Kindlasti mitte

Kuu aega saigi täis. Peaks pilti tegema.

NV tuli Poolast Marcin Konarski 3V rajameisterdamist õpetama. Tohutu detailne on see lugu, mida kõike jälgima peab. Väga pidas silmas hobusõbralikkust ja selgitas, kuidas üks rajameister targaks saab: iseendalt õppides. Näiteks minna pärast võistlust kabjajälgi uurima, et kas hobused olid hüpanud nii, nagu ette oli kujutatud. Kui ei olnud, siis tuleb välja mõelda, miks. Mitu mõnusat reeglit oli, nt "koondus/pööre -- hüpe -- jooks". Ses mõttes, et jõnksutamiste vältimiseks ei tohiks peale hüppeid järske  pöördeid panna. Seletas takistuste profiile, et milliseid hobused hästi või halvasti hüppavad.

Küljed on olulised, nn ülespidi suunurkadega asju hüpatakse hästi, mosse halvasti. Pika sirge lähenemisega okser -- tuleb halb hüpe. Süsteemi esimene peaks olema midagi sellist, mille taha näeb. Pigem aed -> kast kui vastupidi. Olevat teinud kodus katse: tõmmanud lati nööridega lakke, et poleks üldse midagi külgedel. Hakanud siis maast peale ja tõstnud 10cm kaupa. U 50cm kandis hobused enam pulka ei näinud ja koperdasid sisse. Rääkis, et kui rakendi krossirada tehakse vigade välja meelitamiseks ja nii ka tava-ts, siis 3V-s peaks eesmärk olema teha ikkagi hobusele läbitav rada. Pigem tehku möödasõite kui kukerpalle. Teatud 5* radade takistuste kohta ütles, et neid saabki ainult 1x hüpata, sest kui hobune teaks ette, mis ta peab tegema, ta ei teeks....(!!!)

Hämmastav tegelikult, kui heas konditsioonis see krossiväljak nii vihmasel ajal oli. Mine või hommepäev peale ja lõbutse. Radagi sai ju valmis tehtud. Punasega rõngastatud inimesed pildil tulid selgelt sama autoga, vasakpoolne oli olnud juht ja parempoolne -- kaasreisija. Mõlemad on muidugi kohalikud kuulsused.

Kärbes jõi teed, vist oli liiga kange saanud.

Järgmised hüppetrennid enam nii lihtsad polnud. Kui tuli raskem koht, siis Hiireke pigem loobus. Pean juhtimisel rohkem arvestama, et noor hobune ei suuda kohe olla nendes asendites, millega koolitatumad kergelt hakkama saavad. Pööretel peaks näitamine ja korrigeerimine rohkem vahelduma, ei tohi jääda ühte asendisse kinni. Samuti ei või pöördel välimise jalaga hobust segadusse ajada.

Käisime Tallinnas teatris, võinoh, teised käisid, mulle ei jätkunud piletit. Läksin hoopis vanaemale külla siis. Ja pärast põgenesime töövestluselt. On selline tuba seal kusagil. Üks parimaid seni, naljakas ja ägedate tehniliste lahendustega. Kuri Tallinn... kõigil on kiire ja mõni kõige kiirem vist arvab, et mängib GTA-d.

Jälgin instasid, just torkas pähe, et Kollionu kõrvad olid muudkui ettepoole. Piltidel ka, alati nagu kompu. Nüüd panen seda eriti tähele, sest... kuidagi sattus nii, et Metsik ja Hiireke on kõrvalboksides ja hoidku selle eest, et ma Metsiku juurde enne lähen. Siis on kõrvalpuuris äkki krokodill! Ja söögi jagamisel sama. Ei tea, kas mingi ilmajäämise hirm, aga Hiireke teeb siis oma naabrite pihta kurja kassi kähisevat häält. Täitsa hirmus kohe.

Lasteaia isadepäeva-ürituse ilm oli kohe ekstra välja valitud -- päev otsa oli vihma sadanud ja õhtuks tuli lörtsi. Istusin aeda sõiduks autosse ja teadsin juba ette: matk tuleb siiski. Juba nv-l olid kõik kondid külmaproovitud saanud ja jalad siniseks liguneda, nüüd pidi tulema kordus. Õnneks oli mul kaasas suur must vihmavari, aga see töötas ainult ülemisel poolel. Vähemalt lastel tundus enam-vähem lõbus olevat, kõigil kummikud jala otsas ja pooled karglesid ka porilompe läbi. Kõrsikute söömine käte abita ja rõngalüke, need võiks hiljem üle proovida. 

 

Hiirekesel võeti susihambad ära. Olid sellised salakavalad igemesisesed, üks oli pisike kui... misasi see nii pisike üldse ongi, veerand arbuusiseemet....? Poiskõnõ jäi nii kiirelt purju ja pärast protseduuregi jäi boksi, peaga vastu seina toetudes nagu tuule käes kõikuma. Kahju kohe, kuidas hobused inimese jaoks loomulikuna ei kõlba. Küll võetakse mune ja hambaid ära, siis aetakse karvad maha ja pannakse tehiskasukas asemele. Kingad lüüakse naeltega jalgadesse kinni, peetakse puuris ja süüa pakutakse mingeid imeküpsiseid.

Ei tea, kas keegi üldse  jõuab aega? Ma ei reklaami ka üldse muidugi. Praegu ühtki esikohakandidaati pole veel.  Polnud ju võimatuid asju nõutud seal...?

Maailmas on endiselt asjad tasakaalus. Kui sain ühe mõnusa trenni tehtud ühe toreda märakesega, siis lihtsalt pidi midagi huvitavat juhtuma. Telefoni mul trennis kaasas polnud, ei mahtunud taskusse. Pärast siis -- vastamata kõned. Igasugustelt numbritelt. Pesamuna oli salaja poodi läinud, jõuludeks nuiatud mänguasja võtnud, politseiga koju toodud. Vot nii. Viieselt juba pätt valmis.

Tallinn, see Tallinn, kus kopse ei julge tühjaks hingata, sest äkki tuleb sisse ainult lämmatav konihais. Aga puhkuse võtsin ikkagi, et shortsid korralikult tühjaks vaadata. Varem oli lihtsam, kui sai keskenduda ainult animatsioonidele, aga nüüd on tavalised lühikad ka menüüs. Passile oli piletilimiit peale tulnud ja need lubatud 12 said mõne päevaga ära kulutatud.

Lasna lõpupeatuse putka, mis kunagi põhiliselt ajalehti ja bussipileteid müüs, oli digimuundunud. Kiirmänguasjad, sukad-sokid, ikoonid mitmes suuruses, kilekotipiim, pirukad, kiirtoidupakid, pudruhelbed, plaastrid, tabletid, joogiodekolonn, isegi kuivatatud kala. 1 õlise ninaga onu tuli ligi, küsis: "poisid, kas 5 senti on?" (ilmsi ma tegelt ei ole poiss).

4 hobuse päev. 2 oma ja 2 võõrast. 3/4 pigem sellised kiirevõitu või täpsemalt -- ärevad teatud olukordades. Hall polnud tükk aega sadula alla sattunud, tema saab andeks. Pööras oluliselt paremini kui viimane kord, kas tõesti need susikad...? Teine erutus galopist. Täitsa huvitav kohe, kuidas sinnamaani pidi lausa edasi ajama, aga siis ootas igast milligrammist, et ehk äkki jälle galopitõste. Kolmandal oli üks raud mutta põgenenud ja väga palju igaks juhuks katseid ei teinud. Neljas oli Metsik. Temal polnud kusagile kiiret. Parim samm - 3., traav -- 1., galopp -- 2., julgeim -- 2., lihtsaim - 4. Kui nüüd just peab sellist tabeliarvestust pidama. See nr 3 on nii ägedate valgete käpakestega, mu kobatelefoni filmikatses need ainult pimedas välkusidki. Kahju, et läheb kusagile koplisse vedelema, tema kohta oleks huvitav välja uurida, et mida ta päriselt oskab.

Väsipäev 3 hobusega. Kogu rahmeldus on koondunud õhtusse ja enne seda on ainult üks molutamine. Isegi Tartusse ei jõudnud.

Jätkasin läbiminemiste teemal. Kohtunike putka sein -- läbitav. Röntgenimasin -- ei saanud sisse, sein venis nagu hüppepalli kumm. Jälle pani pidurit ainult kõhklusevärelus, et äkki on kiiritus ja ohtlik. Üks teine kord ma taipan ära, et unes on teised reeglid ja siis ma proovin midagi uut. Päris raske on tegelikult, kui KÕIK on võimalik. Mis iganes asja võib tekitada ja kaotada. Ilmselt ka mingeid olukordi -- aga peale ühe nurga tagant tekkima pandud roosa elevandi pole proovinud kedagi juhtida veel. Hobused küll jah, aga nendega tegeldes ma tavaliselt ei saa aru, et uni on.

Kordepäev. Kahtlustan, et Hiirekesel on käekõrval jooksmisega mingi oma teema. Midagi peab olema juhtunud, et ta seda kohe üldse ei saa tehtud. Üksinda käekõrval ma teda nii kiiresti liikuma ei saa, et lootuski oleks -- iga ajamine peletab ainult eemale. Korde pealt lühemale nöörile üle minnes ja samas suunas liikudes sattus lausa paanikasse.

Jälle üks algus

Leidsin sobivalt just nüüd oma vanad trennipäevikud, kus Metsiku seiklused päev-päevalt kirjas. Ei mäletanudki, et see algus nii keeruline oli olnud. Kuu ajaga sai alles niikaugele, et lubas endale nööri külge panna ja enam-vähem püsis seal otsas. Jubinaid pidi pähe panema tükkhaaval. Mis, isegi üle kere puhastamiseni jõudmine oli võtnud korralikult aega. Jalgu katsudes oli püsti tõusnud, hooldamisel oli proovinud näksata. Esimesed selga ronimise katsed olid olnud liivased, pukkis maha enne kui korralikult pealegi ronitud sai. Koplist toomine võttis viis igavikku, ta lihtsalt ei tulnud järele, sikuta seda nööri  nagu tahad ja altkäemaksu ei võtnud.

Kakuke on värske neljane, suvine laps. Kordel jookseb, pesuboksi tuleb, käekõrval käib, jalgu annab. Sai kadunud raua tagasi ja pääses poiste koplisse. Algul oli tantsu ja tagaajamist, aga tüli ta ei nori ja kui läheb pingeliseks, keerab otsa ümber ja lahkub seltskonnast.

Ja tuli teade tallist, et raud jälle alt. Sai siis vähemalt paar tundi all olla. Ja kuna kadunud rauda tähele pandi, siis saadi ta ilmselt ka õhtul karjast kätte.

Sadul ei meeldi talle, teeb peale pannes kurja nägu. Lubab siiski. Täitsa viisakas poiss on. Tundub kuidagi... intelligentne. Kui talle kohti tutvustan, teeb näo, nagu tõesti vaataks ja võtaks teadmiseks. Vastu tuleb nii boksis kui koplis. Niidikael. Kere on lühike kui taburet, sadula alt paistavad vaevu kõrvad varre otsas, saba ja kabjad.

