uni

Unenägude seletamise raamatutes tähendab hobuste nägemine alati midagi head. Olgu see siis mõni uus tutvus või avanevad võimalused või mis iganes. Mina näen hobuseid iga päev unes. Üks esimesi, mida mäletan, oli nii: mina kõnnin Kohilas mööda raudteeäärt. Vastu tuleb hobune. Aga kui kohakuti jõudsime, oli ta moondunud külgkorviga mootorrattaks. Jube kahju oli, aga olukorrast tuli võtta, mis võtta andis. Hakkasin siis mootorratast uurima, aga ta muutus jäneseks. Lõpuks jäi alles mingi pisike loomake, oli see nüüd inimese- või hiirekujuline, ei mäleta. See pidi olema enne seda, kui päriselt hobustega tegelema hakkasin. Vahel saab unes aru, et on uni. Ja siis on minu esimene mõte: kus on hobused? Kui on kusagil kaugemal, püüan mõnda laokile jäänud autot kasutada. Viimane kord rääkisid sõjamehed burgeriputka juures juttu, naersid ja kuulasid valju muusikat. Ma siis hiilisin ühte soomukisse, võtmed olid ees -- ja üritasin nii kiiresti kui vähegi võimalik masinale hääled sisse saada ja põgeneda. Õnnestuski. Muidugi edasi läks, nagu tavaliselt. Auto hakkas moonduma. Kõigepealt avastasin, et roolin tagaistmelt. Ei pööranud kuigi sujuvalt ja pidurid olid ka kehvad. Lõpuks jäi alles pedaalitav lastekart. Sellega ma polnud nii kiire kui vaja, niisiis hakkasin jälle jalameheks. Unised ratsabaasid on alati hiigelsuured. Bokse on kindlasti mitusada ja nende vahel on keerukad koridorid. Mina pean kohe võistlusele minema, aga ei leia hobust üles või on varustus kadunud, vahel ei leia kapist kõiki riidetükke üles või on kaska koju ununenud. Kõige toredam on siis, kui satun mõne tõeliselt hea hobusega kokku. Eile näiteks hakkas üks mu all äkki piffima, kuigi vasak ratse kukkus käest lausa maha vahepeal. Ta oli nii kerge ja lennukas, et oleks peagi lausa õhku tõusnud. Veider seejuures, et ma polnud kindel, kas ta on metsik või hoopis üks tumekõrb valgete märgistega võõras hobune. Tuttavatest hobustest esinevad tavaliselt need, kellega ikka rohkem tegelen. Aga Hiires käis korra läbi ka pärast seda, kui oli aastaid surnud olnud. Ta oli natuke kurva ilmega, aga väga ilus. Läikis nagu oma parimatel päevadel ja oli muidugi hiigelsuur. Ja Notsuga põgenesin kord kimagalopis venelaste eest. Tõnismäel, Kaarli kirikust mööda. Mind tulistati ka. Sain pihta. Võibolla oli see sama kord, kui pärast ära surin. Muud polnudki häda, aga tuli kähku asju pärandama hakata. Pinginaaber sai hõbeketi :) Nagu teistegi suremistega, ei jõudnudki ma lõppu ära oodata. Suust tuli küll verd ja kopsudes olid kuulihaavad, aga pikali ikka ei kukkunud. Korra käisin ühe luugi taga vaatamas, kus teised surnud olid, aga seal oli jube igav. Ei tahtnud sinna jääda. See läks nüüd vähe kaugele liiga... Aga Notsuga nägin unes, kuidas tegime ühe tagant jalavahetusi, ja ta tõepoolest õppis need ära hiljem. Ta polnud just kõige kergem hobune -- paari sammuga ühest maneeži otsast teise -- aga jalavahetused olid hästi käpas. KÜRis sättisin jalavahetuste seeriad alati kaarte peale, sest ta sai nendega lihtsalt nii kergesti hakkama. Mul on nii kahju vahel, et ma olin siis veel nii noor ja loll, kui temaga koos sain olla. Nüüd enam noor ei ole :P Olen tal mõned korrad külas käinud, enam ta muidugi sporti ei tee. Varsakaid on mitu olnud. Nüüd pole paar aastat näinud enam, kus ja kas elabki üldse? Vana sõber...
Vahel pean hobuse ühest tallist teise kolima. Mõnikord ka kusagile korterisse ööseks hoiule jätma. Üks on mul suures toas olnud, tegi parketi peal volte. Lifti ei tahtnud hästi mahtuda. Kaua ei pea tavaliselt pead murdma, kuidas asju korraldada, sest asjad moonduvad. Korterihobusest saab ka tavaliselt mõni näriline. Nüüd mulle meenub, et polegi enam kaua aega aknast alla hüpanud. Varem juhtus seda tihti, et aeti taga ja pidi kaheksandalt põgenemiseks alla hüppama. Kõige raskem seejuures on akna avamine. Maandumine on lihtne, haiget ei saa kunagi. Võibolla olen hakanud vähem actionfilme vaatama. Aga kõige esimene uni, mida mäletan, oli selline: astusin Nõmmel maja ees uksematile ja tõusin koos sellega õhku. Koolis ma siis veel ei käinud igatahes. Päriselu esimest mälestust ei räägi ma kellelegi välja, polnud väga tore kogemus.

Uned on vahel nii imelikud. Raske uskudagi, et ma ise nad välja mõtlesin. Jälle kaks väiksekesena nähtut. Esimeses ajas mind isa sõber automaadiga ümber sapika taga. Ta polnud ju mingi paha tegelt. Paljupalju aastaid hiljem oli ta ühe semestri jagu mu õppejõud. Teises oli mu kere haiglas voodis maas ja arstid askeldasid ümber. Mina lendasin nende peade kohal ja vaatasin pealt. Päriselt ei ole ma muidu haiglas olnud, kui laste pärast ja seda palju aega hiljem.
Vahel näen ka leiutamisi. Mul on isegi paberi peal hiiglama head skeemid ja plaanid, aga ärgates kaovad nii kiiresti, et ei saa sabast kinni. Üks lihtsamaid oli ärandamisvastane geel. Kuidagi sai auto salongi üleni geeli täis lasta, nii et polnud võimalik sisse minna ega midagi välja võtta. Mõnus osa oli see, et autoomanik sai vajadusel selle geeli nagu naksti ära sealt. Horisontaalliftid ja tunnelid on ka. Kesklinnast teletorni juurde sai niimoodi liftiga. Selliste liftide kiirused on vahel küll liiga suured. Kohati on sõites tunne, et pea lausa lõhkeb tohutu surve all. See on tavaline, et laskudes õhku kerkid. Siis peab varbad mingi ääre alla suruma ruttu. Lennukid on ka tihti sellised, milles kõvasti kinni peab hoidma, eriti õhkutõusu ajal. Jalad ülespidi lendamine on ka tavaline praktika. Mõnikord saab lennuki taevasse lingusüsteemi abil. Start tuleb kuidagi, hambad ristis, üle elada.