Latid kõrgemale

Eelnevad hetked

Motti isegi on, aga trenni ei taha nii teha, et tükid taga. Regasin ennast 3V 90-sse, kus parkuur on 95cm. See, või õigemini 1m, mis on enamvähem sama, oli mu veidi kaugem eesmärk. Nüüd aga rammib ta halastamatult peale, nädala pärast! Meie seni kõrgeim parkuur on olnud 85cm, üksikult on muidugi kõrgemaid ette tulnud, aga see pole see. Ja lapsena karatud asjad on ammune minevik.

...

Murelik olen, eile oli pikk päev, 80 starti... õhtul hilja pimedas alles jõudsin koju, hobusesse muidugi mitte. Nüüd on täna ja ma ootan autot, et enne talli sulgemist ikkagi hobuse juurde saada. Ja mõtlen, et pekki küll, meeter. Õnneks on kross enne, saab äkki ehk midagigi proovida. Alles ma unistasin beebikrossi läbimisest, aga juba on tekkinud hasart karikasarja punktide pärast. Kriibib, et ma ei säilita oma positsiooni karika arvestuses, aga järele mõeldes -- kui ma ikka ei hüppa nii kõrgele kui vaja ja teised hüppavad, ju nad ikka on selle ise rohkem ära teeninud. Vot. Uut hobust ka selle pärast ostma ei hakka.

...

Jõudsin nii hilja talli, et väike kõksimise plaan ähvardas nurjuda, kuna sadulat ju ometi poole öö peal selga ei hakka panema. Eks proovin siis neid kõige pisemaid, mõtlesin. Soojenduseks kirjutasin sõnumi, aga juba poole peal kangestus hobune ja hakkas puhuma nagu oleks lehma näinud. Mingi lipp oli tekkinud keset välja. Meist oli sinna ikka paarsada meetrit. Sain sõnumi valmis ja otsustasin ikkagi asja uurima minna. Iga meeter edasi kergitas hobuse pead taeva poole ja pani tihemini puhistama. Tegi omal hingamisteed puhtaks, et iga lõhnakübe kinni püüda -- MIS TONT SEE SEAL ON?!? Saja meetri peal tegin plaanid ümber. Ei suru lipuni, hea kui üldse juhitavalt tagasi saame! Onul olid varred maas, ükskõik kustpoolt surudes reageeris põrkamisega ja külg ees minemapühkimisega. Kasutasin vana head mootori jõu suunamise tehnikat, mis nägi välja nagu paar pisikest ringikest peaaegu ümber oma telje ja võbelesime kodu poole, iga krõpsu peale valmis kuulina sööstma. Häh, sinna siis see plaan midagi pisikest hüpata. Lootsin nüüd ainult talli ukseni elusalt saada. Mitte nii ei tahtnud ma lennata. Ikka lindude moodi, ma mõtsin... 

Maneežis kannatas tiirutada küll, ka nurkades. Aga võibolla ta ei näinudki neid. Liivatolm kerkis üle pea ja ega täpselt aru saanudki, kui mitu muud tegelast seal tiirles. Tundus, et oli vähemalt üks kordetaja ka.

 ...

Ma ei tea, kas asi on kehvas mälus, aga pärast eelmisi võistlusi on justkui ainult 1 hüppekas olnud. Peale selle eraldi krossitrenni ecus ((mis oli väga tore, lendasime seal Eliniga oma ponide otsas üle majade)). Muidugi kõksin vahel üksikuid maastikutakistusi, aga korralik trenn... ainult 1! Sadulapiirang ei luba nii või naa väga laiata, aga... siis see hüppekas. Ise võtsin hulga vabamalt, mis mul kartagi neid väikseid. Aga hobune jõllitas ja jäi ka mõne hai-kujulise tondi ette seisma. Üks jubedam hüpe oli umbes meetrisesse okserisse. Samm ei klappinud, aga ta kargas ikkagi, kohapealt. Ma siis kusagil sadula kohal lennus, ropult vedamist, et ikka kokku saime pärast. Väga napp oli.... ei taha üldse samamoodi võistlustel ka ponnistada ja riskida. Võiks ju olla lihtsam. Pean käsi rohkem ette, mitte alla andma ja kontakti pehmemaks laskma, siis äkki saab onu ise ka paremini tasakaalu hoida, mitte ei pea veel minu eest ka hoolitsema... või midagi. Pärast hüppekat tegime voorekapäeva, jalgratturitega segamini. Muidu jalutasime, aga ühe hullu tõusu võtsime kerges galopis.

...

Lipu juures käisime muidugi kohe järgmisel päeval ära. Sadul ja motivatsioonipulk olid ka kaasas igaks juhuks, aga oleks ilmagi saanud. Päevad pole vennad. Pole vist isegi kauged sugulased.

Asi ise

Kolmepäevaseid üritusi on sel aastal Koordis juba mitu kogunenud ja kerge rutiin seega täitsa olemas. Mure eelolevate kõrguste pärast on arvatavasti paarkümmend kortsu näkku juurde pannud, aga enne kui ükski osavõistlus üldse pihta hakkab, tuleb kohale saada ja kuni see pole tehtud, ei loe miski muu. Ikka üks asi korraga.

