Tuesday, November 19, 2013

Filter on rikkis

Tahaksin muudkui öelda, aga sõnu ei tule, või on kirja panduna...üleliigsed.

Vahepeal on mitu asja juhtunud.

* Kontserdil oli heli nii põhjas, et paremad bassid peksid keha täiesti läbi. Mu kõrval istus kiljuv-niuksuv-oigav fänn. Nii fänn siiski ei olnud, et esiritta püksisäärt katsuma oleks läinud. Saime parkimistrahvi

* "Jätkame nii, nagu me juba 12 aastat oleme teinud" -- vastus parandusettepanekule, mida oli piinlik tehagi, kuna tegemist oli millegi ilmselge ja üldtunnustatuga. Noh, vähemalt ettepanijate arvates. Teemal "kuidas teenida maksimaalset tulu minimaalse pingutuse eest". Aga tõepoolest, miks peaks midagi muutma, kui saab niigi lihtsalt läbi? Kellele ei meeldi, võib ära ka minna. Tihti minnaksegi minema ja need, kes häält tõstsid ja lahkusid, jäävad "pahadeks" igavesti, aga -- vahel juhtub, et muutus toimub siiski ja seda saavad siis vähemalt uuedki näod nautida. Teine kord jälle jäädaksegi virelema, minnalaskmise meeleolu süveneb ja vastupidajad saavad taga igatseda "vanu häid aegu", kui vähemalt midagigi toimis

* "Homme teatan kindlasti, kas ülehomme saab" -- kuu aega üle tähtaja läinud lubaduse täitmise kohta (ei teatanud ega saanud). Tore, et tüngad ennast niimoodi ühele ajale sätivad. Ootan huviga järgmist laksakat

* Robotex tuleb jälle, aga ma seekord ei osale vaatamise ega kohalolemisega. Plaan on hoopis hobust tuulutada. Popcorni läks tõesti vaja ja läheb veelgi -- heina teema on kõigil katused lendu viinud. Ühes musta heina söömisega on tekkinud vilisevate ja köhivate hobuste armaada, mis pidavat olema meie kujutlusvõime vili. Üks nendest viljadest ajab iga päev ninaaugud hiigelsuureks, kui peab jupikesegi traavi tegema. Mis siis veel galopist rääkida... Köhib kõige rohkem boksis, enne ja pärast trenni.

* Tegin sabalistele trenni. Kokkulepe oli selline, et nemad veeretavad palli ja mina annan neile riisi. Hiirekesele muidugi sobis, veeretas pinksipalli, mis jaksas. Tipitäpi veeretas ka, kohe eriti jõuliselt. Oli täitsa tükk tegu, et vahele riisi ka toppida. Ühel hetkel rabas Tipikas palli hambusse ja tassis pessa minema. Kolme sekundiga oli pallil auk sees kah

* * * * *

Tuulutatud sai see hobune. Ta on mujal nii teistsugune, keskendunud ja tugevam, kuigi kisub ärevusest kõhu lahti. Meie esimene 80-90cm parkuur sai läbitud hoolimata filtritest - kollased, punased, rohelised staketid takistuste all. Ühe ajasin maha ka, viimase. Utsitasin igaks juhuks liialt tagant ega lasknud hobusel korralikult oma tööd teha. Noeivõinudsiislõpunirahusäilitada. Veider, kuidas vananedes takistused kasvavad, kuigi nende kõrgus, võrreldes "noore põlve" omadega on tublisti kahanenud. Vanasti hüppasime sellist kõrgust ponidega. Ka sadulata, käed lahti või kuidas parasjagu vaja oli. Nüüd vaata nagu ilmaimet. Pehmotõrjet  vaja jälle :)

* * * * *
  
Mõnel koosolekul kerkib pidevalt teema sport vs harrastamine. Mõlemad on spordile vajalikud, sellega ollakse enamasti nõus. Enamasti on "päris" sportlane professionaal, kes oma alaga seotult elatist teenib, ratsaspordis näiteks trenne andes või ratsastusteenust pakkudes. Temale on head võistlustulemused ja pidevalt pildil püsimine elutähtsad -- muidu ei tellita teenuseid ega taheta spondeerida. Harrastajal on hobune rohkem lemmiklooma eest. Trenni tegemine pole tihti esmatähtis. "Päris" töö kõrvalt ratsutamiseks pole tipphobust tarvis ja võib leppida ka "spordi ülejääkidega" (mitte et enamus harrastajaist ei unistaks lemmikvärvi tipphobusest ;)). Siiski tahaks vahel ka võistlustel osaleda ja siis on masendus kerge tulema -- proffide kõrval on vähe lootust särada. Kõik panused on ühel kaardil ja seda saab välja käia vaid korra. Järgmine sobiv võistlus toimub kolme kuu pärast! Siis saab jälle oma ässa välja käia ja see osutub tegelikkuses näiteks poti kaheksaks.

No comments: