Märtsi mured

Nädalavahetusel käisin head sugulast ära saatmas. Noor kena mees, lapsed just jalad alla saanud, aga näed, läks õnnetult katki keset spordiüritust. Oli sõbralik, lahke, kuldsete kätega ja tark ka, laevaelektroonik. Jooksis ja suusatas mööda metsi ja sõudis vetel kanuude ja süstadega, väntas ratast, asutas orienteerumisklubi... ma ei teagi kõike, ta polnud mingi uhke ka ega midagi. Ei saagi nagu aru, et teda kuidagi vähem nüüd oleks, ta ju ei kadunud kusagile ära. Ikka on ju alles seal kusagil Rakvere kandis. On ju?

Sisustasime isaga pool tundi Tapal rongijaamas aruteluga, et kuhupoole see rong sõidab. Rongisõit on ajavõit! Tõmbab peatuste vahel 120km/h sisse, loed teeäärest kümneid kitsekesi kokku ja tukud kogu raha eest. Vahva. Nii palju muretum, kui ise roolis vaevelda.

Meiekandimees üks Korsakov Metsik läks eile Lätti. Kusagil eikusagil männimetsade vahel oli kokkusaamine arstionuga. Koerad püherdasid liivas, lapsed ratsutasid riidest seintega lahtises maneežis, kohalikud hobused olid suured nagu lätlased ikka. Ühe oleks kohe kaasagi tahtnud võtta. Uus röntgen näitas, et hullemaks pole selle kuu ajaga midagi läinud, longe on kahanenud 3(4)/5-lt 1/5-le. Järgmine painutustest tuleb kahe nädala pärast, seni ei toimu suurt midagi.

Koordikate veetõmme jätkub, järjekordne üritus jäeti ära. Kui oma talli stardid oleks juurde pannud, siis oleks kokku üle 20 saanud, aga ikka jäi väheks. Huvitav lugu üldse nende kahevõistlustega, sel aastal on neid kalenderplaanis rohkem kui tavaliselt, aga punkte need enam kusagile ei anna. Arusaadav siis ka see huvilangus. KS ja TS üritusi jätkub niigi peaaegu igasse nädalavahetusse ja neil saab ühe varustusega kaks starti teha, kui 2V-s tassid kaks varustust ja saad justkui ainult ühe võistluse teha. Isegi kui 2V parkuuri pannakse ka kinniseid takistusi, ei ole seal päris krossiga suurt pistmist ja mingit lisamõnu ei saa. Ving-ving, ise ei saa ratsutadagi enam, eksole.

Uneuuring. Äratasin tondi kell kolm öösel ja panin transformerite filmi käima. Ise muidugi magama tagasi. Hommikul peksin rahva laiali, sest ehitajaonud tulid ukse taha. Üks tuli ventilatsioonitorusid panema, teised aknaid vahetama. Viie tunniga viis akent. Alles jäi pommiauk, pool cm tsemendipuru ja tükke üle põranda laiali. Hea vähemalt, et või olin kappi pannud. Duud jäigi keset päeva võõras kohas magama, sukk ja elektroodid peas. Hämmastav. Kontaktipasta oli nagu valge kitt ja peast vabatahtlikult lahkuda ei kavatsenud. Poisil pärast juuksed püsti ja laiali nagu põrgulisel.

Kempsus vahib nüüd pooleks saetud kapiuksest välja uus ventilatsioonitoru. Ja seal kajab. Lapsed käivad nüüd peltas laulmas. Ja mööda laskmas, aga seda nad tegid enne ka.

