Minu nunnud

Elus on igal ajal selliseid tegelasi või asju, kes/mis südame soojaks teevad. Loomad või inimesed, aga vahel ka midagi elutut või siis midagi, mida otseselt elutuks nimetada oleks kohatu. Päris pika nimekirja saaks neist, kelle olemasolu üle mul kangesti hea meel on. Arvatavasti ei tea nad ka, et neil selline salafänn on. Tõenäoliselt ei näe ma neist suurt osa enam kunagi. Ja ikkagi naeratan iga kord, kui mõte nende peale läheb. Mis siis veel neist rääkida, keda veel näha ka saab! Tahaks neid kohe kallida... noh... kui see kohane oleks, sest ma olen tegelikult jube häbelik. Ja samas tahaksin, et nad teaksid. Dilemma, eksole.

Üks hobune oli ka Dilemma. See tegi mul kord skeemi alguses traavipikenduse asemel rodeorea. Jätkasime skeemi kohaselt, aga vähemalt oli publik unest üles ärganud. Dilemmal olid päris kobedad liikumised... Kord jutustas Alla ta enda ümber ringil passaaži tegema. Meil muidu ei lubatud hobustele "neid lollusi" õpetada... Allaga juhtus imesid tiheminigi. Võttis ringile, rääkis midagi ja kui siis äkki tundsid -- oi pekki, kuidas ma oskan ratsutada! See tuli palju hiljem kui esimene kohtumine temaga, aga fänn olen olnud algusest peale. Juba siis, kui mul olid tobedad pruunid triibulised dressipüksid ja rohelised kummikud ja steki asemel pajuvits.

Esimene "selline" hobune oli Veranda. Teda sain algul ainult kõrvalt imetleda.Tumekõrb kõhnapoolne mära. Kui Sitikas oli talle "sadula" selga jätnud (tohutu patt, mille tegemise üle ranget järelvalvet peeti), jagati Veranda karistuseks mulle. Oleks kõik karistused sellised! Temaga saabus rahu maa peale. Kerge, kiire, nii sõber. Teda püüti kangesti hüppama panna. Üks keegi tegi temaga hüppetrenni, hobune tilkus higist ja eriti hästi ei läinud. Siis pakkus Sirje, et hüppaksin veel peale. Ma ei tahtnud, sest hobusest oli kahju. Aga pidin ikkagi. Ja siis ta lendas neid 120cm-seid minuga. Ja kuivas selle hüppamise peale hoopis ära ega hingeldanud enam. See oli mulle tohutu kompliment. Kallis-kallis mära! Ta viidi peagi minema ja mis temast sai, pole aimugi.

Teine südameröövlist hobune on Notsu (Dianale ei meeldi, et ma teda Notsuks nimetan :P). Oli häid ja mitte nii häid aegu, aga temaga õppisin nii palju. Notsu tassis mulle kõige rohkem medaleid ja karikaid kokku. Õppis nii kergelt ühe tagant jalavahetused ära (see polnud siiski soovitav, pidi poolsalaja tegema). Oskas kallida ja esijalga tervituseks ilusti pihku anda. Kõigile selline tere ei sobi, kipuvad jalgadega vehkima, aga tema oli nii viisakas ja mäletas veel palju aegu hiljem, kui teda juhuslikult ühes tallis kohtasin või veel hiljem Viljandimaa karjamaal varsaootel olles. Meil tulid isegi esimesed lapsed samal ajal (tema tegelik esimene sündis kahjuks surnult, oli tumekõrb või must, valge lauguga täkukas). Filmi peale saime ka, vist "Duett kuuele jalale", kus alguskaadrites Volvo WC-l kadrillitajaid näidatakse. Olen seal veel noor ja ilus, khm.

Notsu kartis vett. Kui Diana Vimpliga tormas laintesse kui tuul, siis meie jäime jahmunult järele vahtima, lähenesime merele poolsamm-haaval. Kohale saanud, jäime hetkeks seisma... viga! Vees seistes tekkis esijalgade juurde liivapilv, see pani hobuse tagurpidi põgenema. Pilv muidugi kasvas ja hobune keerles mõnda aega hullunult kohapeal. Notsu oli Suur. Mul läksid pika säärega saapad vett täis -- kui madalale pidi hobune keereldes laskuma, et see võimalik oli -- raske uskuda. Ma olin nii õnnelik, et talle selga jäin. Kuhu ta küll sealt Stroomilt muidu jooksnud oleks
(see polnud ometi nagu Tondil väliplatsilt põgenedes -- tavaliselt mitmekesi -- üle raudtee tulles vaatasid tondihobud korralikult vasakule-paremale, et siis täie kapakuga väravasse põrutada. Seal pandi mõnikord suures tuhinas ka külg maha, aga üldiselt teadsid kõik koduteed ja jäid enamvähem terveks).

Notsuga oleksin võinud ka selja murda. Tõmbasin sadulavööd, jalg kõrgel üleval, teine polnud veel jaluses, kui miski Notsut nii ehmatas, et ta plagama pani. Ma ei hoidnud kusagilt kinni, niisiis prantsatasin sealtsamast tema selja kõrguselt koridori maha, tagumik ees. 170cm kõrguselt p***eli. Läks kaua aega, enne kui jälle hingata sain. Konte ka ei murdnud. Lucky.

Tagantjärele kahetsen, et ei osanud Notsut kergemaks sõita. Liikumist oli tal küll ja veel, aga ta ei jõudnud päriselt sinna, kuhu oleks võinud. Enne tulid põlvehädad peale ja pidev lonkamine rikkus kõik edasised plaanid. Võibolla oleks õigem ratsastus midagi päästnud...

Üks esimesi pilte Notsust oli maneežis, Piret kuidagi otsast roolida püüdmas. Hobu läbis terve maneežipikkuse vaid mõne galopisammuga! Mäletan täpselt, mis ma mõtlesin neid vaadates: "oleks, et ta ainult koolisõitu ei tuleks!" Pille proovis Notsuga hüpata ka, aga üks esimesi katseid lõppes sadula lennuga seljast. Sadulavööd olid pooleks läinud. Ja Notsu tuli koolisõitu. Läks nii nagu ma ei tahtnud, ja hästi läks! Ah ma võiksin Notsust mitugi aega jutti lobiseda, aga olgu praeguseks küll.

Siia tuleb nüüd nimekiri minu lemmikinimestest. Et ära mahuks, siis tähestiku järjekorras eesnime esitähed: A, D, E, H, I, J, K, L, M, O, P, S, T, U, V. Paljud tähed on tegelikult mitmekordsed. Ja kuna kell on palju, võis mõni vahelt ununeda. Aa, ja terves ilmas on tervelt üks inimene, kes siia nimekirja kuidagi ei saa: K, kes ütles "mine p...liiatsisse" (see ütlemine pole muidugi põhjus, vaid identimiseks piisav lausejupike).