Esimene hobune, mida mäletan, oli mul lasteaias pildi peal. Joonistasime muinasjutu järgi, kus rebane reelt kalu loopis. Minu pildil oligi hobune ja regi.
Järgmine hobune tuli maale kartulipõldu kündma. Vanaisa laenas ta kusagilt selleks korraks. Ta oli tume, karvane ja maahobuse lõhnaga. Ma olin ainult tema jala pikkune. Sain ka leiba anda.
Kui kusagil tee ääres hobusekarja näha oli, vaatasin isa sapikast pikisilmi järele. Kord lubati karja uudistama jääda, kui teised surnuaeda külastasid.
Siis läksin trenni. Mitte tennisesse, nagu üks plaan oli, vaid Tondile. Helgi küsis, kas kardan hobuseid. Ütlesin, et ei, ja läksin tõestuseks esimest ettejuhtuvat silitama. See võis olla Kaali. Nad olid Dervaga koos kahekesi ühes latris. Hobused seisidki latrites, kus vaevu ümber pöörama mahtusid. Mõned boksid olid ka. Minu esimene treener oli Alla. Ta kordetas mind Antiga. Mul käis jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kõik oli nii uus ja huvitav. Mingi kergendamine. Üks-kaks-üks-kaks. Tiirutasin ega tajunud aja kulgu üldse. Kui kergendamisele pihta sain, lasti suurele ringile. Kohe tuli Kuller tagant ja lõi hambad Anti tagumikku. Seepeale lajatas Anti tagant üles ja mina pudenesin saepurusse. Esimene kukkumine oligi tehtud nagu naksti. Antil olid suulistel sinised kummirõngad ja valjaid pähe pannes kippusid need alati suhu ära kaduma. Ta ilastas ikka jube palju. Pärast suhkru jagamist käsi tilkus kohe. Pärast trenni lasi Alla tuua tuusti heina. Tõingi ja söötsin selle Antile sisse. Siis läksin uuele ringile, sest hein oli mõeldud hoopis higi kuivatamiseks. Järgmine kord pidin kellegi abita hobuse valmis panema. Pingur oli. Ajas pea taevasse ja mina ei ulatunud ligilähedalegi. Valikut polnud, pusisin, kuni siiski valmis sai. Jäin trenni hiljaks.
Aegajalt toodi maneeži saepuru juurde. See jäeti tihti hunnikusse, sest laialiajamisega said hobused edukalt ise hakkama. Nimelt oli neile püherdamine pärast trenni parim boonus. Junne ei korjatud ja kui vahel harva sügavalt maneežiääri kaevati, siis tuli sealt täiesti komposteerunud kiht välja. Kord nägin, et ratsanik on Antiga hädas -- sel oli nina junnides kinni ja kuidagi enam pead üles ei saanud. Anti tegi ainult pöördeid esiotsal, pea maas. Hüppasin Draakoni otsast alla ja läksin appi. Abi antud, taipasin jälle oma ratsu poole vaadata. Sel oli kõhu ja maa vahele vaid käelaba pikkune vahe jäänud. Vaevu jõudsin kohale ja Draakoni jalad jälle sirgeks tirida. See oli õppetund, kuidas westerni reeglid päris elus ei tööta.
Trennis mängiti kulli. Käega pidi teist ratsanikku puutuma. Parim kaitse oli kogu aeg (hobuse) tagumik ees kulli poole hoida. Päris hea roolimisõpetus. Jalusteta sai väga tihti sõita. Kergendatud traavi jalusteta peaaegu iga trenni lõpus. Laisemad hoidsid välimise jaluse ikkagi jala all. Vaheldumisi kergendatud ja poolistak. Põlved pidid sadulas tugevasti kinni olema. Tihti tehti voltižeerimist. Jälle Anti. Ta oli parasjagu madal ja hea ühtlase traaviga. Käärid, pöiasirutus, pissiv koer (käpuli sadulas, üks jalg taga sirgu), traavis hoo pealt maha ja kohe tagasi sadulasse (nagu põrkepall). Voldisadula tagumised sangad olid maha vajunud ja kõvad, näpunukid said peaaegu alati veriseks. Vahel oli ka teooriatunde. Ruta luges mingist konspektist tasakaalust ja raskuskeskmest. Kuidas hobusele lähenedes peab talle endast märku andma ja asju ajama alati vasakult poolt. Pärast seda oli mõnda aega kõhe tunne isegi koerte ja taksode tagant lähedalt mööda minna -- äkki lööb.
Palmiruumi seinal olid sportlaste pildid ja tiitlid. Meistersportlased kõige ees, kandidaadid järel. Sealt edasi kõrgematest madalamate järkudeni. Kõige madalamaid muidugi polnudki. Hobuste jagamist oodates sai neid kordi ja kordi üle vaadatud. Mustvalged portreefotod olid. Trenniootus oli nii hirmus. Seisime seina ääres kui mannaterad ja ootasime oma seekordset saatust. Kõigepealt jagati ponid ja mahapildujad. Siis tahtsid kõik nähtamatud olla. Lõpus tulid tavalised viiekate hobused, vahel harva ka mõni põnevam keegimuu. Ma ei saanudki kunagi Kulleriga sõita. Ise ka ei usu, kuidas nii sai minna. Piimapaki kujuline võik poni. Vahel võis ta boksist appikarjeid kuulda. Mõnel olid pärast temaga kohtumist hambajäljed kaelas.