Lapsed käisid mataolümpiaadil ja üks läks pärast veel judovõistlustele. "Kass Kartul", nagu üks väiksem teatas. Päriselt oli muidugi Artur see kass. Aga mina, korralik lapsevanem, käisin oma lapse asemel hoopis tema klassiõe võistlemist vaatamas. Sest ECUs oli sisederby ja kuna ma plaanisin kõik ära vaadata, siis nägin teda ka. Hobused olid kõhevil ja tegid ootamatuid tõrkeid, nagu ikka hooaja algul. Mõni tegi ettearvatavaid tõrkeid ka, kruttis näiteks viis korda jutti täpselt ühte moodi takistusest vasakult mööda. Äkki lootis, et sünnib ime ja järgmine kord veab? Kes teab. Sellistel hetkedel on treeneri tugi täiesti hädavajalik. Mõnel teisel juhul pani hobune mitu korda maneežist plagama ja põrutas otse talli. Seal oleks vast pikemaajalisest ja eelnevast treeneri toest abi olnud. Vaatasin jälle muidugi selle pilguga, et kelle võtaks koju kaasa. Sobivaid kandidaate oli nii kaks-kolm.

Kahtlustan, et üks teatav prillidega onu käib meil luurel ka töövälisel ajal. No kes see terve mõistusega olend ronib teise akna taha piiluma pühapäeva hommikul kell pool üheksa? Kevad tuleb, aga meie elame ehitusjärgu omapära tõttu kilekoti sees. 25C toas! Hakkasin juba lämbuma ja põgenesin talli ära. Väljas kondamiseks oli ideaalne ilm, seda siis tegimegi. Talli saabus uus hobune, kelle maandumist filmiti ja pildistati hoolega üles. Just selline, nagu mulle meeldib! Kust nad neid ometi leiavad?

Panin viimaks hambaarstile aja. Sain kohe samaks õhtuks. Missioon oli üks vana plomm välja vahetada, aga ootamatult selgus, et tuleb ka juurte kallale minna. Oh põrgut. Närvid kraabitakse välja ja mingid kuumad torud lähevad asemele. Nunnu. 

Tegin jälle e-etteütlust. Seekord kirjutasin 8.b-s b suure tähega. Vähemalt korraks oli põnev, kohe täitsa võistluse moodi. Eelmine aasta oli siis nagu puhas sõit, aga mitte kuigi kiire ja seekord tuli 1 latt sabariivekaga maha.

Ma lausa põlen põnevusest. Saaksin hankida hobuse, kellega saaks kasvõi kohe võistlema minna. Soovitud omaduste nimekirjast osa ta ei täida. Esiteks, ta on vanem. Täitsa vana kohe. Teiseks, ta pole üldse elavaloomuline. Pigem nagu uimane. Mära ka ei ole. Ja liikumised on raskevõitu, 8-teni ei küündi. Aga suurus on paras ja haige ta pole, ka meeldib talle hüpata. Ratsaneti järgi on kuni 120 võistelnud, viimased korrad küll kehvasti, aga proovides polnud mingi meetrikene küll üldse teema. 130? Noorena olevat hakkama saanud. Viimased 2 aastat on kahjuks niisama tšillinud ja kõhtu kasvatanud, sealt taastumine on teema omaette. Ja siis see kahe hobuse pidamine. Seda ei olnud üldse plaanis. Oskan paremini keskenduda ühele kindlale asjale ja kiirustamine, eriti hobuteemaline, ei meeldi, aga kahega tulevad paratamatult kompromissid ja loobumised ja eelistamised... meh.

Leidsin vana trennipäeviku ja lugesin sealt üle, et tegelikult oli juba esimene jalapauk päris võimas olnud. Mitte paari nädalaga ei taastunud, vaid kohe ikka kuu aega oli täitsa rikkis ja alles kahe kuu pärast korralikult trennis tagasi. Ja leidsin ühe unenäo kirjelduse, mis oli pehmelt öeldes huvitav, et mitte öelda ennustav.

Metslane oli hirmus rahutu, kaapis maad. Nagu mõni kummi vilistav bemmu enne starti. Äkki testiärevus? Minu oma muidugi. N vaatas videod üle ja arvas, et on hea. Saab hakata vähekesekese kaupa traavi tegema. Vaatame, kui kaua suudab. Smileyga tegime "suure" ringi mööda teid (~7km). Sammutihedus on tal traavis suurem kui Metsikul ja galopis väiksem. Kartes ei pidurda, vaid kaldub (mulle tundus) suvaliselt kusagile kõrvale. Vaja kiirused üle mõõta endokaga.

