Anti August Peksa

Kuu algas puuladumise, marjakorje ja sepamurega. Pean hobuse teise Eesti otsa sepa juurde viima, milline tore... päeva veetmise viis. Tuli uudis, et 3V-s ja ka teistel aladel hakatakse äkki tärnide tähendusi muutma. Huvitav.

Taevaluugid olid pärani valla ja kes teab, kas seda enam vihmakski nimetada sai. Polnud ju vihmapiisku. Keerutasin Vantsiga energia kokkuhoiu mõttes platsil skeemi läbi ja küürutasin läbi veesahmakate. Metsikuga pidi tulema mõnus metsatiir, aga vaevu metsa sisse keerates kaevas mehike kabjad maasse, puhises ja keeras kohapeal ringi. Reaktsiooni järgi arvasin, et ees on vähemalt kaks põtra või karu. Mina ei näinud kedagi. Keerasin ikkagi nina metsapoole. Seepeale kargas hobune võssa, jalad voltisid kokku ja kõht käis vastu maad. Minu koju kihutada keelava ratsme peale kargas püsti kahele jalale ja pildus kohe tagant ka. Ta on jälle tugevamaks saanud. Nii tugevaks, et olin valmis tervise huvides tagasi platsile minema, et seal ehk kuidagi kokkuleppele jõuda. Tegingi mõned hämmeldunud sammud kodupoole, kui... mis mõttes ma jätan praegu pooleli? Nokkigu pekki, ei kavatsegi. Keerasin ümber, ronisin maha ja läksime siis kõrvuti kohutava kolli suunas. See oli üle tee kaardunud ahtalehise põdrakanepi vitsake, ilusad lillakad õied otsas.


Koordiüritus oli tavalisel moel märg, aga ometi täiesti eriline. KS osa läks ootamatult pekki, aga hüppamised tulid seni parimad. Mine tea, äkki surusin jaluseta hoopis tõhusamalt peale seal krossil. Ma ei saa kunagi midagi niisama, vaid pean ikka roppu moodi vaeva nägema. Nagu tööhobune.

Tulemusi pole ikka üleval. Küllap vaidlevad, et kas oli hüpe medalisse või pigem 50-sse. Viimaks üldse eikusagile? Nii või naa on emotsioonid üleval ja vihastumised/solvumised õhus. Teine teema on see, et tulemused peaksid ikkagi selguma ettemääratud aja jooksul pärast võistlusalade lõppu ja kui selle aja jooksul apellatsioone pole laekunud, siis on, nagu on. [[isa ütles, et kohtunik konsumeeris apellatsiooni]]

Vants on päikese käes täitsa kollane. Omamoodi kahju, sest mulle meeldiks ta mustana palju rohkem, aga... kiirelt pilku peale visates võiks ta kellegagi lausa segamini ajada. Erinevusi on siiski terve nimekirja jagu:

Metsik / Vants
Väike / suur
Peenikeste jalgadega / jämedate pulkadega
Siidise karvaga isegi talvel / karuse kasukaga isegi suvel
Õhuke saba / paks saba
Paljasjalg / raudus
Higistab minimaalselt / leemendab iga liigutuse peale
Tundlik, tähelepanelik / tuim, muretu
Kardab kõike / on maailmade kunn
Ei taha hüpata, aga ei tõrgu / tahab hüpata, aga tõrgub
Ülikergelt juhitav / rooli nagu rongi
Igasuguste kiiksude ja hädadega / lihtne tervik
Vaimselt raske sõita / füüsiliselt raske sõita
Raske istuda / kerge istuda
Lakk vasakule  / lakk paremale
Ei anna koplis teistele kätte / ei anna mulle kätte
Treikusse läheb ise / mingu teised, tema ei soovi

Käisime külalisega metsareisil. Valis endale Vantsi, kuigi olin eelmine päev Metsikut ette valmistanud talle. Küll ma talle veel sokutan selle Metsiku, kõrvalt on nii põnev vaadata, mismoodi ta on.

Laura kirjutas oma hobusele kirja. Ajas vesiseks. Müügiteema on ju endal ka päevakorral, aga päriselt tehtud asjad on lõplikud ja päriselt.

Ruila meistrikad on täies hoos, osalejaid vähe. Koorekiht ongi õhem kui kogu ülejäänud pütt.

Koordi tulemused viibivad ikka veel. Tähendab, asi on juba nugade peal. Vast mitte küll otseses mõttes. Enne ei rega ennast järgmisse võistlusse ka, kui eelmise tulemusi pole.

Regasin ikka. Nüüd ootab ees Suur Jube Bankett. Kaks nädalat on aega põdeda. Käisin laupäeval kohapeal meistrikaid vaatamas. EMV arvestuses hüppajatele tundus 140cm liiga lihtne, enamus tegi puhtalt. Pilli kohta oleks veel eraldi võinud öelda, et ta "totally owned it". Need pöörded ja asjade klapp. Mis siis, kui takistussõidus oleks 160cm hüppajale antud 4 või 8kp edumaad? Nii nagu koolisõidus suure vs väikese auhinna skeem 10% andis. Esimese päeva tulemuste põhjal poleks seda eelist peaaegu et vajagi läinud.

Ei mingit tähesadu sel aastal. Hilisõhtul olid pilved ees ja öösel, isegi kui ärkasin ja tähed särasid, tulid silmanahad enne peale, kui asjaks läks.

Meistrikate tulemused harrastajate arvestustes on sel aastal jälle meie talli poole kaldu. Aasta tagasi korjasime kaks kulda ja ühe hõbeda, seekord lausa kaks kulda ja kaks hõbedat. TS, KS ja 3V ilusti kaetud. Peaks nüüd veel kedagi kestvusse ja rakendisse sokutama, hahhaa. Muidugi rakendites harrastajatel eraldi arvestust pole, seal on niigi üsna loetud vähene rahvas ja need on ikka kaelani sees. Rakendit juba niisama naljaviluks natuke ei tee, juba varustuse hankimine on kallis ja keeruline, transpordist rääkimata.

Halvad mõtted on tagasi. Vahepeal oli vist paus. Ei näe seda sügavat mõtet millelgi. Kustutaksin enda ära, kui saaksin. Muutuksin heledaks tuhapuruks.

Nüüd lõpuks tulid tulemused ja nägin selle kurikuulsa video ära. Tõesti ei olnud hüpet. Meistrit ka ei ole.

Leedu ürituse orgunn on vahva. On reede ja ma ei tea ikka veel, kas, kus ja millal ma ööbin. Sõit ise on üle nelja tunni, viimases hädas lähen lihtsalt ürgvara hommikul liikvele. Ja siis vaatan neid päev otsa suurima tähelepanuga. Oeh. Isegi stardikad tekivad alles kunagi õhtul. Sealt alles näen ära alguse kellaaja! Pekkadi pekk küll. Mis siis, kui lähen kohale ja selgub, et tegelikult ikkagi ei toimu midagi? Muidugi masterlist on rahvast täis, seega asi on kaldu toimumise poole. Tallis käisin igatahes hommikul vara ära. Kollionuga sõitsin korra skeemi (ta nagu poleks seda kunagi varem teinud) ja hüppasin pisikesi asju kaare peal. Pärast tahtis Kollionu veel natuke trenni teha. St kui ma junne korjama asusin, jooksis ta galopiga platsilt minema kusagile muru sööma. Tõin ta siis tagasi ja käisime ikkagi junnide järel, aga nüüd oli ta mul kõvasti külge haagitud. Ja, nagu palutud, ajasin auto ette ja tegime treileritrenni. Ei läinud poolt tundigi seekord, eks hobune sai aru, et pole kiiret. Hämmeldunud oli küll, kui pulga jälle lahti tirisin ja ta maha kutsusin.

Dina, Umm ja Grete esinevad EM-il, e nagu Euroopa. Dina hobune oli kui elektrit saanud, lausa särises. Aga nad tulid auga välja, raske olnuks midagi paremini teha. Umm alustas puhta rajaga. Uhke lugu.  Grete sõitu pole veel näinud.

Nii vihmased ilmad on olnud, et metsarallisid polegi õieti teha saanud. Loodetavasti Vants ikka mäletab veel, kuidas see käib. Platsil on küll uimane, eriti trenni alguses. Vedas mu pisikest sugulastki ringi. Kuna see pisike kaheksane on juba kolm aastat ratsutamist õppinud, oli peale kontrollharjutusi selge, et saan ta lahtiselt tiirutama lubada ja ise samal ajal Metsikuga päitsetega ja sadulata ringi sebida. Aga tegelikult oli kaasas üks veel väiksem sugulane, kes tahtis ka hobuse selga. Kuni see veel pisem siis Vantsiga käekõrval sammu õõtsus, proovisin kaheksast Metsiku selga. Osutus, et saavad hästi läbi. Selgitasin, kuidas nüüd peavad märguanded oluliselt väiksemad olema ja kuidas see päitsenööriga juhtimine käib. Ja tegigi peatusi, pöördeid ja sirgeid justkui see oleks kõige lihtsam asi maailmas. Tegelikult ju ongi. Lapsed ei mõtle üle, lihtsalt teevad.

