Monday, May 23, 2016

Üles-alla

Tegime koduse mitmevõistluse. Kõigepealt KS kp-de peale, kus iga allüüririkkumine on 4kp ja üle 2m trajektooriga eksimine ka. Skeem oli mõrvarlikult igavlihtne BE90, mida loodetavasti see aasta ka päris võistlustel kunagi lõpuks esitama peame. KS osa läbisime kõik, sh ka uus lohkutõmmatu, 100% skooriga. Isegi sabasid horisontaali vedav ja aedu pikali lükkav tuul ei saanud vastu. Ootamatult tekitas sedasorti KS hoopis uutmoodi pinge ja mõistmise, et kui KS tehtakski kp-de peale, siis riskimist ja imesõite enam polekski. Tuleksid ühtmoodi korralikud masinad rividrillis.

Panime oma tublid hobused Laura lindiringi sisse improviseeritud karja ja läksime viimaseid krossiettevalmistusi tegema. Oli vaja mõned kruvid lisada ja mõned eemaldada, natuke katust panna ja rada arutada. Tervelt 2,2km tuli seda rada kokku. Oli eraldi takistuste tsoon -- 11tk -- ja jooksuala ümber heinamaa. Eesmärk oli loomulikult takistused ületada ja jooksualas hoida kena kõrget ühtlast tempot. Takistuste osaga võis täitsa rahule jääda, aga kiirusega on ikka üks jama. Keskmist veavad alla äkkpidurdused näiteks mingite mullamoodustiste jõllitamiseks. Jääb nagu näts kuuma asfalti kinni. Meie uustulnuk-kaasatõmmatu näitas üles enneolematut vaprust ja kuigi tal varasemat krossikogemust üldse polnud, tegi suurema osa asjadest ilusti kaasa. Hea hobune ka, sätib samme ja hoiab ratsanikku nagu kuldmuna. Me oleme juba nii palju rahmeldanud, kuidagi ei jõua ära oodata neid päris üritusi.

Rahvas regab ennast kodusele KS võistlusele. Ma teen õunte pealt vaadates late entry või eimidagi. Kvalifikatsioon suveks on ju juba käes. Samas peaks koduvõistlust osalusega toetama. Aga mida teha, kui hobune platsil nalja teeb, külg ees, ja üldse mingit stabiilsust üles ei näita? Meie läksime rännakule. Ma kujutasin algul ette, et teeme nagu vahel ikka maastikule minnes mingi tunni-pooleteisese sillerdamise, kus põhirõhk on jalutamisel (heal juhul üles-alla mööda künkaid), aga oh ei. Kui ikka giidiks on kestvusratsutajad, siis mingit armu ei anta. Teeme 15-20km ringi, ta ütles. Halloo, nagu et teeme 2000 või ka 5000 kükki, veel ei oska öelda. Ja kus siis läks andmiseks. Kihutamise pealt ei jõudnud alati peadki õlgade vahele tõmmata, kui oksad järjestikku silmanägemise kallale lendasid. Maastik oli hullumoodi peru, äkktõusud ja -langused, sügav liiv ja hiigeljuurikad kordamööda, sekka mudaauke ja rattaroopaid, rääkimata kevadtormi teetõketest -- palk risti ees ja sellele toetumas otsast teravaks tahutud vaiad meie poole ähvardavalt püsti. Nojah, autod oleksid ehk lõksu langenud, aga meie kihutasime neist peatumata üle ja läbi, kõigest. Sa putkavaht, millist traavi vahepeal teha sai, hipodroom, mitte metsavahe. Need kestjad on ikka puhta pöörane rahvas, ausalt ka. Mõtlesin, et hobune viskab kopsud sinnasamasse metsavahele laiali ja pärast kühvelda teist kokku ei-tea-kust, aga oh imet, see muudkui pungis edasi, kohati vaat' et pidurdamatult. Kunagi saja aja pärast hakkas lõpp tulema, kestjate pealik küsis, kas galopiringile ka läheme. Mitte et me ennist sabu sirgu poleks ajanud. Igasugused jalgade liigesed karjusid HELL NO! Oleks pidanud pikemate jalustega rändama, aga mul oli krossipikkus (lühem kui TS). Ikka läksime... ma arvan et see oli kiireim 2km (vist? mõõdulinti polnud kaasas) mida mu metslane järjest läbinud on. Hull lugu. Ja siis karjääri jalgu jahutama. Meie kolmik vehkis koibadega ja tegi etendust, aga kestjatel olid nipid selged: hobused oskasid end pooleldi pikali lasta, et kuumad kohad ära jahutada, aga ratsanik jäi ikka ilusti pealepoole. KÕIK sai märjaks ja liivaseks. Nagu oleks püksi lasknud, aga ilma selle sooja mõnusa alguseta. Näis, mis näoga hobune mulle homme otsa vaatab. Võibolla näen ainult eemalduvat tagumist poolt, nüüd juba uutel õpitud kiirustel. Selge, et mingit skeemi ma homme nõudma ei hakka. Hoopis jalutame ja lilletame jälle. Siis jääb ainult kolmap veel, sest neljap tuleb Hanno ja reedel äkki saab James mõne tõuke tagant anda. Viimasega on nii, et... ma tunnen, kuidas ta mind täiega alla tirib, aga see paneb just ekstra jõudu välja panema, et tõestada hoopis hakkamasaamist. Kuidas see oligi ühes esimestest trennidest: you'll never be good enough ja muidugi vana hea it's you, not the horse, the horse would be 10 times better without you ja siis eelmine kord silmade pööritamine selle TS ürituse peale, mis meil oli. No läkski jah pekki, aga kas oleksime siis pidanud kodus sokke kuduma hoopis... võibolla olekski.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse enam kirjutada midagi. Mis ma kirjutan, kui midagi niikuinii ei toimu. Näksige muru!

....

Pärast rasket ööd hobustega -- teisi mul pole juba enam ammu -- jõudis kunagi kätte aeg talli minna tõde teada sama. Mina olin olnud reisija, aga sääremarjad, seljamingidlihased ja kusagilt veel andsid teada, et trenn oli olnud kõva. Kuidas siis hobusega? Algul ei tundnud teda koplis äragi, niivõrd heledaks oli läinud. Niisugust peenikest puru täis püherdanud, et minu haledad katsed õiget hobust välja kaevata jooksid täiega liiva. Isegi märjutatud hari pidi tolmurullina nukralt alla vanduma. Õues tuule käes polnud paremat palka. Sinna see trenn siis kadus, mitte midagi ei saanud tehtud peale nööri otsas natukese jalutamise ja kontrollvoltide traavis kummalegi poole. 

Hobused kaovad tallist suvekodudesse, minu vastutusalune peaks peagi sama tegema. Enne veel tuleks kaks võistlust see nv ära osaleda, aga ma pole veel isegi kirjas kusagil. Ei tõmba ka just liiga. Konkurente on juba kohalikul koolikal mitu, vähemalt põnevuse puudumise üle ei saa kurta. Sakste TS-iks lubatakse uusi ilusaid takistusi ja pealegi ma pole seal väliplatsil üldse kunagi võistelnudki. Masendus on jälle. Algas vist umbes laupäeva paiku, lambist. Võibolla ka ootamatust kommentaarist, millega ehk midagi halba ei mõeldud, aga mõju oli tugev. Nunnu. Stoneskin spelli vaja uuendada. 

***

Tulevad kastmesed käed, krabavad varrukast, mudrune põsk toetub sinnasamma. Tahetakse saada järjekordne tassiäis vett, et see siis põrandale loiguks panna. Ise ta ütleb "piima", aga tahab vett, piima, kohupiima, jogurtit, hapukoort või lihtsalt midagi. Kõik ärkvelolekuhetked, kui "piima" ei nõuta, tahetakse õue minna.


Kartsin, et ööd ei tulegi, ainult praguliste silmadega hommik. Sest väike duud ulatub nüüd ukselingini. Pulgavoodist ronib juba nii ammu ära, et enam ei mäletagi. Käia ei osanud veel, aga voodist põgeneda küll. Teine iseseisvumine oli see, kui ta köögiukse august läbi ronima hakkas. Ammu oleks jaksanud, aga ei teadnud. Kui teada sai, polnud ka ukse kinni hoidmisel enam mõtet ja oi kui harjumatu oli põlvetõstejooksuta kööki saama hakata. Niiii lihtne! Lihtsalt lähed kööki ja kohal oledki. Uskumatu. Meil ju külalisedki ronisid, hea eesmärgi nimel. Ja nüüd siis ukselingid. See tähendab, et arvad, et oled lapse ilusti magama ära pannud ja lõpuks ometi saad ise ka külje maha keerata, kui keegi kangutab lingist, paterdab sisse, ronib linu tirides su padja peale mingi suvalise otsaga ja hakkab püherdama. Vahepeal läheb käib ust kinni lükkamas nii igaks juhuks, et igasugused töllid segama ei tuleks. Kogu öö olid mingid viburid ninas, peas ja kus veel. Ja veel see esimesele õnnestunud sissemurdmisele järgnenud üllatunud õnnis ohe! Nagu lotovõit oleks ära tulnud. Peame ukselinkidest loobuma, igaüks hakkab oma toa oma taskus kandma.