Nagu avamata lotopileti oleksin saanud. Võimalus unistada. Kasutan seda ohtralt, kordi ja kordi päevas. Tasapisi on ka juba plaan küpsenud, kuigi nagu vara veel või...

Jube palju tööd on teha veel. Hiiglama palju. Või isegi natuke rohkem. Kui võtaks Metsiku ratsastuse ja Smiley hüppe, siis kokku tuleks täitsa tore kombo. Võin Metsikuga küll kõigest 5 min traavi teha praegu, aga oh kui toredad need minutid on. Nii tuttav ja lihtne ja mõnus.

Ehitajaonud ronisid kempsupoti kallale, kangutasid, aga lahti ei saanud. Pidid siis torusid "läbi lukuaugu" vahetama. Mul tuli jube uni peale, hiilisin teise tuppa. Olin just kahe maailma vahel, kui koputati: äkki saate oma auto ära nihutada? Konteineri tühjendusele jäävat ette. Tip-tip õue, autosse, trepid. Ronisin tagasi voodisse. Soe, uni, magan... jälle koputavad: meil nüüd valmis, ülehomme tuleme jälle! Ah kui mõnus ja tore teada. Järgmine äratus oli juba minu kella tehtud, et ma talli läheksin. Aga akna taga vahtis see laulev ja ropendav venemees, kus ma siis tõusen seal niimoodi. Ootasin, kuni see kõrvalrõdule ära läks. Ei olnud jälle matkapäev, vihma sadas, seega maneež... Ei hüppa see hüppaja ka midagi, kui säärt peal pole.

Herpesviirus möllab jälle, esialgu kahes tallis. Kuna seekord on inimesed teemaga tuttavamad, tulid kohe teated võistluste ära jätmistest ja tallidevahelise liikumise ära keelamisest. Hooaja algus nihkus edasi. Smiley on nagu sibul, mitu kihti. Kogu aeg avastan midagi uut. Täna näiteks, et ta võib (oma) soovi korral üsna kiirelt liikuda ja et ta kunagi ilmselt oskas külgliikumisi.

Alexandre Gretemees tegi hobusega piaffeed, hobusel peas ainult päitsed. Sadulata. Selg ees. Ja luges ajalehte. My kind of thinking :D

Kui genekas on rikkis, on rikkis kõik maailm... Ja titt jäi haigeks. Tuli vana nõder aku nurgast välja kraapida ja niipalju kui jõudis, laadida. Siis aku pagassi laduda ja lootusrikkalt talli poole. Kui kaugele välja veab? Väliplats oli suurepärane sõita, pinnas hea ja ruumi rohkelt. Hakkab tulema hetki, kui Smiley suudab ennast rohkem kokku võtta ja saab juba päriselt ratsutama hakata. Võhma on endiselt vähevõitu, aga taastumine üllatavalt kiire. Tagasiteel kulutas auto viimased vabad elektronid ära, isegi hoiatustuled ja -viled andsid otsad, kiirust ei näidanud ja roolivõim oli juba alustades läinud. Veeresin hüpeldes (enam ei tulnud ühtlaselt kütustki peale, seal ju ka elektroonika) napilt-napilt parklasse ja kangutasin aku välja. Hullumaja, kui rasked need 18kg niimoodi rebida olid ja pärast treppe mööda kolmandale lohistada. Nagu 7 hobust oleks ära ratsutanud. Aga ma pole veel mingis supervormis ka.

Lahkutakse muudkui. Rebase-Reinu-Lembit ja Näki-Vetemaa ja Vainqueur...

Hüppasime natuke. Ma olen nii harjunud hullult survestama ja tagant ajama, päris raske on harjuda mõttega, et äkki alati pole vaja. Kui alusgalopp heaks aktviivseks saab, siis pole muud kui et lase minna. Aga kui kere on lõpuks midagi selgeks saanud, siis ümber õpetamine võtab veel rohkem aega. Peaks nii 500-aastaseks elama, et ratsutamine päriselt käppa saada.

