Tuesday, May 28, 2013

Maa ja taeva vahel

Mida muud üldse sooja ilmaga rääkida kui sääskedest? Ajavad või puu otsa, kurinahad.
Otseses mõttes. Isegi, kui selleks peab redelit kasutama. Ega nad saaki kergelt käest lasknud, rebisid jalgadest tükikesi ja ilmselt korjasid varusid ka mustadeks päevadeks, miks muidu pärast sellised kaevandusjäljed alles jäid. Mind on paar korda doonorina ära põlatud -- veri on lahja. Heal juhul heleroosa veri. Alati kui keegi mõõta võtab, kirjutab pärast rauatablette välja. Üks tagajärgedest on ... noh ... meenutab igatahes jänesepabulaid. See ja lühiajaliselt veidi kõrgem hemoglobiinitase on peagi möödas ja võib rahulikult vedela verega edasi elada. Ainult et doonoriks ei võeta. Sääsed igatahes nii valivad pole. Iseenesest oli neist kena pakkuda võimalust proovida, mismoodi suur verekaotus tundub, aga ma polnud just tänulik publik. Tean niigi seda tunnet. Kui nüüd need tiivulised välja jätta, siis kõike muud soovitaks teistelgi järele proovida. Rohkem kui tunni jagu ronimist, rippumist ja hüppamist, kusjuures kannatuste rada ja suusahüppetorni kõrgune ronimissein jäid seekord proovimata, käsi oli veidi liiga vähe alles jäänud. Teine kord siis!
See, et vahepeal vihma tibutas, oli meeldiv jahutus. Üks laskumistest meenutas langevarjuga maandumist. Tükk aega ei taju mingit liikumist ja nagu ripud õhus, siis järsku läheneb maapind pöörase kiirusega ja tundub võimatu jalgu nii kiirelt vändata, et püsti jääda. Ei jäänud kah, pühkisin maandumisraja seljaga puupurust hoolega puhtaks. Kõige rohkem said koormust käed. Muskel kasvas mis mühises. Pärast hobust jalutades tilpnesid käed lihtsalt kõrval, mitte ei jaksanud neid enda ees hoida. Hobune ei tundunud pahaks panevat, kõmpis ikka oma rada. Nüüd kui enam/veel päris trenni teha ei saa, on hobune koplis isegi paar sammu vastu tulnud. Uurib, kus porgandid on (taskus muidugi) ja üritab mulle traavi näidata. See on nii naljakas, kuis ta mu palve peale nii kümme sammu traavi teeb ja siis uurima tuleb, et mis ma sest arvan. Olgu-olgu, tegelikult tuleb autasu-porgandit nuiama. Ei teagi, mis arvata, nagu otse ei lonka, aga midagi on justkui valesti. Koperdab ka muudkui, mida tavaliselt ju ei tee. Neljapil peaks sepp tulema, vaatab oma pilgu ja vahenditega ka üle.  

Thursday, May 23, 2013

Reha

Suvi tuli hooga peale ja selle sama hooga ka kadus. Nii sobibki paremini, vihm teeb platsi paremaks ja jahedamaga kannatab isegi trenni teha. Täpsemalt -- kannataks -- kui hobune kõik jalad jälle alla korjaks. Vähemalt toetab nüüd jälle täie tallaga maha, kui kabjalise kohta nii öelda võib. Kulutamata energia paneb siplema ja särtsuma, eile oli raske sammuski püsida. Või oli see sääskede teene, kes end peadpidi hobuse mahlasesse kõhtu puurisid. Ja kintsu. Ja kaela. Isegi silmalaugudesse. Hobuste loomulikku kaitsekilpi ei saa kahjuks trenni kaasa võtta, isegi kui see trenn on ainult ettevaatlik jalutamine. Koju tulnud võistlusedki jäid vahele, sain ainult pealt vaadata. Võib-olla isegi vedas, hirmus palav ilm oli. Tegelikult ma muidugi tean, et tuleb teha asju, muidu ei juhtu midagi, head ega halba. Ja isegi kui juhtub see halb, võib see millekski kasulik olla. Ei pea kartma ega midagi. Kuulen vaikset itsitamist enda üle.

Mu sadul leotati ära. Keegi pani ülemisse ritta väljaväänamata rätiku. Mis mõte võiks küll ühel vetikal suvises sadularuumis olla? Kui kellelgi on mulle midagi öelda, siis võib ju sõnadega ka proovida, mitte rünnata kaitsetut sadulat. Arusaamatu igatahes.

Plaanisin pika puhkuse ajal jälle maale vanaema juurde minna, aga keegi teine plaanis samasse aega laagri. Nüüd ei teagi, mida teha. Tahaks mõlemat.

Monday, May 13, 2013

Same-o... lame-o

Tao see endale nüüd peakolu sisse: trenni tehakse selleks, et otsustaval hetkel mitte katki minna! Ei tea, kas on mälu kehv või mis, aga järjekordselt olid enne jooksuüritust ainukesed jooksusammud ehk autost tuppa, kui hakkasin dr House'ile hiljaks jääma. Mõtlesin, et vehin niigi tihemini kui muidu hobusega ringi ja ehk on sellest mingit abi. Eks oli ka, võhma nagu jätkuski, aga vat neid jooksulihaseid polnud ollagi. "Hõiska, kodune Ateen'!" lükkas oma 5km ikka ära, edasine oli läbirääkimistega sisustatud. No kuule, hobuselt nõuad küll järgmist volti ja painet ja sirutust, kokku ja lahku -- tee nüüd ise ka! Mis tunne on, kui pead väsinult veel ühe sirge tegema? Pane nüüd, lõpp pole kaugel, saad puhata! Vähem möla, pikem samm! Lõpuks ketras vaid üks unelaul.

Kraapisime finišis igasugused jäänused kokku ja kõmpisime kodu poole. Autoga poleks neid paari kilti oluliselt kiiremini saanud -- nii nagu oli tulekujärjekord, niisamuti passisid minemist oodata. Ühtlane saba parklast Konsumini, võibolla rohkemgi, ei näinud kaugemale. Tähistasime emadepäeva Werneri tordiga (mmmnjam!) ja küpsisetordiga ja veel ühe teega ja veel ühe pepsikoolaga, saatsime külalismetsatajad ära ja siis ma läksin talli. Päris vaevaline oli see minek. Aeglane igatahes. Ei olnud kergem ka olek, jalad ei tahtnud põlvedest painduda nii palju kui vaja, aga käekõrval poleks hoopiski jaksanud. Midagi häiris, aga panin kõik oma vedelate jalgade süüks. Aga tegelikult....

Nüüd me oleme mõlemad lombakad. Mul läheb paari päevaga korda, aga kuidas temal...? Tal pole enne ja pärast seda kunagist kannavenitust jalgadega midagi olnud, nüüd aga... oh jah.