Asjad autosse - hobune treikusse - poolteist tundi sõitu - lapitud teelõik enne sihtkohta - väliboksid - treilerite rida - tuttavad näod askeldamas - hobune boksi, põhk külje alla - pass ja raha sekretariaati - patsitamine - riietumine - soojendama - skeemitama. Kõik, kellega jutuks tuli, arvasid, et KS oleks võinud jälle murul olla. Ilusam, puhtam, rahulikum, rohkem loodis, pinnas ka sama, mis soojendusel. Vist ainuke miinus oleks olnud maantee talli ja platsi vahel -- ohtlik, kui keegi maha peaks pudenema. Autosid ei kartnud eelmine kord keegi. Tõsi küll, korraldajal oleks olnud rohkem muret hinnetelehtede transpordiga (enne oli jalgrattaga inimene, kel ilmselt õhtuks reie ümbermõõt mitu cm suurem) ja manitsemisega, et põllul suvaliselt kapata ei või. KS ütleb, kui palju keegi edaspidi vigu võib teha, et positsiooni säilitada, või siis et kui palju konkurent peaks eksima, et ta kusagile tahapoole kaoks. Seenioride puhul selgus, et väiksemgi viga võib esikohalt viimaseks lennutada. Tõotas tulla põnev 3V! Kahjuks juhtus nii, et plaanitud juunioride MV jäi ära, sest ei saanud piisavalt rahvast kokku. Kaks kohale ilmunud vaprat lükati avatud klassi ja nad pidasid seal oma ponidega ägeda lahingu maha -- Maria Sein Ottomariga võitis klassi äragi ja oleks igati tiitlit väärt olnud.

Õhtul ilmusid pisikesed vereimejad ja õhk hakkas kiiresti jahtuma. Öösel polnud vist viit soojakraadigi. Vesi oli seekord kaugel. Mõned korrad sai hobuse vee juurde viia (jah, joob ikka küll), aga sai ka tassitud, nii et püksid märjad. Loksumisest, mitte pidamatusest. Ööbisin Laura vanaema juures saunas, aga magada sai äärmiselt vähe. Lihtsalt polnud aega -- hüppasin oma paartuhat korda teist krossitakistust, seda kasepalkidest okserit, millesse ma kevadel korra hobusega kinni olin jäänud. Vahel saime ilusti hooga üle, aga tihti tegime ka kukerpalli. Kumb tuleb? Olin muidugi ka raja läbi jalutanud selle pilguga, et milliseid kohapealt annab hüpata -- no nii igaks juhuks, tagavaraks. Vähemalt kaks oli sellist, mille puhul oleksin pigem seisma jääda lubanud. Hobune läheks küll, aga ma'i raatsi. 70-stega seda muret üldse polnud, kõiki saaks ka sammust võtta, ainult aega kuluks palju. Nüüd siis aga meie elude viies kross tulekul, eelmised enamasti 20cm madalamad ja me polnud kunagi aega jõudnud. Tore.

Hobune oli boksis rahutu ja proovis uksepraost alati välja hiilida, kui sisenesin või väljusin. Soojendusel pidi jälle hoolega maad jälgima, sest tasaseid sirgeid ikka annab seal otsida. Hüppas ka nagu midagi, aga siis proovisin üht meie kõguse kandilist ja sinna jäi ta ette seisma. Pahandasin. Siis pahandas tema ka, kargas kõrgele õhku ja pildus tagant üles. Jah, ma imetlen hobuse kasvanud võimsust, aga ma ise pean nüüd palju parem võimleja olema, et selga jääda. Seekord jälle napilt vedas (kui palju neid vedakaid üldse olla saab??). Sellest hetkest muutus hobune teiseks. Ründas takistusi ega hoidnud enam nii hullusti tagasi. Start oli 5 minutit lähemale nihkunud, kuna madalamas klassis oli mitu paari kolmandal takistusel välja langenud, üks ratsanik saabus finišisse sootuks jalgsi, valjad kenasti kokku volditult näpu otsas. Mis seal palavas ikka praadida, andsime tuld! Roosamannat ei hakanud sadama ja kõhklemisi oli ka, aga pärast kasepalkide ületamist saime päris hea hoo sisse ja... täitsa uskumatu, kuidas hoo pealt tulles takistused väiksemad välja nägema hakkasid. Ma karjusin ka jälle nagu tennisemängija, kui tundsin, et pidurdama hakkab. Töötas täiega. Hääl on hea vahend, sest ei riku istakut nii palju kui kehapump või jalamats või stekiplaks (("Ära puhka, sõida!" ja Laura naer pärast videos, priceless)). Usutavasti langes sel päeval palju häid asjaolusid kokku ja õnne sadas robinal, sest me saime kõigest üle ja veel ajavaruga! Kukkusime pärast õnnest pikali kordamööda. Mina kohe pärast finišit, kui pilt maad katsudes ära hakkas minema (aitäh Parisele, kes hobuse oma hoole alla võttis korraks... hihii, siis oli Paris-Hilton), hobune pärast veeprotseduure.