Vihma ladistas jälle päev otsa ja ma ei jõudnudki enne koordireisi ratsutama. Metsik kössitas vihmas ega närinud murugi. Tundus õnnetu. Kui hakkasin teda tuppa viima, sain aru, mis lahti. Esijalal oli kärakas verevalum, korraldajaks ilmselt Vants, sest nad olid ju kahekesi. Ja siis ütles Elin, et tema juures Koordi ajal ruumi pole. Poleks ehk pidanud siin nii palju reklaamima. Katkine hobune ja peavarjutus, hõissaa.

Vantsi lakk on nüüd pikkuses, mida kahte korda patsiks keerata ei kannata, aga ühe keeramisega tulevad koledad sorakad. Vähemalt galopitõsted tulid välja ja muidu ka vigu polnud peale sädeluse ja sära puudumise. Millega seda Kollionu küll motiveerida? Sai pärast porgandeid. Kuna parkuuri pandi jälle ürgaeglaselt, käisime M-H-ga krossi läbi. OMFG, mis rada! Esiteks olid mõned meistrikate arvestuse omadega ühised. Teiseks, mõned olid kõrgemad, 105, 110cm, kui ma just ise 10cm madalamaks pole vajunud. Kolmandaks leidus kohti, kus meistrikate kombinatsioonid tundusid kõrval palju lihtsamad. Minu kardetud bankett, see oli kogu raja peale üks leebemaid asju. Meistrikatel banketti polnudki seekord, aga meil meetris tuli banketilt vette hüppe järele kohe kitsas C-osa. Vah-paganama-vaaa. Süda peksis sees ja kohati jäi hing kinni. Läksin parkuuri vaatama, see tundus värske krossielamuse kõrval tühine. Ainult üks süsteem ja seegi kahene. Soojendus sujus muretult ja parkuur ise lausa nii muretult, et unustasin viienda takistuse ära. Kuuendasse oli kahtlaselt pikk maa, tõmbasin igaks juhuks pidurit. Juhtumisi asusin sel hetkel viiendast veel mõne meetri kaugusel ja vingerdasime poolkohapealt siiski üle. See oli esimene kord üldse, kui Vants mulle vea andeks andis ja päästis niimoodi. Sai pärast preemiaks porgandit ja banaani.

Jalutasin krossi läbi kolme erineva treeneri sabas. Igaüks rääkis erinevat juttu, "siin nüüd rahulikult" kuni "siin aja takka, vajadusel anna nuuti"-ni. Põhiline sõnum oli, et pole hullu midagi. Natuke vähem oligi hull juba, sest keegi oli 12-nda taga kasvanud männi välja tirinud. Olin ennist valmis uskuma, et see on sinna meelega pandud, poole meetri kaugusele takistuse tagumisest äärest ja täpselt keskele. Jaa, see 12 on seesama püstsein, mille poole pildil suundutakse pärast esiplaanil asuvat 11-ndat. Ja jaa, vasakpoolne rida oranžide numbritega, teine element notike meie püstseina kõrval, on meistrite rajalt.

Paar takistust edasi tuli auk-herdel, korralik pikk 120-ne hüpe, vähemalt neile, kelle hobused ei tea, et hekk on peaaegu kammitav (nagu Vants). Raul ei lubanud ohkida: ise valisid selle tee.

Krossipäev algas traditsioonilise hobusöötmise, boksikoristuse ja pildiga. Niimoodi sirutades näeb üsna peenike poiss välja, tegelikult päris nii pole. Soojendusel ratsmesse ei nõudnud, küll aga mõned kiirendused ja jalavahetused, takistusi ka mõistlikult, et mitte ilmaaegu ära väsitada. Hakkas vihma sadama, kuigi ilm oli hele. Stardis sai kohe hoo sisse, aga juba teisest tahtis vasakult mööda tirida. Arusaamatu, miks. Ühel hetkel tundsin, et ta otsustas ümber ja keeras end sirgeks tagasi. Kolmandat kartis, sest terve hekivahe oli kraami täis -- kuhu minna? --, tegi koleda kitseka. Sealt edasi -- puhas rõõm kiirusest ja jõust. Hiigeltrepi paugutas kaugelt, tagumised kabjad kolksusid ka. Auk-herdli tuli alt, aga mingit kõhklust küll ei tuvastanud. Banketi eel vaatasin sihiks c-elemendi, kui juhtumisi peaksin allahüppel ninuli kaelale kukkuma ja seal ratsmeid lappama, aga ta tuli ilusti. Ratsmeid lappasin sellegipoolest.

Supertubli Kollionu, temaga on ikka nii tore krossitada. Ma tõesti oskan hinnata seda, kui ühtegi takistust selle suuruse pärast kartma ei pea. Tean, et mu hobune suudab. Võinoh, ei pea, aga natuke kardan ikka... aga vähemalt ei Pea. Lõpetasime KS skooriga, meil on nüüd kvalifikatsioon tärniks! Alles ma veel olin vingerdamas seitsmekümnete ees. Mäletan. Tegelikult polegi sõidetud kõrgustel vahet olnud, alati on olnud millegi poolest suur väljakutse. Esimesed stardid Metsikuga ja sealt üleminek 90-sse olid kindlasti sama hirmsad kui nüüd see Jubemeeter Kollionuga. Võibolla põhjused on olnud veidi erinevad, aga tunne on peaaegu sama. Kahju ainult, et ma ilusaid pilte ei saa mälestuseks. Küll on silmad punnis ja suu laiali, käed kusagil üleval või midagi niisama viltu. Peab õppima paremini ratsutama, siis ehk mõni teine päev suudan pildikõlbulik ka olla.

Isa oli Metsiku verevalumis musklit hoolega määrimas käinud ja sammus longet enam pole. Turses on ikkagi. Vist vedas, et sai lihasesse selle paugu. Vaene väike muumitroll.

Käisime metsavahel tasakesi jalutamas. Kuna Metsik rippus mul nööri otsas, sain lõpuks ometi tee äärest metsvaarikad nahka panna. Erinevalt selle aasta aiakatest, mis lausa vingerdasid käes, polnud neis ühtki ussi. Vantsiga jalutasime pikema ringi, et tal kondid kangeks ei jääks suurest vedelemisest ja söömisest. Nüüd oli Metsikuga küll kange semu, hirnus mõlemad korrad, kui pärast jalutuskäike kokku said. Kah mul sõber või asi, peksab ja siis igatseb.

Pihlakad on punased, vähesed allesjäänud parmud teevad viimaseid veretõmbeid, õunad kukuvad puult... sügis pressib halastamatult peale. Pean vihmatekid hankima. Tekid! Mitmuses! Kuidas ma praegu seda Vantsi müün?! Sain viie kuuga endale CNC100 hobuse. Kas peaksin nüüd loobuma? Just nüüd, kui asi juba päriselt põnevaks hakkab minema. Oeh. Ei tea.

Beduiinid Diivanil Lesimas

Kuidagi juhtus nii, et pidin jälle suve lõpus Leetu minema. Vähemalt kinnitas seda juhend ja üks kiri, milles küsiti, kui palju mu transport maksma läheb. Edasi oli puhas vaikus. Kuna eelmine üritus samas kohas sama korraldajaga paar nädalat varem oli ära jäänud, olin nüüdki alternatiivina valmis mõnusaks ratsutamiseseks nädalavahetuseks. Muretsesin ikka ka, sest masterlist oli üle ühe lehekülje pikk, aga ürituse kodulehel puhus vaid tuul, kui sedagi. Lähen siis või? Kirjutasin, küsisin, et kuidas ööbimiskohaga on (peaksin eelmisel õhtul laekuma, sest sõit on pikk) ja udusegi päevakavaga -- vaikus. Kell kodulehel tiksus aega maha, ainult 11 tundi alguseni. Hoolitsev lapsevanem oli FB-sse laadinud pildi stardikatest. See oligi ainuke tõsine vihje, et kusagil midagi siiski toimub. Põrguvärk küll! Muutsin tooni ja küsisin, et kas üldse pean tulema või mis. Kell oli juba 9 õhtul, olin otsustanud, et hakkan siis hommikul nelja paiku sõitma. 4 ja pool tundi kihutamist ja siis veel üheksast seitsmeni tõsist tööd. Siis äkki ärgati: aga kus sa oled? Ma arvasin, et oled siin juba? Mina ka arvasin, et küsimärk lause lõpus tähendab, et ootan mingit vastust. Liitsin ja lahutasin, leidsin, et pigem sõidangi öösel ja saan vähemalt enne starte midagi magada. Targem telefon oli muidugi laadimata ja paberkaarti mul ka polnud. Autolaadija oli millegipärast kutu, ei aidanud ka kaitsmete vahetamine. Aga ma siis sõitsin seal pimedas. Lätlased olid jälle otse piiri tagant tee ära võtnud. Kas keegi on kunagi üldse Lätis käinud ja kõik teed on alles olnud? Ausalt, ei usu. Äkki see on strateegia, sest milline pätt viitsiks kilomeetrite viisi autot lõhkuda ja muudkui punase tule taga istuda. Pigem lähevad mujale katsetama. Õnneks eksisin ainult paar korda ära (esines siiski ohtrat helistamist kodusele navigaatorile) ja loomad hoidusid põõsastesse. Alles Leedu piiri lähedal pidin teed andma ühele siilionule ja kahele kaklevale kassile. Veidi enne kolme öösel jõudsingi vana uhke talli juurde, see oli kenasti metallaia taga lukus. Kõrval täiesti pime mõisahoone, ainult purskkaev solises. Ilmus hommikumantlis R ja ulatas võtme karbikesse, kuhu mahtus sobivalt üks laud, üks voodi ja kaks rätikut. Mina ka, mõneks tunniks enne hommikusi etteasteid.

Hommikusöögiks jagati pätikohvi ja saiakest. Oot, aga kus on siis võistlusplats? Igatahes mitte eelmise aasta kohas, tribüünide ees. Liivajäljed olid veel aimatavad. Pidu oli kolinud eelmise aasta soojendusplatsile, kuhu igaks juhuks oli vahetult enne suursündmust liiva juurde veetud. Kuna hiigelteerullide ja uputusekoguste veeta polnud võimalik enam platsi sõidetavaks maskeerida, puistati laiali mingit täidet, mis nägi välja kui rusikasuurused valged villatupsud või siis kivid, olenevalt määrdumisastmest. Vanemad treenerid said nüüd lastele lugusid pajatada, et kuidas ennevanasti platsid olid, sel ammusel a'al, kui inimesed ja hobused terasest tehti. Istekohad olid kõik poolsada meetrit eemal ja seljaga platsi poole.

Seega aelesid treenerid, sõbrad ja lapsevanemad piirdeaedade otsas, sest seljad pole ju ka enam terasest. Õnneks on mul autos püsivarustuse hulgas kaks lahtivolditavat tooli, need said nüüd natuke tööd teha. Sain erinevatest asukohtadest päev otsa vaadata, kuidas hobused platsi sisse ära upuvad. B-tähes tuli nägemiseks kõige rohkem trenni teha, sest üks telgipost varjas otsevaate ja putukavõrk kõik muud vaated. Liigutades nägi ilusti, see on sama efekt, kui püstiste aialippidega: paigal seistes puulauad, liikudes aed kõiges hiilguses. Kas pole kohapeal keeleoskajaid vabatahtlikke või mis, aga mulle oli kirjutaja kutsutud Lätist. Superluks, ta oskas keelt ja teadis termineid ega vajanud mingit treenimist. Paneks like'i, kui teaks, kuhu. Võimalik, et selleks viimaseks etapiks olid kohale tulnud kõige vastupidavamad ja vapramad, sest häid sõite oli palju. Mõned miksid tekkisid millegipärast just venelaste hobuste kohta. Miks sel nende väikese/keskmise auhinna hobusel keel nagu kleebitud oli paremasse suu äärde, pundunud ja sinine, aga välja ei tulnud kordagi? Miks nende GP hobune tõstis tagumisi jalgu, nagu oleks talla all kuum laava ja teisel päeval tõstis nii ainult paremat? Sain tallist kõne, et Vants on ühe hobuse lonkama klohminud ja pannakse nüüd eraldi. Esimene päev oli hirmus tuuline ja lõppes vihmaga. Pärast pidi kusagil olema mingi pidu, aga nii kui olin korraks puhkamiseks voodisse selili visanud, jäin magama.

Ärgates tekkis kange tahtmine pessu minna. Duširuum ja wc olid koridori peale ühised. Liikumisandur käivitas seal vett ja õhuvahetust. Loomulikult katkes õrn juga just siis, kui olin end sisse seebitanud. Uuesti käima ei läinud. Pühkisin vahu rätikusse. /// Plats oli ööga siledamaks ja ühevärvilisemaks paranenud ja KÜRides jõudsid paljud muusikast ette. Ei tahaks seda siiski platsi liigse headuse süüks panna, pigem kihutati hirmust, et äkki ei jõua tavatempoga kunagi lõpuni. Käisin ka tallikompleksil külas. Kahjuks maneeži ei pääsenud, aga teadjamad rääkisid, et see olla imeilus. Tallis elasid hobustega kõrvu nastikud. Nastikud! Ma polnud neid kunagi päriselt näinudki, loomulikult jooksin kohale uurima. Magaski üks pisike hobuvarustuse ja heinapaki taga seina ääres. Nunnukene.
Venelaste kohtunik Irina seletas sekretärile rahulikult, et komakohad tuleks kõigil ühtmoodi arvutada. Ei või nii, et ühel on ainult täisarv, teistel kaks kuni viis kohta pärast koma. Samuti oleks hea, kui paremusjärjestus oleks suuremast protsendist väiksemaks, mitte läbisegi (ilmselt sortisid excelis vale tulba järgi). Ka kohtunike tähed võiksid protokollis õigesti olla ja lausa järjestatud platsi järgi päripäeva. Täht ei tohiks küll tulemust põhjapanevalt muuta, aga üksikute harjutuste puhul võivad erinevused olla tohutud: eks hinda pikendust HXF tähest H või siis KÜRis keskliinil esitatud imeliselt sirget jalavahetuste seeriat, aga tagajalad  C-st eriti näha polnud. Kui vahetaks korra-paar tagant hiljem, võiks juhtuda, et saaks nii kaheksa kui kolme sama asja eest. Suurem pahandus tekkis, kui kahe päeva peale kokku sai esikolmikusse üks inimene kahe hobusega. Pärast auhindade jagamist sai sekretäri telgist nagu turismiatraktsioon, kus aina üksteise järel reegleid seletamas käidi. Korraldaja/ tallimänedžer/ võistleja/ majutuspealik/ toitlustusassistent (üks inimene) oli kadunud ja esialgu sai kogu sahmaka enda kaela korrapidaja, kes reeglitest midagi ei teadnud. Mõne klassi jooksul saadi lõpuks aru, milles asi ja lubati kõik korda ajada. Kuni tuli järgmine autasustamine, kus juhtus täpselt sama. Aga juba kogus tuure järgmine jama: M-is ei tahetud starti lubada võistlejat, kes oli just keskmise auhinna vabakava esitanud. Ka see on juhendis kirjas, et startida võib raskuselt kõrvuti asetsevates klassides, aga mitte suurema vahega. 10 minutit vaieldi, siis ratsanik loobus. Ja siis tuli välja, et kahe päeva kokkuvõtet polnud arvutatud protsentide, vaid punktide pealt. Mis mõttes Eestis ja Lätis oli eelnevalt protsente liidetud? Arvutatagu ümber! Kuna erinevate skeemide maksimumpunktide arvud võivad olla vägagi erinevad, tekkis jälle küsimus, et kas kõik järjekorrad said ikka õiged. Leedus on enne ka nii olnud, et korraldusest ei saa keegi aru, aga lõpuks kõik kuidagi ikkagi toimub.

Tulemused saadi lõpuks ka internetti, aga kahe päeva kokkuvõtted on seal ikka valesti märgitud ja komakohad suvalised. Tühja neist komakohtadest, võiks arvata, aga tegelikult on neil peale korrektse väljanägemise ka mingi mõju. Näiteks ühes skeemis oldi nii tasavägised, et neli sõitu viiest hinnati 66% vääriliseks, komajärgsed siia-sinna. Ei taipa ma, miks öeldakse ja-jaa ja tehakse arusaaja nägu, aga jäetakse ikka valesti.

Kütus Läti Nestes oli alla 90 sendi liitrist. Saavad vähe odavamalt oma puuduvaid teid triikida.

Kolmekordne null

Vantsiga oli juhtunud õnnetus, ta põlved olid verised ja kohati luuni paljad. Algul seisis püsti, siis vajus kokku. Hoidsin nuuksudes ta pead, inimesed ümberringi pildistasid välguga. 

Tõusin, väljas kukkus taevast vett ja lõi välku. Kes käskis hobuauto aknast poolenisti välja hüpanud hobuse videot vaadata! Enne võistlusi magamine ongi üle hinnatud, seega hoopis vähkresin mõne aja linade vahel nagu kotlet kuumal pannil ühelt küljelt teisele.

Hommikul sai hobune heina nosides patsid pähe, aga hommikusöögi andsin ette alles treileris. Ikkagi jäin pool tundi ajakavast maha. Vihma kallas-ei kallanud. See tähendab, et kui tuli, siis nagu ämbrist, aga muidu paistis päike. Soojendusel ei andnud miski aimu sellest, mis tulema hakkas. Tuli mu elu esimene null galopitõste eest. Sest seda lihtsalt ei toimunud. Vants vehkis hoopis oma parimat nägemust keskmisest traavist, mida äsja M-i jaoks harjutanud olime. Mul oli üllatusest kindlasti lõug maani rippu ja väljendasin meeleolu ka sõnaliselt, mistõttu kaotasin veelgi punkte hääle kasutamise eest. 5% skoorist kadus 30m jooksul nagu kuumale kerisele (pidanuksin teesklema, et unustasin skeemi, see oleks palju "odavam" löök olnud). Ala, millega olen alati püüdnud eduseisu saavutada teisteks aladeks, oli põhja kõrbenud. Null.

TS soojendus oli murul, aga krihve ei tahtnud alla keerata. Raudu oli vaja säästa krossi jaoks. Seega hüppasin ainult ristikest, latikat ja ühe korra madalat okserit. Ülejäänud aja vaatasin, kuidas teised takistustesse sisse suusatasid, sest oli hirmus libe. Liivaplatsile oli teist korda minu osalemiste ajal välja võideldud soojendushüpe. Plusspunktid käteväänajale! Kuna teine takistus oli kohe täismõõtmetes okser, siis sõitsin sinna suurema hooga peale ja seda hoogu jätkus lõpuni. Null.

Öö möödus järjekordselt täisluks hotellis Elini vanemate juures. Vanemad käitusid eeskujulikult, aga koer kippus musitama muudkui. Vaatasime pilte, aga midagi oli sealt nagu puudu. Need paar inimest, kes läksid meistrivõistluste asemel kusagile nädalavahetusele. Tühja neist taustajõududest, kes olid oma aega ja raha nende peale panustanud. Mingid treeningplaanid, phäh. Pealegi, noorus tuleb ju pärast tagasi. Vanasti oldi ju ka noor ainult kuni 21-ni, aga nüüd saab 25-ni eristaatust nautida. Võibolla kasvab see number kunagi veelgi?

Krossis oli seekord lausa kolm veetõket, kuigi ainult üks neist oli nii plaanitud. Vihm oli seisud põnevamaks teinud. Meie rajal oli mitu meetrist takistust ka, aga need olid nii osavalt aukudesse ja kraavidesse paigutatud, et hüppe suurus tuli õige. Esmapilgul äratas kahtlust neljas, ka üks nendest värske värviga "meetristest", mille taga vedeles veel plaaniväline lombike. Kaheksas oli vettehüpe, pisike, aga täiesti jabura nurga all, mis sundis peaaegu publikust hoogu võtma. Ülejäänud tundusid mõistliku pingutusega tehtavad. Soojenduse lõpus katsusin sadulavööd ja leidsin, et Vants on augu võrra kõhnem kui muidu. Tõmbasin lühemaks. Ronisin maha ka kaitsmeid kohendama, tagumised on tavaliselt sõidu lõpuks alla vajunud kui lõdva kummiga sokid. Katsusin stardis kohe hoo üles võtta, et ei peaks hiljem nii palju udjama ja kujutasin ette, kui kuri ma olin olnud Ecus ja Niidus nende tõrgete pärast. Muutusin kohe kuidagi... konkreetsemaks. Neljandal oli lipp ette alla viltu vajunud. See veel puudus! Niigi kahtlane hüpe, aga nüüd veel mingi toigas püsti ees. Sihtisin täpselt keskele ja maandusime lombikesse, kui paremal jalal äkki tugi ära kadus. Viies, kuues, vaatasin alla ja jaluserihm laperdas mööda külge. Ummm... kui tuli karabiinist lahti, siis äkki teen peatuse ja panen kinni? Ei, siis on jälle miinuspunkid majas ja igavene tüli, pealegi mulle ei meeldi üldse pidurdada. Seitsmes pisike möödus alt. Sain aru, et jalust tagasi ei saa. Nii alguses ja selline jama! Jälle mingi kann! Putkavaht, aga seisma ma igatahes ei jää. Kui kukungi, siis on mul vähemalt selleks hea põhjus.

Edasist ma ei mäleta. Oli ainult üks suur tasakaaluharjutus. Hoogu hoidsin igatahes üleval, sest ei tahtnud hobusele kusagil liiga pikka mõtlemisaega anda. Tont, kui ma praegu veel tõrkuda ka lasen! Hahhaa, parem üks jalus, kui ei sedagi! Jõudsin mõttes tänada neid lugematuid sadulata sõitmise kordi, vähemalt millekski on laiskusest kasu olnud. Null.

 

(autor: Maria)

Mis veel eriti tore: seekord kõrvaltvaatajana esinenud, aga muidu meie harrastajate raudvara Maria saatis mulle videolõigu publiku eest möödumisest. See aeg, kus ma ei teadnud veel, mis niimoodi jaluseta peale hakkan ja kas veele pihta saan või üldse kusagile jõuan... no küll on lahe, et ta selle niimoodi kätte sai. Jalus tolkneb veel varba otsas, aga peale kolekaunistuse tal enam muud funktsiooni pole.

Lõpuks tuligi ära. See null. KS-s oleks ta võinud muidugi olemata olla. Täisvedakas, et enne starti sadulavöö kallal olin käinud. Finišis ulatati mulle mu jalus, rihm oli puhtalt pooleks läinud. Mis mõttes ta nüüd siis pooleks läks? Kasutan meelega paksust nahast rihmu, et nad ikka vastu peaksid. 10 aastat pidasid ja nüüd siis äkki! Vilvi naeris pärast, et hullpealuu, tema vahetab küll iga aasta.

Juuli? Maali!

1. Totakas yrno. Peaaegu oleksin ööga halliks läinud. Ja mul pole isegi hein maas (loodetavasti ei tule sama vilets heina-aasta kui eelmine. Või hakkab suund ikka sinna kuivatite poole kiskuma? Selge taeva all on muidugi odavam kuivatada, aga millal viimati oli kuiv pika rohuga nädal?). Pole veel Metsikut Niitu reganud, pidin tänase hüppetrenni pealt vaatama. Mis ma sealt siis kokku vaatasingi -- eks ikka seda, et uued takistused tulevad koledalt. Kui just mitte päris kohapealt, siis mingi megapiduriga ikka. Kui ootamatu. Kas mul tõesti on seda jama jälle vaja? Vants sai jälle suur ja ilus hobune olla. Istus boksis, soris põrandalt midagi, inimesed vaatasid. Et nemad tulid hobust ostma, kuna vaja niisama ratsutamise pealt suurde sporti kolida. Hakkaks tagahoovis pidama. Et näe, ilus suur hobune. Tegelikult olid ühte eestikat vaatama tulnud, aga see olevat liiga väike. Tantsupidu on lummav isegi telekast vahtides.

2. Nüüd on laulupidu. Järeltulija marssis rongkäigus ja sattus telekasse. Mu oma marssimisest on umbes 30 aastat möödas ja mäletan ainult ühte laulu, mida laulsin: see oli koertest. Kuidas teistel on ja tahaks endale ka. Käes oli mul must mängukoerake. Mul oli muidu pruun sama kujuga ka, aga see kadus laulupittu ära. Suuremad laulsid igavesest tulest ja ühte kodulaulu, mis mulle millegipärast üldse ei meeldinud. Mu pinginaaber tantsis "Sõlekeses" ja teda käisin Kalevi staadionil vaatamas ka (ja Salmes ja Linnahallis ja trennis :)). Rahvatantsijatel on vist sama teema, et "mis trenn see ka on, ainult üks lõbus jalakeerutamine", aga teevad ikka, oh kuidas teevad tegelikult trenni. Need krossid tundusid nii lootusetult keerulised ja võimatud meelde jätta, et joonistasin endale paberist kaardi takistuste kujudega. Äkki jääb nii paremini? Tavalised mälutehnikad ei aita ju, kui nt kasutatakse teekonnameetodit, aga kross ise ongi juba teekond. Ja seda mäletan liigagi hästi, et kihutamiseks peab suund teada olema (khm, Butrimonys).

3. Niitsime banketi välja. Homme proovin järele. Regasin Metsiku ka ära. Ühekordne litsents siiski ainult. Olen redikad lõunasse unustanud.

4. Pesen pissiseid linu ja kuulan taevalaulu. Müristab ja sajab, mõnus soe vihm. Metsa vist ei saagi minna, muda on hirmus libe. "Õlupall" ja "lumenemm", ütleb mehike. Nüüd on rahe ka, jäime poest tulles vihma kätte ja kohe ligumärjaks. Niiväga mõnus ikkagi pole. Vants hakkas skeemis kontra ajal äkki kõrvale vajuma ja ma ei saanud enne aru, mis tal plaanis, kui takistus äkki otse ees oli. Kollionu on kollionu. Metsikuga leidsin, et kõrgema asetusega sõites on hobune nii palju metsikum, et äkki peaks selle niisama kulgemise variandi valima. Proovisime banketi ära, töötab küll.

5. Päike paistab mõnusalt selga, hea soe. Tuul on siiski kõva ja kraade napilt. Peaks minema maasikaid tooma. See aasta nad vist eriti odavamaks ei lähegi. Sõnastan eesmärgid laupäevaks: tahan mõlemaga kõik alad puhtalt läbida. See on paras väljakutse, sest Metsik pole eelmisest sügisest saati midagi võistelnud ja Vantsiga pole kunagi ühtki puhast 3V-d õnnestunud teha. Kõigist kahest, mis ta üldse iialgi teinud on, hahhaa, ja nüüd on ju veel 10cm lisaks. Tõin maasikaid, 6 EUR kilo. Magus sort oli otsas, aga kui juba eraldi mindud sai, ei tahtnud tühjalt tagasi tulla. Sebisin asemiku ühe ürituse tarvis, et ise mujale minna. See oli müstiline vahetus, sest osa osalistest teadis justkui ette, et nii läheb. Vants oli saanud sees välja puhata ja jõudu täis süüa, ta oli puhta pööraline. Keksis, kartis teist hobust, tõmbas ketsi all nii kuumaks, et ainult pidurdada saingi maastikul. Õud-ma ütlen-ne. Ja sõida siis sellist kolmeosalise pehme trensliga. Pole aega suulisepoodi ka minna. Katsusime banketi ära, see sobis ilusti. Vantsi otsast vaadates pisike muhk keset maad, ei muud. Homme on varane äratus, vaja lapsed ära viia, et saaks rahulikult Madsi kuulata.

6. Nüüd oleks endale istak vaja hankida. Selline tõhus, et ei tee üleliigseid liigutusi ja kõik tehtu on väga täpne ja arusaadav. Nädalavahetuseks enam ei jõua. Ma laperdan ikka rämedalt. Aga need mõned vähesed võtted, mis ära jõudsin hobuse peal kasetada, tundusid töötavat. Inspiratsiooni igatahes sai. See Mads pole üldse suu peale kukkunud, päris palju sai nalja ka. Koledam koht oli, kui tagasiteel ärkasin poolenisti vastassuunavööndis ja mulle tuli vastu valge kabiiniga reka. Peaaegu oleksin uudiseks saanud.

7. Viisin hobused Niitu. Jalutasin krossid läbi. 80-s on huvitav pööre päkapikumajja, aga Ants ise pidas raskeks banketti, sest seda tuldavat viltu ja tagumisele ei saa enam pihta. 100-s oli mitu trikikat, nt kasvõi 6-hobune, kus tahaks viltu tulla, aga ei tea, kas hüppab või ujub mööda. 7-majakombo on veel eriti põnev, lähenemisvariante on mitu, üks parem kui teine. Minu jaoks, õigemini Vantsi jaoks on liiga palju paremale pöördeid, mida ta vahel lihtsalt ei tee. Süsteem 19AB on hekki täis topitud, muidu tullakse täiesti otse (ehk kolmnurka viltu) ja kui siis jalad peaksid kolmurka kinni jääma, keerab vindi peale. No näis. Olen juba praegu täitsa lödi, mis veel homme saab?!

8. Tõusin vara, kui teised kõik alles nohisesid magada. Krabasin midagi hamba alla ja natuke kaasa ja minekut. Asjad olid juba õhtul valmis pakitud, seega ei pidanud palju mõtlema. Juba oli soe. See tähendas, et päev tuleb veel soojem. Ohjah. Söödad ette, siis hakkasin tõrksaid karvu taltsutama. Metsik tallas nendega mööda boksi eest ära muudkui ja Vants tahtis ukseaugust välja jõllitada, aga minu käed ju sinna ei mahu. Ehk nüüd kunagi lõpuks peaks mingi pingi hankima... nääh, ma ju enam kahega korraga ei pea tegema, ühed patsid jaksan maast ka. Jõudsin veel parkuuri õppida ja krihve keerata, aega oli laialt. Metsik oli soojendusel sadula peale pahane, tahtis pukkida. Kui sadulaga leppima hakkas, tulid kärbsed peale. Filmiti, proovisin kõigest jõust jalgu laperdamast hoida, aga ei suutnud. Skeem tuli korralik, välja arvatud vaba samm, kus torkisin hobuse traavile korraks. Vahetasin sadula ja kahetsesin natuke otsust ainult Vantsi ts sadulaga tulla, et vähem nodi vedada oleks. Sadul kõikus kuidagi imelikult, hea et vasakule alla ei vajunud. Metsavahel oli küll täitsa hästi sobinud... Kaks tuli alla, millest ühte ei pannud isegi tähele. Oh õudu, ma ei oska kohe üldse seda hüppamise värki. 8mp-d on väga palju, paras, et kusagile tahapoole ära kaduda. Tuju muidugi langes ja siis pidin veel raskema kolli ette võtma. Vants oli püherdanud, kann kakane ja patsid purused. Soojendusel jõllitas takistusi ja tiris nende poole. Päris tükk aega läks, enne kui kokku-lahku galopitamisega ta natukenegi kuulama sain. Sõitsin nurgelisi kujundeid, pöördesse mines koondades ja nurgast välja hoogu andes. Jube raske, ähkisin vist kui auruvedur. Skeemis sihtis jälle aedu kui takistusi. Tunne pole seljas üldse see, mis kõrvalt paistab, õnneks olin sellest osaliselt teadlik -- näiteks et samm tundub seljast uimane, aga kõrvalt mitte niiväga ja et traavis võib pigem anda aega samme seada, pole vaja nii palju sudida. Vantsi elu raskeim skeem, väga ei saa viriseda, vedas ju kontradki ausalt välja. Trennis läheb esimene katse tihti päris puusse, siis selgitan, hobusel tundub olevat ahhaa-moment ja siis ta kuidagi nagu üritab ise ka õiget asja ajada. Võistlustel muidugi teist katset ei saa. Parkuuri soojendusel hüppasin alustuseks ristikest, aga tema oleks kohe latika kallale minna tahtnud. Naljakas tunne. Taktika oli rahulik sõit teha, mitte liialt peale suruda, et ta siis ikkagi jõuaks oma sammud ise ära sättida. Jäin hoopis liiga aeglaseks ja kaks ajas sootuks alla. Ma tõesti ei tea, mida teisiti teha, ta läheb ju nii kergelt peale ja...
   Paus, olin täiesti tühjaks pigistatud. Jahtusin mõne aja tallis. Tulid vaheseisud. Metsik oleks võinud ühe pulga ajamata jätta, siis poleks isegi kohta kaotanud. Ta ikka mõnda asja nagu peaaegu oskab. Vants oli kukkunud 3.-st 6.-ks. Vähemalt krossipilet oli lunastatud! Söögiisu polnud, jõin vett. Mõlemat krossi enam läbi jalutada ei jõudnud, käisin jupikesi. Küll ikka oli vedamine, et need rajad nii vara üles pandi, mul olid nad kõik üles joonistatud ja see mitmepäevane õppimine oli ikka suureks abiks. Aitäh Kerttule jätsi eest! Sellega ei saa küll puusse panna. Metsiku soojendusel keskendusin sellele, et ta lihtsalt läheks. Kohtadesse. Krossis pidurdas päris mitmel korral, aga kulges täitsa talutavalt. Eriti hästi tulevad tal minu meelest künkaülesanded välja, kus peab natuke ronima ja keerama ja alla kukkuma. Selliseid kiirusi ei saanud näidata kui metsavahel, väsimus oli teinud oma töö. Kõige suurema takistuse, selle vankri hüppas sootuks kohapealt. Võeh. Ja ma ei leidnud kohe finišit üles, peaaegu oleks lõputa koju põrutanud. Oh, Metsik, ta oli nii tubli jälle. Sai ülekere pesu ja porgandeid. Kaua ei saanud nunnutada, Vantsil oli veel kross läbi vaja teha. Alustuseks roomas nagu tigu, soojendusplatsil ei tahtnud päris ära kurnata ka. Kiiremate sirgetega sain ta veidi üles äratatud. Esimesele takistusele vingerdas korralikult, tundus nagu üllatunud, et mingi segaja ees on. Edaspidi oli juba lihtsam, aina keera peale. Mõnus on, et hoo saab üles võtta ja tean, et tuleb üsna kergelt tagasi ka. Isegi nende pehmete suulistega. Mis nii viga ringi kruiisida! Muidugi esines hetki, kus hobune oleks vast hea meelega kõrvalt läinud, aga ma ei lubanud ja mingit pikka vaidlust polnud kunagi. Aed-auk-aed kombo tuli seekord õige arvu sammudega ja sujuvalt, see võsastunud süsteem sai korralikult keeratud ja künkaloom ei valmistanud raskusi -- juhhuu, nii hästi läheb! -- jaa vedas äkki täiesti ootamatult sinihobusest mööda mind. Kaks takistust enne lõppu. Mikkkks?! Täiesti otse olin peale läinud ja lihtne tõke ka. No ei tohi lödiks lasta, isegi kui sujub. Iga takistust tuleb sõita! Kross ei lõppe enne kui finišis! Ma ju teadsin neid asju ja pärast ei jõudnud küllalt kuri enda peale ära olla. Tohlakas. Peaksin nagu rahul olema, et alles kolmas kross ja juba meeter ja tehtud ja ja ja... aga vat ei ole rahul. Tahtsin paremini. Koordimeetrit ka ei saa, sest järgmine kord seal sellist avatud klassi ei tehta. Määää. Mul pole seda arenemisaega kuigi laialt käes, sest kahe hobusega on toss ikka täiesti väljas. Ja Metsikut ma ei saa ju kusagile ära sokutada ka.
   Mitu hobust ühepäevasel 3V-l? Ainult siis, kui on abilisi. Üksi ei ole mõtet sodiks rabelda. Mul oli õnneks isa abiks, kuigi ta polnud päris tavamõttes groomina kaasas. Ikkagi sai mitu asja palju lihtsamalt tehtud. Koju -- suvekoju siis -- jõudsin hilja õhtul. Ühepajatoitu anti veidi, aga armu mitte, pidi veel kaks ringi upwordsi mängima, mis võttis poole kaheni aega. Appi kui laip ma juba selleks ajaks olin. Voolasin voodisse ja olin seal lödi hommikuni.