Käisime Elevanti tähistamas kino ja sushiga. No mis sa kostad -- jälle sattus hobusefilm! Istus teine salakavalalt psühholoogi riiulis ja kuulas kõike pealt. Nohja siis seal oli üks liigse tarkuse ja vähese suhtlemisoskusega neiu, kes muidu oli harjunud õnnetu olema, aga juhtumisi just napilt filmi lõpuks sai õnnelikuks. Ja siis nii jäigi, ha-haa. Enne filmi algust jagati kõigile alkoholi, sojapiima ja kondoome. Mis me oleksime pidanud seal neid kõiki kasutama või? Kaheteistkümnes rida sai veel mingeid kreeme ka, kuigi ei tundunud teistest palju rohkem kortsus olevat.

Mullas kättpidi sonkimine pidavat hea tuju tegema. Teisalt peaks maailmas valitsema tasakaal. Klappiski: väike duud oli rõõmus oma kolme mullasupi ääres (üks oli koorene ka) ja mina koristades samavõrra tusane. Muld, eriti niiske, ei tule üldse põranda küljest ära. Juba hommik oli erimenüü kohta vihjeid andnud, kui duud oli aknaviimistlusest üle jäänud veneaegset tsementi (tsement ära varastatud, alles enamasti vaid liiv) krõbistanud.

Järgmise kuuga tahaks kõhuümbermõõdu alla, lihaseid ja võhma juurde ja traavi traavitavaks saada. Praegu on parimas seisus galopp, soojaks saades käib samm ehk ka kuidagi, aga traav on mingi kökerdamine. Hüppamisega ei taha üle pingutada, aga istakut ja tunnetust on hädasti tarvis treenida. Vana hea kummipall hakkab vist jälle vatti saama. Homme...

ECU derby

Ka sel aastal jäi ECU sisederby tegemata. Maneeži pinnas on neil täitsa hea, parkuuride kõrgused sobivad, aga no ei saa peale. Eelmine kord sai süü lapse kaela ajada, nüüd hobuse. Kohal käisin ikka, hea lähedale minna. Kleepisin kokku igaühest ühe pildi, arvatavasti õiges järjekorras. Kahjuks oli valgust vähe, aga välku ei tahtnud ratsanike tervise huvides kasutada, ja õnneks pole ma fotograaf, seega puuduvad pead ja udukogud on lihtsalt koba piltnikuga tasuta kaasas käiv nähtus.

"Issand, kui ilus hobune!", "See on mul täiega lemmik."
"Tee ta rohkem ümaraks, nagu palli moodi."
"Tule seisa siia ette!", "Hull oled, ei tule!"
"Kui lähete kohe praegu selga tagasi, saate uue võimaluse. Soojendustakistusel kukkumine ei lähe arvesse."
"Punane kaart, ratsastamata hobune!"
"Punane kaart, möliseb liiga palju."
"Näe selle oleks pidanud üles tõstma kohe. Nüüd on juba hilja."
"Paneme Võsa ukse ette."
"Ilus puhas sõit, aga kahjuks vale rada."
"Kes see nüüd oli siis?", "Ma tahtsin ise minna, aga ta jõudis ette."
"Võta ratsmed kätte!", "Pigista nüüd!", "Hoogu juurde, elavamalt!"
"Pole midagi, ära karda!"

Veebruari viletsus

Tavaliselt on mu akna taga hoov ja männid, aga nüüd on lisandunud poolikud tunkedes mehed. Jalutavad seal, ülemine pool alumises akna ääres või alumine pool üleval ääres. Mul pole köögis isegi kardinat pärast seda, kui vana katkimaale läks. Kolmandal korrusel pole päriselt nagu vajagi läinud. Seega kestis hommikusöök tavapärasest mitu korda kauem, kuna suurema osa ajast piilusin üldse nurga tagant, et millal vähem liiklemist on. Nagu puurirott. Lõpuks võitis tõdemus, et jahtunud toit pole ka huvitav. Istusin seljaga akna poole ja lasin pudrul hea maitsta. Selja taga kangutati aknaplekki ära.

