskeid teha ega midagi.
Aplikatsija otsas olin vaid ühe korra, kui viisin ta Tondilt Veskasse. Seda maad vist autoga tol ajal üldse ei läbitud: kui ikka sadul selga mahtus, tuli jala käia. Kuna Veskast ära pidime oma jalgadel saama, võtsime linnariided kilekotiga kaasa. See kõlkus siis ühe külje peal, see vana hea ümmarguste käeaukudega suur punnis kilekott. Hobuke polnud kunagi trolli näinud ja hüppas selle kolli eest põõsasse. Kilekott-pamp põksis rõõmsalt vastu külge. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud ja paaril korral võssahüppamisega kogu seiklus piirduski.
Aki oli täkk. Rahulik ja sõbralik, pika lokkis lakaga. Pärast ruunamist muutus Aki närviliseks ja ka tigedaks. Vahepeal oli tal turi katki ja kärbsed ronisid peadpidi seljaaugu sisse. Jana, kes temaga üksvahe sõitis, istus kord meie garderoobis rohelises tugitoolis ja toetas pea seljataguse radika vastu. Seal oli meie bummikollektsioon! Meie nägudelt mõistis ta, et midagi on valesti, aga mis just...?
Aadam, hall angooraponi, loomaaia jalutusveteran, 60 tiiru lastega polnud midagi ebatavalist.
Aramis, kollane poni. Poisid õpetasid Aramist püsti tõusma, kui esijalast ülespoole sikutada. Tõusiski hea meelega ja kergelt. Helgi ei jõudnud ära imestada, miks Aramis end muudkui üles upitada tahab, kui pahaaimamatu algaja jalgade kallal sehkendab.
Api. Pisike pelglik ponimära. Väike Jüri sõitis ta välja. Esialgu nägi see välja nii, et ponirakett kimas mööda platsi hullunult ringi. Jüri polnud nõus eest sikutama -- olevat liiga pehme ja õrn. Tulemus -- nii mitugi takistus- ja koolisõidu võitu.
Atleet, hall hüppekas. Hüüdnimi muidugi Juust. Leidus paar inimest, kes Juustu boksist möödudes talle alati näkku puhusid. Juustukas vihkas seda ja läks tigedaks. Vastik oli see narrimine. Ükskord oli Juust nii närvi aetud, et keeras maailmale selja ja äsas esimesele boksi sisenejale tagajalaga piki kintsu. Siseneja oli Antu ja tema polnud milleski süüdi. Hoop oli ilmselt valus, Antu läks näost punaseks, aga ei öelnud midagi. Kui kellelgi üldse raudsed närvid on, siis temal kindlasti.
Aari, Amper, Aden, Akvarell, Almaz (väike kompaktne harjaslakk), Aira, Aamor (hall uimane poni), Aade, Armas (linalakk heatahtlik torikas), Alt (hüppemasin; oli pikalt rivist maas jalavigastuse pärast) -- neist praegu ei räägi.
Afon, hall ruun, kes polnud kõige suurem spordihuviline, aga oskas kummardada: üks jalg ette sirutatud, teine randmest kõverdatud. Tuli lihtsalt seljas olles stekiotsaga vastu esijalga koputada. Ükskord, kui olime kambakesi teel platsile, kommenteeris keegi vanamees: näe kui palju vorsti mööda läheb. Mulle tundus see märkus eriti kohatu, sest Afon oli ju ometi ilus, isegi väga, ja oskas pealegi trikke! Räägitakse, et ta müüdi tsirkusesse.
Aurika, suur mära, kellel ei tahtnud sadul kuidagi paigal püsida. Oli ju ometi reegel: sadulavööd, kaks heledast riidest rihma, pannakse vahetult esijalgade tagant ja täpselt üksteise peale. Panemise lõpus olid vööd aga vähemalt 20cm tahapoole ujunud ega kavatsenudki kunagi eespool püsima jääda. Füüsikal olid ilmselgelt omad reeglid ja meie omad jäid alla.
Almanahh oskas ka kummardada, aga tema sirutas mõlemad esijalad ette. Ta tegi seda igal võimalusel maiustuste väljapressimiseks. Selline musta pantri sirutus.
Azimuti kabjajälg oli suurem kui supitaldrik. Ta ise oli ka hiigelsuur raudjas, suure turjakondiga. Tema hingamine kostis kui praamimürin. Valjaste otsaesine rihm oli vertikaalsete mustade ja valgete triipudega. Otsaesise rihma ülepunumine oli üldse popp, kasutasime sobivat värvi atlasspaelu.
