Gepard

Seekord Gepardist. Nad tulid Hrustiga koos Venest (võibolla olid Orion ja Mister ka kohe nendega, aga võibolla mitte). Algul olid neil nimed vahetuses, Gepard oli Hrust ja Hrust oli Gepard. Ühel heal hetkel siis vahetusid. Ja peagi kadusid nad Veskasse. Kunagi hiljem, kui mina ka V-sse läksin, sain Gepardi endale. Ta oli mõnusalt laia liikumisega hobune, kellega sai nii hüpata kui kooliasju ajada. Selline tore mehike. Soomlastele ka meeldis. Sõitsid tal turja katki. Ma pidin siis sadulata sõitma hakkama. Kui muidu sadulata sõites ei kasutanud valtrappi ega midagi, siis temaga pidi pehmendused alla toppima, jube terav turi ja selg oli tal. Kondasime siis niimoodi platsil ja selle ümbruses ringi, pidime just läbi kraavi jalutama, kui ta hoopis jalad alla korjas ja hiigelhüppe tegi. Lihtsalt niisama, suurema pingutuseta, aga ta lendas natuke aega. Jäin selga, aga ehmusin küll parasjagu. Ükspäev Gepardit enam oma boksis polnud. Uurisin kõik tallid läbi -- ei midagi. Kusagilt sain siis kuulda, et Gepardit pole enam. Miks, kuidas...? Ta polnud ju nii katkine, et lihaks teha! Nutsin täitsa soodaks ennast. Ja jagati järgmine hobune kätte.
Kui tuli talv, siis nendega koos ka jõuluaeg, ja nendega omakorda posu postkaarte, mis kõik uhkelt stendile naelutati. Ühel kaardil oli Gepard. Keegi tädi lahkelt kõrval naeratamas. Uhh??
Polnud ta midagi nahka pandud, hoopis uue omaniku oli saanud. See oli küll tore üllatus. Miks ei võidud mulle varem öelda, kuhu ta läks? Et tühja neist lapse hingehaavadest, kasvavad kinni ja saab tugevamaks või?
Tahan öelda, et mõnikord võib paar õigel ajal öeldud sõna muuta kõike. Või siis ütlemata jätmine. Kuidas ise vahet teha, kumb mingil hetkel õigem on? Olen enda jaoks valmis mõelnud, et kui on hea asi, siis ütlen, ja kui mitte, siis mõtlen uuesti, mida teha -- kui on kahtlus. Kui muidugi otse küsima juhtutakse, siis tuleb nagunii kõik välja, ma ei oska valetada.