Silmad kinni

Tead küll seda mängu: kõnni, silmad kinni, ja loe samme, kui mitu julged silmi avamata teha. Tegin nii väga tihti, kui Veskast trennist kodu poole läksin üle suure loomaaiaparkla. Sinna aega jäid ka ilmselt rekordid. Oluline oli seejuures astuda julgelt ja hoogsalt, nii et kõrvalt arugi pole saada, et midagi toimub. Vahel sai ikka puusse ka kõnnitud. Peedu teel tekkis kohe kitsendusi. Seal on ju teod. Ja vihmaussid. Ja konnad. Putukad ka. Ei taha kedagi lapikuks astuda!
Aga täna tegin silmadkinnit metsikuga. Hulga julgem on -- ühed silmad on ju täitsa kasutusel. Ise tajud valitud suunast kõrvale kaldumist kogu kehaga ja lisaks valguse järgi. Päike paistab ka läbi silmanahkade. Tulid meelde need pimedad talveööd, kui maneeži veel jalapärast polnud ja pidime kottpimedas väliplatsil ringi sebima. Takistuste asukohad tuli meelde jätta ja neist siis mälu järgi kõrvale hoida. Ma ei näinud metsiku kõrvugi, nii pime oli. Traavis ja galopis tekkis illusioon paigalseisust, oli justkui ainult kohapeal kõikumine. Talvel saab vahel sama kogeda, kui üle suure lumevälja kapata. Mitte midagi ei näe ja maailm pole enam ruumiline. Suusatades on sama -- ma mõtlen mäesuusatades. Prillidega ei näe mitte midagi ja ilma on liiga kohutavalt valge -- jälle ei midagi. Olen käinud AHHAAs näitusel, mida keegi veel näinud pole. Seal on aed ja linnulaul ja kruusatee. jalgratas, pargipink, postid, majanurk. Purskkaev ja järv mootorpaadiga. Rippsild. Kohvik jäätisega. Pimedana on kõik kuidagi tume ja roheline ja inimesed noored ja ilusad. Hääle järgi pole lihtsalt võimalik välist kuju õigesti ette kujutada. Ma pole küll ühtki raadiohäält "ära arvanud". Kui nad siis kusagil teles rääkida võtavad, on üllatus suur. Alati. Pime maailm on nii ilus! Aga ma tahan siiski näha. Taevas päikseliste asjakujuliste pilvedega. Naeratused. Sookured lennus. Noored puhtad puulehed. Keegi armas inimene...