***

Kuulujutt räägib, et konnad enam joogivette ei lähe, nüüd saavad ainult platsiliivaga seguneda. Ka täna oli hobune nagu tolmuahv, aga enam ei saanud lilletamist lubada. Rookisin vähemalt sadulapiirkonna õigeks värviks tagasi. Sääseuputus. Need imevad kõik tagasi, mis nad kevade hilise algusega kaotasid. Sõitsin skeemi paar x läbi, tundub jube lühike. Ilmselt olen osa  ära unustanud. Muid nägusid on ka kõvasti platsi triikima tekkinud viimasel ajal. Loodetavasti on siis ka hea saak laupäeval. Ja loodetavasti sajab enne vihma. Muidu ei jõua ninast seda mörti ära kühveldada.

Herod olid pooleli ja aeg hiline, kui lapsed üksteise otsa läksid ja koeraratsutamist mängisid. Väiksem kukkus sealt ilgema pauguga maha ja otsaette kerkis hiigelsääsepunni kohale hiigelmuhk. Suure inimese suure varba suurune. Kiirabi vaatas üle, kaasa ei viinud kedagi, kuigi meil oleks olnud mitu tükki pakkuda. Vedas, et olin sakstesse end enne ära reganud, muidu olekski hiljaks jäänud. Võibolla ei vedanud kah, eks pühapil näha ole. Reedel lähen 7:30-ks trenni. Tegelikult pean 6:30 kohal olema, sest tühja kõhuga ma hobusel ringi kihutada ei taha lasta. Paljudel pole hommikuti kõrrepoegagi boksis alles. Ja homme, tegelikult juba täna, sest kell on palju, kargame Hannoga. Kui kõik läheb nagu plaanitud.

Sõitsin magama jäädes skeemi, lõpuni ei jõudnud kordagi, uni võitis. Kohe pärast sissesõitu tuli jõhker sääserünnak. Äigasin käega üle näo, ärkasin ja... väikse duudi juuksed näos. Jälle oli hiilinud meie juurde magama.

Peaksin olema hullult mures, hobune on olnud 2 päeva pööraselt hea. Hüppas nagu miškin ja täna varahommikune trennikene -- kohe jalgadega platsi puudutades viibutas pulki nagu oleks tükk maad noorem. Algul küll põikles asjadest (seintest ja nurkadest) kõrvale, aga töö käigus tuli sellist lendu, et kasvõi nuta. Hea meel, et sellist tunda sain. Tänulikkus ja hirm. On ju selline ebausk, et head-halvad käivad kordamööda ja sp peaks vahetult enne võistlusi justkui trenn pekki minema, et oleks kõik eeldused heaks võistluseks. Olgu mul siis pealegi need kaks head päeva, aga alla ma ka igatahes ei anna. Kui saaks homme ka selle tunde, mis täna oli...! Teadmatuse elevus. Jälle pole ju aimu, kuidas tegelikult läheb. Aga ausalt, pärast seda erna retke on enamus asju tühi-tähi. Ja ebausklik ma ka pole. A-ja siis see järjekordne nina alla hõõrumine, et probleemid pole hobuses, vaid minus. Ja-jah, on, aga kas siis see tühi hõõrumine aitab midagi? Ütle parem, mis ma valesti teen, katsun parandada.

Küll on tüütu see ootamine.

Pakkisime ühe duudiga minikohviku jaoks asjad ja kihutasime talli sääski söötma. Sain esimese skeemi kirjutada. Hea kasulik tegevus, saab ülevaate võistlusest, aga lisaks ka teisi mõtteid kuulata. Koplist püüdmine oli kerge, jalutas veidi vastugi. Patsitamismasinat pole veel leiutanud, pidin ise tegema. Üks mõttetuimaid tegevusi täiesti, pool tundi peenikest tööd, et seda 5 minutit esitleda ja pärast lihtsalt laiali katkuda. Eilsest heast tundest polnud midagi järel, ilm oli nätske, aga õnneks mitte ainult lauspäike. Vahepeal oli ka tuul ja pilved. Alustasime rahulikult, aga siis vahepeal tuli ka parema parkuuri galopp üles võtta, muidu nagu magaks. Korra siis reageeriski mõnusalt. [Sattusin just netis ütlemise peale, et "Trot breaks the horse down, canter builds the horse up" (väidetavad ütlejad Kunffy ja Tate).] Ehmumisi oli vähem kui tavaliselt. Põhiline, mida oleks tahtnud paremaks, oli kergus. Rohkem tagant alla ja eest üles, nagu õhku tõusev lennuk. Peatused olid kah kuidagi vildakad. Leivanumbritega vahel juhtubki, et ootamatult pekki lähevad, kuigi 95% kordadest tulevad muidu täitsa kenasti. Seekordne eesmärk oli litsuda 65% välja. Ületasime veidi ka, aga veel pole üldse seal, kus tahaks. Hobusele tänane päev kuigi väsitav ei tundunud. Homme on vaja rohkem pingutada, treilerisõit ju lisaks ja kaks starti tänase ühe asemel. Mõni vapper tegi tervelt 4 starti, 4 erinevas skeemis seejuures. Küll seal peab alles pea olema, mis kõiki neid pöördeid mäletab.  Sain koeralt hammustada, esimest korda elus. Varem on olnud mängu käigus müravad või pisikutsikate nätsutused, mis pole valusad, aga nüüd siis hoiatamata naksti hambad säärde. Õnneks suunaga eest ja säärekont on mul kõva, nii et nahka maha ei saanud ega hambaid lihasse, sest liha on tagapool. Sinikas ja väike auguke.