9. Ilm on ilus ja sain suure osa võistlusasju puhtaks pesta. Auhinnad toodi väravasse ja tegime Laurale autasustamisest pildi. Video on ka, aga see sai juba natuke liiga üle võlli. Hobused saavad puhata ja jälle ümmarguseks süüa ennast. Teisipäeval peaks tulema loomkatsed.

10. Lihased on ikka vedelad, aga kas sellest hoolitakse. Hommikul vara tuli üks tont musitama, ise kiitis takka, et "tegi mu rõõmuks", ehk siis rõõmsaks. Ootamatult avaldas üks järeltulijatest soovi hobuseasjandust õppida. Ajasime siis neid hobuseid korralikult taga. Metsik tõmbas kaks korda päitsetest nina välja ja pani putku. Andis mõista, et pole aheldamisest huvitatud. Lonkis hoopis Vantsi järel vabalt talli. Vants sai endale toore ratsaniku, aga õnneks sellise tähelepaneliku, kes lühikese proovimise järel oli võimeline sammus roolima, kuhu tarvis ja tegi veel paar sirget kergendamiskatseid. Täiesti hämmastav, et niimoodi äkki tuli üldse proovima, ta pole varem peale mõne korra niisama otsas istumise midagi teinudki. Metsik sai edasi metsik olla, esitas ringaias vabajooksu. Loomkatsed lükkusid edasi, sest "äkki tuleb vihm". Kuum tuleb ka, äkki peaks mingi ööratsutamise tegema.

11. Soe on, vihm ka. Ex-Tedre Kylli oli pildid valmis saanud ja kuna neid oli kohe tohutu kobar, polnud üldse keeruline päev ära sisustada. Kuidas seda ilusat pilti saada, kui ratsanik aina lõustu teeb? Ma ei saa sinna midagi parata ka: kui olen keskendunud, siis võistluste ajal suure tõenäosusega sooritusele ja ilmed on puha kontrolli alt väljas. Ähin ja puhin, silmad suured, keel ka väljas. Tuligi peaaegu ööratsutamine, poole kümneni sebisin Vantsiga platsil. Leidsin, et küljendused on veel lihtsamaks läinud ja neid on juba mõnus teha. Tubli koll. See tiris muidugi muudkui takistuste poole, aga ma ei lubanud. Kui ta nii kangesti hüpata tahab, miks ta siis seda puhtalt teha ei või?

12. Täna oli lõpuks külastuspäev. Pidin Metsikut provotseerima metsik olema. Palju ei pidanud selleks tegema: kui päitseid pähe hakkasin ajama, nihkus kaamera natuke tema poole ja sääred hakkasidki välkuma. Pärast platsilgi etendas suurepäraselt oma kohapealt hüpet, vahest ehk liigagi hästi. Tuli see vanaaegne sammuni mahapidurdamisega ja alles siis kohapealt üle. Mingi 50cm kargamist ja selline jant. Nagu poleks mõni päev tagasi oluliselt kollimate asjadega hakkama saanud. Loodetavasti on pärast pildis meeldivaid hetki ikka ka, mitte ainult mingi jändamine. Olen nagu karusselli tõmmatud, muudkui midagi toimub ja hingetõmbeaega pole. See on muidugi oma valik ka, saaksin ju oluliselt rohkem "ei" öelda.

13. Kallab lahinal. Plats oli alt kõva ja pealt lödi, seega hüppeplaanid tuli edasi lükata. Keerutasin külgliikumisi ja tegin Vantsiga ka esimese sadulata hüppekese. Seesama valge klotsihunnik, mille ees Metsik oli piduri põhja vajutanud. Hüppas, nagu oleks see maailma kõige lihtsam ülesanne, igatahes tuhat korda lihtsam kui peatus-taandamine.

14. Päevitamiskatsed lõppesid edutult. Jube külm oli ja keegi tahtis muudkui peale istuda. Kuidas tal tuleb üldse idee tulla kaksiratsi peale ja siis põrgata sobivalt kõhul või lausa peas? Äkki imiteerib ratsutamist? Ise kardab mänguhobuseidki. Käisime isaga metsavahel traavimas ja pärast platsil galoppi harjutamas. Midagi nagu hakkab tulema.

15. Ongi suvi. Ema tõi maasikaid, need hakkasid nagu aur kuumas õhus igas suunas kaduma. Midagi läks isegi sügavkülma hallimaid päevi ootama. Kuna lapsed on nagu tuppa kleebitud, kutsusin nad väikesele ringreisile jalgratastel. Kui ma väiksena just raamatuid ei lugenud kusagil lakas, siis väntasin mööda alevit vokiga ringi, parimal juhul oma kunagise pinginaabriga, kelle vanaema elas teisel pool jõge. No ei olnud mingit toas molutamist. Kruiisisime siis läbi keraamikaväljapaneku jõe äärde konnatehasesse ja sealt kohalikesse "mägedesse" ja supluskohta jalgu leotama ja ronimisväljakule turnima. Päris raske trenn sai. Napilt veel suudan mööda viiemeetrist raudtoru üles ronida, huh. Muidugi jätkus veel jõudu ülearu ühe korraliku ratsatrenni jaoks. Mitte. Loivasin talli, venisin koplisse, lohistasin endale ühe kolli kohale. Võimalik, et kollionul on kogu aeg just selline rammestus peal. Panin soojenduses galopikäigu õige vara sisse, sest see jookseb ennast ise, erinevalt traavist. Hüppasin pisikesi takistusi, mis niisama saadaval olid. Sai kuidagi lihtne. Ega midagi, tõstsin mõnda natuke. Ikka tuli tuima näoga samamoodi. Ehitasin siis 130-se latika. Äkki see teeb teise näo! Ei teinud midagi. Tuli ikka samamoodi. Latikad tunduvad nii lihtsad. Samas tavaline 105-ne okser ajas mul juhtme kokku, lähenesin justkui kindlalt ja äkki mõni meeter enne hüpet pea tühi kui kell. Sammuvaatamine haihtunud ja kohe mitte midagi ei oska teha muud, kui töllakil lihtsalt peale minna. Tegi mulle ühe mäekõrguse hüppe niimoodi, vastikult kaugelt lendas minema. Ei taha liiga tihti harjutada ka, aga hädasti oleks vaja. Ja treenerit on ka vaja.