TIHS! No ei ole enam päris nii nagu vanasti, et kõigile osavatele huilates kaasa elatakse. Nüüd valiti rohkem, kelle jaoks suu lahti teha ja käed taskust (khm, nutitelfist) välja tõmmata. Aga võibolla oli lihtsalt alles reede ja rahvast vähe, ja see vähenegi üles kütmata. Tukkusin toolil ja laadisin telfi lastenurgas. Reklaami oli, lapsi mitte. Võinuks akupanka investeerida. Kuna omad söögid-joogid olid keelatud, panin pudeli  põõsasse hoiule. Hüpati korralikult ja küüned-tooli sõite oli selgelt vähemuses. Uurisin istakuid ja varustust. Põnev. Hobulausuja alustas lati alt mu meelest. Valge hobune pildus tagumikku ta poole ja tegi võltspiffpaffi, kus esimesed jalad käisid kõrgele, aga tagumised astusid lihtsalt laia sammu. Ükski jalg teisega sünkroonis polnud. Ebaloomulik oli ja ajas vaadates vingerdama. Õnneks tuli päris trikke ka, sh seninägematuid. Paigutas mustad hobused takistusteks ja lasi kollasel neist üle hüpata. Tegi hobustest torni ja... Nohja siis olid need koerad. Päris piinarikas oli vaadata, kuidas need lamavate hobuste otsas hüplesid ja tallasid. Kui mu oma väike tont mulle kõhtu hüppab, on ikka üsna ebameeldiv ja valus ka. Kunagi öösel kihutasid koolisõitjad oma ringe. Ülevalt vaadates olid pikendused kõikides allüürides ettevaatlikud või siis tagasihoidlikud. Väga lahe on jooksvalt hindeid võrrelda, et kui palju oma arvamused maailmakuulsate kohtunike omadega kokku langevad. Elagu equipe. Ema tuli järele, et maale sõita. Kas paari kiltigi sõita jõudis, kui rehv plaksuga lõhkes. Varu muidugi polnud. Autoabi puksis rehvitöökotta ja isa tõi maalt talvekad järele. Milline luksus keset ööd niimoodi rehve lappida! Nii tore, et laupäevahommikuse rogainini oli veel ainult mõni tund aega.

Laupäeval ei sadanudki vihma, vaid hoopis lörtsi. Vahepeal oli kaks korda seljakotina jõe ületamist, aga kuna veetavaid oli kaks, siis vedajal tuli kokku kuus jõeületust raudkülmas vees. Maa oli mitmel pool valge ja "sooja"kraade vaevu paar. Tee peal vitsutasime pohli, aga ka mingeid imemustikaid, mis olid 4 korda suuremad kui muidu ja polnudki veel hukka läinud külmaga. Tegime lühidalt, ainult pool päeva selle ilma pärast, aga 22km tuli ikka ära. Jalad pole veel üles soojenenud, aga vähemalt jäid küüned alles. Teist aastat järjest juba, juhhuu! Hester on Soomes,  TIHS Tallinnas. Dina on na tubli.



Hiirekesel on esimesed kaklusmärgid peal, hambajäljed laudjal ja kriimud jalal. Ikka on mõistlik ja ikka on sadul nagu mägi seljas. Metsiku tekk on talle nagu telk, valjad pikad, suulised moka otsas, kuigi Metsik on ka väiksepoolse peaga hobune.

Oleme õues suurel platsil täitsa üksi õhtuhämarustes asjatanud. Ette veidi kordet, siis panen korde ukseauku piduriks ja ronin otsa. Täna sai esimest korda rahulikult sammu käia, ilma et see sujuvalt galopiks muutuks. On nüüd täiesti rauavaba, teine rippus ka boksi ees. Kuidas sai sinna, kes teab, aga plaan oli külmal ajal ilma jätta niikuinii. Hüppasime ristikest. Mingid linnud karjusid varjualuses ja tõmbasid osa tähelepanu endale, nii et kaks korda ei saanud pulkadele ligigi. Muul ajal oli juba kohe lihtsam kui Metsikuga, kellega saab küll kõrgemaid hüpata, aga pidur ei taha kuidagi maha tulla. Hiirekesel pole mingeid pidureid, jookseb vabalt ja vedruga.

Veel on raske näha, mis Hiirekesest saab. Küll aga sain mõttes läbi käia väljakutsete nimekirja. Leidsin sealt kaks asja, millega suure tõenäosusega enne aasta lõppu valmis ei saaks. Esiteks -- sadula kõrvaldamine maha mitte tulles. Mis see teine võiski olla... äkki lati ületamine pikkupidi? Hobuste vahetus maha tulemata? Seega pigem kolm. Igal juhul peaks arvestama ohtrate plaanimatute maaühendustega. Kollionu oli ikka superlihtne mängukaaslane, temas ma ei pidanud kunagi kahtlema. Nüüd järele mõeldes ei kukkunudki ma ta otsast meie kahe ja poole aasta jooksul kordagi alla. Võimalust oli küll -- põrgut, ma tegin temaga ükskord isegi krossi ainult ühe jalusega. Napikaid oli ikka. Mitu.

See Hiireke pole üldse metsik. Täna sai maneežis teiste vahel ka üsna viisakalt hakkama ja kordet ma ju ei saanudki ette teha. Tahaks sammu kuidagi elavamaks saada, aga meelitusvahendeid pole kõiki käepärast. Kasutasin galopitõstetel lisaks kordelt tuttavaid häälmärguandeid. Saabki nagu aru. Äkki ma uimastan kõik hobused kuidagi ära?

Tuulelohede lendamise aeg keset pühapit. Oli lubanud kaks päeva lausvihma, aga oli hoopis kuldne sügis. Ei saanud kuidagi ratsutamist vahele kätta. Homme siis vaatan, kuidas akna taga kallab. Äkki isegi magan pärast tööd! Harjutasin halliga veeloike. Tahab mööda vingerdada, aga kui tutvuma viisin, pani nina sisse ja hakkas mullitama. Naljakas tüüp. Harjutasime ka käekõrval kiiremat sammumist, et saaks võimalikult ruttu sest loivamisest üle. Mulle meeldib, kui hobune vähemalt sama kiirelt talutajaga liigub ja kiirelt reageerib edasi-tagasi märguannetele. Tagasi reageerib suurepäraselt. Hea meelega ainult vist seisakski paigal... no see paar minutit, enne kui igav hakkab ja midagi lutsutada on vaja.

Metsikuga kujutasin ette, et vahetan liikumise pealt riideid. Liiga palju takistusi tuli ette. Varrukad ei tule üle kinnaste ära ja käed ei leia neid torusid, kiiver jääb ette, hobune ei lähe nagile piisavalt lähedale või ei suuda ma asjast kinni krahmata.

Täna sain mitut asja esimest korda teha: 1) sadulas platsile 2) üksi seljas murule 3) seljas üle künka.
Oli nagu ärevil küll ja oleks ehk tahtnud mujale minna, aga kuulas mu jalgu ja läks neisse kohtadesse. See kiitmise-trikk aitas ärevuse vastu. No see, et teeb midagi hästi ja siis silitad kaela ja räägid, kui tubli poiss jne. Seda siis keset tavalist ratsutamist enam-vähem tuttavas keskkonnas. Nüüd siis värskelt künkast tulnuna oli pulss üleval, aga kuna ta sai täiega tubli poiss olla, siis rahunes kohe. Täitsa kasulik on õpetada pika ratsmega leboasendit. Proovisõidul olin ka kohe lahtiste ratsmetega minema purjetada üritanud, aga siis ei läinud nöörideta üldse liikvele ja kui läks, siis hulga kiiremalt kui plaanis oli ja teises suunas ka.

Jälle mõned esimesed: 1) ainult tavaliste päitsetega murul hullamas (käekõrval ikka), põhiliselt küll sammus kohtadega tutvumas. Varem oleme üldse midagi rahmeldanud ainult valjaste või kordepäitsetega, nii igaks juhuks, kui peaks tekkima tahtmine põgeneda 2) banketist üles ja alla minu kõrval/järel. Proovisin ka käekõrval jooksmist, aga see mõte ei jõudnud Hallile kohe üldse pärale. Ringitada ümber minu -- käkitegu. Kõrval -- mkm, juured maha ja hämming. Hall oskab jooksu pealt süüa, ma ju seista ja pugida ei lubanud. Jooksebki siis mõned meetrid pea maas ja sobivat puhmast püüdes. Saab kätte ka. Ma ei kiida ega keela teda seejuures, kuni aga jooksus püsib.

Kuidas ma tean, et Hallist kasvab midagi head välja? Mis siis, kui teen midagi valesti?

Hiireke on kerge kui udusulg... nii kerge sõita ja (seni veel?) nii vaba ja läheb kohtadesse. Ma pole üldse harjunud nii. Paremale tegelikult ei paindu eriti, aga esialgu ma tahangi, et ta lihtsalt liiguks kõigis allüürides mõnusalt vabalt edasi. Üldse ei muretse veel kontakti pärast, aga muidugi hoian oma käed nii pehmed kui oskan. Rulli saaks ta poole sekundiga, aga ma tahan just, et ta julgeks kaela pika hoida ja nina natuke ees. Üritan esialgu sadulaaja vähese hoida, aga nii tahaks kasvõi kohepraegu talli tagasi ja ratsutama.

Esimene ametlik hüppetrenn tehtud. Kõhklesin jubedalt ega tahtnudki lõpuks minna, aga läksin ikka. Õnneks sattus seltskond, kellele minitakistused ka sobisid. Pisiparkuurikene meie esimese okseripojaga. Ootamatult hästi tuli välja, sest ega see roolimine veel ülemäära hästi käpas ole ju. Onu on nii mõistlik. Täitsa huvitav, et leidubki selliseid hobuseid, kellega on lihtne. Nojaa, tal pole veel kõiki nuppe ja paljutki ta ei tea, aga mida iganes olen talle ette söötnud, kõik võtab vastu. Välja arvatud sadula. See talle ei meeldi. Einoh tegelikult võtab ka selle vastu, kuigi mossitades.

Torm tahtis maneeži ära viia, kangutas uksegi pauguga lahti keset trenni. Neljane kartis oluliselt vähem kui see vanem tüüp, kes pärast ukselendu oli eriti kahtlustav kõige suhtes. Mitu puud oli teele langenud, lugematu kogus oksaprügi, linna sissesõitu assisteeris politsei, maja ees pargiti autosid ümber ja kõiki langenud puid näeb üle lugeda alles hommikul. // See oleks ju imeline krossitakistus, kohti valides leiaks igale raskusastmele midagi.

Tänak sai lõpuks tiitli kätte ja ehk ometi saab nüüd mõneks ajaks Nendest uudistest rahu.

Olen nüüd unesoleku kontrolliks asjadest läbi minema hakanud. Sillapost oli viimane katseobjekt. Eks ta imelik on, aga järjest lihtsam on see minek. Ükskord võrdlesin olukorda takistussõiduga. Et kui ma seinast läbi ei julge minna, siis olen nagu hobune, kes tõrgub, sest ei usu, et hakkama saab. Vahel on tunne, et uni saab kavalamaks, et mitte "vahele jääda". Mu käed on unes viimased korrad täitsa tavalised olnud.

Teine hüppetrenn algas nii paljutõotavalt, et pandi kohe pähkel ette ja seepeale arvas hobune, et nii ikka ei lähe küll. Üritasin hobust välimise säärega joonele tagasi saada, aga seepeale tõusis sootuks püsti. Sisemise säärega sõites polnud probleemi (daaa...). Jätkame siis vähe rahulikumas tempos. Kohe pärast seda tuli kiroseanss ja sealtki sai kasulikku nõuannet. Arvas, et kasvamine on pooleli, pean tähelepanelikult jälgima, mis seisud on. Ka hambavahetus on käsil ja vaevalt seegi mingi ülemäära mõnus tunne on. Seda ütles ka, et selgelt tark hobune on. Temavanused pidavat tavaliselt hajevil olema ja kondiväänajast üle sõitma/ignoreerima, aga see mõtles nagu kaasa. Ju ta siis ongi rohkem mõtlemisega tegelnud seni, sest kehalt on justkui aasta jagu maas.

Tulin töölt, aga taipasin, et see pole päriselt. Uurisin ilma -- taevas oli sinine, pilvekirmetega ja kaugel. Maas oli asfalt, selle poole kummardudes nägin, kuidas see vingerdas ja mingit seisukohta üritas võtta, et milline ta peaks olema. Sai selline kõva ja mustriline, aga katsudes konarusi tunda polnud. Rebisin elektriliini posti endale sülle ja murdsin pikuti pooleks. Puusisu oli kollane ja pehme nagu sai.

Vahetus

Kosel tuli rahet, vihma ja päikest vaheldumisi. Muud võistlused jäeti ära ja nii mõneski kohas on sisse kolitud. Palju ilusaid sõite oli ja mõnda hobust ei tundnud üldse äragi enam. Otsin hobust millegipärast, kuigi võiks ju vabalt puhkeasendis olla.

Alates 165cm, julge, uudishimulik, jookseks ja hüppaks, elavam tüüp. Ideaalis nunnu lauguga, pigem tähega, paksu sabaga, kõigetumedam läikiv raudjas (nagu Vikont) või ka tumekõrb või must... ronkmust! Üleni igati terve ja kriipsukindel, teiste hobustega mõistlik, püsib koplis, tugevad kabjad ka raudadeta pidamiseks, sööb kõike, aga ei muutu rulliks.... midagi sellist võiks olla. Alates teisest lausest läks vist unistamiseks.

Sain ühe mära otsa, nii tore hobune. Hästi tundlik, aga püsis kenasti kaane all. Võiks ka ilmselt vastu hakata, kui oleks soovi. Ülikergelt tuleb tagasi, paremale ei paindu, õlga sees ei oska, sääre eest läheb kuidagi. Traav on tugev, galopp vist mitte nii. Aga see tunne, mis temaga tegeldes oli -- super. Hirnus mulle täna koplist. Aga võibolla ta teebki nii.

Maneež veetakse tühjaks.

Kangast ei pandud.

Teen jälle lingvistiga harjutusi õhtuti. Kunagi varem proovisin ka, aga ei jõudnud isegi tasuta prooviperioodi lõpuni. Nüüd tuli see lõpp ilmselt varem kätte ja iga päev saab ainult mingi mõnikümmend sõnakaarti ja ühe harjutuse teha, aga las ta olla. Nii tore on leida sõnu, mis varem elus ette on ujunud. Nagu need ületulnute kaustad, millel kõigil kusagil kiri "dossier". Aga see tähendabki kõigest kausta.

Chaque chose en son temps. Nii ta mulle õpetas. Aga ma olen nii kannatamatu. Ei saa öösiti magadagi selle märakese pärast. Äkki tema ongi See?

See on mulle nii kohutavalt raske. Ta meeldib mulle nii väga, aga ma ju ei plaaninudki üldse nii kalleid hobuseid vaadata. Pigem mõnda lihvimata teemanti taolist. See aga on oma kolm korda kallim ja noor ka enam pole. Aga ma tunnen mingit sidet ja raske on mitte. Teeb praegu proovisõite ja ma peaks nagu ootama, et ta hind langeks ja et keegi teda ei taha. Miks nad ei peaks tahtma?! Selline tundlik vedrukas. Aga pean ootama. Ootama... ootama. Ja see on nii raske.

Veider on ka pirtsutada, pane aga papp letti ja korras on. No ei taha nii palju maksta. Võta siis mõni muu! Jama ainult, et need muud ei tundu üldse huvitavad enam. Miks küll ometi ma nii haakiv olen, jään mingisse mõttesse kinni ega saa kuidagi välja.

Aga ei, aga ei. Ei tulnud see hüppamine päris nii nagu olin ette kujutanud. Mingi maani hüppas nagu muiste, aga siis äkki jäi lihtsalt okseri ette seisma. Ei mingit hoiatust. Ei mingit kaklust. Midagi.

Metsikul on ka halvemad päevad praegu, muru on suhkrune ja ta on nii ümmargune. Hingab vilinal ja kuna heinahooaeg rammib peale, ei näe midagi paremuse suunas minevat. See hein tehti hilja ja vihmaga. Pole vist varem niimoodi kergendust tundnud mõne trenni käntseldamisest, pühapine AllaDina jääb ära. Polegi tarvis treikut keset seinasisu vahetust sõidukorda peksta.

Tegin midagi hullu. Vist. Ostsin endale üllatusmuna. Pealt läigib igatahes korralikult.
Alates 165cm (nii umbes ongi, äkki veidi kasvab), julge (vähemalt arg pole, pigem noorele kohaselt ettevaatlik), uudishimulik (seda veel ei tea), jookseks (väga mõnusalt) ja hüppaks (hullumaja!), elavam tüüp (igatahes). Ideaalis nunnu lauguga, pigem tähega (peamärgised on kenad), paksu sabaga (hahhaa, ongi!), kõigetumedam läikiv raudjas või ka tumekõrb või must (on hoopiski hall, üks värvidest, mille koos raudjatega ebasoovitavate hulka arvasin, aga noh...) Üleni igati terve (teadaolevalt midagi viga pole, jalapildid ka korras) ja kriipsukindel (veel ei tea), teiste hobustega mõistlik (olevat olnud karjas), püsib koplis (teadaolevalt jah), tugevad kabjad  ka raudadeta pidamiseks (suveni oli olnud rauavaba), sööb kõike (ei tea), aga ei muutu rulliks (kondine just pole, aga paks ka mitte hetkel).... Seega skooritabel on päris muljetavaldav. Muidugi jätsin enne täpsustamata, kas see jooksmine ja hüppamine peab olema sadulas või vabalt. Vähemalt jookseb küll kenasti ja ristikest kargab sadula all ka, aga kuna ta on ikka täielik toorik, siis ei tea, kuidas see ratsahobusena olema hakkab. Vabana kindlasti puhas silmarõõm. Igatahes kogu mu nimekirjast, isegi nende unistamise omadega koos, on enamus täidetud, osa teadmata ja ainult üks pole päris nii, see värv. Aga tal on isegi sokid taga, ühesuurused.

Enesestmõistetavused, mis pole. IX

Ja ongi tõesti otsas. Mu põhiline mängukaaslane neis väljakutsetes mängib nüüd teistega ja panen selle peatüki lukku.

Viimased 5 ülesannet:

* tõsta galoppi paremast ja

* tõsta vasakust, käsi kasutamata

* anna galopis ratsmed käest nii, et hobune jääb galoppima

* sõida kinnisilmi või pimestatuna vähemalt 10 sammu vabalt valitud allüüris

* tee midagi, mis siia ülesannetekogusse (kõik need 9 osa) sobiks, aga mida siin näidatud pole

Üle seletama ei hakka, kes tahab, see leiab. Aega on aasta lõpuni ja kes esimesena esitab, mis tarvis, see saab, mida lubatud.

Miks ma üldse veel

Päris põnevad ajad netis, hobused aina müügis. Ma peaksin ka panema. Kohe. Praegu. Enne on veel paar ideed, mis tahan üles filmida. Koreograafia tahab natuke paikapanemist. Nii nagu vaktsineerimiselgi. Peksin just parasjagu futuruumis virtuaalsete tapjapuuviljade rünnakut tagasi, kui taskutark teatas, et hobune jookseb veti eest ära. Oleks sealsamas koplis ära torganud ja valmis, aga siis hakkasid päitseid panema ja see äratas üles. Ilmselt kartis, et peab hakkama trenni tegema. Kui ma pärast talli jõudsin, tukkus poiste kari varju all. Läksin hoogsalt ligi, lükkasin päitsed pähe, enne kui onu jõudis moka töllamast tagasi tõmmata, toppisin leiva suhu ja Kollionu ei saanud ilmselt arugi, miks ta äkki reipalt värava poole marsib. Keegi oli platsi latte täis puistanud -- seda lihtsam meile. Kollionu koivad lausa palusid maast lahti kangutamist. Eriti pärast seda "pääsukest" ja siis veel krihvikeeramist, kui täpselt kõige magusamal keerama hakkamise ajal oli vaja muudkui jalg käest tõmmata. Skeemi sõitsin ka korra läbi. On vähemalt, millest puhata siis.

Nii hullult kallas vihma, et isegi ei kaalunud õuevarianti. Kraapisin tilkuva hobuse vähem tilkuvaks ja läksin lambaga. Viimased korrad on kuidagi kahtlaselt tore olnud. Esialgu olen koordi masterlistis oma klassis üksi, aga nii see muidugi ei jää. Loodetavasti ikka toimub see klass. Mul ju vigadeparandused teha.

Sadas jälle nii palju vihma, et jätsin kaamerahoidja koju arvutit togima. Läksin suuremate plaanideta murule kakerdama. Vist isegi skeemi mõtlesin korra läbi sõita, kui ootamatult äkki üks teine telefonijalg kohale ilmus. Sebisin siis mõned jalavahetused videosse ja proovisin mõned koondavad harjutused teha, kui äkki tuli mõte see kastihüpe ära teha. On selline pisike triibuline. Hea juhtimist harjutada. Olin teda varem ka mõõtnud nii silmadega ja vist ka mõõdupuuga -- no ootamatult kõrge oli olnud. Mingi 110-120 äkki? Kas Koll ikka läheb seda? Mul ju mingi KS sadul veel ja ei viitsi mingeid abivahendeid ka kohale tassida. No ja siis ma ütlesin Kollile, et tahan vaat niimoodi. Ja hakkasin tulema. Oh seda teadmatust ja põnevust, aga ta isegi ei kahelnud ja tuli nii ilusti. Woohoo! Ja mis te arvate, mis videosse jäi? Muidugi -- ei midagi, ainult see lähenemise pilt. Kui suur tõenäosus on sama nalja korrata?! See oli olnud nagu tunnel, kus olime vaid me 3 -- mina, Koll ja triibuline klots. Ja me ikkagi tulime veel ühe korra. Nüüd juba veidi kõhkles, aga tuli ikka. Huh. Tõin pulga, et lõplik tõde teada saada, see oli hoopis 130.

                                          Ja siis tal on selline nägu ees, et noh, oligi kõik?

Kulutasin end netis tühjaks, kuulutus ja postitused ja nüüd pärast tööd ja laste mänguväljakul kiiktoolimist tahan lihtsalt rahus pikali olla. Nokkigu pekki kõik muud.

Tartuffi lugu algas mõni minut pärast südaööd ja eks ta seal filmijagu kestis. Küll oli pärast hommikul mõnus tööle minna. Erinevusega, et polnud. 3 korda keerasin helisemist edasi, kuni aeg jalaga voodist välja põrutas.

