Kindlasti mitte

Kuu aega saigi täis. Peaks pilti tegema.

NV tuli Poolast Marcin Konarski 3V rajameisterdamist õpetama. Tohutu detailne on see lugu, mida kõike jälgima peab. Väga pidas silmas hobusõbralikkust ja selgitas, kuidas üks rajameister targaks saab: iseendalt õppides. Näiteks minna pärast võistlust kabjajälgi uurima, et kas hobused olid hüpanud nii, nagu ette oli kujutatud. Kui ei olnud, siis tuleb välja mõelda, miks. Mitu mõnusat reeglit oli, nt "koondus/pööre -- hüpe -- jooks". Ses mõttes, et jõnksutamiste vältimiseks ei tohiks peale hüppeid järske  pöördeid panna. Seletas takistuste profiile, et milliseid hobused hästi või halvasti hüppavad.

Küljed on olulised, nn ülespidi suunurkadega asju hüpatakse hästi, mosse halvasti. Pika sirge lähenemisega okser -- tuleb halb hüpe. Süsteemi esimene peaks olema midagi sellist, mille taha näeb. Pigem aed -> kast kui vastupidi. Olevat teinud kodus katse: tõmmanud lati nööridega lakke, et poleks üldse midagi külgedel. Hakanud siis maast peale ja tõstnud 10cm kaupa. U 50cm kandis hobused enam pulka ei näinud ja koperdasid sisse. Rääkis, et kui rakendi krossirada tehakse vigade välja meelitamiseks ja nii ka tava-ts, siis 3V-s peaks eesmärk olema teha ikkagi hobusele läbitav rada. Pigem tehku möödasõite kui kukerpalle. Teatud 5* radade takistuste kohta ütles, et neid saabki ainult 1x hüpata, sest kui hobune teaks ette, mis ta peab tegema, ta ei teeks....(!!!)

Hämmastav tegelikult, kui heas konditsioonis see krossiväljak nii vihmasel ajal oli. Mine või hommepäev peale ja lõbutse. Radagi sai ju valmis tehtud. Punasega rõngastatud inimesed pildil tulid selgelt sama autoga, vasakpoolne oli olnud juht ja parempoolne -- kaasreisija. Mõlemad on muidugi kohalikud kuulsused.

Kärbes jõi teed, vist oli liiga kange saanud.

Järgmised hüppetrennid enam nii lihtsad polnud. Kui tuli raskem koht, siis Hiireke pigem loobus. Pean juhtimisel rohkem arvestama, et noor hobune ei suuda kohe olla nendes asendites, millega koolitatumad kergelt hakkama saavad. Pööretel peaks näitamine ja korrigeerimine rohkem vahelduma, ei tohi jääda ühte asendisse kinni. Samuti ei või pöördel välimise jalaga hobust segadusse ajada.

Käisime Tallinnas teatris, võinoh, teised käisid, mulle ei jätkunud piletit. Läksin hoopis vanaemale külla siis. Ja pärast põgenesime töövestluselt. On selline tuba seal kusagil. Üks parimaid seni, naljakas ja ägedate tehniliste lahendustega. Kuri Tallinn... kõigil on kiire ja mõni kõige kiirem vist arvab, et mängib GTA-d.

Jälgin instasid, just torkas pähe, et Kollionu kõrvad olid muudkui ettepoole. Piltidel ka, alati nagu kompu. Nüüd panen seda eriti tähele, sest... kuidagi sattus nii, et Metsik ja Hiireke on kõrvalboksides ja hoidku selle eest, et ma Metsiku juurde enne lähen. Siis on kõrvalpuuris äkki krokodill! Ja söögi jagamisel sama. Ei tea, kas mingi ilmajäämise hirm, aga Hiireke teeb siis oma naabrite pihta kurja kassi kähisevat häält. Täitsa hirmus kohe.

Lasteaia isadepäeva-ürituse ilm oli kohe ekstra välja valitud -- päev otsa oli vihma sadanud ja õhtuks tuli lörtsi. Istusin aeda sõiduks autosse ja teadsin juba ette: matk tuleb siiski. Juba nv-l olid kõik kondid külmaproovitud saanud ja jalad siniseks liguneda, nüüd pidi tulema kordus. Õnneks oli mul kaasas suur must vihmavari, aga see töötas ainult ülemisel poolel. Vähemalt lastel tundus enam-vähem lõbus olevat, kõigil kummikud jala otsas ja pooled karglesid ka porilompe läbi. Kõrsikute söömine käte abita ja rõngalüke, need võiks hiljem üle proovida. 

