Metsik on tagasi! Täna sai tuulevuhinat kõrvu ja hüppeid vasakule, paremale, otse selja taha. Põhjust ma ei teagi. Värske õhu mürgitus? Mis juhtub, kui elektrikarjuse katkenud alumine traat on pandud üle ülemise rippu (teine ots veel pusas maas)? Maa plõksib. See on väga hirmus. Maa ei tohiks ju plõksida! Eile ei plõksinud! Miks ta seda nüüd veel näppida tahab?? Seal liigub midagi!! AAAaaaAAAPPIIii! Parem põgenen. Jätsin paranduskatse parem pooleli selleks korraks -- kui metsiku silmad oleks veel suuremaks läinud, oleks neil teist pead juurde vaja olnud. Kuna tuju oli juba enne ...tuuline, siis nüüd oleks juba tuulelohe asemel langevarju võinud lennutada. Tore oli asja juures see, et jalad liikusid vabalt ja mõnuga. Üle õla oli neid päris pikalt näha, ja nad polnud isegi päris sirged. Mul on unistus liikuda kunagi mõne toreda hobusega oma lapsepõlveradadel metsades ja väljadel. See hobune ei hakka ilmselgelt olema metsik, sest temal on ilmselt teised unistused. Ei hakka enda omi jõuga peale suruma ka. Aga tema on hoopis osav ja ilus, kerge ja taiplik. No ei saa ju midagi pahaks panna sellisele, kel jalgadel sebratriibud ja seljal jutt; keda põnevil olekus tuleks üles pildistada ja seinale panna, et igasugune hall kohe kaugele minema kaoks. Maha jalutades jäi plõksiv koht jälle teele ette ja tundsin läbi selja tugevat jalapidurit. Haa, aga ees on ju KODU. Mida sa teed, kui tahad minna, aga kardad väga? Andsin rooli üle ja jäin lihtsalt jälgima. Hakkas tiirutama. Läks veidi edasi, siis paremale volt ja jälle edasi. Nuuskis maad, kartis erinevaid pinnasetüüpe ja hüppas vahel kõrvale. Närvi ei läinud. Ma pugistasin naerda. Kokkuvõttes oli ju suund hea ja kohad, mis ta liiklemiseks valis, olid eelkõige kõvad ja ohutud. Ma arvasin algul, et lähme läbi muruplatsi, aga ei, ta tõesti eelistas suurekivilist kruusateed. Kus võimalik, astus kõrvale siledale kõvale mullale. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ta kohutavalt kardab vetruvaid või vajuvaid pindu. Aga et isegi muru ei kõlba ja eelistab võõramat, aga kõva teed...! Ja et voldid tegi alati paremale... Talli ustest eelistas lähemat, kuigi seal olid kohutavad lehvivad presendikollid. Ta on ikka nii minu moodi. Ratsionaalsus eelkõige, kuigi see võib väga tülikaks osutuda (ta laseb junnid ka enne maha, et ei peaks neid boksi tooma ja pingutab koplis pissida, et omal kodus varbad kuivemaks jääksid). On ikka küll nii, et koos olevad hinged üksteise moodi lähevad või olid nad juba enne sarnased, kui teineteise seltsi valisid. Natuke kahju on ka... nii ei hakka ta mind kunagi päriselt usaldama. Mina teda ei usalda. Ma küll tean, mida ta järgmisel hetkel teeb või kuidas ta seda teeb, aga kui ta oleks krokodill, siis oma pead ma talle lõugade vahele ei paneks. Või kui ta oleks elevant, siis kõhtu tema jala alla. Mis veel... ah, arusaadav niigi :) See võib kosta pessimistlik, aga pole. Ma lihtsalt tean. See ei loe, et see, kes enne oma pea ligigi ei lasknud, laseb nüüd kõrvu mudida ja võtab suulised ise suhu ega lase neid trenni lõppedes suust. Eem... nojah... niisiis -- metsik on tagasi, olgu või üheks õhtuks. Vahva tegelane alati.
*********
Ja ma jooksin täna. Ainult 10km. Ma ei jookse muidu eriti. Lühikesi otsi küll, nii paarkümmend meetrit, aga mitte rohkem. Las etioobid jooksevad. Neil on jalad ka peenemad kui minu näpud, vähem kraami kaasas tassida. Isegi kui ma hakkaksin luukereks, ei oleks mul massi nii vähe kui täies jõus etiooplasest jooksjal. Huvitav, kas neil sünnimärke ka on, ja kuidas nad aru saavad, kas on? Au ja kiitus näiteks Siretile, Merlele, Airele, kes ikka pikki distantse ette võtavad -- hirrrrmus tublid on. Ma nii pole :) Aga juustukukli ja mustikasupi nimel olen paljuks valmis. Praegu küll mustikasuppi ei olnud... ja kui meelde tuli praegu, kuidas seda polnud (ei pidanudki muidugi), tuli kohutav isu peale! Eriti mõnus on neid seemneid katki näksida. Njam.
No comments:
Post a Comment