Koordireisiks laadisime kahe hobuse jagu kraami autosse, aga see on ju seestpoolt pisike kui käekott. Hea, et ise aknast välja lehvima ei pidanud jääma. Sõitsime mitte tavalise vanaema-, vaid lausa vanavanaemakiirusega, sest hall treikukaaslane kippus vasakutes kurvides seinalt tuge otsima. Jõudsime ikkagi palju varem kui hilja, sest kuidagi oli skeemide aegu valesti hinnatud ja tund aega ajakavasse juurde hiilinud. Tegin järjekordse katse: hoidsin vahelduseks jalad sootuks kerged. Tulemust see kuidagi ei kõigutanud, ainult energiakulu oli 3x väiksem. Kas mul on veel katseteks kordi jäänud...? Hindelehti ei saanudki kunagi kätte. Teiste klasside omad olid küll kenasti laual hunnikus, aga meie omi mitte. Nii palju kui seinalt lugeda sai, olime mingi trikiga essad. Ümardamisreeglid on seal maailmas küll veidi teised -- üles ümardati alates kuuest, mitte viiest --,  aga väga palju see ei muutnud. Või siiski mingil emotsioonide tasemel, sest näiteks U25 klassis oli kahele pandud sama tulemus ja tegelikult parema % välja sõitnu oli kehvemale kohale pandud. Võibolla ta oleks edaspidi kuidagi teisiti pingutanud, kui õiged numbrid oleksid sattunud? Ei saa teada enam. Käisin krossi läbi. See oli selline vastuoluline. Enamasti pigem lihtne, eriti võrreldes U25 rajaga, aga sekka siis paar konksu, et ehk mõni hooletu näkkab. Kõige rohkem hämmingut tekitas 7ABC, kus kaks esimest asja olid viltu ja kolmas pöördega nurk. See kombo on muidu tavaline, aga see mitte, et esimesel viltusel aial olid tugijalad just sobivaima maandumise kohal ees (seesama pilt siin keskel). Siis tuli TS, mille kohta E ütles, et tema on seda parkuuri juba 3x näinud ja hüpanud ka. Mul on õnneks(?) nii vilets mälu, ei meenutanud midagi. Soojendusel ei aidanud üldse, vaadaku ise neid pulki. Kõrgesse ka ei roninud. Vahelduseks lubati eelhüpata, mis oli tore. Kui oleks natukene platsimeeskonda olnud, oleks veel toredam olnud, sest 1. ja 10. olid küll eri suunast, aga samade  pulkadega ja need kippusid vahel pudenema. Küll jooksis siis fotograaf või publik appi. Nagu veneaegne elektrooniline munamäng.  Madalad tundusid need tõkked ja ehk isegi olid. Platsil pidas korda must hobune, mida paljud kartsid ja pukitasid. Kollionu vaatas teda ka üllatunult, aga ma ütlesin talle, et vaatame praegu takistusi ja nagu naksti, keskendus ainult pulkadele. Kuulasin Hanno (mälusopist kostvat) sõna ega lükanud kaugelt kusagil, andsin aega hüpata. Hüppaski mõnusalt, aga ikka kolksas ühe kohustusliku alla. Polnuks tarvis, noh. Kukkusime  teiseks v kolmandaks, kes enam mäletab. Veel oli aega hobust sööta ja krossile puid istutada, enne kui E vanematele külla läksime. Kõik teemad said korralikult läbi võetud, sh modellindus ja Rooma hunt. Poolkuldne tüdruk nunnutas potsatajasilmadega russelli ja oligi juba uneaeg käpaporisel padjal. Uni oli magus.

Krossi jaoks oli vahelduseks mõnus ilm -- küll päikesega, aga mitte kuum. Tuul puhus kiirkasvanud pihlakaid pikali. Üks osa pealtvaatajaist oli pikali künkal ja magas... täpsemalt oli see siiski üks kindel pealtvaataja, kes ainult omaenda silmalaugusid seestpoolt vaatas. Draamakogus oli vähene, tehti ilusaid sõite. Ja siis tulin mina. Keegi koguaeg karjus taustal, justnagu tennisemängus või jõutõstmisel (khm). Ervi oli enne starti siilinõu andnud, et ärgu ma neid ratsmeid niimoodi 5m enne hüpet ära andku, vaid alles siis, kui hobune juba õhus. Et ega see mingi takistussõit ole. Uhh... see põhjendas mu varasemad krossitõrked ära,  et miks ma kunagi ei teadnud, miks ta vahel vasakule ära libiseb. Ei saanudki ju teada, sest ma andsin juhtimise neil hetkil hobusele täielikult üle ja tema valis energia optimaalse kasutuse. Ja tegelikult ei luba Hanno ka TS-is kusagile midagi pilduda. Mine koos hobusega, ütleb ta alati. Läksingi -- ja tõesti, ei mingit probleemi asjade tabamisega. Välja arvatud see majake mõisapargis. Seda tabasin sellise pauguga, et esijalad olid mitu sammu pärast tõket päkapikkused ja pidin üle õla tagasi vaatama, et ega maja katus ja põrand kohti vahetanud. Kollionu polnud nõus pikali kukkuma ja jätkasime. On vast hobune, terasest süda sees. Muidugi ta sai pärast aru, et oli hästi esinenud, võttis leivakuivikuid vastu ja lasi end lahkelt teenindada.

Ervi ise oleks võistluse võitnud, aga unustas lõpus ühe tõkke vahelt. Ränk ikka, 3 päeva pingutusi ja siis mingi totter häire. Muidugi mitte nii dramaatiline kui Z juhtum, kus võpsikust hüppas äkki teele ette üks kivimüürikujuline lisatakistus. Päris kividega ja puha. Õnneks jäid luud-kondid osalistel terveks ja kasutamiskõlblike jalgade arv ei kahanenud. Pehmemad koed tahavad küll mõnevõrra turgutamist. Taastuvad. Hingehaavadega on vast kõige raskem.

Meie treikutäis oli päris edukas. Kuldne Hall ja Kollikene ka koha peal.

Ja siis olid mul püksid ühtäkki  krihve täis. Keegi peab ükskord ometi selle taskupõhja ära parandama.

AppiAPPIappi kui elevil ma olen nüüd. Ja nii rebitud. Kollionule on kaks huvilist. Need, kelle juurde ma tahan Kollionu saata, nunnutavad ta tõenäoliselt soodaks. Ja treener on mõnus (kui mitu korda nad rõhutasidki, et temast nad ei loobu...?) ja tall korralik. Mida veel tahta! Seest olen ise muidugi katki, sest 3V-l on nüüd mõneks ajaks rasvane kriips peal. Mul jäi veel paar asja tegemata... Metsikut enam ei hakka suruma. Nüüd, kus ma olen tunda saanud, et saab ka teisiti. Nii et hobune ise tahab ja teeb ja mina muudkui õpin olemist (v.a. see KS, seda tahtsin ainult mina).

Täna tuli kolmaski huviline. Ootan kolmapini, kas läheb kõik ikka esialgse plaani järgi. Ei ole ka hullu, kui kõik äkki ümber mõtlevad. Kosele plaanivad ikka selle 100 püsti panna ja seal oleks uus ja huvitav. Ja kuna noored kipuvad ära vajuma kui kärbsed talveunne, siis oleks jrgm aastal konkurentski väiksem. Teisalt oleks nii või naa vaja hakata uut hobust tegema. Jälle sellist kõigetegijat, kes oleks kerge kui Metsik, aga julge kui Kollionu. Unistada ju võib. Aga esialgu tuleb mõtteid ja unistusi paar päeva taltsutada.

Elvas on peatee remont jõudnud kivitamiseni. Niimoodi:

Aga... see on ju sohk ja sulitemp ja kokkuhoid kusagilt, kus ei peaks. Need kivid on ju spetsiaalselt disainitud, et nad vähe tihedamalt kõrvuti mahuksid:

Isegi tekkis tahtmine öösi salaja ümber ladumas käia. Ma olen peast ikka päris korras, eksole.

Ja ta ongi läinud. Oma uute inimeste järel täiesti vabatahtlikult.  Saime talli ees kokku, aga mul oli vaja korraks ära käia. Ehk püüate siis vahepeal hobuse koplist kinni? Ise mõtlen äraoldud aja, et kas üldse õige hobuse leiavad ja kas see end uutesse uhketesse päitsetesse paigutada laseb. Aga Kollionu harjutas end juba tallivahel uute käte silitustega ja lasi oma saba kammida, silm pooleldi loojas. Kunagi ei tea, kuhu valitud rada viib, aga selles jupis, mis me Kollionuga koos saime käia, on olnud kõike -- unistusi ja õnnestumisi, tööd ja vaeva, pettumist ja üllatusi, imetlust, väsimust, vaimustust... Mulle öeldi, et on lubatud nutta. Teengi seda just, kuigi täpselt aru ei saa, mis emotsiooni pealt. Kurbus või kergendus, et Kollikene endale sellised sõbrad sai. Nüüd teevad plaane ja unistavad ja on suur võimalus, et saavad sootuks rohkem kui aimata oskavad...

Mul see viiene järglane on hakanud muudkui mänguasjadel patareisid lahti kruvima ja vahetama, pärast seda kui mängulennukist tõmmatud nööp mingile taskutennisemängule elu sisse puhus. Nüüd hiilib igal võimalusel tööriistakappi ja lahkub sealt kahe kruvikaga. Ei tea mina, miks just kahte kruvikat tarvis on, aga kõik kruvidega jubinad langevad nüüd korduva kruvimise ohvriks.

Mõtlesin endale isegi ühe noore välja juba, aga see pole saadaval. Tuleb vastu pidada ja kannatada, ehk läheb see tohutu tung kedagi leida vähemaks. Pealegi mul on ju Metsik, kes saab nüüd kogu tähelepanu jälle endale.

Täna olin võõrratsanik. Arusaamatu, kuidas teistel kogu aeg nii ägedad hobused on. Jooksis täiesti vabatahtlikult, oli mõnusalt tundlik ja paindlik, ja kuigi pigem oli selline lennukas, oli jube mugav istuda. Kui midagi jõllitas vahepeal, siis kasvasid kõrvad pikemaks ja tulid peast mingi hoopis teise nurga alt välja. Sellisega sõidaks kohe huviga, kui nii palju piiranguid peal ei oleks, et mida tohib ja mida mitte.

Saabki kuu läbi ja lapsed lähevad kooli. Saab jälle torti süüa. Ja Metsik on pärast Kollionu lahkumist selgelt rahulikum, praegu need mõned korrad on olnud peaaegu nagu vanasti parematel aegadel. Ehk on süüdi soojad ilmad, kes teab.  

Enesestmõistetavused, mis pole. VIII osa.

Mulle tundub, et väljakutsete seeria hakkab lõppu jõudma.

Seekord oli jälle olukord, et hobune tegi, mis palusin -- ise ka ei uskunud, kui ära tegi kohe esimesel katsel -- ja see ei jäänud videole. Telefon oli fotorežiimi läinud. Teist korda proovimine tundus hullumeelne. Kui suur tõenäosus on, et ta seda veelkord teeb?! Aga tegi.

Pool läbi

Värske viiene on meie pere strateeg ja suhtleja. Leidis omale majast eakaaslase ja võttis sõbraks, hakkas külas käima ja kutsus kuidagi ise ka teda külla. Ma ei teadnudki, et ta ust oskab lahti keerata, see käib nii raskelt. Ma ei teadnud, et meil üldse selliseid naabreid on. Üks teine päev polnud naabripoissi kodus, aga see ei takistanud viiesel ikkagi külla minemast. Läks ja mängis, aga alles hiljem tuli välja, et tegi seal soolot. Kui räägime vanadest aegadest ja vaatame pilte, siis ta ütleb:
"Aga ma tahtsin temaga kohtuda." Ja ta särk "higiseb", kui on palav olla. Huvitav väike inimene.

Muruplatsil oli maas kitsejalg, paljaks söödud.Lihapirukaga taltsutatud kodurebane tõi kutsikad näha. Ta ise lubab endale päris lähedale, aga lapsed kamandab ikka metsa peitu.

See töövärk hakkab natuke liiale minema. Käin seal ju selleks, et saaks hobuseid pidada, aga kui ma nende juurde ainult laibana hilja õhtul -- kui üldse -- jõuan... Mulle väga meeldib mu töö, ainult mitte sellises koguses.

Laulupidu ja mu laps on jälle seal. Laulev laps on hea laps. Siin on päev otsa vihma kallanud, seal -- kuivapoolne pigem.

Hobuvahetus, põlved pooleks, käsi haljas kahest kohast. Selliseid asju ei oska kuidagi ette näha, pole mul varem juhtunud, et põlved niimoodi verilihale lähevad. Pärast käi nagu 80-aastane kauboi, jalad rõngas (et riie vastu auku ei läheks, aga, raip, läheb ikka ja jõle valus on).

Kinos venitati toitude toomisega viimase vindini ja me kugistasime kui päästetud merehädalised. Vürtsikate roogadega ongi niimoodi tore. Mulle tuli veel magustoit ka, nii et kappasin saali, poolik paneeritud ananass hammaste vahel. Oli -- nagu ikka -- hobufilm kolme põhitegelasega. Üks oli Moskvas monumendikujuline, tähistas glamuuri algust, teine aga seinal rippuv Rosinante (don Quijote hobune). See pidi lootusetuid ja siseheitlusega aegu taluma. Kolmas oli sootuks kummist punane täispuhutav. Võibolla ta nimi oli Ed. Tulevik oli ilus, aga imelik, justnagu see kummihobu. Taustal lasti the Beatlesi lugusid, aga mitte kordagi originaalesituses.

