Ralli

Viimati rallisin rattaga 2009. Distants oli siis 4km lühem kui täna, aga aeg üle poole tunni pikem. Vastuolu, või mis? Lisaks polnud ma seekord teinud mitte ühtegi trenni. Lihtsalt juhtus, et ratas oli keldris luku taga, aga võti kadunud. Kui siis võti nädal tagasi välja tuli, selgus, et ratas on puha roostes ja rattad kaheksas. Ja käiguvahetaja kukkus üldse tükkideks. Viimase sai kokku puzzletatud, aga rattaid sirgeks mitte -- kodarad nii roostes, et keerata ei saanud. Kolistasin siis selle lonkava rattaga oma 65km ära ja päris ausalt oli see kõige toredam tükk Tartu Maratoni sarjadest, kus ma osalenud olen. Seekord oli vastutuul kohe alguses ära (Tartu-Elva), aga ma ei pannud seda gruppide sabas jõlkudes suurt tähelegi. Tagasiteel oleks tahtnud rattale veel mõned käigud juurde -- ei jaksanud paaris kohas nii kiiresti vändatagi, et ratas vedama oleks hakanud. Mida pidu! 180 kraadi võrreldes eelmise korraga, kui pidin korduvalt selja taha vaatama, et ega keegi äkki sabast kinni hoia. Trikk on tegelikult ka: nimelt sai see roostehunnik enne sõitu korra päris hooldusest läbi käia. Kuigi ta oli ikkagi veidi kaheksas ja kolises, ta lippas mõnuga. Niisiis, kui keegi peaks küsima, kas tasub unarusse jäänud vanu sõpru üles putitada, siis JAH, igatahes! Olen tänulik nii putitajale kui rattale endale, et ta mind seekord ka välja vedas.

A' ja täna ei toimu arusaadavatel põhjustel mingit ratsutamist. Asfaldi külmatriibud olid nagu kaks miljonit penerolli niigi. No ei ole ette nähtud inimesel istuda mingil kitsal triibul peaaegu kolm tundi jutti. Tegelikult olen seal järjest istunud kauemgi. See ratas on mul esimene "päris". Teinud kaasa roheliste rattaretke ja mitu hotellikate rattareisi, sh Lätti. Tema on, nagu Peep ütleks, minu vokk. Hooaegadest ta ei hooli, on mind suvel metsiku juurde tassinud ja talvel tööle, ka üle -20 kraadidest ei lase ta end häirida. Originaaliga võrreldes on vahetunud kummid ja sadul. Sadul pandi veel talna-aegadel lukustatud keldrist pihta. Üks esimesi oste Elvas oligi rattasadul. Nüüd on sellele pikk kriim tekkinud ja vihmaga läheb sadul vett täis. Panin halli teibiga viimaks kinni selle augu, aga täna olen ta jälle maha nühkinud sealt. Järgmine suurem üritus peaks tal olema rattamaraton ehk täpsemalt mudaralli. Seal peab pärast finišit voki kindlasti veega üle laskma, muidu ei tunne enam kuidagi ära.