Ründas Nohu. Aevastan ja tatistan rohkem kui jaksan. Aevastusega on selline tore lugu, et silmi ei saa lahti hoida samal ajal. Roolis olles võib ühe aevastuse ajal päris palju juhtuda. Üht hobust kerge autoga vedades on tasakaal sassis ja saba liputab. Ebameeldiv. Päev sai palav, plats oli iga hingetõmbega järjest sügavam. Soojendusel hüppas hästi, aga päris platsil oli jälle pidur peal ja ristlemine. See 80cm on nii ulmeliselt madal, milleks seal üldse lollitada, üle minna on ju lihtsam. Meetriks olid mõlemad platsid liivabasseinideks muutunud. Hobusel kadus paar korda jõnksuga jalg alt, see oli väga ebatavaline. See sätib muidu oma pulki eriti hoolikalt. Hoidsin end rohkem püsti ja üritasin suuremat hoogu hoida. Ei saanud hakkama, teise takistusse põrutas otse sisse, isegi katset ei teinud ületada. Kah ebatavaline. Seisime seal ja mõtlesin, et võiks katkestada. Mhh, ei, milleks niisama alla anda, tulime ju haridust saama. Vähemalt välja ei tõrkunud seekord, litsusime nii kaugele kui lubati. Olin sokid koju unustanud ja saabas hõõrus päeva peale palja sooja naha katki. Läksime kodudesse taastuma, järgmiste võistlusteni on nüüd aega. Päeva säravaim täht oli E-Draakon, III ja I poodiumikoht, lõpuks ometi realiseerisid tükikese tehtud tööst. Laurad olid ka tublid, üks tegi lihtsalt kenad sõidud ja teine muutus suisa röövliks ära ega andnud hobusele võimalust nalja teha (see muidu ikka üritab igal võimalusel viilida).

Viimane, hapupiimane. Lihtne trikk, kuidas saada hobune tagaotsale.

Thursday, May 12, 2016

U35 ja PMS

Paljud ratsainimesed teavad, mis tähendab U25. Selle uudse nooruse pikenduse kõrval on aga salaja olemas ka müstiline U35. Ja ei, otseselt pole sel vanusega suurt pistmist, aga terake hullust kuulub asja juurde küll. Näidisliikmed on muidugi Viisk, Põis ja Õlekõrs. Aga asja juurde. Nimelt on sel aastal U35 põhiteemasid PMS. Vähemalt paar korda kuus valmistab PMS U35-le tõsist meelehärmi, mõnel juhul soodustab õlle või siidri tarbimist, pakub ohtralt võimalust tugitoolist maailma parandada, aga vahel ajab ka tegudele. Kui paljud maailma hädad saab guugeldades ära lahendada, siis PMS-i vastu juba nii kergelt rohtu ei leia, isegi apteegist mitte... PMS ehk Palume Mõistvat Suhtumist tuleb ju nii ootamatult ja kõige valemal ajal peale. Edi laager? PMS tuli eelneval õhtul. Maneež uputab, sõitke kasvõi puu otsas? PMS. Kemps on umbes? PMS. Trennide ajad kattuvad? PMS. 3V karikasarja avapauk ja EMV jääb ära? PMS. [F-ist on muidugi kahju] 