Pühapäev oli puhkepäev ja hobused trenni ei teinud. Esmaspäeval oli siis trangel lahti ja paljud kordetasid. Meie tegime järele. Panin ka Dami kordele. Õunalapiline laudjas oli tal, paks lakk ja imearmas pea. Traavis polnud võimalik ta jalgu jälgida, nii kiirelt sibas. Aga hoog läks kiiremakski, kui tallivahel s*takäruga jälle üks tiir tehti. Teine õmblusmasin oli Derva. Tema nii nunnu polnud, aga ometi staar -- käis "Üksildase poni hotellis" mängimas. Vahel keerati tal tukk otsmikurihma alla, et ta midagi näeks ka. Siis oli ehe vanaemanägu valmis. Staare oli veelgi, filmivõtetel või igasugustel päevadel said ikka paljud käia, eriti viiekate hobused. Eriti uhke oli Veeris tantsupeohobusena. Hõbevalged kõvad karvad olid tal ja laines lakk. Oli küll täkk ja aegajalt mörises teiste peale, aga paljude lemmik. Küll ühest silmast pime, aga hüppas hästi ja oli viiekate raudvara. Polnud arugi saada, et traavel. Kord kui platsil (seal, kus praegu jalgpallistaadion on) stoilot tegime, siis hoidis Sirje teda käekõrval ja lobises kellegagi. Veeris tõusis püsti mitu korda, kabjad vehkisid Sirje peast napilt mööda, aga ta ei pannud tähelegi.
Lõuna paiku lasti hobuseid maneeži lahti. Ponid omavahel ja hobuste grupid omavahel. Ruunad püüdsid endale kohe märad hankida ja kui mõni vahel ilma jäi, püüdis teiselt kohe üle lüüa. Ponidega sai siis rallit teha, sadula ja valjasteta. Mõne ümmargusema otsast libiseti kurvides tihti maha.
Üksikus suures boksis elasid Amper, Aden ja Palmik. Amper ja Aden olid minu meelest väga sarnased, kiitsakad ja kõrged tumekõrvid. Palmikut oli kergem ära tunda, tema oli valge. Pärast esimest korda Palmikuga plaanisin otse tallist boksi keerata. Minu kõrvale kerkis kuri Jüri kuju. Mida sa teed?!? Pidin siis korralikult väljast ringiga tulema.
Järgmine hobune tuli maale kartulipõldu kündma. Vanaisa laenas ta kusagilt selleks korraks. Ta oli tume, karvane ja maahobuse lõhnaga. Ma olin ainult tema jala pikkune. Sain ka leiba anda.
Kui kusagil tee ääres hobusekarja näha oli, vaatasin isa sapikast pikisilmi järele. Kord lubati karja uudistama jääda, kui teised surnuaeda külastasid.
Siis läksin trenni. Mitte tennisesse, nagu üks plaan oli, vaid Tondile. Helgi küsis, kas kardan hobuseid. Ütlesin, et ei, ja läksin tõestuseks esimest ettejuhtuvat silitama. See võis olla Kaali. Nad olid Dervaga koos kahekesi ühes latris. Hobused seisidki latrites, kus vaevu ümber pöörama mahtusid. Mõned boksid olid ka. Minu esimene treener oli Alla. Ta kordetas mind Antiga. Mul käis jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kõik oli nii uus ja huvitav. Mingi kergendamine. Üks-kaks-üks-kaks. Tiirutasin ega tajunud aja kulgu üldse. Kui kergendamisele pihta sain, lasti suurele ringile. Kohe tuli Kuller tagant ja lõi hambad Anti tagumikku. Seepeale lajatas Anti tagant üles ja mina pudenesin saepurusse. Esimene kukkumine oligi tehtud nagu naksti. Antil olid suulistel sinised kummirõngad ja valjaid pähe pannes kippusid need alati suhu ära kaduma. Ta ilastas ikka jube palju. Pärast suhkru jagamist käsi tilkus kohe. Pärast trenni lasi Alla tuua tuusti heina. Tõingi ja söötsin selle Antile sisse. Siis läksin uuele ringile, sest hein oli mõeldud hoopis higi kuivatamiseks. Järgmine kord pidin kellegi abita hobuse valmis panema. Pingur oli. Ajas pea taevasse ja mina ei ulatunud ligilähedalegi. Valikut polnud, pusisin, kuni siiski valmis sai. Jäin trenni hiljaks.
