lennukas

lendasin täna öösel üle pika aja. Seekord kohe eriti pikalt ja muuhulgas proovisin läbi seina lennata. Lihtsalt tundus, et saan hakkama. Varem polnud sellist mõtet pähegi tulnud. Midagi jäi puudu, ei saanud läbi. Seekord mitte.

Kas see võis olla laupäevase ennustus? Eks hiljem saan teada. Paegu on igatahes õhin sees, kõik on veel võimalik.

Ma näen küll vahel asju ette. Nagu seda maale tulemistki. Nägin, et sain napilt-napilt lasnamäel lõpp-peatusest pika nr 68 bussi peale, suunaga linna poole. Sain vaevu viimasest uksest sisse. Mahajääjad ajasid mind veel mõnda aega taga, aga buss oli kiirem. Üks neist veel oksendas järele.
Nad polnud siiski kurjad... Enne ma veel ei teadnud, kas tuleb suurem kolimine, aga ärgates oli selge -- ma lähen! Ja kui helistati, et tõepoolest nii ongi, siis mingit uudist enam alles polnud.

Vanatädi surma nägin ka. Vanaisa tuli talle järele.

Mõnda surnut on aegajalt ikka näha, aga ma ei tea, miks. Neil on väga tungiv ja selge pilk. Vahel mõni on tahtnud kätt suruda, aga seda ma olen kartnud. Peakülalised on onu ja vanaisa. Aga nad meeldisid mulle ka väga.

Mees olen ka olnud. Tunne oli täitsa tavaline :)