Öö oli valus vähkremine. Panin hommikul plaastritest sillad üle nahavabade kohtade. Käehaavad, nii testri- kui ratsutamisetekkelised, jäid lahti. Juuksepesu oli muidugi kohmakas, aga õhk on parim ravim. Kinnast ei saanud kätte, tõstsin tööl tooteid ühe käega. Ratsutamine jäi kahjuks ka ära. Korderingid kummalegi ainult. Muretsen, et kas ikka saan Alla trennis kolmapil midagi ära teha. Ja niidukas, kuidas sellega?

Ehitasin põlvedele pehmest pakkematerjalist rõngad ja tõmbasin teibiga kinni. Ikka oli valus. Täisistakus veel kuidagi, aga ei midagi poolistakulaadset. Igal õhtul lasen leemendavad augud õhu kätte, see kokku kasvamine võtab ikka rängalt aega... mitu päeva nagu. Homme on Hannoga hüppekas, jeebus küll. Allaga oli jälle tore, asjaoludest hoolimata. Nüüd jälgin mõnda aega rohkem käte nurka, et ei läheks liiga pulgaks. Mul olid tegelikult kõik näpud katki sest ühest päevast, otsisin igasuguseid muid vahesid, kus ratsmeid hoida, aga no pole teist nii head kui see õige. Ma, idikas, sõitsin ju jälle kinnasteta. Miks ma teen endale nii?! Jälle sain tunda, kuidas Metsik enne kalkuleerib ja siis reageerib. Just nagu kiro-Tiina 1kord ütles -- isegi refleksid on mingi arvutuse taga. Tegin "konna", aga see toimis ikka mingid ajad hiljem. Sain pähe veidra idee minna ennast Perilasse põrmustama. Kui teha kolm päeva jutti, siis lõpuks ta ju ometi rahuneb? Või vähemalt on mingi tõenäosusega 1 hea päev hulgas. Loll ja lootused.

Esialgu lootused nurka ja ellujäämiskursus. Olin millegipärast ette kujutanud, et TS sadulas on vähem valus. Ei olnud. Soojenduse algul juba kaalusin saapad nurka loopida, aga kes siis sokkis kargleb. Üritasin siis hüpata, põlved lahti. Unista edasi. Katkisem käsi tahtis ka vähem tirida ja jooned tulid vildakad. Õhtul panin mingi geelilaadse asjaga villiplaastrid. Ära ville katki tee, põletikuoht, ütlesid need. Njaa, pealmisest nahast polnud ammu juba jälgegi, aga natuke oli parem küll.

Päev enne võistlust hommikul hakkas midagi veel lekkima. Niiii tore. Vähemalt aitasid villiplaastrid lõpuks öösel magada, ilma et iga liigutus kiljuma paneks. Kirjas on, et võivad olla peal kuni 4 päeva. See, mis neist läbi paistab, just julgustav pole... Ratsutamine jäi igatahes vahele ja homme tulgu mis tuleb. Rogainiga olen ära proovinud, et võin üritada katkist kohta ignoorida, aga pikalt ei suuda.

Hommikul ei leidnud kusagilt oma krossikaitsmeid. Pesen need pärast võistlusi puhtaks ja panen boksi ette kuivama ja kui valmis, siis lähevad riiulisse või kasti. Kusagil seal neid hommikul polnud. Mis tore üllatus. Krabasin siis kaasa suvalise valiku vanu kaitsmeid, sh Metsiku krossikad, kuigi nende kahe jalad on erinevad nagu tikk ja küttepuu. KS ei kavatsenud enam kannataja olla, vaid togisin kohe tagant, kui kippus aeglaseks jääma. Avastasin midagi... sellest ehk kunagi hiljem. Niimoodi oligi palju kergem. Põlved olid siiski lömad ja kuna KS sadulas on survepunkt veidi mujal, otsustasin ka hüpata KS sadulaga. Tirisin lihtsalt jalused viimasesse auku. Oli üsna ebamugav, aga vähemalt mitte valus. Parkuur tundus pisike ja plaan oli võimalikult vähe hobust segada, küll saab hakkama. Muidu oligi kõik lihtne, aga ühe takistuse ees ei jõudnud ristlemist korrigeerida, jäingi sinna võitlema ja jändama, kuni tuli kolehüpe ja pulk alla. Oleks on sama paha poiss kui vanastigi, oleks võinud lasta olla kuidas on, küll ta ise oleks sättinud. Vist. Äkki. Ei tea. Pärast kahte ala jagasime 3. kohta. Ootamatult tõrkusid mõned üldse välja. Kollionu läks ürgkallisse, aga iseteenindusega boksi puhkepausile ja mina krossi jalutama. Oli selline kihutamiste ja järskude pööretega. Siin oli plaan katsetada, kui lühikeseks saan pidurdusmaad kahandada ja kas mõnel juhul võin ka suurema hooga peale minna. Soojendus tuli lühike, hüppasin ainult paar korda madalamat palki ja paar korda maja. Start on järjest lihtsam, päris hea meelega põrutab minema ja hakkab takistusi otsima. 1,2,3 olid üksikud, laiade pöörete pealt. Siis järsult paremale mäkke sinise "liivaga" bankett ja hõljuv palk. Edasi kummipõrkest kolmik, kast ja nurk, 8. oli künkaloom ja selle taga keegi. 10 silmusega tagasi vette üle palgi ja vee taga kaks maja. Mingit veekartust ei täheldanud. Siis TS väljaku taga kastilaadne ja läbi ringaia 2 palki. Tagasiteel oli üks põnevamaid kohti -- ex tigu, see kitsas, oli sirge peal pärast pikemat kihutamist. Suurepärane võimalus mööda tõmbamiseks. Proovisingi võimalikult lähedale sinna kimada ja ikkagi roolida jõuda. Polnud probleemi. Niidirull, valge palkokser, pulgad mäkke ja alla ja lõpusirge. Jess, nii kaugel nii ilusti! Ei tohi nüüd lõdvaks lasta enne lõppu, kaks viimast veel! Otse sirge finišisse! Jaa --- aga ei. Läks sest imeveskist vasakult mööda. Nii vastikult veel, et ma ei osanud ette aimatagi. Lihtsalt libises kõrvale sujuvalt, kuni lipp oli juba näos ja ma ei jõudnud enam korrigeerida. Kui äärmiselt ja eriti ebameeldiv. Olin lubanud endale, et enam tal niimoodi ei luba. Ja blööh. Tegin ringi ja kappasin üle viimase kasti finišisse, üdini pettunud, et nii lolli vea JÄLLE sisse lubasin.

Numbrite kohalt niipalju, et isegi selle lisaringiga jõudsime aega ja jäi ülegi. Kiirem kui eelmine aasta. Peab muidugi arvestama, et häid jooksukohti oli mitu. Kõrgemal tuleb ka oluliselt raskem rada, keerulisemate pööretega. Aasta algul arvutasin välja, et kui eelmise aasta MV tempoga jookseme, siis saan see aasta 12kp aja eest (44sek üle aja) ... aga see oli ju 2*L järgi! Aga ei tule ju L(ong), vaid siiski S(hort), kus max trassi pikkus on 3120m, mida seekordse Niidu kiirusega läbin 11sek aeglasemalt kui normiaeg, mis annab alla 5kp. Eriline lohutus pole, aga midagi ikka. Palju masendavam on see, et ikkagi ei saa hobust üldse usaldada, isegi kui tundub lihtne ja tehtav igati.

Kui kiired on päevad niikuinii, siis nüüd tuli vahele selline veider. Kohe alustuseks tegin, ise seda märkamata, töökaaslase katki. Kohe täitsa rikki läks. Siis näitas külaline triki, mis säästab arutust hulgast rahmeldamisest (kirja saatmine ja teene palumine...). Järgmiseks oli mul tallis kohting vanematega, nende moskvalannast sõbraga ja S-ga. Haakisin Metsiku nööri otsa ja mõtlesin, et võtan teise käega Kollionu -- tühjagi, jooksis eest ära. Kui ma siis oma sõberhobusega peaaegu väravasse olin jõudnud, tuiskas kogu kari sinna ette. Ja Kollionu jooksis jälle mu käe eest ära. Tont. Olja oli täitsa samasugune kui sada aastat tagasi, kui ma väike olin. Siis oli ta toonud meile täispuhutava telefoni ja üliägeda elektrirongi. Nüüd kihutasime algul kolmekesi isa ja S-iga mööda muru ringi, pärast aga  istutasime kauge külalise korraks hobuse otsa. Tundis muret, et ega ta Kollionule liiga raske ole või et talle haiget ei tee. Haa. Sai esimest korda elus hobusele leiba anda ja arvas, et oli äge.

Pärast Lepa maratoni ja Olustvere pooleteisepäevast käerammu piiride katsetamist jooksutasin pühapi õhtul kaht hobust korraga. Metsik arvab endiselt, et tema on tähtsam ja asub rivi ette. Kollionu on nõus oma positsiooniga, aga muudkui togib Metsikut tagumikku. Kui ma seda ei lubanud, läks välimisele ringile galoppima, aga püsis ikka teisel kohal. Ilusti sünkroonis jooksevad...  

 
Heinamaad on rulle täis. Rongad sõid ühe juures kellegi tagumist otsa. Sõrgadega, järelikult (metsik) pisike kits. Arvatavasti tükkideks niidetud. Üle pika aja olid jälle konnad teel. Sõitsin slaalomit nende vahel. Olid sellised agarad kohe. Kui oleks olemas konnaparkuurid, siis nad oleksid konnaparkuuri tempoga hüpanud.

Lõpuks ometi algas mu puhkus. Ootas päris õhtuni välja, sest pärast trenne saatsin veel mõned raportid kinnitamiseks laiali. Nii palju asju on pooleli, aga las nad jäävad.

Hobused on keerulised ja Kati hüppas üle heinarulli ja Metsik ikka ei oska  värki ja Kollionu ka mitte, minust rääkimata.

Reis puhkusemaale, või täpsemalt üldse igasugune reis on kohutavalt frustreeriv. Lükkan plaanid alati viimasest minutist tahapoole ja nii ei ole lootustki, et asjad mõnusalt sujuks. Kaks hobust, nende söögid ja varustus, ühe puhul kolmevõistluse aasta kõige tähtsama võistluse varustus. Laps ka. Kui olin oma tava- ja võistlusriided kahe ringiga autosse tassinud (= neid oli ilgelt palju), läksin last aiast peale võtma, et talli hobustele järele minna. Meenus kuidagi, et lapse asju polnud üldse kaasa võtnud... ta ise pidi seda mulle ütlema. Aasta lapsevanem täiega. Vähemalt hobuste käitumisele ei saa midagi ette heita, laadusid ladusalt. Jõudsime suvetalli poolöösel, aga seal elu alles kees -- parmude ja kuuma pärast vahivad need päeviti tallis ja öösiti pääsevad koplitesse.

Järgmine päev üritasin metsast täit võtta, aga ikka aina tõrked sees. Tuttaval rajal täielik puusulg, metsaäär pika rohu alla kadunud, kusagil ees ribisid ja nahka sööv roigas üle tee, lemmik-galopilõik üldse haihtunud. Uurisin kaarti ja abi ei mingit. Järgmine kord otsisin galopilõigu suure tee poolt lähenedes üles, andsin nahakoorijale natuke käenahka ja eksisin ära. Nooh, hakkab tulema. Puu võtame ka eest ära varsti.

