Kolm korda oleme viimase 8 päeva jooksul mööda teid kondamas käinud, see on lumeveest mõnus pehme kõvaliivane. Kuigi koordinaatide järgi oli tee alati sama (iga korraga veidi pikem), siis Metsiku meelest oli alati uus ja huvitav. Trampis läbi hiigelporilombi ja jäi pisemat juba kaugelt vahtima. Keeras otsa mitu korda ringi ka, aga kõikvõimas ühe-käe-peatus ei lubanud hullunult plagama pista. Hea, et selle kunagi ammu selgeks õppisime, see on mul mitu korda elu päästnud. Võibolla. Ma ju päriselt ei tea, kui mitu korda ja millest ma täpsemalt pääsenud olen. Samas tunnen peaaegu iga päev imetlust, et üks hobune võtab mind enda otsas kanda ega pillu mind kusagile nurka sodiks. See on nii õrn side.
Ükspäev, kui õhupuudus eriti masendavalt kallale tuli, mõtlesin, et kui tema hingata ei suuda, siis üritan ise hingata kahe eest. Võtsin suured sügavad sõõmud õhku, istusin sirgemalt ja avatumalt, ja tema... ta lõdvestus äkki ja läks ilma mingi kõhkluseta jubedasse "kotinurka", kus muidu kollid nii paksult ees olid olnud. Sealt edasi ei köhinud hobuke trenni lõpuni kordagi.
Kevad tuli. Ja läks kohe tagasi. Kahe päevaga sadas talvegi kohta eeskujulik kogus lund maha ja kui kopamees (kel juba hommikust saati kopp ees) parklast valget lükkas, jäi maha imelibe kriitvalge kiht. Libedam kui jää. Nagu hambapastapulbrine koroonalaud. Muuhulgas mõõtsime valgustatuse rekordi 114 kiloluxi, taevas olid madalad hõbeäärtega pilved. Selge ilmaga pole seni veel üle saja kilo saanud. Suvel saab kindlasti!
No comments:
Post a Comment