**********
Nädal varem, ettevalmistused
**********
Badminton. Esmalt kanti kaks päeva otse üle KS osa, kommentaatoriks kuulus Carl ise. Andis täiesti püstijalakoomikute etenduse mõõdu välja ja lisaks sadas ohtralt koolisõidunippe. Vaieldi, kas vale paindega kontragalopp on lihtsalt  valest jalast galopp; jälgiti, kas hobuse kõrvad on küljendamisel samal kõrgusel; noomiti neid, kelle üleminekud diagonaalil ei olnud täpselt tähtedes; korrati pirueti reeglit "alusta väikselt, lõpeta suurelt"; hinnati diagonaalsust taandamisel, sammu pikkust pikendamisel, üle astumise suurust sõltuvalt hobuse kujust  jne jne. Ja Piggy muudkui musitas kõiki. Kultuurikiht oli paksem kui meil parimatel maadel mulda. KS aia sissepääsu ees oli kuld ja samet nagu muuseumis, sisenedes ja väljudes kergitati silindrit või kiivrit, härrasmeeste värk. Laupäeval käisime E juures Badmintoni krossi vaatamas. Kõiki nelja tärni. Peaaegu kõigil hobustel olid hurdakõhud, et kihutamisel põlved kaugemale keha alla mahuksid. Takistused olid hiiglamasuured ja tihti tohutult tehnilised. Näiteks Vicarage Vee. Kraavi kohal risti paiknevat palkaeda tuli hüpata viltu väikese murunurga pealt. Lähenemisnurk palgiga liiga suur -- hobune maandub kraavi ja tal libisevad jalad alt, nurk liiga väike -- hiiglapikk hüpe ja lippude vahele ei mahu. Üheksal juhul saja kolmest lõpetas just see takistus võistluse, ühe ja/või teise kukkumise tõttu. Enamasti jalutati pärast krossil kukkumist iseseisvalt minema, aga üks ratsanik viidi haiglasse ja üht kaelaga vastu maad kõmatanud hobust talutati kahelt poolt hoides veel pikalt ettevaatlikult ringi.  Isegi see hobune, kes palkokseri esimese poole ületas ja teise poole alt läbi libises, jalutas pärast nagu muiste. Küll on ikka hea, et vahepeal on takistustele lagunemismehhanismid külge leiutatud. Kross oligi muidugi suurim rehitseja, kolm ala suutsid ära teha vähem kui pooled, täpsemalt 46. Õnne ja ebaõnne jagati vaheldumisi. Kogemus maksab! Näiteks Mark Toddil oli peaaegu murumaitse suus, aga ikka rebis end sadulasse tagasi ja lõpetas. Samas väike King tegi super sõidu -- no tõesti ka raskeimad takistused näisid kui jalutuskäik pargis --, aga tõmbas hobuse viimasel takistusel külili. 12 minutit võimlemist. 12! Keskmine kiirus on 570 m/min, ehk veidi üle 34km/h. Kes on proovinud ja mõõtnud, teab, et isegi 25km/h teeb vahel silmad tuulest vesiseks, aga nemad kihutavad 12 minutit järjest ja mitte lihtsalt siledal maal, vaid lahendavad samal ajal 31 ülesannet, millest enamus lööks lihtinimesel püksid tagant pruuniks. Need, kes selle raja läbivad, on superhobused ja superinimesed, aga siis tuleb Michael "ZeTerminator" Jung oma vana sõbra Samiga ja võidab lausa uskumatu varuga. KS on neljas tärnis umbes M-tasemel, T ja G küljendustega, üksikute jalavahetustega, selle tegi 77%-ga ja edasi kõik puhtalt. Neil oli varu takistussõidus 2 pulka maha ajada. Kui poleks pealt näinud, ei usuks, aga see tase on ikka hullumeelselt kõrge.

Pärast krossi tulin päris maailma tagasi ja läksin autot otsima. Vanemad olid lõunasse tulnud ja vaadanud, kuidas lapsed TM tillujookse jooksevad ja siis kambakesi meile külla läinud. Minu valge olid lauluväljaku äärde ootama jätnud. Jõudsin siis ka kunagi õhtul pimedas kohale, isa mängis ühega malet. Märkasin, et tal nina tilgub, ja järjest rohkem. Uurisin, et kas äkki on süüdi minu ilmumine, mul kõik riided hobusesed. Aga ei, pidi olema varem hakanud. Kas siis tõesti meie Badmintoni vaatamine sealt lasteürituselt alla km kaugusel? 3-kesi, hobukontsentratsioon talumatult kõrge? Ja siis äkki laksas: lastetool oli tema autosse kolinud, aga see tool teeb ju kõik tallireisid kaasa. Hull lugu see hobuseallergia.

Koordis pole boksikohti ette nähtud. Huvitav küll, kus siis ööbitakse? Koju ei hakka ju ometi minema? Täna peaksime üles-alla ära proovima, aga enne tuleb veidi liiva alla vedada.