 

Hiirekesel võeti susihambad ära. Olid sellised salakavalad igemesisesed, üks oli pisike kui... misasi see nii pisike üldse ongi, veerand arbuusiseemet....? Poiskõnõ jäi nii kiirelt purju ja pärast protseduuregi jäi boksi, peaga vastu seina toetudes nagu tuule käes kõikuma. Kahju kohe, kuidas hobused inimese jaoks loomulikuna ei kõlba. Küll võetakse mune ja hambaid ära, siis aetakse karvad maha ja pannakse tehiskasukas asemele. Kingad lüüakse naeltega jalgadesse kinni, peetakse puuris ja süüa pakutakse mingeid imeküpsiseid.

Ei tea, kas keegi üldse  jõuab aega? Ma ei reklaami ka üldse muidugi. Praegu ühtki esikohakandidaati pole veel.  Polnud ju võimatuid asju nõutud seal...?

Maailmas on endiselt asjad tasakaalus. Kui sain ühe mõnusa trenni tehtud ühe toreda märakesega, siis lihtsalt pidi midagi huvitavat juhtuma. Telefoni mul trennis kaasas polnud, ei mahtunud taskusse. Pärast siis -- vastamata kõned. Igasugustelt numbritelt. Pesamuna oli salaja poodi läinud, jõuludeks nuiatud mänguasja võtnud, politseiga koju toodud. Vot nii. Viieselt juba pätt valmis.

Tallinn, see Tallinn, kus kopse ei julge tühjaks hingata, sest äkki tuleb sisse ainult lämmatav konihais. Aga puhkuse võtsin ikkagi, et shortsid korralikult tühjaks vaadata. Varem oli lihtsam, kui sai keskenduda ainult animatsioonidele, aga nüüd on tavalised lühikad ka menüüs. Passile oli piletilimiit peale tulnud ja need lubatud 12 said mõne päevaga ära kulutatud.

Lasna lõpupeatuse putka, mis kunagi põhiliselt ajalehti ja bussipileteid müüs, oli digimuundunud. Kiirmänguasjad, sukad-sokid, ikoonid mitmes suuruses, kilekotipiim, pirukad, kiirtoidupakid, pudruhelbed, plaastrid, tabletid, joogiodekolonn, isegi kuivatatud kala. 1 õlise ninaga onu tuli ligi, küsis: "poisid, kas 5 senti on?" (ilmsi ma tegelt ei ole poiss).

4 hobuse päev. 2 oma ja 2 võõrast. 3/4 pigem sellised kiirevõitu või täpsemalt -- ärevad teatud olukordades. Hall polnud tükk aega sadula alla sattunud, tema saab andeks. Pööras oluliselt paremini kui viimane kord, kas tõesti need susikad...? Teine erutus galopist. Täitsa huvitav kohe, kuidas sinnamaani pidi lausa edasi ajama, aga siis ootas igast milligrammist, et ehk äkki jälle galopitõste. Kolmandal oli üks raud mutta põgenenud ja väga palju igaks juhuks katseid ei teinud. Neljas oli Metsik. Temal polnud kusagile kiiret. Parim samm - 3., traav -- 1., galopp -- 2., julgeim -- 2., lihtsaim - 4. Kui nüüd just peab sellist tabeliarvestust pidama. See nr 3 on nii ägedate valgete käpakestega, mu kobatelefoni filmikatses need ainult pimedas välkusidki. Kahju, et läheb kusagile koplisse vedelema, tema kohta oleks huvitav välja uurida, et mida ta päriselt oskab.

Väsipäev 3 hobusega. Kogu rahmeldus on koondunud õhtusse ja enne seda on ainult üks molutamine. Isegi Tartusse ei jõudnud.

Jätkasin läbiminemiste teemal. Kohtunike putka sein -- läbitav. Röntgenimasin -- ei saanud sisse, sein venis nagu hüppepalli kumm. Jälle pani pidurit ainult kõhklusevärelus, et äkki on kiiritus ja ohtlik. Üks teine kord ma taipan ära, et unes on teised reeglid ja siis ma proovin midagi uut. Päris raske on tegelikult, kui KÕIK on võimalik. Mis iganes asja võib tekitada ja kaotada. Ilmselt ka mingeid olukordi -- aga peale ühe nurga tagant tekkima pandud roosa elevandi pole proovinud kedagi juhtida veel. Hobused küll jah, aga nendega tegeldes ma tavaliselt ei saa aru, et uni on.

Kordepäev. Kahtlustan, et Hiirekesel on käekõrval jooksmisega mingi oma teema. Midagi peab olema juhtunud, et ta seda kohe üldse ei saa tehtud. Üksinda käekõrval ma teda nii kiiresti liikuma ei saa, et lootuski oleks -- iga ajamine peletab ainult eemale. Korde pealt lühemale nöörile üle minnes ja samas suunas liikudes sattus lausa paanikasse.