Gullivud, harjaslakaga tsirkusehobu. Tegelikult polnud tal tsirkusega midagi ühist, aga mäletan, milline vaade tema seljast tahapoole vaadates avanes. Ta selg ja laudjas üheskoos näis hiigelpikk ja lai. Seal võinuks vabalt piknikku pidada. Või siis tsirkusenubreid etendada. Vähemalt nii ma arvasin. Gullivudi nime peal sain aimu, kuidas vene keeles asjad teistmoodi kirja pannakse kui mina harjunud olin. Hollywood ju!
Gepard, hea sõber. Algul oli tal nimi Hrustiga vahetuses.
Greip, helekõrb närviline hüppekas.
Gipola, Gloria ema.
Gloria, Gipola ja Voprosi järglane, tagant tükk maad kõrgem kui eest. Nagu käru, aga palju ilusam.
Grandeur Jr, täkk. Võimsa tagaotsatööga, galoppides vedas vägisi naeratuse suule. Aga Grannu ise vedas vahel juhtumisi selga sattunud algajaid mööda platsi ringi, kuhu tahtis. Hüppas nagu muuseas 130cm paigalt, kui Larsiga parkuuris aru olid pidanud, kas järgmist takistust ikka on tarvis hüpata või mitte. Leppisid kokku, et võib ju kah. Pärandas hüppevõimet päris hästi.
Gasparone, suur raudjas mära, kes välimuse poolest millegagi mära ei meenuta. Hüppab ka, oma isa laps.
Gambrinius, sõberhobu. Hirnus alati, kui kohtusime, ja tuli juurde. Oskas kallistada ja esijalga pihku andes teretada. Kolmanda eluaasta lõpupoole sadulasse pannes pabistas hirmsasti ja vedas mind mõned korrad platsilt talli juurde. Midagi teha ei saanud ka kui kaasa kulgeda. Tegelikult oli ta ikka hea poiss, õppis uusi asju suurema vaevata, kuigi kohtusime vaevalt paar-kolm korda nädalas. Talvel võtsin Timiuhkini kelguga sappa endale, pikapika nööri otsa, et midagi juhtuda ei saaks. Ja Gambi oli vana rahu ise, nii nagu meil plaanis oligi. Ükskord tulid ostjad. Tegin neile demotiire ühele ja teisele poole, traavi ja galoppi, samm oli Gambil väga hea, maadhaarav ja vaba. Näitasin seda viimast parimas hiilguses kodu poole minnes. Olin nii omis mõtteis, et jätsin hobuse omapead -- tee koju oli talle oi kui tuttav. Äkki kargas ta millegi peale ehmudes mul alt ära ja mina -- gravitatsioon võitis -- maandusin otse all asuvasse si**hunnikusse istuli. Seesugune hobuse headuse reklaam siis. Koos oleme teinud ka kaks kukerpalli. Üks oli esimesi kordi hüpates, kui samm jäi risti ja jalad takerdusid teineteisesse. Tõusime, kloppisime tolmu maha ja olime edaspidi hoolikamad. Teine kord oli talvel, sügava lumega. Maa oli nii valge, et ruumitaju kadus täiesti. Liikudes tundsid ainult hobuse kõikumist all, aga edasiliikumist -- mitte üks meeter. Gambil hakkas kodupoole hirmus kiire ja galoppi tuli aina hoogu juurde. Tagasitirimine tundus nii tüütu, et kuigi ma aimasin ees ähmaselt kõrguva lumevalli olemasolu, ei tõmmanud käsipidurit. Just mõtlesin, et paras, vaadaku nüüd ise, kuidas olukorra lahendatud saab. Sai nii, et ühtäkki oli hobu kõhuni lumes, enam ei jõudnud jalgu piisavalt kiiresti ette tuua ja kukerpall oligi tehtud. Pehme selline. Kloppisime end lumest puhtaks ja läksime nüüd hulga rahulikumalt edasi. Igatsen siiani taga tema jõulist lahtist pikka vaba sammu. Seal otsas kõikuda oli mõõõ-nus.
Gemstone, suur hall mära. Kogub kuulsust teispool ookeani. Pidi olema koolistaar, aga tundub, et on andekas ka hüppamise peale (terviseid teile, D ja G! :)).
Ginger, koolisõidumärast igiliikur. Oskab õhus hõljuda.