See põrgukuumus! Käin ratsutamas hilja õhtul ja ikka on räme. Üldse ei kahetse, et võistlema ei läinud. Palju lihtsam on meritähena lapiti õhtut oodata. Või siis lõõskavas päikeses aeda teipida ja värvida, kuni pilt tasku poole hiilib. Kõrvahargid armastavad teipi. Nad olid arvanud, et neile on rajatud mitme linna jagu lasteaedu. Munad kuhjas kui mooniterad. Pühapil olid võistlejad ikka veel elus ja hakkamist täis. Huuh. Elasin neile kõigile netiteel kaasa ja seegi oli pekke säristav kogemus. Olime kuidagi äkki naabrilapse vembutembutajasse kaasa meelitanud ja siis ei kõlvanud ise minemata jätta. Julm praepann. Otsisime katusealuseid katsumisi. Maabatuut praadis tallad kinni.

Hommikul eemaldasime teetõkkeid käsisaega, õhtul mootorsaega. Käisin kaaslasega värskelt vabastatud teid pidi metsas. Tee lõppu oli tekkinud maja. Ladvakirsid on nii magusad kui suudavad, aga mitu tundi neist kivide eemaldamist tapab ikka. Või tappis palavik -- pärast lõputut lõdisemist kraadisin end ära, 38,4. Abiks ikka.

Täna viitsisin kauem oodata, 38,5. Midagi ei jaksa teha, söögi poole ei saa vaadatagi. Aga kui naabripoiss nõudis õhtul kolmetunnise kohtingu välja, siis tuli lapsed kokku lasta ja ei saanud ju jätta tallitamata. Tegin kõike aegluubis. Metsikuga nägime ära teispoolraudtee muutused. Ikka sai sama kaugele välja, ainult rada oli erinev. Muudkui sahmivad elektripostide kallal, uusi vanu isolaatoreid vedeleb kõikjal. Kodutallis on tekisõda. Ma oma kodukarja pärast ei pea grammivõrdki muretsema, seal on varjualune olemas ja hobused oskavad seda ilusti kasutada. Teised hobused on elementide piitsutada. Samas kui anda hobusele valida, siis selle plusskümne nad võtaksid iga kell, no kui just lauspadukat päev otsa pole.

Hakkab taanduma see jama, juba suutsin võiku ära süüa. Siiani on sest küll paha, aga äkki seob väljundi lõpuks ära. Detailideni ei hakka minema. Homme sõidan hobusega kohale, kuigi algul oli reedeplaan. Saab vähemalt korralikult paksus purus välja magada ja sooja veega pesta. Metsikule leidsin kaheks päevaks sõbra.

Vahetult enne minekut tuustis Metsik oma saba ära ja Kollionu jättis parmuauke sügades lapi nahka küna külge. Kummalgi ei näinud kahju olevat. Tondid. Ja ma olen ikka palavikus.

Olustveres  läks palju kehvemini kui lootsin. See tõrge krossis. Ebameeldiv. Tont on ju tegelikult üsna hästi juhitav -- pagan, ma võin taga vabalt mingeid 50cm laiusi asju hüpata, kuigi rooliks on ainult kolmeosaline pehme suuline kõigil aladel -- aga ta lihtsalt teeb mulle ära. Pärast polnud mingit probleemi traavis üle kalpsata ja ta ju ületas palju hullemaid asju täiesti muretult. Ma olen täiesti nõutu.

Sõitsin Tallinna sööda järele ja hankisin ka uued ratsmed, et ei peaks mingite paksude ohjadega möllama. Tõmbasime vanamal tapeedi maha, viisime ta ujuma ja ise tilpnesime mänguväljaku atraktsioonidel. Tahaksin suuta pulgal tagurpidi salto ära teha. Vanasti oli nagu lihtsam, aga keegi on mu kõhulihased nahka pannud. Päris kuupikkune jupp ei tulnudki nüüd, paar päeva läks üle. Sepa-Krista saatis mulle laupäevast kolm pilti ja üks neist teeb siiani kõhedaks. Arvake ära, milline... Kohe meenus, mis ma seal mõtlesin, kui olin kaugelt ära lükanud ja lend kestis kaks igavikku. Kuigi hobune maandus võimalusi arvestades täiuslikult ega isegi koperdanud, tajusin sel hetkel ohtu nii selgelt. Close call.

  

Olustvere vol 2

Korraldamise mõttes on kolmevõistlus üks paras nuhtlus. Alustades juba sellest, et ühe päevaga tavaliselt hakkama ei saada. See tähendab, et on vaja majutust nii hobustele kui inimestele. Päris tihti pole korraldaja tallis piisavalt kohti, omad hobused ju ees. Väliboksid? Pakkujaid vähe, hind üüratu ja suvisel ajal on boksid juba igal pool mujal kasutusel. Kakle siis nende pärast. Kui TS ja KS jaoks saab kasutada olemasolevat platsi või siledat murulappi, siis krossiga on sootuks keeruline. Mida kõrgemad klassid, seda suuremat maalahmakat tarvis on. Alla 5ha pole mõtet unistadagi. Kui reljeefi pole, tuleb see tekitada. Takistusi ei saa pukkidest-lattidest kokku ja lahti  panna, vaid tuleb ehitada tugevad püsivad reeglitele vastavad kobakad. Suure vaevaga valmis meisterdatu võib juba järgmine aasta keelatuks osutuda, raha tagasi ei saa. Võistlusi on heal juhul paar tükki aastas, aga krossiplats tahab hoolt aasta läbi. Enamasti on ta võistlusvälisel ajal karja- või heinamaa. Püsivat krossiväljakut omavad tallid püherdavad juba luksuses. Ametnikke kulub rohkem kui muidu -- KS, TS kohtunikud niikuinii, aga krossis on lisaks rajameistrile vajalik tehniline delegaat, tõkkekohtunikud jms. Kiirabi on krossi ajal kohustuslik. Seni olen nende peavaludega vaid servapidi kokku puutunud ja natuke abis käinud, aga ilma pühendunud hulludeta ei toimu kunagi kusagil mitte midagi.

Pärast pikemat joru etteasteid Lepa talli kandilises aias sättisin telefoni Olustveret otsima ja lootsin, et ikka kohale jõuan, kuigi aku oli punases ja pidin poe kaudu ringiga minema -- maalriteipi tarvis. Vähemalt oli tagavaraks paberist kaardiraamat kindalaekas. Vananenud, aga midagi ikka.

Mõned kohad tundusid tuttavad ja krossiplatsi leidsin igatahes esimesel katsel üles. Tõkked olid

mööda ilma laiali pillutatud ja ootasid värskendamist. Eelmine aasta oli ka ju paras kiire peal ja ega siis ülemäära kaua viimistluse kallal vaeva jõutud näha. Palju jäi koorega palke, mõnel küll ka värvikiht peal, aga nüüdseks polnud kummastki kuigipalju alles. Asusin koorima. Kehtis vana hea 80-20 reegel: 80% ajast läks 20% peale, mis kohe üldse maha tulla ei tahtnud. Muudkui lükkasin kirvest koore alla ja kangutasin kuis jaksasin. Tasapisi tõhustusid töövõtted ja paar takistust saigi paljaks. Banketi palk oli nii ligaseks mädanenud, et seda ei tahtnud õieti puutudagi. Elu kees seal lima vahel. Mingil hetkel õhtupoole võitis nälg, kogunesime tallihoovi grillima. Istusime vanas saanis tohletanud tekil, sõime ja tundsime end hästi. Ööbima pidime nähtamatute pulmalistega samas ühikas. Oli viiene tuba, kolm voodit ja nari. Õppimiseks ilusti lauad ja toolid akende all reas ja akende avamise vastased klotsid ulapeale sattumise tõkestamiseks. Mulle jäi nari alumine korrus, kus Gloria kogu öö pähe kukkuda ähvardas -- tema voodi põhi oli pooleldi lahti. See oli lihtne praak, aga ilmselt eelmistel asukatel asjade parandamise tunde koolis polnud, pigem olid pühendunud voodi põhja täitmisele altpoolt. Kes seal kõik olnud olid ja mida teinud. Lobisesime kaua. Hirmus nätske palavus ja aknad ka lahti ei käinud. Mingi prigu ainult, kust karjuvad sääsed vaid sisse mahtusid, aga mitte õhk. Tinistasid oma viiulit, kuni kama hakkas ja uni maha murdis. Eks ta üks rasvaloigus püherdamine oli, nii lämbe. Unes oli maailmalõpp, jälle ei-tea-kust ilmunud hiidlaine. Ja Kollionul oli jalg murdunud. Ühe korra ärkasingi nuuksudes seepärast, aga kere all oli loik siiski higist, mitte pisaratest.

Hommikuks võiku õhtuste kanatükkidega ja kohv. Ja tööle tagasi. Veel koorimist ja koorimist, mille otsa veel koorimist. Teised värvisid. Parmud närisid. Neid oli oma miljon kindlasti. Lömmi lüües jäid nad nägupidi jala külge rippuma. Soojaga ei sügelenud ega midagi, aga jube tüütu muidugi. Vahepeal tulid mu mehed ka, tõid kisselli ja vett. Aitasid ka natuke majandada. Õhtuks jäi veel talliskäik,

aga olin nii väsinud, et jäin teepeal bussikasse magama, et kraavi ei peaks minema.

Madalamas klassis on kirjas väga vähe rahvast, ilmselt kahekordistunud stardikate pärast. Boks üksi juba sota. EMV pärast ei saa nuriseda, konkurents on ülitihe. Vanade tegijate seas leidub noort rahvusvahelise kogemusega rahvast ja muidugi ka imelaps-ajalootegija, kes äsja esimese eestlasena 4* lõpetas. See peaks jälle rekordkogus rahvast olema.

Mul eesmärgid tähtsuse järjekorras

1) Lõpetada numbriga

2) Kross puhtalt

3) TS vähemalt 2 vähem alla

4) KS üle 65%

5) Kross kiirelt

Kõik on korraga võimalik ja võimatu. Viimases hüppekas (ilgelt palav) käppis südamerahuga latte, aga kuna need nii rasked on siin (suvetallis), siis alla tõmbas ainult ühe. Kui on putukaid -- ja on --, siis tuleb ohtralt peaga vehkimist, aga kõrvu ma enam ei pane. KS tulemus saab pihta. Krossis on see alatine variant, et tõmbab mööda, ahv.

Lubatakse jahedat vihmast ilma. Oluliselt etem kui palavas piinlemine. Tunnen kuidagi, et ettevalmistus on just enne lahja. Hobusel pikali magmise variant piiratud, pesta saab ainult raudkülma veega. Lisaks suutsin ma vahetult enne haigeks jääda. 3 päeva nõrkust, isutust, kõrget palavikku. Mine ja treeni siis nii. Vast 50m jaksasin jutti traavi teha.

Kuulda on, et ka teistel on katsumusi, värske superstaar on kõige hullemas seisus, puhta katki. Jube lugu. Kiiret paranemist talle. Teistel hobuteemad. Hetkel on EMV kursil 10 nägu. Teleülekannet ei tule. Arusaadav, et Luunjas on kordades rohkem rahvast, aga lubadused võiksid ka midagi väärt olla. Teeme siis ise glamuuri ja värki.

Asjad on autos, osa veel tallis. Sees on ikka halvad lood... ütle "redel". Peagi lähen talli kaost hindama. Eile oli hobuse rinnaesine jõhkralt puruks järatud.

Rinnaesine oligi peletislik ja lisaks selgus, kuhu nahalapp õla pealt saanud oli. Algul olin pakkunud, et kakles või läks hooletu manööverdamise käigus boksiukse külge. Aga ei, ta ise hõõrub ennast mõnuga vastu küna, nii et verine kuumaastik taga. Selge siis... aga miks just nüüd?! Teadaolevalt on saabudes vastas vetkontroll. Tuuubliii. Pesin natuke ja möksisin, aga värsket auku olematuks ei saanud. Tallikad olid laadimise ajaks targu sääred teinud, sest eelmine kord oli keegi kedagi rabeldes kummuli tõmmanud. Tünks, nüüd ta laeb ennast ise, kui söök ees ootab.