16. Ema oli maal, kõht on siiamani punnis. Isegi pannkoogid ja jäätis oli. Võhmaka päev oli just ja kuna seltsis on segasem, pakkusin talli ees ns vedelevatele tüdrukutele, et üks võiks metsavahele kaasa tulla. Minu meelest oli uss konksu otsas parajalt priske, aga ei, kõik leidsid äkki põhjuseid, et miks ei peaks. Hämmastav. Kui ma veel noor olin, kui keegi oleks sellise pakkumisega välja tulnud, oleksin igatahes peale lennanud. Võõrad hobused on ju alati nii põnevad ja eriti veel sellised, mille kallale tavaliselt ei saa. Ehmatasin metsas tervisejooksjal südame kloppima. Õhtul oli Bond, see osa, kus tal on aega igavesti, aga tegelikult ei ole. Pilt tuli vabalevist, pidin seda antenniga taga ajama. Nagu keerukuju mängiks. Paar eelmist aastat oli lihtne, sai staarmänni abil kusagilt tahvlist vaadata asju, millal aga tuju tuli. Nüüd, teise peremehe all on teenus täitsa tuksi keeratud. Mis kasu on iga kell järelvaatamisest, mis toimib ainult teleka kõrval? Mu telekas on kusagil 200km kaugusel praegu ja seega ei näe üldse suurt midagi. Ei ole uudiseid ka, kui just ise taga ei otsi neid.

17. Jälle vihmapäev, pool päeva ei teinud kohe üldse mitte midagi. See on nii tohutult lihtne, see mittemillegi tegemine. Kui nüüd järele mõelda, siis midagi ikka tegin ka, olin pisikolli ronimispuu ja liumägi. Kuna isa metsas veel galoppi teha ei julge, tegime palju traavi ja natuke galopitõsteid. Ikka ühest ja teisest jalast kordamööda ja kohe sammule tagasi. Et püsiks illusioon kontrollist, khm. Tädi tuli maale, seekord koerata.

18. Käisin linnas hobusööda järel. See Jüri kandis keerutamine on super segane, eriti kuna guugli kaart pole veel päris uueks teinud ennast. Kuna meri oli enamvähem käega katsuda, hüppasime korra Piritalt ka läbi, et see meri ka päriselt käega ära katsuda ja varvastega. Lastele meeldis, mereäär kohe kutsub tegutsema. Kohustuslik jäätisering meeldis tõenäoliselt ka. Õhtul hüppasin kaheksat okserist ja latikast, et kohe päris päriselt neid samme õppida. Metsapoole suunaga kippusid mingid hiigelhüpped vahele, teistpidi tulid hästi. Metsa pool on jube hirmus, äkki keegi ilmub künka tagant! Maasikalisi on ka peaaegu iga kord näha raiesmikul, aga sinna on oma paarsada meetrit, ei tohiks liiga hirmus olla. Kodus oli jälle värske piparmünditee šokolaadiküpsistega.

19. Teisel pool raudteed on niidetud heinamaa, mida jagasime Vantsi, viie sookure ja nelja rebasega. See polnud eriti õiglane jagamine, suurem osa tegi sääred (või tiivad). Ka Vants tahtis putket panna, aga ma jälle ei lubanud, vaid sõitsin skeemi läbi ja siis minigaloppisime üksiku õunapuu taguse teejupi edasi-tagasi. Kodusuunal tahtis hoog nii suureks minna, et hakkasin hoopis küljendusi-jalavahetusi tegema. Nagu vedurit taltsuta, kohutavalt raske, aga kui ma oleks ratsmed minema pildunud, poleks enne talli pidama saanud ja võibolla poleks mina seda nalja pealt vaadata saanud. Külaline ei saanudki tulla ja pidime kohalikega ise muffinid nahka panema.

20. Kui kohutav õnnetus napilt mööda läheb, kas siis on hea päev? Kas saab heaks nimetada päeva, mil juhuslikud möödujad leiavad ühe kolmese raudteelt mängimast? Mõistus tõrgub teemat sügavuti läbigi mõtlemast.

21. Tallis korraldati kollide päev. Platsil oli mänguasju, hüppepall, veekraav, lastebassein, põrandamatt, vihmavari ja suur lehviv present üle peade. See päev sai ilmselt rohkem sõnnikut vedada kui muidu ja sellist vedelamat sorti. Kollionu aka Vants ei pidanud kolle mikski, tallas neist üle ja mööda ja ümber. Täiesti muretu mees. Nii muretu oli, et kui ma ratsmed võtsin, ei teinud ka teist nägu. Täielik kivipea. Jess, nii tuim tükk vahetult enne võistlust! Tegin siis pika ratsmega lohmakat galoppi, sest midagi muud sealt kivist välja pigistada ei tundunud mõttekas. Koperdas ka nagu oleks jalad just äsja külge kasvanud ega teaks, kuidas need töötavad. Metsiku tõin kolliplatsile päitsetega käekõrval. Niimoodi ei läinud isegi liiga närvi, kui ma ise enne asjad üle käppisin. Presendile liginemine võttis siiski tükk aega. Vanaema tuli külla ja tegi kalasuppi. Minu poolt olid noored praekartulid ja siis tuli ema kahe kasti maasikatega. Hea et kõht pooleks ei kärisenud (pole tegelikult kontrollinud, mine hullu tea...).

22. Olin Vantsi laka nii lühikeseks lõiganud, et kaalusin tõesti patsitamata jätmist. Ei suutnud. Väänasin siis pisikesed puravikud, peaaegu kaks korda tihemini kui tavaliselt, sest jämedaid poleks punudagi saanud. Treikusse muidugi vabatahtlikult ei läinud, sain endale mitu abilist, millest üks tähtsamaid tundus olevat porgand. Pulk tagant kinni ja ... siis ta lasi mind vedelat s*tta täis. Pesin kiirelt püksid-saapad otse voolikust vähemrämedaks ja asusime teele. Hea, et võistlusriided veel seljas polnud. Kuidagi kadus teel ära sabakaitse. Tea kes ja kus sellega vastu esiklaasi sai.
   Olin KS stardis kõige viimane. Teadsin, et pudruplats imeb viimsegi jõu ja plaanisin teha õige lühike soojendus. Kuni sadulat selga hakkasin panema. No ei saanud seda vööd kuidagi kinni, nuta või naera. Midagi sellist on varem ka olnud... meelitad seda rihmajupikese otsakest, et saaks ometi paar millimeetritki tagasi keerata ja sealt edasi jõulisemalt augu poole ajada. Sain veel lühema soojenduse siis (kuigi ma ise olin juba täitsa kärssama läinud). Skeemi lihtsus ei taga üldse seda, et sinna jalavahetusi toppida ei anna. Olin neid enne pea iga päev harjutanud, sest kontrat ju skeemis polnud. Vants leidis soojendusel, et diagonaalil enne galopist traavi minekut midagi ju ikka suudab. Pidin selgitama, et praegu ei või. Tegi näo, nagu saaks aru. Ja siis ma surin tuhat surma sinna KS platsile. Ma ei mäleta, et Vants kunagi nii uimane ja tuim oleks olnud. Täpselt sõitmine magava hobusega on veel eriti vastikult raske, aga muu meid ju ei päästa. Päris kindel, et mina rahmeldasin kordi rohkem kui hobune ja seda oli ka ähkimisest aru saada. Söötsin hobusele kähku turbokütust -- porgandeid -- sisse ja suundusime aegluubis TS väljaku poole. Jällegi ei olnud mõtet pikalt soojendada, polnud ju õieti ruumigi. Parkuurist suurt midagi ei mäleta, kui et viiendale lähenes risteldes ja rahvas hõikus platsi servast, et ma ei muneks seal. Kaheksandalt üheksandale oli mingi imepööre, aga kuna Vants ronis üsna alla, siis keeras kergelt. Mõnel kargas hobune sellele lehvikule kaugelt ära ja maandus kaugele, hea et pöörates kummuli ei käinud. Ühe ajas maha, kuigi kolistas teist ka. Seega jälle ei saanud puhtalt hakkama. Järgmine kord, dämit! Pesin Vantsi sooja veega puhtaks. Milline luksus see tundus, kui vahepeal on tulnud külmade vetega leppida.
   Hinnetelehti tasub ikka lugeda. Leidsin, et oli kõrvalt vaadates tundunud ühtlane ja täpne, aga ka seda, et kõiki punkte polnud kokku loetud. Käisin kurtmas ja tõusime koha võrra. Kross on põnev tehtud. Palju on päris riskantseid allahüppeid, ei saa üldse suvaliselt peale kihutada seal. Loodetavasti on krihvidel veel kusagile kinnituda, ma olen rauad ohtra metsatamisega jubedalt ära kulutanud.