Järgnes murunärimist, külma supi söömist ja kaasvõitlejate krossidraamat. Kuna tegemist oli ikkagi meistrivõistlustega, siis oli kampa võetud ka bankett, kus muidu istusid kohtunikud -- hea kaugele vaadata. Hopp üles, pool sammu, hopp plartsuga vette. Väga ägedaid pilte sai. "Pane nüüd, Vanaema!" on muuseas täiesti asjakohane ergutushüüe. ERR oli ka kohal filmimas, aga nägu oli tundmatu. Hiljem uudiste ajaks oli Erkki hobune uue nime saanud. Oh jah, kõik ei saa lembitukuused ka olla. Kui viimane kross läbi sai, kargasime hobustega tiiki. Teised olid targemad, panid paljajalu, aga mitte ometi ma. Kossid kuivavad siiamaani. Hobused mõnulesid kahesajaga, pritsmeid lendas üle pea.

Plats tõmmati siledaks ja KS aiad asendusid takistustega. Malle jalutas mööda platsi, suur mänguauto nööriga järel. Mitte et ta mõnda lapsepõlve puudujääki oleks kompenseerinud, aga kastmisvoolik vihmuti ja lisaraskusega oli auto kastis kinni. Hiljem, nagu ikka laupäeviti oli traditsiooniline chill ja grill. Kamp rahvast, kellel vähemalt üks ühine huvi. Ja juttu jätkub kauemaks. Ja siis see kringel. 

Sel ööl vähkresin linad rulli. Mõtteid oli nii palju, et ei mahtunud voodisse äragi. Ühel hetkel andsin alla ja hakkasin telekat vaatama, selle jaoks pole ajutegevust tarvis. Ikka rohkem puhkus, kui see lõputu vähkremine. Majanurka oli hiir maha surnud ja kuivkempsu põrand millegipärast väga märg.

Hommikul ootasime pikisilmi stardikaid. Uudised, et suveilm on lõpuks kohale jõudnud, eriti rõõmsaks ei teinud. See tähendas rohkem higistamist ja seega ka veetassimist, riiete leotamisest rääkimata. Mõnel hobusel olid juba jalad pehmed ka, üks kukkus soojendusel kõhuli maha ja üks poni tegi parkuuris kukerpalli. Täistiir üle kaela, õnneks ei jäänud tüdruk alla ja kõik lahkusid omil jalgel. Oma hobu oli krossist veel laiali ja ajas soojendusel okseri maha. Ta peab enne veidi vihaseks minema, muidu ei võta nagu tõsiselt. Kui olime liiva sisse ära saanud, tegime paar kiiremat sirget ja soojendushüppe. Nendest pidi piisama. Mul polnud aimugi, mis edasi saab, aga oli vähemalt kindel plaan teada saada. Käskisin endal keskenduda ja aina käsi hüppel ette anda. Vahel isegi õnnestus. Vähemalt korra ronis hobune hästi alla, aga tuli sealt osavalt välja. Päästis ära, nagu öeldakse. Puhas sõit... oi kui magus see oli! Ei jõudnud hobust ära silitada pärast. Seekordse edu taga oli nii palju tükikesi igalt poolt, õnn muidugi sealhulgas, aga kaks eredamat, mis mõttes tänusõnu said -- Karis, kelle tähelepanekud viimases hüppekas väga abiks olid ja ... väliboks. Sellel olid eelmistest võistlustest sildid külge jäänud. Metsiku artistinimi oli Cristal, rolliks tuntud lätlasest takistssõitja hobune olla. Ja ta tõesti pingutas.

 

Olgu öeldud, et meistrikatel jätkus draamat viimase sõitjani ja senine seis lükati pahupidi. Kaks viimast ala neelasid kumbki kaks paari. Oli tõrkumisi, kukkumist ja ka loobumist. Esikolmik sai mehine. Meie lätlasest külalisvõistleja Anna pani tähele, et kaks alavõitu läks läti hobustele. Ta enda hobune on vingete KS liinidega, aga päris emalt ka hea hüppevõime ja niisama KS et taha Anna sõita, sest olevat igav. Lätis olevat KS võistlustel kombeks kommentaare mitte kirjutada ja nii ei saa üldse aru, mis selle kuutejoru taga on. Meie 3V KS meeldiski talle selle poolest veel eriti, et leht aina juttu täis.

Meie talli kõik neli osalejat lõpetasid, kuigi seekord oli väljalangenuid rohkem kui muidu ja koguni kaks alavõitu neljast tuli meie talli.

Panen igaks juhuks lõppu ühe õnnestunud hüppe ka, siis on lõpp hea, kõik hea.

Ah ja siis veel hilisemaks meenutuseks -- kiivriteema. Leidsin veel ühe ühise nimetaja. Lihtsalt kiivriga saab poodiumile, aga hõreda sadulavöö kohaga saab kõrgemale.