Olustveres talli maandunud, oli Kollionul nägu selgelt naerul. Suur puhta saepuruga boks, mida sai kohe märjaks pissima hakata (vihje võistlejatele: maksmise kiirusel võib mingi tähendus olla). Väike trennike murul -- üldse ei saa tonti liikuma, aina klobi jalgadega. Nii ebaelegantne. Palavik ei aita üldse kaasa ja ma pole ju söönud ka, sest miski ei näi söödav. Mis ma küll teen homme, õud! See aeg kui ma puru juurde vedasin, viskas onku külje maha. Kui äärmiselt rahulolev nägu ühel hobusel ees võib olla. Asjad klanitud, hobune söödetud, otsisin oma peavarju üles. Kallis natuke on, aga vajan puhkust rohkem kui midagi muud. Täna olen üksi toas veel. Loodetavasti magan korralikult.

Esimene päev. Kuna hobusel on lakk peaaegu maani (eriti kui ta pikali viskab), otsustasin voltimise

asemel rullida. Sai täitsa kobe, arvestades, et kummikulu ühe rulli peale -- üksainus. Ainuke elavam hetk oli vahetult tallist väljudes, kui viljakuivati undamine hirmutas. Edasi ikka jälle suremine. Soojendusel oli madjakas ka abiks, et skeemiks jõudu kokku hoida. Kollionul oli vaim peal, tegi end eest kergeks ja kohati tühjaks, minu jalgu ignooris kogu raha eest. Väga kole ja raske oli, vajutasin nii et kannad taevas ja silmad punnis (mul). Eelmise aastaga võrreldes oli skoor ühe TS pulga jagu parem, see oleks nagu hästi, aga noh. Jälle polnud vigu, samuti nagu sära. Vaadates eesmärkide punkti nr 4, siis linnuke nagu kirjas, aga... esimene emotsioon pärast KS oli siiski, et ma ei taha niimoodi enam kunagi ratsutada. Pole tore kellelgi.

Krossi kõndisin õhtuks 3 korda läbi. Esimene kord tutvumiseks, teine kord strateegia paika panemiseks, kolmas kord kinnitamiseks ja minutimärkidega. Palju on mulle raskeid kohti. 6AB kasesüsteem, mis on kurja nurga alt, viimasel hetkel pöördest, kus ärahiilimise (viilimise?) poolel on madalam hekk ja ei ühtki abistavat puud. Tõkked muidugi hüppesuuna suhtes viltu ka. 11AB, bankett alla ja kohe kitsas nurk pöördest otsa ja pärast veel 12 tigu. Raskeks teeb kombo see, et ei tea, kas hobune ikka taipab, et peab suure kobaka pisikesest nurgast minema, mitte ma ei juhi mööda. 16ABC, süsteem, mille keskmine jälle ebasoodsas suunas viltu, esimesel on parimas kohas puuvärvi eend kõige kaugemal ja viimane on lihtsalt suur ja kitsas seanina. 19AB on ettearvamatu -- kontrastselt valgepunane tõkkepuu ja selle taga kraav, mida loodetavasti ikka märkab. Hoogu ei tohi üles võtta, sest lint on vastas ja tuleb teha järsk pööre nurgale 20, kah ebasoodsat pidi.

Lõpetasin päeva vara ja tulin ära pikali, et natuke asjade üle järele mõelda.

Teine päev. Äratust ei pannud enne kui hommikul, kui enam ei viitsinud iga aja tagant üles tõusta ja

kella vaadata. Kempsus oli väljund nagu veneaegsed valged batoonikesed. Lõpuks midagi tahkemat, mis aga kuidagi allavoolu minema ei soostunud. Soomlased hakkasid äkki paaniliselt "herrajestas" karjuma ja pistsid kõik nagu nööri mööda uksest välja punuma. Seda "herrajestast" sai kohe palju hüütud, aga tegelikult oli see ju nende vabadust katsetav võidumära, mitte mõni härra. See oli muidugi poputamise ja pillitamisega harjunud preili, mingid laiad rohumaad ja viljaväljad kohutasid vaesekese hingetuks ja ta põgenes tagasi boksi kaitsvate seinte vahele, kus tekk kunagi seljast ei lange, jalad on vattides ja päitsed tupsudes. Kuigi Kollionu oli tallis esimesena oma heinad kätte saanud, jätkus tal ometi ülbust mind ukseaugust togima tulla, et ma ometi selle jõusööda juba ette tooks. Astusin tuttavast konnalaibast üle autokontorisse veidikeseks tukkuma.

Pärast krossi emotsioonid: olen tühi. Tegin, mis suutsin, aga jäi väheks. Kardetud kasesüsteemi olin hommikul mitu korda läbi käinud ja see tundus lõpuks isegi ilus. Päris katsel nii lihtne polnud. Esiteks ei saanud stardist üldse minema. Vingerdas ja jauras, hea kui esimesest üldse üle läks. Esimese minutiga olin juba korralikult ajast maas. Hoog hakkas tasapisi tulema pärast neljandaid, aga alleepöördest süsteemile tuli ikka ebakindlalt ja kuna nii palju paremale ette tirisin, oli vasak liiga tühi ja tõke äkki nii viltu, et mööda ta läks teisest. Sama oli ennist suurfavoriit Jaagupki teinud, aga see ei lohuta mitte milligrammigi. Võistlus selleks korraks pekkis. Sõitsin muidugi lõpuni, eriliste viperusteta seejuures, aga aja eest saime oma lisaringi ja stardimunemisega kogu raha eest. Kahju kohe, kõik võimalused olid olemas -- seisud soodsad, ilm täiuslik, jooksukohti rajal ohtralt, aga ei siis jälle. Kuidas ma eelmine kord ses rämedas kuumuses ja putukameres paremini suutsin?! Mis imevärk sellega üldse on, et näeks nagu vaeva, aga läheb järjest kehvemini. Misjaoks ma seda trenni nühin siis veel?! Nii palju häid hüppeid oli, aga mingid detailid nullisid kogu värgi.

Magasin autos vihma aja maha ja pärast käisin pesus. Vaat nüüd on küll see päris puhkus. Laen telfi natuke täiemaks ja lähen jalutama. Siin on nii ilus. Mul enam muresid ega pinget pole, istun lootusetult kinni viimases. Aa, ei, päris viimaseks ei jäänudki, oli ka 1 sootuks välja tõrkumine. Ootamatu selline.

Eesmärgitabel hetkel nii:

1) ?

2) -

3) ?

4) +

5) -

Käisin ringi, imeilus koht tõesti. Igasuguseid põnevaid kohti iga nurga taga. Klaasikojas käis agar töö

ja sai väljapanekut uurida, mujale sisse ei trüginud seekord (v.a. see topiseid täis sekretariaadituba). Siis võtsin hobuse nööri otsa ja käisin teisi teid. Nägime lambaid, alpakasid, mullikaid, rakendit, kohalikke hobuseid -- Kollionu oli kohe elevil. Tagasiteel tuli muidugi nälg peale ja igasugused alpakad ei tundunud enam pilguväärsed. Pekki sel hobusel ikka jagub...

Õhtul oli parkuur üleval, aga vaadata veel ei tohtinud (valikuliselt?) ja hommikul läheb jälle kiireks. Algab vet-checkiga ja patse ma selle jaoks kindlasti ei tee. Peavad jalgu läbi lendleva laka vaatama.

Uned olid eriti pingelised, Kollionu oli must hobune ja ma tõusin temaga õhku. Teiselt poolt posti hakkas samal ajal tõusma valge kandiline Pegasos. Naersin vist ja seda lendamist oli veel, viimane sats pauguga kõrgustest alla.

Kolmas, viimane päev. Vet check. Soome jooksikmära, kes endiselt uhkelt esikohta hoidis, sai joosta heleblondi tyttöga, kel lehv ümber kaela, seljas must plisseerseelik ja ees südamekujulised päikeseprillid. Ma ei saanud Kolli esimesel katsel jooksmagi, kuigi ta oskab seda käekõrval-värki unepealt. Kartis mingit lehvivat presenti. Teine ring tuli juba välja ka. Tahtsin ilusat pilti saada, ta tundus veidi nagu saledam sel hommikul, eriti kui veel elevus sees oli. See aeg kui kaks sammu eemale sain, oli onu juba oma mulli tõmbunud ja ilmselt ka mõne jõehobu sinna kaasa tirinud. Ausalt ka, ta oli tegelikult ilus sel hommikul. Mina ei tea, miks seda pildil näha pole.

Soojendusel oli hobune endiselt seal võõras kandis, eest kerge ja veidi tühi. Mingi oma plaaniga, sest jalavahetusi tegi ainult suunda muutes, mujal ei saanud nagu märguandest üldse aru. Null reaktsiooni. Kiiret sirget ette ei teinud, lihtsalt startisin. Seda TS osa hobune tegelikult nagu oskab ja pigem kipun mina natuke segama. Jäin seistmendat kitsast üle timmima ja kaotasin hoo, aga kolmesel süsteemil (9.) on seda natuke nagu vaja. Tirisime esimese sealt alla ja nii jäi. Koll oli tubli muidu, okserid olid ju ilusti suureks laotud. Millegipärast ajas pärast nutma. Pingelang ilmselt.

1) +

2) -

3) +

4) +

5) -

Plusse ja miinuseid kokku arvutades nagu kõige hullemini ei läinud, aga üldse ei rahulda see. Tõrge krossil rikkus kõik. Numbrite poolest läks KS paremini kui eelmine aasta ja eriti palju paranes TS -- siis meil tuli ju tervelt 4 alla, nüüd vaid 1 ja seegi koba. Järgmise aastani vist enam kolliga siiski ei jaksa. Lihtsalt Pean ta müüki panema. Isegi kui see tähendab, et 3V-l on sellega pikemaks ajaks kriips peal. Valmis hobused ei kasva puu otsas, võinoh, eks kasvavad ka, kui rahakott sellesama puuga seljas on.

Paar ametlikku pilti ka lõppu, Elin Jalakas pildistas:

Seda lõpupeatuse asja me veel vaatame. Arvas vist, et teeme "pääsukest" ja andis endast kõik, et ma üldmuljet ei kõigutaks.

Hästi lennukas jooks oli. Mul. Kollionu pingutas täpselt nii vähe kui lubati. Vahel tehakse ülevaatusest suur etendus, valitakse parim esitaja ja jagatakse auhindu. Meil siin pole nagu kombeks olnud.

Ameerika mäed

Lastekaitsepäeva hommikul ilmus teisest toast pesamuna ja rääkis oma unest, et vajama peale oli kirjutatud, et ta ei saa enam üles tõusta, sest ta on surnud. Olin just uksel, et võistlustele minna. Jäin jahmunult seisma. Üldse ei tulnud võistlusärevuse kõrvalejuhtimisel abiks.  Koduaia võistlustel on kaks poolt: ei mingit transa- ega boksimuret, aga teisalt -- esineb kohapealseid kohustusi. Latid ja junnid ikkagi kukuvad ja tahavad liigutamist. Paratamatult näeb rahmeldamise käigus ka sõite pealt. Huvitav oleks näha, mis siis saaks, kui sõidetaks ideaalajale. Kui võidaks ikka kõige puhtam, aga parem oleks see, kes ajale täpsemalt pihta saab. Ületatud aeg annaks miinuspunkte ikkagi ja see teeks asja ülipõnevaks. Praegusel juhul ei kasvata need 60-90 parkuurid muud kui rallisõitjaid, kel kurvis üks põlv maas. Arvasime, et küllap siis Hanno võidaks kogu aeg. Igatahes on teda tore vaadata, istub oma noorte naljatamised rahulikult läbi ja "teeb oma". Mul endal ei klappinud 110-s sammud üldse ja näppisin üle. Tuligi üks pulk alla. 120-s ajas esimese ja neljanda alla, aga siis justkui taipas, mis kõrgus on ja tegi lõpuni puhtalt. Lendas ikka küll parasjagu. Mõnus oli sõita ja sammudki olid enam-vähem paigas. Eelmine aasta ajas 115 mind paanikas kihutama. Et saaks ainult pihta ja üle. Siis oli seda vingerdamist ka palju rohkem, tahtis nagu kõrvalegi tõmmata raskes olukorras. Nüüd ma ei litsunud midagi, proovisin ühtlast tempot hoida ja mõistlikke pealesõite teha. Kokku tuli 8kp, mis on selle kõrguse seni parim tulem. Esimene katse ka. Loomulikult tahaks veel proovida. Järgmine teoreetiline võimalus on Pärnas. Seal ma polegi veel võistlemas käinud.

