Mida muud üldse sooja ilmaga rääkida kui sääskedest? Ajavad või puu otsa, kurinahad.
Tuesday, May 28, 2013
Maa ja taeva vahel
Thursday, May 23, 2013
Reha
Suvi tuli hooga peale ja selle sama hooga ka kadus. Nii sobibki paremini, vihm teeb platsi paremaks ja jahedamaga kannatab isegi trenni teha. Täpsemalt -- kannataks -- kui hobune kõik jalad jälle alla korjaks. Vähemalt toetab nüüd jälle täie tallaga maha, kui kabjalise kohta nii öelda võib. Kulutamata energia paneb siplema ja särtsuma, eile oli raske sammuski püsida. Või oli see sääskede teene, kes end peadpidi hobuse mahlasesse kõhtu puurisid. Ja kintsu. Ja kaela. Isegi silmalaugudesse. Hobuste loomulikku kaitsekilpi ei saa kahjuks trenni kaasa võtta, isegi kui see trenn on ainult ettevaatlik jalutamine. Koju tulnud võistlusedki jäid vahele, sain ainult pealt vaadata. Võib-olla isegi vedas, hirmus palav ilm oli. Tegelikult ma muidugi tean, et tuleb teha asju, muidu ei juhtu midagi, head ega halba. Ja isegi kui juhtub see halb, võib see millekski kasulik olla. Ei pea kartma ega midagi. Kuulen vaikset itsitamist enda üle.
Mu sadul leotati ära. Keegi pani ülemisse ritta väljaväänamata rätiku. Mis mõte võiks küll ühel vetikal suvises sadularuumis olla? Kui kellelgi on mulle midagi öelda, siis võib ju sõnadega ka proovida, mitte rünnata kaitsetut sadulat. Arusaamatu igatahes.
Plaanisin pika puhkuse ajal jälle maale vanaema juurde minna, aga keegi teine plaanis samasse aega laagri. Nüüd ei teagi, mida teha. Tahaks mõlemat.
Plaanisin pika puhkuse ajal jälle maale vanaema juurde minna, aga keegi teine plaanis samasse aega laagri. Nüüd ei teagi, mida teha. Tahaks mõlemat.
Monday, May 13, 2013
Same-o... lame-o
Tao see endale nüüd peakolu sisse: trenni tehakse selleks, et otsustaval hetkel mitte katki minna! Ei tea, kas on mälu kehv või mis, aga järjekordselt olid enne jooksuüritust ainukesed jooksusammud ehk autost tuppa, kui hakkasin dr House'ile hiljaks jääma. Mõtlesin, et vehin niigi tihemini kui muidu hobusega ringi ja ehk on sellest mingit abi. Eks oli ka, võhma nagu jätkuski, aga vat neid jooksulihaseid polnud ollagi. "Hõiska, kodune Ateen'!" lükkas oma 5km ikka ära, edasine oli läbirääkimistega sisustatud. No kuule, hobuselt nõuad küll järgmist volti ja painet ja sirutust, kokku ja lahku -- tee nüüd ise ka! Mis tunne on, kui pead väsinult veel ühe sirge tegema? Pane nüüd, lõpp pole kaugel, saad puhata! Vähem möla, pikem samm! Lõpuks ketras vaid üks unelaul.
Kraapisime finišis igasugused jäänused kokku ja kõmpisime kodu poole. Autoga poleks neid paari kilti oluliselt kiiremini saanud -- nii nagu oli tulekujärjekord, niisamuti passisid minemist oodata. Ühtlane saba parklast Konsumini, võibolla rohkemgi, ei näinud kaugemale. Tähistasime emadepäeva Werneri tordiga (mmmnjam!) ja küpsisetordiga ja veel ühe teega ja veel ühe pepsikoolaga, saatsime külalismetsatajad ära ja siis ma läksin talli. Päris vaevaline oli see minek. Aeglane igatahes. Ei olnud kergem ka olek, jalad ei tahtnud põlvedest painduda nii palju kui vaja, aga käekõrval poleks hoopiski jaksanud. Midagi häiris, aga panin kõik oma vedelate jalgade süüks. Aga tegelikult....
Nüüd me oleme mõlemad lombakad. Mul läheb paari päevaga korda, aga kuidas temal...? Tal pole enne ja pärast seda kunagist kannavenitust jalgadega midagi olnud, nüüd aga... oh jah.
Subscribe to:
Posts (Atom)