Anti, õpetaja-hobune. Kui palju neid inimesi kokku on, keda tema "sadulasse pani", ei jõua vist keegi kokku lugeda. Tema täpne vanus polnud teada, legend räägib, et ta oli leitud hobune. Vana kaera-kavalpea ei lasknud end kellelgi lõplikult "paika panna" (nagu sel ajal jõuvõtetega allutamist nimetati). Platsil temaga kuigi tihti ei käidud -- kippus üksi tagasi tulema. Anti oskas ka vankrit ja silumislatti vedada. Paremat voltižeerimishobust oleks ka raske tahta olnud. Anti elas pika elu, jõudis peast lausa halliks minna. Lõpupoole olid tal juba silmad ka väsinud, ei jaksanud enam krutskeid teha ega midagi.
Aplikatsija otsas olin vaid ühe korra, kui viisin ta Tondilt Veskasse. Seda maad vist autoga tol ajal üldse ei läbitud: kui ikka sadul selga mahtus, tuli jala käia. Kuna Veskast ära pidime oma jalgadel saama, võtsime linnariided kilekotiga kaasa. See kõlkus siis ühe külje peal, see vana hea ümmarguste käeaukudega suur punnis kilekott. Hobuke polnud kunagi trolli näinud ja hüppas selle kolli eest põõsasse. Kilekott-pamp põksis rõõmsalt vastu külge. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud ja paaril korral võssahüppamisega kogu seiklus piirduski.
Aki oli täkk. Rahulik ja sõbralik, pika lokkis lakaga. Pärast ruunamist muutus Aki närviliseks ja ka tigedaks. Vahepeal oli tal turi katki ja kärbsed ronisid peadpidi seljaaugu sisse. Jana, kes temaga üksvahe sõitis, istus kord meie garderoobis rohelises tugitoolis ja toetas pea seljataguse radika vastu. Seal oli meie bummikollektsioon! Meie nägudelt mõistis ta, et midagi on valesti, aga mis just...?
Aadam, hall angooraponi, loomaaia jalutusveteran, 60 tiiru lastega polnud midagi ebatavalist.
Aramis, kollane poni. Poisid õpetasid Aramist püsti tõusma, kui esijalast ülespoole sikutada. Tõusiski hea meelega ja kergelt. Helgi ei jõudnud ära imestada, miks Aramis end muudkui üles upitada tahab, kui pahaaimamatu algaja jalgade kallal sehkendab.
Api. Pisike pelglik ponimära. Väike Jüri sõitis ta välja. Esialgu nägi see välja nii, et ponirakett kimas mööda platsi hullunult ringi. Jüri polnud nõus eest sikutama -- olevat liiga pehme ja õrn. Tulemus -- nii mitugi takistus- ja koolisõidu võitu.
Atleet, hall hüppekas. Hüüdnimi muidugi Juust. Leidus paar inimest, kes Juustu boksist möödudes talle alati näkku puhusid. Juustukas vihkas seda ja läks tigedaks. Vastik oli see narrimine. Ükskord oli Juust nii närvi aetud, et keeras maailmale selja ja äsas esimesele boksi sisenejale tagajalaga piki kintsu. Siseneja oli Antu ja tema polnud milleski süüdi. Hoop oli ilmselt valus, Antu läks näost punaseks, aga ei öelnud midagi. Kui kellelgi üldse raudsed närvid on, siis temal kindlasti.
Aari, Amper, Aden, Akvarell, Almaz (väike kompaktne harjaslakk), Aira, Aamor (hall uimane poni), Aade, Armas (linalakk heatahtlik torikas), Alt (hüppemasin; oli pikalt rivist maas jalavigastuse pärast) -- neist praegu ei räägi.
1 comment:
Juust virutas Antule siis kui ta läks sabast sõlme välja võtma. Sabas oli sõlm jalgade pesu ajaks, mida ma ei julgenud ise välja võtta kuna hobune hakkas boksis sõlmega ennast peksma ja jalgadega boksiseinu. Jätsin ta ennast välja elama ja kui tagasi tulin 10 min pärast oli kõik juba juhtunud :/ Et siis selline lugu.
PS! Super alfabeet Sul!
Post a Comment