- Mis need on?

- Need on näpuvärvid, aga neid praegu kasutada ei saa.

...

10 minuti pärast olid pruuni värvi plönnid trennipäevikus. Mõned lehed korralikult kokku tsemenditud. Viimasel ajal olen sinna harva kirjutanud, aga otse loomulikult möksiti just viimane põhjalik sissekanne nähtamatuks.

Vahetasime hobuseid. Mina sain  paberina õhukese pikakoivalise, vastu andsin tank-tünni. Tundus, et kummalgi oli huvitav. Üks teine päev tahaksin ka sellise tundlikuma tüübiga suhteid luua.

On kooliaasta kokkuvõtete aeg ja lapsed on olnud tublid. Direktorite ja maavanemate ja linnapeade vastuvõtud on täies hoos. Koolis tehti seekord sportlased ja "teadlased" eraldi. Muidu on olnud alati saal pungil täis ja õhku puudu. Häda küll, kui lapsed nii palju ringi rapsivad ja saavutavad. Mõnel juhul oli kaks lehte kribult täis neid võistluste jutte -- iluvõimlejatel eriti. Millal need võistluste kõrvalt üldse koolis jõudsid käia?

Hüppekas särises kui palaval pannil, pisikesed mustad ahvid närisid jalad täpiliseks, kuigi ma pole neid isegi veel kraapinud. Jõletised.

Järgmine päev aeti insenerid jälle metsa. Seekord lund nagu polnudki, küll aga paganama sääski. See aeg kui ma pingsalt paberile joonistatud loomakest vibunoolega sihtisin, pidasid nemad pidu mu vaeste jalgade kallal. Olid küll pikad püksid ja botased, aga nad kaevasid end sealt läbi. Unistasin, et mul oleks Wolverine'i küüned, et saaksin oma jalad hakklihaks kraapida. Järgmised kolm päeva olid põrgupiinalised. Kihulaste ja sääskede peolaud sügeles nagu tahaks maailmarekordit teha. Johhaidii, kui püksisäär millimeetri naha vastas liikus!

Hakkab lähenema KS regamise aeg. Kuna põhiaur on läinud Kollionule, siis Metsik on veidi tahaplaanile jäänud -- tihedamad puhkepäevad, rohkem sadulata sillerdamist. Kui ma siis jälle ükspäev skeemi üritasin sõita, ei tulnud kohe mitte midagi välja. Kõik kohad kolle täis, ei hetkekski mingit koostööd või lõdvestatust. Ja Kollionu -- sõida ainult, midagi ei karda, kuulab sõna kui kooripoiss. Ainult et liigub ikka nagu poni (mitte FEI poni muidugi, vaid minišetikas). See pidi alati Metsiku üritus olema, aga nüüd ma lausa kahtlen... või minna mõlemaga? Selle jaoks peab süda kohe ekstra kõva olema, et tagajärgedega pärast silmitsi seista. Kaotada on ainult.... usk, et me siiski suudame.

Täna sain jälle Kollionule tänulik olla, et ta on selline nagu on. Ehe töömees, ärategija. Anna aga sööki ette ja ta on paljuks valmis. Hüppab ja koolitub, küsi ainult.

Mul on juba ette hiiglama kahju, et Metsik ei saagi näidata, mida ta suudab. Esimene ring skeemi on enamasti mõttetu hüplemine, tõmblemine, hiilimine, peatused igal pool, kus vaja pole. Skeeme on lühendatud -- minu meelest oli varem selles M2-s ka peatus-taandamine sees. Metsikule oleks sobinud suurepäraselt.

Käisime Pärnus ronge vaatamas ja järgmisel päeval ECU krosse. Uued on nii ettevaatlikud. Tegelikult saaks natuke eeltööd teha -- on olemas hunnik äppe, mis jooksvalt kiirust näitavad, saaks põllul tunnetust harjutada. Iga kõrguse kiirused on ratsaliidu lehel üleval ka, ise ei pea midagi leiutama. Teisalt tean ma ise ka, mis kiirust mul vaja on, aga ikkagi jääb puudu. Varsti võetakse kõrred eest ära ja saab jälle nobedamalt liigutama hakata. Aega pole enam üldse järel. Niitväljakas tuleb veel enne, aga seal pole ju majutust. Lõunast tulles igavene piin. Gruumita polegi üldse võimalik kasvõi näiteks krossiga tutvuda.

1.5h aega otsustada, kas panna Kollionu ka joonele. Huvitav oleks näha, kas tuleks parem tulem kui esimesel katsel üle-eelmisel aastal. Ei tohiks olla kuigi raske, sest % oli lahja. Miinus on, et väsitan end kuuma ilmaga ära kahtede patside kallal ja ehk ei jätku esinemiseks jaksu. Oleksin 1 esimestest startijatest, et jõuda ka teise hobuse kallale. Ootamatult on huvi pakkuv klass üks popimaid. Tavaliselt ei sõideta siinkandis eriti LR-igi, aga nüüd peotäis M-is. Üldse on osalejaid kirjas ürgpalju, mis tähendab, et viimased klassid on hilja ja varjud juba pikad. Metsikule paha uudis... nii kahju.

Otsisin üles Kollionu numbrid ja need olid isegi masendavamad kui ma mäletasin. Otsa vaadata sellele, kuidas kõigest väest ponnistamistele hävitav hinnang antakse. Otsustasin, et temaga ei lähe. Pole vaja.
Ja regasin ta ära. Totakas. Küll ma jõuan veel tuhandest kahetseda ja salamisi loota ja siis ülehomme vesi kaela saada. Reganuid oli viimase seisuga napilt alla 100. Mida paganat! Peavad endale käbedalt lisakohtunikke sebima, vähemalt 2tk!

Oli üks ebameeldiv päev. FB voos oli uudis vangidelt organite korjamisest ja teema laienes NatGeo pealt näidatud dokiga  elevantside-ninasarvike massimõrvadest. Valus ja vastik tunne. Pluss tegemata tööd, mida kuidagi ei jõua ja katkised seadmed, mis ise ei parane ja võistlus, mis midagi head ei tõota. Ja liiga hilja läksin magama ka.

Pärast liiga lühikest ööd ja liiga tihedat tööd selgus, et mina olen ka see lisakohtunik, kes on üldse esimesena kohal hindamas kell 9 hommikul. Ja skeemi peaksin sõitma pärast kella 7 õhtul, olles vahepeal silmad punni vahtinud. Ma olen päris kustunud juba praegu. Kollionu ka, temaga oli täna hüppekas, päev enne võimalikku M-i.

Läkski kõige hullemat moodi. Tuul mängis aiaga klaverit, tõmmates neid üksikult või akordidena mauhti pikali, mõnel korral ka hobustele jalgesse. Platsile tõmmati värsked triibud just enne Metsiku etendust ja ta tõepoolest tegigi tsirkust. X-is oli kuivanud veeloigu jälg ja ma ei taibanud peatust hilisemaks sättida. Kui Metsik peatusel märkas, et jalad on ohtu sattunud, pistis ta tagurpidi plagama. Tervitasin siiski ja sõitsin need Ameerika mäed kaasa. Proovisin hoida pea kõrgel -- nii näeb jalge ette vähem -- ja hoida jalg ründevalmis. Meenutas väga seda piduripidu, mis meil takistussõidus nii palju kordi on olnud. Kui TS annab ka piduritega puhas sõit teha, siis KS ammugi mitte ja tulemus oli pehmelt öeldes ülis*tt. Polnud aega pikalt muretseda, sest üks teine patsidega hobune ootas veel. Juba sadulas, võtsin aja maha ja pidasin nurgas seistes pikalt aru. Minna või mitte? Leidsin, et saan vähemalt soojendustaktikat katsetada. Tegin enne starti kokku-lahku ja tundus, et reageerimiskiirus paranes oluliselt. Kui ainult kogu skeemi saaks galopis läbida! Aga ei. Kohe esimesest sammust lülitus Kollionu "skeemiolekusse" ja traav moondus uskumatult lühikeseks siblimiseks. Ta ei tundu üldse ärevil või midagi, äkki arvab, et just nii ma tahangi?! See on nii tema moodi, et ta üritab ära arvata, mis ma tahan ja siis pakub seda järjekindlalt. Ainuke häda, et ta ei arva ära. Onu oli tegelikult väga tubli, tegi jälle kõik palutu korralikult ära. Chaneli järel oli tema siblimine muidugi kontrastselt... misasi... mannetu?... aga jäin temaga igati rahule. Tundsin ka ära, et mingi kloppimine ei tooks teda minitraavi-moodist välja --- ta arvab, et see ongi just see, mida vaja. Niisama trennis päris nii hullusti ta küll ei sibli. Ja Metsik sai oma piduritralli eest rohkem punkte kui Kollionu kogu oma sõnakuulelikkuses.

Hommikuks ei olnud kurbus lahtunud. Läheb veel mõni päev. Sõitsime kambaga "maale" jaanitama.
Väga kontsentreeritud sai see lugu. Külatulel sai ansambel üle vaadatud ja kastihoidjate tehnikaid arutatud, ja kõik. Kodulõkke ääres ei mingit salatit, ainult grillvorst ja lõkkes pruuniks aetud vahukomm. Enne muidugi tähistasime sünnipäeva ja nälja üle kurta küll ei saanud.

Pärast kahte puhkepäeva sain hobuste otsa ja üks oli pilvealuse ilmaga täitsa mõistlik tüüp. Ei võinud siis üks teine päev selline olla, eksole. Teine aga... no ma ei võtnud madjakatki kaasa, tahtsin ära proovida, kas ikka saan elevandi lendu. Ei saanud muidugi, aga nii lössis ta küll polnud kui võistluste ajal. Ei tohi ikka nii vähesega leppida, kui saab paremini.

Üks teine päev oli tööl jälle hullem rabamine ja kell oli miljon juba enne trenni poole veerema hakkamist. Oli selline pilvine ilm, mõnus. Eelmised trennitajad jätsid mängimiseks kaks tõket ja plaanisingi korralikult lõbutseda nende kallal. Keset hüpet helistati töölt, et häda küll, töötelefoni ma ei võta. Pole ka ime, see pole mul isegi trennis kaasas, et saaks ikka rahus asjatada. Oma numbrilt said siiski kätte. Tulgu ma aga appi. Läksingi poolest ööst tööle tagasi ja rapsisin seal poole neljani hommikul. Täiesti normaalne, või mis? Hommikul pidi veel kaks "kriisikoosiolekut" ka olema, aga ühel hetkel mind enam eriti ei huvitanud. Panin äratuse kinni ega kavatsenud luuke enne iseärkamist avada. Ärkasin sõnumipiiksude peale, et katsuvad siiski ilma minuta koosolekul hakkma saada. Novotsiis. Uni pooleks ja mina jälle tööle. Päevad ajasin sassi, ei peagi hommikul teise Eesti otsa kimama. Jess!

Põhjakatel on kuumad päevad. Loodan nii palju kui jaksan, et Niidu ja Olustvere ajal on mõistlikum ilm. Paksuke on lössis muidu. Koristaks juba selle heina eest ära, saaks hakata vabamalt galoppima. Aga ei, motikoosolekud on tähtsamad. Hein läheb juba vanaks ja tühjaks nii. Aga põhjakad -- nemad saaksid oma seiklustest ägeda loo kokku panna, küll neil ikka jõuab juhtuda värki.