Hooaeg alaku!

Kolmap. Nüüd tuli meile Hanno. Teist korda juba, aga esimene kord ei olnud ma regamisega piisavalt kiire. See on juba nii kõva mees, et üle kolme tunni pole nõus andma ja nii lihtsalt on. Hea, et üldse midagi annab. Mida rohkem pidurdab ja kõhkleb, seda enam sadulas taha ja sääred peale. Lasen vaadata, aga hoian hoo nii mõnusa, et pidurdada on raskem kui üle minna.

Panin end kirja Saksa KV80-sse, mis tähendab A5 surmigavat skeemi ja 85cm parkuuri. Lisaks LR skeem ja 105cm parkuur üksikuna. Nagu tüli läheks norima, esiteks ei saa me maneežis lühikest seinaäärtki sõidetud ja teiseks on meie ühine kõrgeim parkuur olnud 95cm ja seal oli enamvähem tagant pruun ka juba. Ei teagi, miks üldse kirja läksin. Kodus istuda oleks lihtsam. Eriti arvestades, et... no lihtsalt on lihtsam. Hankisin martingali, et vähemalt lakka säästa, aga täna küll sealt sangast kinni ei saanud hoo pealt, kuigi proovisin korduvalt. Njaa.... patsid tulevad turja pool ekstra hõredad...

Neljap, maastikuring. Sodi ja lumi vaheldumisi. Meie lemmikküngas siinkandis oli osaliselt ilusti kaetud ja kandis. Üles peaaegu sirge sabaga, alla sik-sakki. Nagu mäesuusatamine, aga lund vähe ja hobune ka eilsest väsinud, täpsemalt -- väheterav. Vasak esimene tundus kuidagi hell. Selle vaatasin tallis üle, oligi vaja natuke noaga maha saagida. Pidi olema chill, aga lõppu tekkis kaks juhtumit, mille lahendamisega karva ikkagi niiskeks sai. Homme siis ainult jalutus äkki? Näis. Stardikas on ekstra vaenulik, üks start hommikul vara, teine õhtul hilja. Hobune niigi ärevil võõras kohas, nüüd vaja pikk päev seal ära passida. Veel ei muretse, aga logistika tuleb jälle veidi keeruline ja see sünnipäev, kuhu peaks laup. jõudma... sinna vist ei jõua.

Reede. Stardikad aina täienevad, kuigi regamistähtaeg on ammu läbi. Mängisime hommikul 4-kesi hero-sid, aeg kulus ludinal. Õmblesin kaelasidet samal ajal. Hobust liigutasin ainult maast, lahtiselt ja käekõrval, lühidalt. Pesin saba, lõikasin kõrvatuuste, puhastasin varustust. Jube vara hakkab homme ka, aga see pole põhimure. Ütlesin laup. õhtusest üritusest ära. J trenni ka ei läinud, et hobust säästa, aga seal poleks niikuinii kohtagi olnud.

Laupäev. M annnab elumärki, kui olen juba poolel teel talli. Reisime koos. Teen 20 mindiga patsid, pulk ja kaks korda kokku voltida, jäävad üsna korralikud. Kummidega. Ennevanasti tehti leukoplaastriga, siis sai boksi võrede külge 10cm pikkused ribad valmis pandud, et ei peaks vaheldumisi lõikama ja punuma.  Noh ja siis oli vaja teine hobune treilerisse panna. Alustas maadlemist juba varem, kui ma alles patsitasin. Ei läinud, taidles. Panin oma trolli peale. Ei aidanud. Panime treileri seina äärde. Ei aidanud. Onu tõusis püsti ja peksis esimeste jalgadega õhku. Skoor: 1 katkine nöör, 1 katkine korde, natuke treilerikahjustusi. Minu soojenduseni enam aega eriti polnud. Helistasin korraldajale. Sain ajapikendust. Sõidutasin enda oma võistluspaika, puhusin siniste onude karbikesse natuke hingeõhku ja tulime tagasi hullukest paigaldama. Piitsadest sein lõpuks aitas. Hea koha sain, boks nn alumises tallis, kus vett ei pidanud tassima ja hein oli lähedal,  vähemalt seegi tore. Sain veel teiste sõite vaadata. Mingi huvitav uksenali oli, millegipärast anti valida, kas uks on skeemi ajal kinni või lahti. Skeem on põrgulikult lihtne, aga kogu see ringi sillerdamine on nii vähestesse eraldi harjutustesse ära paigutatud, et iga eksimus on äärmiselt kallis (max punkte ainult 150!). Sissesõit tuli viltu, järsk ja liiga vara. Kena algus küll! Teiseks skeemiks korjasin jõuvarud kokku ja pitsitasin onu korralikult, aga.rahvanurka jäigi kartma. Tunne oli hea, skoor mitte nii väga. Hobusega jäin ikkagi rahule, sel hetkel ei osanud talt rohkem või teisiti nõuda ka. Sai tasuks kotitäie õunu-porgandeid. Selline auhind juba hobusele meeldib, eriti varakevadisel muruvaesel ajal. Nokkisin patsid laiali, homme on jälle lakka tarvis. Maneež oli juba siledaks tõmmatud ja takistused püsti. Kolmik oli ja redel ja mingi koonustega impro. Tundus tehtav, ei pea unes üle vaatama. Kellakeeramine on tüütu, pean veel varem tõusma nüüd.