Vedasime liiva, ehitasime mõned takistused üles ja ääristasime kraavi. Olin unes näinud, et kaklesin hobusega ja lõpuks läks asi isegi pea maha võtmiseni, aga siis ta oli juba inimesekujuline, väike laps. Väga paha tunne oli. Ja siis trennis kaklesimegi kraavi ees. Lihtsalt läks pauhti kõrvale ära, nii suure jõuga... järelikult on jõudu ka õigest kohast hüpata! Tulime siis Draakoni sabas ja hüppe suuruse järgi otsustades oli hirm olnud mäesuurune. Pärast ei olnud enam probleemi, peabki hakkma kasvõi iga päev traavis või sammus kraavi ületama. Seal Pole ju midagi. Auk maas.

Sain pildid ebaõnnestunud võistlustelt ja -- ohhoo -- esimesed pildid ever, kus ma hobusel pead otsast ära tirida ei ürita. Ses mõttes niiväga pekki ei läinudki ja nii ma tellisingi esimest korda pilte. Varem on ka näpp tellimisnupul olnud, aga midagi on alati vahele tulnud.

Täna ületasime ka kraavi paar korda. Esimene kord läksime ligi, ette seisma. Võibolla oleks pidanud kohe üle suruma, aga eks ma homse pealt näen, kas töötab ka see rahumeelsem variant. Igatahes homme ette näidata ei kavatse, tulen lihtsalt poole trenni pealt suvalt otsa. Köhib kahjuks ikka ja krossikiirused on täiesti puutumata jäänud. Pole olnud kohtagi, kus teha. Võib ju ka lihtsalt platsil ringe keerutada... mmm... pigem ei. Boksipaanika on. Kus need 50+ hobust seal Koordis sillerdama hakkavad? Eriti kui vihma sajab?

Tegin krossivideo. Galoppi sai natuke lükata. Endomondo vedas täiega alt, seenepea. Jookseb kokku muudkui. Kraav hakkab lihtsam olema, kuigi hobu  tahab ikka veiderdada. Kael läheb kõveraks ja püsti, kui kardab, aga ma ei hakanud õnge. Jätsin käed, kus olid ja proovisin hobuse jala ette tagasi saada. Ilusti tuli asju, aga ikkka tegin ühe korra varem lahkumist, kui hobune hüppas alles järgmisel sammul, aga ma olin juba kõrvade vahel. Ei! Nii ei või! Kunagi ei lähe enne hobust! Õlad peavad olema maast lahti tõusnud, alles siis võib järele minna.

Euroka poolfinaal, arvan, et meite onu saab edasi, kuigi šõu on teistega võrreldes vähene.

Ei saanud edasi. Saabus hunnik sidruneid, PMS. Jälle jääb ära. Grrrrrr.....

Sunday, May 1, 2016

Seekord sedapsi

Mis ilm see üldse selline on?! Neljapine Hanno trenn on juba ohus, sees ka ei annaks midagi korraldada selle ühe takistuse peal. Ei pakuks erilist huvi ka. Nädalavahel on Luunja Volber, ei tea sellegi saatusest veel midagi. Ma pole seal kunagi võistlemas käinud, ei leia äkki üleski jälle. Kui seal ükskord koolitus oli, siis jätsin auto kusagile eemale ja kõmpisin jala kohale. Varsti helistati politseist ja küsiti, kas ma ikka tean, kus mu auto on. Umbes nagu teadsin siis.

LaPesse vist tõesti ei lähegi. Ei jaksa. Veel pole päriselt otsustanud, enne vaatan Luunja nalja ära.

Onu röövis riiulilt küpsisekoti, istus sellega põrandal ja kühveldas sealt kahe lusikaga, kummaski käes 1.

Eile plötsisime väljas. Päike paistis ja ilm oli ilus, aga maapind oli segamini veega. Soojenduseks sammusime mööda teed esimese pöördeni ja sealt sisse ka, ojakeseni. Labida ja muskli abil saaks siin ette valmistada ühe pisikese kraaviharjutuse. Platsil kulgesime üliettevaatlikult, muidu oleks veel viimaks ära uppunud. Regasin Volbrile.