(ja terve metsatäis teisi Grandeur Jr järglasi, kellest hetkel meenuvad:) Gladstone (ükskord metsas tõusis püsti ja lajatas mulle oma kaelaga vastu lõuga. Lõug oli pärast nagu potisinine märklaud), Grendel, Glander (või mis nad kõik olidki), Gerschwin, Grimaldi, Gandalf, Genf, ...
Gepard, hea sõber. Algul oli tal nimi Hrustiga vahetuses.
Greip, helekõrb närviline hüppekas.
Gipola, Gloria ema.
Gloria, Gipola ja Voprosi järglane, tagant tükk maad kõrgem kui eest. Nagu käru, aga palju ilusam.
Grandeur Jr, täkk. Võimsa tagaotsatööga, galoppides vedas vägisi naeratuse suule. Aga Grannu ise vedas vahel juhtumisi selga sattunud algajaid mööda platsi ringi, kuhu tahtis. Hüppas nagu muuseas 130cm paigalt, kui Larsiga parkuuris aru olid pidanud, kas järgmist takistust ikka on tarvis hüpata või mitte. Leppisid kokku, et võib ju kah. Pärandas hüppevõimet päris hästi.
Gasparone, suur raudjas mära, kes välimuse poolest millegagi mära ei meenuta. Hüppab ka, oma isa laps.
Gambrinius, sõberhobu. Hirnus alati, kui kohtusime, ja tuli juurde. Oskas kallistada ja esijalga pihku andes teretada. Kolmanda eluaasta lõpupoole sadulasse pannes pabistas hirmsasti ja vedas mind mõned korrad platsilt talli juurde. Midagi teha ei saanud ka kui kaasa kulgeda. Tegelikult oli ta ikka hea poiss, õppis uusi asju suurema vaevata, kuigi kohtusime vaevalt paar-kolm korda nädalas. Talvel võtsin Timiuhkini kelguga sappa endale, pikapika nööri otsa, et midagi juhtuda ei saaks. Ja Gambi oli vana rahu ise, nii nagu meil plaanis oligi. Ükskord tulid ostjad. Tegin neile demotiire ühele ja teisele poole, traavi ja galoppi, samm oli Gambil väga hea, maadhaarav ja vaba. Näitasin seda viimast parimas hiilguses kodu poole minnes. Olin nii omis mõtteis, et jätsin hobuse omapead -- tee koju oli talle oi kui tuttav. Äkki kargas ta millegi peale ehmudes mul alt ära ja mina -- gravitatsioon võitis -- maandusin otse all asuvasse si**hunnikusse istuli. Seesugune hobuse headuse reklaam siis. Koos oleme teinud ka kaks kukerpalli. Üks oli esimesi kordi hüpates, kui samm jäi risti ja jalad takerdusid teineteisesse. Tõusime, kloppisime tolmu maha ja olime edaspidi hoolikamad. Teine kord oli talvel, sügava lumega. Maa oli nii valge, et ruumitaju kadus täiesti. Liikudes tundsid ainult hobuse kõikumist all, aga edasiliikumist -- mitte üks meeter. Gambil hakkas kodupoole hirmus kiire ja galoppi tuli aina hoogu juurde. Tagasitirimine tundus nii tüütu, et kuigi ma aimasin ees ähmaselt kõrguva lumevalli olemasolu, ei tõmmanud käsipidurit. Just mõtlesin, et paras, vaadaku nüüd ise, kuidas olukorra lahendatud saab. Sai nii, et ühtäkki oli hobu kõhuni lumes, enam ei jõudnud jalgu piisavalt kiiresti ette tuua ja kukerpall oligi tehtud. Pehme selline. Kloppisime end lumest puhtaks ja läksime nüüd hulga rahulikumalt edasi. Igatsen siiani taga tema jõulist lahtist pikka vaba sammu. Seal otsas kõikuda oli mõõõ-nus.
Gemstone, suur hall mära. Kogub kuulsust teispool ookeani. Pidi olema koolistaar, aga tundub, et on andekas ka hüppamise peale (terviseid teile, D ja G! :)).
Ginger, koolisõidumärast igiliikur. Oskab õhus hõljuda.
(ja terve metsatäis teisi Grandeur Jr järglasi, kellest hetkel meenuvad:) Gladstone (ükskord metsas tõusis püsti ja lajatas mulle oma kaelaga vastu lõuga. Lõug oli pärast nagu potisinine märklaud), Grendel, Glander (või mis nad kõik olidki), Gerschwin, Grimaldi, Gandalf, Genf, ...
No comments:
Post a Comment