Lootus on nii kerge tekkima, kui vahepeal olud natuke paranevad. Möödus paar lonkevaba nädalat ja kuigi tunne polnud ikkagi päris "see", siis lootsin, et mistahes pauk see oli, läheb üle. Aga täna oli jälle jalg soe ja kannaliiges siseküljelt katsudes valus. N tegi röntgenpildid (hobune seisis nagu lilleke paigal, ei mingit uimastamist, isegi esijalga ei pidanud üles võtma) ja seal ta siis oli. Liigesesse on luu külge tekkinud mügar. Kui ennevanasti aastaid tagasi see jalg koplis vigaseks oli hakanud, lasin ka pildid teha, aga siis oli luu olnud puhas ja liikumine taastus paari nädalaga. Millal see junn sinna tekkis, ei tea. Kuus aastat on tal aega olnud. Junn on ümar ja luu küljes kinni ja muidu ei teeks ta midagi, aga just sealt jookseb kõõlus üle ja see surve teeb nüüd valu. Vist.

Mida ma siis nüüd peale üldse hakkan? See hobune on veerandi mu elust ära sisustanud ja nüüd äkki on ta nii kaugele jäänud. Ootan ära, mis variandid on, aga ilmselt ongi lõpp. Võibolla sellepärast läkski eelmisel aastal nii hästi, et enam ei pidanud võimalust tulema. Kas saab äkki opereerida? Kas taastuks? Kas saaks ja jääks valuvabaks?

Käin iga natukese aja tagant postkastis kontrollimas, et äkki N on pildid saatnud ja mingigi prognoosi. Ei ole. Teisi kirju ka pole, mida ootan. Üldse midagi pole. Nukker on, et kindlasti vähemalt pool aastat olen tundnud pidevat survet teha mingi kokkuvõttev filmike Metsikust. Mul neid juppe ikka jagub. Et mida ta teha oskab ja mismoodi on, kui ta ei taha, aga teeb. Või siis ei tee ka. Millise rosetikuhja ta on mul kokku aidanud ajada ja kuidas temast üldse midagi ei pidanud tulema, sest viie-kuueselt köhis kopse nii hullusti välja, et arvasin, et ta läheb juba siis magama. Milleks mulle kokkuvõte, kui midagi on veel ees? Novot, just...

Täna andis jälle jalga ega longanud jalutades. Püherdas maneežis mõnuga kõik küljed läbi, kaks korda. Ilmselt oli õues liiga külm, muidu küljetaks seal. Üles tõustes hoidis tagumisi jalgu hoolikalt koos, et tugevam jalg nõrgemal toeks oleks. Vist kuu aega tagasi, kui veel pealtnäha midagi häda polnud, märkasin, et hobune jookseb tagant kuidagi rohkem koos. Et ei astu oma tavalisi pikki lohmakaid samme. Irooniline või mis, see tegi jalavahetuste tegemise hulga lihtsamaks. Ja kanni tagakülgedele tekkisid eriti selgelt väljajoonistunud lihased -- kindel märk, et midagi toimub. Ja ma olingi muudkui murelik ja jälgisin hoolikalt mängu.

Vaatasin ka vanad pildid kannast üle. Kui nüüd eriti pingsalt jõllitada, siis mingi imepisike vari võis seal siiski olla kohas, kus nüüd suur seen pesitseb. Esimene pauk pani junni kasvama ja siis aastatega jõudis nii kaugele, et hakkaski segama.