Pärastlõunani oli kuiva pidanud, aga hüppamise ajaks keeras pilved kohale. Esiteks sain pahandada, et treeningvõistluselt poppi olin teinud. Õnneks oli üsna hea põhjus ja pealegi päris sihik oli niikuinii Volbril. Siis toppisime takistuste alla kolle nii palju kui mahtus. "Laura, oota!" hõikas Hanno. Mõlemad Laurad tegid kõrvad suuremaks. Kuidas neid üldse hõikes eristada, kui üks on suur, aga väike ja teine on väike, aga suur? Soojendusel lasin hobusel tohutu pikana ringi kulgeda, kohe mitte ei olnud hakkamist kokku korjata ja asjalik olla. Proovisin taktikat, et kui mõnda takistust rohkem kartis, siis andsin pärast sellest möödumist hoogu juurde. Umbes et tal jääks meelde, et hoopis miski muu on olulisem kui see natuke hirmus takistus. Iga kord kui alla vaatasin, sadas kiivri nokalt ette veekardin. Esimese soojendushüppe -- pokkeri -- tegime kohapealt. Teise, okseri tegime veel rohkem kohapealt. Sealt edasi sai juba natuke sõitma ka hakata. Hanno tahab, et motivatsioonilaks jalgade ja stekiga oleks täpselt koos. Ja märgatavam. Seejuures peaks märgatavam olema just hobuse reaktsioon, mitte minu siputamine. Nii vahva on vahel, kui hoog on paras ja saan ilusti taha istuda mõned sammud enne ja näen sammu. Selliste hetkede osakaal võiks nüüd tasapisi tõusta. Hea, et meil nüüd need hüppamised nii regulaarselt on olnud. Hulga lihtsam on, kui ei pea nullist ponnistama, vaid midagi oleks nagu eelmisest korrast põhjaks all. Lisaks teeme ju omapead veidi võimlemisharjutusi ka, kui just mõni võistlus vahele ei sega. Pulki kokku korjates ei saanud mõnda maast lahtigi, liiv oli need pooleldi endasse imenud.

Ohhoo, Sopoti asja kantakse üle ka. Vähemalt esialgu lubavad, et KS ja TS tulevad koju kätte. Popcorn välja! Siin on veel see kvalifikatsiooni teema ka. Mõnel nokitakse silmad peast, kui selgub, et mõni punkt on täitmata. Teine läheb ja katsetab esmakordselt krossi kõrgusel, mille nimi pole enam "kerge". Kvalifikatsioonita. Välismaal. No midagi ei ole teha, ei tundu aus hobuse ega kaasvõistlejate suhtes, rääkimata sellest, et tegu on eluohtliku ettevõtmisega. Isegi kui inimene ise suudab need krossiasjad oma  peas läbi teha, siis hobune näeb mitut asja esimest korda alles rajal. Tal ei pruugi olla vahendeid, et tervelt välja tulla. Dislike.

See ülekanne ei olegi pildi ülekanne, vaid KS hinnete ja TS kp-de. Asi muidugi seegi. Hipodroomi peakaamerast paistab agar sipelgate parkimine. Peakorrespondent Elin on äratuntav ainult selle järgi, et ta ise kinnitab, et see sinine täpp krossitakistuse kõrval on tema. Tundub väga uhke kompleks, peale selle pildilt paistva on platse mitu tükki veel. Meie omad skoorivad KS-s tagasihoidlikult.

J trennid on täna, aga mina jälle minna ei saa. Peab lõdvemalt võtma enne laupäeva ja kohad on ka täis. Reklaamist nägin juba ette ühe kolli ära, see papist auto. Raudselt jõllitab. Aga pole mõtet ette muretseda, hobune kardab nii või naa igasuguseid asju. Tohutu palju osalejaid on kirja pannud, ilmselt osa neist vaatab ilma pealt, kas ikka tasub tulla minna. Stardikad tulid. Asi muutus kohe konkreetsemaks. Miks ma sinna üldse lähen? Ma ju ei käi ns kusagil hüppamas. Ainus toetav mõte on, et kui ei proovi, siis ei saagi teada. Suurim erinevus KS-ga on see, et kohe üldse ei huvita, kes stardib enne või pärast mind, või üldse, et kes veel stardib. Eesmärk on asjadest üle saada. Simple as that. Varustuse poolelt tundub ka lihtsam, tavaline hüppetrenni varustus, ainult endal natuke mustvalgem riietus. Ja madjakas on lühem. Ma olen veel nii kaugel sellest, et hakata pisiasju seal TS-s tuunima, suured asjad kõigepealt. Ehk siis see asjadest üle saamine. Mis eeldab ka asjadele ligi saamist. Vaat see on juba kunsttükk. 

