Rootsi

Sültluse tipp. Nüüd ei olnud enam isegi naljakas, kuidas ma seal hobuse otsas kallerdasin. Tavaliselt on pärast 3-päevast pausi just kergem ja parem istuda, aga seekord mitte. Õnneks suutsin põhjuse tuvastada. See oli jõulupidu! Ei tea, kas teistel ka nii on olnud, aga meil toimus jõulupidu just kevadel, kui jaanipäev oli päevade poolest lähemal kui jõuludest aega möödas. Kõikseerahvas tuli batuudikeskusse kokku ja hüppas-kargas-tagus-veeretas-viskas seal üksteise võidu. Mõni siiski söömisest ja jutustamisest kaugemale ei jõudnudki, aga kõik ei peagi vedrujänesed olema. Mul olid järgmine päev korviloopimise lihased. Ja süldist keha.

Reisil oli paar korda rootsi laud ja üks teine kord rootslaste laud. Miski, mida nad salatiks nimetasid, oli tegelikult mahu ja võimekuse poolest umbes kaks harjumuspärast lõunasööki. Mul läks kolm päeva enne kui kõht jälle enda oma tunduma hakkas. Peaksin hakkama harjutama söögi järelejätmist, kui enam ei mahu. Raske on, harjumus ei luba. Isegi tookord Ungaris, kui restos pardipraadi tellisin ja saingi terve pardi, ei jätnud ma asju söömata. Ainult et mu silmad olid imestusest rullis ja lauakaaslased naersid kõhulihased rikki seda minu võitlust pealt vaadates. Tol ööl ei saanud voodis külge ka keerata, kõht oleks pooleks läinud. Inimene on ikka nii veider olevus. Või siis, mina olen.

* * *

Mõne päevaga on sült tahenema hakanud, aga võistlusvormist oleme ikka kaugel. Varsti läheb tarvis seda vormi, mine või ujuma. Ratsutamisele pidavat just ujumine kõige paremini mõjuma.

Vara veel

Justkui väljakuulutatud koristusüritusest said mingil moel kõik aru, et see 2 nädalat edasi lükkus. Minu selgeltnägemise võime oli ilmselt välja lülitunud ja saabusin harjade-lappidega varustatult talli ette, välja magamata ja hommikune seep nägemata, bubble witchi hommikused tasemed hoopiski tegemata (täiesti geniaalne moodne viis masse vaos hoida -- peadpidi arvutis igal võimalusel). Boksi pesu käib nagu iga teine pesu -- ülevalt alla. Kõigepealt ämblikud alla tõmmata, siis trellid söögijäänuste tagant välja viilida, seejärel seinad. Nii uues tallis kui meil parasjagu, võib kabjakonksu, traatharja ja viili rahulikult riiulisse jätta, piisab ka veest ja harjast. Aga ennevanasti veskas... need metallvarvad olid alt samamoodi jämedad kui boksielanike endi jalad. Kuna paljud neist said boksist välja vaid korra päevas tunniks ajaks, oli neil aega maa ja ilm trellijämedikke ehitada. Selgus, et mul oli varajase stardiga roppu moodi vedanud -- kui mul käed pärast paaritunnist rügamist juba jõuetult alla rippusid, oli boks umbes samas seisus nagu teistel tavaliselt. Kabjalisel näikse kemps seina peal olevat. Teistega koos oleksin hullemaks piduriks jäänud!



Hobuse saab viia vee juurde ja jooma panna. Enne tuleb tal lihtsalt veevabas koplis sooja päikese all olla lasta. Vesi tulevat hiljem, siis kui traktoriga ligi pääseb. Seni peab päev otsa janu kannatama. Et see janu tõepoolest ka olemas on, peaks tõestama igal "kaevul" joomisvõimaluse kasutamine. Enne seda pilti oli hobuke 2-liitrise pudeli kraanivett sisse tõmmanud. Tavaliselt nad ei vaevu veidraid abipakkumisi vastu võtma. Seekord tuletõrjetiigi ääres vajusid jalad sügavale mutta ja see polnudki maailmalõpp. Igal teisel päeval oleks vajuvast maast suure hüppega tagasi tuldud, kui sinna lähedalegi oleks jõutud.

Kevadväsimus pikemat sebimist ei lubanud, läksime pärast lühemat korderallit kopli kandis lahku. Üks teine tuli seepeale lihtsalt traadi alt läbi. Kahekordne traat ja kollane lint nagu mitte midagi. Vaatas kõiges rahus ringi, leidis potentsiaalse rohelisema karjamaa ja suundus sinna. Ta ei pannudki tähele, et jalutas seejuures läbi kahe kopli.

O2

Kolm korda oleme viimase 8 päeva jooksul mööda teid kondamas käinud, see on lumeveest mõnus pehme kõvaliivane. Kuigi koordinaatide järgi oli tee alati sama (iga korraga veidi pikem), siis Metsiku meelest oli alati uus ja huvitav. Trampis läbi hiigelporilombi ja jäi pisemat juba kaugelt vahtima. Keeras otsa mitu korda ringi ka, aga kõikvõimas ühe-käe-peatus ei lubanud hullunult plagama pista. Hea, et selle kunagi ammu selgeks õppisime, see on mul mitu korda elu päästnud. Võibolla. Ma ju päriselt ei tea, kui mitu korda ja millest ma täpsemalt pääsenud olen. Samas tunnen peaaegu iga päev imetlust, et üks hobune võtab mind enda otsas kanda ega pillu mind kusagile nurka sodiks. See on nii õrn side.

Ükspäev, kui õhupuudus eriti masendavalt kallale tuli, mõtlesin, et kui tema hingata ei suuda, siis üritan ise hingata kahe eest. Võtsin suured sügavad sõõmud õhku, istusin sirgemalt ja avatumalt, ja tema... ta lõdvestus äkki ja läks ilma mingi kõhkluseta jubedasse "kotinurka", kus muidu kollid nii paksult ees olid olnud. Sealt edasi ei köhinud hobuke trenni lõpuni kordagi.

Kevad tuli. Ja läks kohe tagasi. Kahe päevaga sadas talvegi kohta eeskujulik kogus lund maha ja kui kopamees (kel juba hommikust saati kopp ees) parklast valget lükkas, jäi maha imelibe kriitvalge kiht. Libedam kui jää. Nagu hambapastapulbrine koroonalaud. Muuhulgas mõõtsime valgustatuse rekordi 114 kiloluxi, taevas olid madalad hõbeäärtega pilved. Selge ilmaga pole seni veel üle saja kilo saanud. Suvel saab kindlasti!