Pühap. See varajane ärkamine on üks Hiina piin. Panin kella igaks juhuks tund aega varem helisema, et superkindel olla, et ei hiline isegi siis, kui kell millegipärast edasi ei keri. Hommikul sain jälle karbikesse puhuda, lausa kaks korda, Riia silla juures ja siis Tartust Räpina poole väljudes. Teine sinimees veel küsis, et mis mind nii naerma ajab. Hobune oli pikali maganud, mis on eriti tore, sest võõras kohas esimesel ööl ta seda tavaliselt ei tee. Parkuur ei olnud öö jooksul muutunud, kontrollisime E-ga üle. Oli palju pikki pealesõite, aga ka paar trikiga pööret. Oleme nüüd nii palju silma harjutanud, et 85cm enam suur ei tundu. See on nüüd 70 asemel uus "kohapealt tehtav" kõrgus. Kaua polnudki aega filosofeerida, stardiaeg! Soojendusel hobune muidugi jõllitas asju, aga midagi ületamatut ei tundunud olevat. Esimesed soojendushüpped kummalgi takistusel tegi kohapealt, edasi sai juba hooga. TS tuleb hobusele hoopis teist moodi tuhin peale, ise lippab ja pakub kimamist, kuigi mitte alati sinna suunas, kuhu tahaks, ja see hoog saab vahel väga ootamatult otsa. Järgmine kodutöö on nurkade paremini läbi sõitmine. Mitte et läheks sinna nurka surema, aga ta tuleks hooga läbida nii, et õlaga sisse ei vaju. Mitte küll ehk nii korralikult kui E seekord tegi (see oli juba peaaegu KS moodi), aga sinna suunas. Parkuuris ei tulnudki kohapealt hüppeid. Muidugi oli hea meel. Aga hullem oli veel ees. +20cm ja meie ühise 105cm esimene katse. Olen hobusele mõttes lubanud, et ta ei pea üle meetri parkuuritama, see oligi siis nüüd selle piiri katsetamine. Paar vahepealset tundi kulusid kiiresti. Päike hiilgas ja ma ei pannud isegi jopet enam õues patseerimiseks. Väike maneež oli nagu ringrada, rahvast täis. Hobused olid suuremad kui eelmises sõidus. Soojendusel pidi jälle esimesed korrad kummalgi takistusel piduri peale tõmbama. Parkuuris kolistas kohe alguses paar korda ja ma ei saanudki täpselt aru, kui mitu maha tuli, aga hoolimata kehvast pöördest 6.-le suutsime ikkagi lõpuni välja venitada. Hüpped olid niiii palju suuremad kui eelmises, KS võrdluses oleks muutus umbes sama kui A-st L-klassi. 4kp tuli. Tubli poni! Tublisid oli veel, enamus meie talli osalejaist sai autastatud. Edasi ootavad meid mäed ja muruväljad! Pidime nüüd C keset hoovi peale saama. Kabjad said jälle korduvalt taevas ära käia, aga ühe kaasvõistleja imetrikk aitas kollionu ikkagi karpi lükata. Kohutav mudaauk oli see hoov, sinna jäid ka ägedamad autod kinni. Pääsemiseks natuke ketsitamist ja treiler kattus eest 3cm-se mudapätside kihiga. Nii vahva. Maria kuuldes ei julgeks (talitab hommikul 30 hobust, võistleb-võidab kahe hobusega päev otsa ja õhtul sõidab jälle hobuseid karjatama), aga omaette võisin ohata, et jube raske nädalavahetus oli jälle vahelduseks. Lõdvaks ei lubatud siiski lasta, pidime ju jälle 4-kesi hero-sid mängima, kui kogu meeskond koju oli jõudnud.

**********

Nüüd, mitu päeva hiljem avastasin, et postitus oli jäänud mustandiks. Nüüdseks on juba kõik unustatud. Kaks päeva sai hobune puhkust, esimesel tegime mööda teid jalutusringi ja teisel sai päriselt vabaks, kolmandal ei osanud enam kergendatud traavigi teha. Lippadi-loppadi nagu Vabaduse/Võidu väljaku tuvi, nagu öeldakse, aga pühapil tuleb AllaDina! Peab kuidagi mingissegi vormi saama selleks ajaks. Ei, mis, juba täna õhtuks, sest Hanno tuleb meid kohevarsti karjatama. Samal ajal käib maa kuivamise ootamine. Augud sai juba valmis kaevatud E-ga (ja osa hoolimatuid kabjajälgi kinni topitud, no mis sa lähed mudasse tõnguma, kui ei kanna, pärast suvel vääna koibi tagurpidi), toestamine on ka veel plaanis. Kes siis sisse kukub, kui iseendale auk kaevatakse?