Trennitatud. Köhib. Ei mäletagi, millal viimati nii agaralt köhis. Vanasti. Enne luusisime mööda metsavahet ja põldu, plats pole veel päris see, muru ka ei kanna. Meenus veel üks tore asi TS-s: patse ei pea tegema. Ma tõesti plaaningi lassotada hobuse kinni, pesta jalad ja treikusse. Loodetavasti kuivavad kõik jubinad homseks ära ka, täna oli lammas veel märg. Kui palju peaks soojenduseks aega varuma, kui olen järjekorras 62. ja 45.? Kui arvestan minuti võistluspaarile, siis pean ootama tunni, kui 2 minutit -- siis kaks tundi! See on meeletu vahe. Keegi kunagi ütles, et kui kümme on veel minna, siis peaks hüppama hakkama. Mul on kindlasti hobusel mingit harjumisaega tarvis. Uues kohas laseb nagu kõhu vastu maad ja roomab, nii ebameeldiv.

Kaotasin hommikul Herodes oma peamehed mingitele mobidele. Peamehed my ass. Uue kaardi algus on nii vaevaline. Hobuse sain karjamaalt ilusti kätte, kari oli juba pooleldi tühjaks püütud niikuinii. Parkisin Luunjas esimesse vabasse kohta, mis, nagu mõne aja pärast selgus, oli kaugeim võimalik võistlusasjadest. Igasuguseid tuttavaid nägusid vooris nii tihedalt, et teretamisest oleks võinud lõuad välja väänata. Ilm oli soe ja muru roheline, parkuur lühike ja lihtne. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult oli ikkagi lõikamise võimalus, mida osavamad kõvasti ära kasutasid. Mul polnud see isegi pähe tulnud. Tegelesin mõttes selle asjadest üle saamise teemaga. Korraga oli platsil 3 võistlejat, seega oleks nagu olnud kauem aega õudustega tutvuda, aga silumine paigutati viimasel hetkel just meie ette üle, mis tähendas lühemat tutvumisaega ja rullijälgedega pinnast, mida omakorda jõllitada oli vaja. Viimase ajasime maha, kuigi see tundus just madalam kui muud. Lõpuootus küpses üle. Been there before. Järgnes ooooootamist. Hobune näris muru ja vahepeal tukkus niisama. Teiseks korraks jäi juba entusiasmi vähemaks ja soojendushüppeid ei saanud kuidagi vedama. Latitõstjat polnud ja nii vedeles lattaed suure osa ajast 50cm-sena. Okser oli enamvähem täismõõdus ja sinna kargasime teisel korral sisse. Vahva. Jõudsin 105cm-s 6. takistuseni: porsche süsteem, okser-lattaed. Okser oli täismõõduline ja kuna eelnev eggersmann oli hoo maha võtnud, siis hiiliv pealetulek jättis meid sinna okseri ette kokutama. Hobune oleks pakkunud ka kohapealt läbikargamist, aga ma ei lubanud. Liiga kõrge selleks naljaks. Kahju, sest nüüd ma ei saanudki proovida, kas oleksin kiirpöördega seitsmendale hakkama saanud. Nii mõnigi lõikas näppu seal. Ilmselt said osavamad hakkama ka komboga, kus ka kohe pärast 7. keerati kannakaga 8.-sse. Ses mõttes igati timm parkuur, et kuigi oleks pidanud olema lihtsasti läbitav pikkade pealesõitudega, pakkus ometi põnevaid lõikamisvõimalusi. Kuis see oligi, kui ei proovi, ei saagi teada. Nüüd ma siis tean, et... tegelikult oli see esimene tõrkumine võistlustel selle jänesega. Esimene tõrkumine ja kohe välja. Ei anna küll erilist lootust edaspidiseks. Võimalik, et ma ei jaksa võidelda nii. Ma päriselt ka ei karda neid kõrgusi, aga no ei suuda süstida seda tunnet hobusesse. Füüsiliselt ta ju jaksaks neid "lõdva randmega" teha, aga no ei taha, selline nahahoidja on. Ma ei tea üldse, miks ma sest nii palju kirjutan, sest keda huvitab. Ilmselt ajas tundmatu olukord elevile. Ära olen hellitatud vedamistega ja nüüd tõmmati lutt suust. Mis teha siis edasi? Kuidas?  

Teistel meietallikatel (peaaegu nagu metallikas, ah?) läks enamasti hästi, tantsunimeline rebis jokkeris maksimumpunktid ja tegi 130 puhtalt, suur must kopliterror kihutas auhinnale ja vana hea Z rebis end lausa kaks korda poodiumile, raskemas sõidus koguni teisele kohale. Suur hall võttis mõtlemispausi, aga ta alles õpib ka. Ja mu tagument on nüüd kuulus! Hobumaailma artiklis on pilt parkuurijalutajatest, minu tagusk on kenasti kompositsiooni keskmes.