23.  Vähkresin öö otsa ja magada sain ehk paar tunnikest. Oli mingi imelik rahutus ja vastikustunne. Kui kell helises, siis oleks muidugi pikalt edasi vedelenud, aga ei saanud ju. Tallis polnud muud missiooni kui hobune peale laadida ja minema põrutada. Asjad olid juba pakitud ja hobune söönud. Kuna olin üksi, panin korde juba aegsasti valmis, et ei peaks pikalt kaklema. Kuni ma seal pusisin, jooksis Vants lihtsalt minema mööda kruusateed. Ütlesin talle, et jalgsi on vähemalt 10km minekut, tuli tagasi. Et siis jälle käest tõmmata ja sootuks kaugele minema putkata, saba lehvimas. Räme tont. Sain ta kätte kusagilt märade kopli tagant. Mõttetu jant, ajasin treiku talli ukseauku ja panin sealt. Järgnes vet-kontroll, krossijalutamine, teiste krosside vaatamine, krihvide keeramine, avastus, et käpaga madjakas on jäljetult kadunud, soojendus. Jälle polnud soovi pikalt soojatada, niigi juba peast soe. Hüppas maa tüminal kõiki ette tulnud asju. Arvutasin, et madjakaga pole niikuinii midagi teha, sest kui koll tahab mööda vedada, siis on kloppimiseks juba lootusetult hilja. Stardis oli esimene takistus nii lähedal, et ei jõudnud õieti galoppigi sisse võtta. Kolmanda paiku hakkas juba asi liikuma. 7B peal oleks tahtnud vist mööda ujuda, aga ruumi polnud. Tuli mingi naljakas volksuga hüpe. Roolisin kaheksandasse aia äärt pidi, et saaks suure languse vasakust äärest teha. See tont kasutas mind jälle ära ja kolis liiga vasakule, sootuks mööda. Nii kuri olin, et keerasin ta sealsamas ringi, et kasvõi kohalt minna. Ei läinud. Edasi lasksin kollil jalad kõhu alt välja võtta ja utsitasin teda korralikult tagant, ise tige nagu herilane. Isegi vette hüppas ja galoppis seal nagu vaja. Aga oli juba hilja. Tulemus oli senistest halvim, nüüd juba kaks tõrget! Täiesti vales suunas lähevad arengud. Mis kasu sellest treenimisest üldse niimoodi peaks olema?! Püüdsin paaniliselt midagi head leida. KS osa tuli talutavalt (tulemus, mitte sõit ise -- liiga raske oli ajada) ja ainult 10sek krossil ületatud aega koos tõrgetega. Vettehüpe. Allahüpped. Aga see mühaklik-ülejookslik käitumine tegi tuju ikka halvaks. Tahab kusagile minna ja lihtsalt lähebki; ei taha -- ei lähe. Tunneb oma suurt jõudu ja kasutab seda, kui soovib. Mul on igatahes näpp suus. Pean midagi välja mõtlema. Tagasiteel tegin magamispeatuse, silmad ei püsinud enam lahti. Elin saatis videod. KS ei näinud kõrvalt pooltki nii jube välja kui seljast tundunud oli. Krossis elasin endale nii kaasa, et läksin jälle tigedaks. Ta pidi ju mul hüppehobuseks hakkama, aga noh, ei tule sest midagi.

24. Leedu suunalt kostab paksu vaikust. Toimub siis jaht või ei? Võibolla olekski parim tüngakeere Vantsile minna hoopis Perilasse KS tegema. See oleks talle täiega paras. Tont! Skeem oleks ka sobiv, sest traavipikendust pole sees. Kui seda hoogu ainult jätkuks... Ja siis ei oleks täna hobusel puhkepäev, kuna vaja läbi proovida ju.
   Kirjutasin, sain vastu kõne, et Leedu on siiski kavas. Koll pääses napilt. Metsikuga kappasin niisama metsavahel. Küll ta on ikka Vantsist erinev. Tuli ja nautis suhtlemist ja sügamist, näitas puugi ette, et ma selle ära võtaksin,  ja oli igati tuttav ja oma. Tundub isegi, et ta saaks nagu jutust aru. Näiteks rääkisin talle plaanist, et tema teeb ühte minu palutud asja ja siis võib vabalt rohelusest boonuse krabada. Tegigi just täpselt nagu kokku lepitud.

25. Pärast pikka ootamist sain auto remonti viia ja sealt öeldi, et pole mingit rattalaagrit vaja vahetada. Ainult ABS andur on tuksis. Keda siis uskuda, ei tea. Sain kirja, et osalejate vähesuse tõttu jäävad Leedu meistrikad KS-is sootuks ära. Mis maa see selline on?! 3V-s said ka ainult kulla välja jagada ja seda tänu eestlastele, keda oli piisavalt kohal ainsale leedukale konkurentsi pakkumas. Seega... regasin Vantsi Perilasse M-i sõitma. Idioot, ma ütlen. Miks ma seda endale teen? Praegu oli tõuge see, et mõte ajas südame ärevalt põksuma, järelikult läheb korda. Kahjuks pole me veel sellisel tasemel, et saaks midagi nautima minna. Traav on endiselt kehv, paremale ei painuta ja galopist sammule vahel jääb, aga enamasti mitte. Tahaksin üle 60% sõita, aga see tähendab, et jalakad peavad raudselt õigesti välja tulema. Ei tule alati, oh ei. Kontrad on ka sees ja kohe pärast küljendusi, mis on jalavahetuseks ideaalne lähtepositsioon, aga ei tohi. Millega siis ennast lohutada... vähemalt on Vantsil paks saba. Praegu veel.
   Raulil oli 55. Tallirahvas helistas talle ja laulis sünnipäevalaulu. Raul on üks neist mõnest "võtmeinimesest", tänu kellele meil pole Leedu. Ehitab, korraldab, treenib. Asjad liiguvad. Akna taga olid helkivad ööpilved.

26. Loodus oli kurjaks läinud ja vetega pidi kohe-kohe midagi hullu juhtuma. Ärkasin sõnumipiiksu peale. Sain reedeks veidi tegevust. Tegin hiigelkoguse riisiputru rosinatega. Koduaia maasikad ei lähegi tulipunaseks, pigem jäävad mingiks lahjaks roosakaks, aga maitsevad imeliselt magusad, eriti päikesesoojana. FB-s on mitmeid pilte helkivatest ööpilvedest. Telefoniga selliseid juba ei pildista. Metsik oli nunnu ja Vants oli paar ringi eest täitsa pehme ja hästi roolitav. Paremale ei paindu ikkagi.

27. Vants on täitsa kollane juba. Ootamatult sile ka. Leidsin oma jalutama läinud sadulavöö üles. Jalavahetused tuleb ära unustada, pisimagi vihje peale, et äkki on sobiv koht, keerab viltu ja hakkab pakkuma. Võimalik, et proovin järgmised alles võistluse ajal skeemis teha. Ja väga võimalik, et nad ei tulegi välja. Kirsid on peaaegu valmis, mustad sõstrad tuleb ära korjata.

28. Üks pani ninakolli näpu otsa ja ütles, et see on nüüd Rüütel Rooste. Delfi video tuli välja, see oli päris nunnu tehtud. Naljakas oli ka, need kaduvad jalad ja kolehüpped. Kõrvalt on need alati naljakad vaadata, seljas pigem masendavad. Tegin Metsikuga metsatiiru ja käisin Perilaga tutvumas.

29. Tutvusin veel rohkem Perilaga. Kahel platsil korraga anti korralikult hagu. Panin Vantsi ka ühe peale nalja tegema. Sai kommentaariks, et kuulekas, aga käiguvaba. Hea et siis püüdlikki oli, sai natuke andeks nende krossikäkkide eest. See M oli talle ikka paras pähkel, aga ta ei pirtsutanud, vaid tõesti üritaski, mis suutis. Vaatasin teisi ka natuke. Tee suvetallist Perilasse on käänuline nagu kõhuvalus uss, mitmes kohas on soovitav liikumiskiirus 30 või lausa 20km/h. Viiendat käiku ei saanud kordagi sisse panna ja keskmine kütusekulu tuli 7 l/100km. Treileriga. Kus sees oli elevandisuurune Vants. See oli kindlasti rekord. Võimalik, et Vants tahab nüüd selle atraktsiooni peale veel vähem minna, kui see ikka on võimalik.

30. Kell kaheksa hommikul hakkasid juba võimlema! Mango-ponil oli nii tore galopimuusika KÜR-iks leitud. Tahaks näha inimest, kes seda esitust kaasa elamata vaadata suudaks. Või siis ei tahaks. Nii tuima inimesetükki pole ometi olemas. Vaatasin silmad jõlli, 8-st 6-ni, huh.

31. Tulid puud. Õhk on nii niiske, et võiks ühes tükis alla kukkuda. Pesin pesu värvipüüdjaga -- jälle üks asi, mida esimest korda tegin, kuigi juba nii vanaks elanud -- ja see tõesti püüdis ennast koledaks kaltsuks. Pesu jäi see-eest ilus, võinoh, mõistuse piires ikkagi, sest ega ta ju ennegi just midagi erilist olnud. Hobused said väheke hüpata, et sealt KS lainelt tagasi tulla. Sepp ei taha tulla suvetalli. Täitsa P-s.