Aegajalt toodi maneeži saepuru juurde. See jäeti tihti hunnikusse, sest laialiajamisega said hobused edukalt ise hakkama. Nimelt oli neile püherdamine pärast trenni parim boonus. Junne ei korjatud ja kui vahel harva sügavalt maneežiääri kaevati, siis tuli sealt täiesti komposteerunud kiht välja. Kord nägin, et ratsanik on Antiga hädas -- sel oli nina junnides kinni ja kuidagi enam pead üles ei saanud. Anti tegi ainult pöördeid esiotsal, pea maas. Hüppasin Draakoni otsast alla ja läksin appi. Abi antud, taipasin jälle oma ratsu poole vaadata. Sel oli kõhu ja maa vahele vaid käelaba pikkune vahe jäänud. Vaevu jõudsin kohale ja Draakoni jalad jälle sirgeks tirida. See oli õppetund, kuidas westerni reeglid päris elus ei tööta.
Trennis mängiti kulli. Käega pidi teist ratsanikku puutuma. Parim kaitse oli kogu aeg (hobuse) tagumik ees kulli poole hoida. Päris hea roolimisõpetus. Jalusteta sai väga tihti sõita. Kergendatud traavi jalusteta peaaegu iga trenni lõpus. Laisemad hoidsid välimise jaluse ikkagi jala all. Vaheldumisi kergendatud ja poolistak. Põlved pidid sadulas tugevasti kinni olema. Tihti tehti voltižeerimist. Jälle Anti. Ta oli parasjagu madal ja hea ühtlase traaviga. Käärid, pöiasirutus, pissiv koer (käpuli sadulas, üks jalg taga sirgu), traavis hoo pealt maha ja kohe tagasi sadulasse (nagu põrkepall). Voldisadula tagumised sangad olid maha vajunud ja kõvad, näpunukid said peaaegu alati veriseks. Vahel oli ka teooriatunde. Ruta luges mingist konspektist tasakaalust ja raskuskeskmest. Kuidas hobusele lähenedes peab talle endast märku andma ja asju ajama alati vasakult poolt. Pärast seda oli mõnda aega kõhe tunne isegi koerte ja taksode tagant lähedalt mööda minna -- äkki lööb.
Palmiruumi seinal olid sportlaste pildid ja tiitlid. Meistersportlased kõige ees, kandidaadid järel. Sealt edasi kõrgematest madalamate järkudeni. Kõige madalamaid muidugi polnudki. Hobuste jagamist oodates sai neid kordi ja kordi üle vaadatud. Mustvalged portreefotod olid. Trenniootus oli nii hirmus. Seisime seina ääres kui mannaterad ja ootasime oma seekordset saatust. Kõigepealt jagati ponid ja mahapildujad. Siis tahtsid kõik nähtamatud olla. Lõpus tulid tavalised viiekate hobused, vahel harva ka mõni põnevam keegimuu. Ma ei saanudki kunagi Kulleriga sõita. Ise ka ei usu, kuidas nii sai minna. Piimapaki kujuline võik poni. Vahel võis ta boksist appikarjeid kuulda. Mõnel olid pärast temaga kohtumist hambajäljed kaelas.
Pühapäev oli puhkepäev ja hobused trenni ei teinud. Esmaspäeval oli siis trangel lahti ja paljud kordetasid. Meie tegime järele. Panin ka Dami kordele. Õunalapiline laudjas oli tal, paks lakk ja imearmas pea. Traavis polnud võimalik ta jalgu jälgida, nii kiirelt sibas. Aga hoog läks kiiremakski, kui tallivahel s*takäruga jälle üks tiir tehti. Teine õmblusmasin oli Derva. Tema nii nunnu polnud, aga ometi staar -- käis "Üksildase poni hotellis" mängimas. Vahel keerati tal tukk otsmikurihma alla, et ta midagi näeks ka. Siis oli ehe vanaemanägu valmis. Staare oli veelgi, filmivõtetel või igasugustel päevadel said ikka paljud käia, eriti viiekate hobused. Eriti uhke oli Veeris tantsupeohobusena. Hõbevalged kõvad karvad olid tal ja laines lakk. Oli küll täkk ja aegajalt mörises teiste peale, aga paljude lemmik. Küll ühest silmast pime, aga hüppas hästi ja oli viiekate raudvara. Polnud arugi saada, et traavel. Kord kui platsil (seal, kus praegu jalgpallistaadion on) stoilot tegime, siis hoidis Sirje teda käekõrval ja lobises kellegagi. Veeris tõusis püsti mitu korda, kabjad vehkisid Sirje peast napilt mööda, aga ta ei pannud tähelegi.
Lõuna paiku lasti hobuseid maneeži lahti. Ponid omavahel ja hobuste grupid omavahel. Ruunad püüdsid endale kohe märad hankida ja kui mõni vahel ilma jäi, püüdis teiselt kohe üle lüüa. Ponidega sai siis rallit teha, sadula ja valjasteta. Mõne ümmargusema otsast libiseti kurvides tihti maha.
Üksikus suures boksis elasid Amper, Aden ja Palmik. Amper ja Aden olid minu meelest väga sarnased, kiitsakad ja kõrged tumekõrvid. Palmikut oli kergem ära tunda, tema oli valge. Pärast esimest korda Palmikuga plaanisin otse tallist boksi keerata. Minu kõrvale kerkis kuri Jüri kuju. Mida sa teed?!? Pidin siis korralikult väljast ringiga tulema.
No comments:
Post a Comment