Rootsi

Sültluse tipp. Nüüd ei olnud enam isegi naljakas, kuidas ma seal hobuse otsas kallerdasin. Tavaliselt on pärast 3-päevast pausi just kergem ja parem istuda, aga seekord mitte. Õnneks suutsin põhjuse tuvastada. See oli jõulupidu! Ei tea, kas teistel ka nii on olnud, aga meil toimus jõulupidu just kevadel, kui jaanipäev oli päevade poolest lähemal kui jõuludest aega möödas. Kõikseerahvas tuli batuudikeskusse kokku ja hüppas-kargas-tagus-veeretas-viskas seal üksteise võidu. Mõni siiski söömisest ja jutustamisest kaugemale ei jõudnudki, aga kõik ei peagi vedrujänesed olema. Mul olid järgmine päev korviloopimise lihased. Ja süldist keha.

Reisil oli paar korda rootsi laud ja üks teine kord rootslaste laud. Miski, mida nad salatiks nimetasid, oli tegelikult mahu ja võimekuse poolest umbes kaks harjumuspärast lõunasööki. Mul läks kolm päeva enne kui kõht jälle enda oma tunduma hakkas. Peaksin hakkama harjutama söögi järelejätmist, kui enam ei mahu. Raske on, harjumus ei luba. Isegi tookord Ungaris, kui restos pardipraadi tellisin ja saingi terve pardi, ei jätnud ma asju söömata. Ainult et mu silmad olid imestusest rullis ja lauakaaslased naersid kõhulihased rikki seda minu võitlust pealt vaadates. Tol ööl ei saanud voodis külge ka keerata, kõht oleks pooleks läinud. Inimene on ikka nii veider olevus. Või siis, mina olen.

* * *

Mõne päevaga on sült tahenema hakanud, aga võistlusvormist oleme ikka kaugel. Varsti läheb tarvis seda vormi, mine või ujuma. Ratsutamisele pidavat just ujumine kõige paremini mõjuma.