Laupäev oli hea päev. Ma ei kartnud, võtsin suuna ette ja sinna me läksime. Aeglaselt, aga järjekindlalt. Meid kuulutati paigalthüppe meistriteks. Niisiis ei hakanud kõrgemat sõitu kaasa tegema, polnud veel lihtsalt valmis. Ja oligi täpselt see tunne nagu unes: tegin midagi uut, olin rahul, aga midagi jäi seekord saavutamata. Ja sellest polnud midagi. Uus... tegelikult minu jaoks ju polnudki uus, ainult metsikule. Päeva koll oli seina külge naelutatud: Suur Kohutav Tuules Laperdav Stardijärjekord. Aga isegi tema ei saanud meist jagu.
Mõnikord on mul kehv mälu ja siis kiusan end kaugemale kontrollküsimusega: kes oli see tumekõrb Pille hobune, valgete märgistega, keskmist kasvu, väga hästi ei hüpanud, aga kui proovida sain, siis äärmiselt mugav, sujuv, lennukas ja üldse üllatavalt hästi välja sõidetud? Tähestikku läbi kammides tundusid tõenäolisemad tähed E ja L. Vana päevikut läbi kammides tundus hoopis tõenäolisem nimi Zodiac. Aga ma ei mäleta enam üldse, milline ta oli ja kas läks siis pihta või ei. See on nagu lasteaia ja klassipiltidega. Miks ma peaksin neid nimesid taha kirjutama? Pole võimalik, et need unustan! Aga kahjuks on võimalik. Vahel meenub mõni laksust, aga läheb ära tagasi. Mõned olulisemad on siiski püsinud. Proovisin kord lasteaia-Kairega ühendustki saada, aga ta polnud kuigi huvitatud. Kahju. Inkerit ja Pillet tahaks ka veel näha, kuigi ära neid ei tunneks enam. Mariat ma olen isegi näinud, ta oli mu klassiõe sõbranna äkki kunagi hiljem, aga tema ei mäletanud jälle mind.
Veider päev oli täna. Juhtus üks ootamatu kiri Saksast. Einoh, kiri ise polnudki ootamatu, aga sisu küll. Siiamaani imestan ja kellelegi rääkida ka ei julge. Aga võibolla ma praegu hoopis magan ja ärkan kohekohe üles?
No comments:
Post a Comment