Jalutamine ja püherdamine on hakanud rutiiniks muutuma. Ma isegi ei pane enam korralikke päitseid, sest noh, püherdamine. Lubatakse, et külmad lähevad peagi mööda. Tartu maratoni jaoks oleks kraade piisavalt, aga lund ei ole kohe üldse sadanud. Ja mingid aastad tagasi olin autoga keset teed meetrikõrguses lumevangis. Igatsen taga seda võimalust selili pehmesse lumme kukkuda, käed-jalad laiali ja lihtsalt taevasse vahtida. Praegusesse kirmesse lööks ainult puusad kildudeks.

Väike onu moodustas oma elu pikima lause: issi läinud kaugele lossi. Vaat kus kavalpea, eksole, nii tark juba! Ja siis ta ütleb "pissi", mis peaks tähendama, et vaja potile minna, aga päriselt on tal midagi juba püksis. Rebestab siis ikkagi midagi oma väiksesse potti tilgutada ja nõuab suurele potile. Teeb sinna junni. Igasse kohta ikka midagi.

Viimane külm ilm lähistel -- vaja ära kasutada. Uisud alla ja Verevile. Tore mis tore. Vähke ei näinud.

Sain suurt hobust sõita. Selle traav, see oli 12 aasta parim, mis saada on olnud. Olgu jah need ebastabiilne kontakt või vähene sirgus ja värk, aga sel hobusel mootor käib ikka korralikult. Umbes 12 aastat tagasi sain Notsuga natuke nalja teha, enne kui me mõlemad liiga rasedaks saime. Teda ei võida, sest Notsu oli veel lisaks ühtlane, kerest vaba ja hästi juhitav.

Sain inspiratsiooni ühest saatest ja proovisin origami-hobust teha. See on siis ruudukujulise paberi voltimine, kus kogu paber jääb ühte tükki. Ei mingeid lõikeid või eemaldamisi ja ainult 1 paber. Esimene katse lendas laua alla laiali, kärises mitmest kohast, täielik sodi. Teine sai midagi lameda kaameli taolist:






Kolmandaks võtsin palju suurema paberi:

Mõlemad on tehtud sama juhise järgi. Äkki neljas tuleks juba päriselt välja?






Ratsutasin natuke kollionuga ka, loodetavasti oli tal see viimane kord meie tallis ja duud leiab endale toreda uue kodu. Materjali igatahes jätkub.

Noja siis see kuulutus. Mida p**set? Pole veel eelmisestki vastust saanud, nüüd peaks nagu uue saatma? Nagu vägisi roni sinna peale, aga ei taheta. Ma ise ka ei taha päriselt, aga niipidi oleks toredam, et mina ei taha, aga nemad tahavad. Loogiline, onju.

Hobusega on nii, et ta ei parane kunagi. Ei opereerita. Võibolla rahunebki maha, aga iga hetk võib uus ärritus ja põletik tulla. Mul pole probleem valutav hobune magama lasta, palju raskem on selle otsusega edasi elada. Mis otsustaja mina kellegi elu üle olen? Kust ma võtan selle õiguse? Kui ta ise ütleks, et aitab küll -- siis oleks nii palju lihtsam. Aga ta ei ütle ju. Ainult ägiseb vaikselt, kui on raske. Plaane ja soove ta ei paljasta. Ikka sööb ja ehmub ja vaatab ringi. Nutan vist silmad peast.

N soovitab ikkagi süstida. Õigemini enne veel uued pildid teha, et kas olukord on kehvemaks läinud -- kui ei, siis peaks veel ühe võimaluse andma. Mis siis, kui see junn füüsiliselt segab liigese painutamist? Siis ei aita küll mitte miski. Kusagil kukla taga on muidugi alati teadmine olnud, et iga kohtumine võib tuhandel eri põhjusel olla viimane, aga. Aga. Aga.

Kolme seina puuriti augud. Täismehe rusikas mahub vabalt sisse, võimalik, et koguni kaks. Meenus lugu varajastest lennukikatsetest, kui oli suur probleem, et tiivad kippusid muudkui küljest rebenema. Tulnud siis appi vene insenerid ja tiivad jäänud püsima. Imenipp oli olnud, et tegid kinnituskohta palju aukusid -- kempsupaber ka ei rebene aukude kohalt.

