Trennilapsed

Trennilapsed ladusid küünis heina. Vahel käisid nad heina sees ka niisama hullamas ja kõrgematelt äärtelt alla hüppamas. Laes rippus nöör, selle küljes sai Tarzanit mängida. Kord tekkis segadus ja keegi maandus püstiste oradega heinahangust paar sentimeetrit mööda.

Trennilapsed tegid bokse. Iga päev kontrolliti töö tulemusi. Kes halvasti tegi, sai karistada. Trennikeeld oli üks võimalikest tagajärgedest. S***hunnik oli õues talli seina ääres ja sinna otsa tuli kärutada mööda lauda ja täiesti tippu. Lihtsalt ruumi oli väga vähe.

Trennilapsed viskasid kaera. Mootoriga pumbad tulid kunagi palju hiljem. Kaera sees olid herned, mais, tühjad kõlvikud, tundmatud seemned, mõnikord ka surnud loomi (hiir või midagi väiksemat). Auhinnaks töö eest olid kogutud maisi- ja herneterad. Kaera hautati enne hobustele jagamist kuuma veega. Lõhn, mis sealt tõusis, oli imeline! Söö või ise. Vahel saigi söödud, aga tera kaupa ja siis jäi tera kest alles. Kliidega oli teine lugu, neid kõlbas tühja kõhu peale süüa küll nagu putru. Mõni sõi kliisid Pepsi-Colaga.

Trennilapsed käisid Pardi poes ja Pardi baaris. Poest sai leiba ja limonaadi. Leib võeti pihku ja hakati otsast hammustama. Mingit viilutamist polnud sel ajal olemas ja leivad elasid kilekotivaba elu. Sellist söömisviisi esines tõenäoliselt ainult talli territooriumil. Mingi seletamatu nälg tekkis seal. Pardi baaris sai salatit süüa või saiakesi, aga põhihitt oli kohupiimapontšik. Midagi sellist pole ma enam kunagi kohanud. Need soojad hullutavalt lõhnavad kerakesed olid nii kuum kaup, et igal pallil oli juba küpsemise ajal nimi peal. Nad olid rusikasuurused, ülimad igas mõttes nii kuumalt kui külmalt. Viimast sai proovida, kui oli õnnestunud korraga kuus tükki saada ja siis jäi midagi ka pärast trenni alles.

Trennilastel olid bummid. Bummid olid kunagi olnud täiesti tavalised sokid, aga igapäevase kasutamise käigus moondusid nad radikal kuivades kiiresti bummideks. Bummi, see on bumerangi hellitusnimi.

Trennilapsed käisid raksus. Oli pirniraks ja õunaraks, vahel ka kirsiraks. Kord juhtus, et hulk trennilapsi oli raksus käinud hobustega. Keegi oli kaebama tulnud ja siis rakendati jälle trennikeeldu. See oli üks huvitav nädal, ainult mina ja Jaan olime trennis.

Trennilastel pidid hinded korras olema. Tunnistused tuli ette näidata ja seinale riputati edetabel. Tabeli viimased said -- polnud ju raske ära arvata? -- trennikeelu.

Trennilapsed austasid traditsioone. Neil polnud lihtsalt valikut. Nooremad tüdrukud tõid vanematele poest süüa ja nooremad poisid istusid vanemate poiste käsul kapis. Või majaesise bussipeatuse juures asuva puu otsas ja etendasid kellakägu.

Trennilapsed tegid katlamajas lollusi. Räägiti, et poisid rääkisid, kuidas nad elusa kassi ahju viskasid ja kuidas see seal leekides ringi jooksis. Ma väga loodan, et see oli alatu laim ja vale puha.

Trennilapsed teadsid hästi, kus on hõõgveinibaar. Üle raudtee asuvast asutusest tulevaid aroome (loe: haisu) polnud võimalik eirata. Baarist sai veekatkestuse ajal hobustele vett toodud suure alumiiniumist käruga.

Trennilapsed leidsid kuurist täeiesti terved hoburakmed, hobuse saba (kuivanud juur koos jõhvkarvadega), hallitanud seanahast lehmapäitsed, raudkuuli. Pärast hobusesaba ümber tekkinud elevust tõugati hoovipeal kuivavale niidetud rohule kuuli. Kord lendas kuul otsejoones üles ja tõukajal vedas, et ise vastu pead või varbaid ei saanud.

Trennilapsed mängisid tallis peitust. Pimedal ajal oli see kõige põnevam mäng. Sai minna hobuse taha, tõmmata veel sabagi ette ja keegi ei leidnud üles. Maneeži natuke kardeti. Kõige tagumistes nurkades helendas miski (hallitus?) ja seda peeti otse loomulikult kummituseks. Vahel oli kottpimedas tühjas maneežis kuulda tasast kappamist ja puhinat. Jälle kummitus, arvati.

Trennilapsed ei tundnud eriti huvi, kust hobused tekkisid ja kuhu nad kadusid. Nii oli neile parem. Juhtus, et Viira, kes oli kõrge karvane jämeda kondiga, aga kõhnemapoolne (tori?)mära, moondus ühel hetkel hulga madalamaks, siledaks ja paksuks. Nimesildil ei muutunud midagi. Ükskord oli maneežis paar veoautot, koormatel presentkatted peal. Need koormad olid hobuse kujuga. Väikese Printsi joonistatud allaneelatud elevant oli kaabu kujuga... Livaan ei kadunud ilmselt kusagile suurt sporti tegema (esimesed jalad olid tal uskumatult lühikesed; see hobune oli rohkem käru moodi), ega ka Luxor, kellel jalad aegajalt liigestest välja tulid (suur kuldne kõrb, kolmevõistluse ja takistussõidu kunagine tegija). Õnnetult kukkunud Azimuti kohta arvatakse, et ta sai lõpuks platsi kõrvale maha maetud, praeguse Lilleküla jalkastaadioni kohale.

Trennilapsed kasvasid suureks. Mõni hakkas sportlaseks, suurem osa mitte, aga enamusele on hobuhaigus igaveseks külge jäänud.