Veskasse on masterlisti peaaegu 500 starti kogunenud. Seda on palju ühe sisevõistluse jaoks, eriti kui pole kahte maneeži.

Ühe kirja sain, lõpuks. Võttis aega! Teen veel ühe viimase ping-pongi sinna, siis aitab.

Olen palju mõelnud, et milline võiks olla hobune, kellega edasi asju ajada. Vanus 3-5 a. Sugu pole oluline, kuigi mära oleks tore. Targa silmavaatega. Hea galopiga, kui hinnatud, siis min 8. Elav, uudishimulik. Sugupuu võimaldaks kergelt hüpata 130cm parkuure, võib ka rohkem. Pigem ökonoomse hüppega, mitte ülepingutaja. Terve, allergiavaba, sundkäitumistest vaba. Tugevad kabjad. Suured tugevad liigesed. Värvuselt sobivaimad kõrb, tumeraudjas, must. Valgeid, lapilisi-täpilisi, halle, kollaseid esimese hooga ei vaataks. Märgiseid pigem vähem, jalgadel pigem sokid kui sukad.   

See tunne, et keegi jälgib. Õla tagant. Siin ta teebki seda. Laupäeval! Dämit, mul jalutavad onud kolmanda korruse akna taga laupäeval.

Sõitsin poniga. See on võrreldes eelmise korraga järgmisse klassi läinud, mõistab sääre eest astuda ja ka selle ümber end koondada (travers/renvers), saab liigutada valitud jalgu ükshaaval (peatusel).

Duud jookseb, käed üleval, kööki: "Oota mind! Oota mind!". Köögis pole kedagi. "Issi kadunud!". Jookseb tagasi tuppa, vaiksemalt omaette: "Pekki!".

Sain suure halli otsa. Huvitav lugu, et kui omal hobust pole, siis teistel on natuke jagada. Õnneks. Põnev on ka, et mille peale teised hobuse arendamises kõige rohkem rõhku on pannud.

Jäin haigeks, kolmandana meie perest. Kannatasin 40C-ni ära, siis läksin kapi kallale. Selline tunne, et aju pressib igast august välja nagu moos ja silmamune on valus liigutada. Julm viirus, kolm päeva saab täielik laip olla. Püsti seista ei jaksa, pikali olla ei saa, sest nina on nii uskumatult kinni, et tekib kahtlus ta olemasolus. Tabletti ka lõpuks võtta ei saanud, sest käed-jalad tõmbusid jäätükkideks, kuigi kere hõõgus 39,5C peal, lisaks krambid. Kui mingi imetrikiga mõni hetk üks ninapool lahti sai, proovisin ruttu magama jääda, aga enne tulid hobumõtted ja niipea kui need mõtted kurvaks läksid, oli nina veel rohkem kinni. Lämbumishirm ongi mul vist suurim...

See päev, kui hobune arsti juurde pidi sõitma, jäi arst haigeks. Õues on ilus, nägemisväli kohati õige tilluke -- tuiskab lund. Tahan oma ninaauke tagasi! Ma pole juba terve igaviku ühtegi lõhna tundnud ja asjad maitsevad imelikult. Banaan on nagu läila šampoon ja pitsa põletavalt soolane. Teiste meelest oli täitsa tavaline. Ahjaa, mis, täna korraks ju tundsin midagi -- värske hobuses*ta haisu, kui hobune maneeži ukse taha enne püherdamisringe hunniku ehitas. Võhma pole üldse, ühest toast teise minek võtab hingeldama ja köhima. Vähemalt palavik on (mingi) kontrolli all, püsib kenasti 37,5C kandis.

Vilets on see elu. Kõrvad lukus, nina kinni, hingetu. Lõhnu-maitseid pole. Isusid pole. Söömine tundub mõttetu. Tarkusehammas pungib vähehaaval väljapoole, lõualuu on valus. See viimane tohlakas kasvas veel viltu ka, otse teise hamba pihta.