Viieline jõulukuu

See peen tasakaal, et oskusteks on vaja lihaseid, aga lihased tulevad tööga, mida pole palju saanud teha, sest pole lihaseid ega oskusi. Hiireke sai täna hüppekas vist millelegi pihta, ei kimanud enam ringi, vaid oli vahelduseks mõnusalt koostööline ja rahulik. Kaheksatasime üle pisikese latika ja miniokseri kumbagi pidi. Eriti tore, et vist üldse esimene kord ei läinud ta galopis kusagile alla rulli ja tühjaks ära. Juba traavis tuli nina ette ja ühtlasem kontakt. Nii raske on rullist välja tulla.

Mõtlesin lihtsa skeemi välja ja proovisin seda sõita. Traaviga saaks ehk enamvähem hakkama, galopis läheb nagu kiireks veidi. Peaks filmima, et näha, kas kõrvalt ka nii paistab.

Metsiku pärast olen natuke kurb, sest Hiirekesega võrreldes liigub ta nagu õlitamata taburet. Või äkki on ta hoopis rikkis? Vanasti Kollionuga võrreldes lendles küll üsna kergelt või...? Siiski-siiski, pärast galopiringe midagi nagu isegi liiguks.. või harjun ma lihtsalt ära?

Uni on, aga ikka on vaja vahtida õhtuti-öösiti telekavärke.

Hiireke tundub mulle järjest ilusam, saab tasapisi järjest keerulisemate asjadega hakkama ja jaksab rohkem -- praegu hakkab aru saama pöördest esiotsal ja täna läbis edukalt 4-se üle ühe tõstetud otstega latirea. Esimene kord sattus hämmingusse, tuli sammus. Teine kord sai viimased pulgad juba traavis (algul tiris galopile),  järgmised paar korda tuli kõik ilusti traavis. Olin kohe täitsa uhke ta üle -- varem ju vingerdas isegi ühe lati kallal. Aga ta on ikkagi krokodill. Väljaspool tema puuri ei tohi ma talle nagu otsagi vaadata ja ta hakkab kohe pissile, kui Metsikuga tegelen. Jabur täiesti. Peaks ta nime Genaks muutma.

See käekõrval jooksmine. Lükates ei läinud ja tõmmates ei tulnud, ajades põgenes sootuks tagasi või küljele. Kasutasin siis võlujõudu. Algul plaanisin tera-haaval, kuni üks teine päev pidi kiire samm kogemata traaviks muutuma ja siis on oikuitubli. Aga ei, kaks porksiseibi käigupealt kaelasirutuse eest ja juba ja tippiski rohkema järele. Nüüd veel ainult miljon kordamist, kusjuures maiustus hakkab muudkui hilinema ja asenduma kaelakraapsuga, kuni lõpuks moondub lihtsalt "tubliks". Ma seda muidugi hobusele ei ütle algul, las aga arvab edasi, et mul käte otsas kasvavadki porgandid.

Võtsin soki jalast ja tundsin, et midagi on seal veel. Oli sokk. Võtsin sellegi jalast, aga seal all oli ikka veel 1 sokk. Ja selle all veel üks. Lõpuni ei jõudnudki kaevata.

Pidi kordepäev olema, aga rahvast oli ees. Sõitsime siis lühidalt liine, aga puhkusetuju oli ikkagi liiga tugev. Ideaalne võimalus mõne uue triki proovimiseks. Et näiteks... kas ta sääre eest oskaks minna?

Peaaegu taipas, kui keerasin meetri-paar enne seina ära ja lubasin tal seina äärde valguda. Vasakule läks hulga kehvemini, pakkus traavigi. Teine variant on lühikesest seinast pikka maanduda, nokk ees, ja jättagi tagumised veidi sisse. See töötas juba paremini. Vasakule tahtis ainult liiga risti keerata, aga alustuseks piisab ju hulga vähemast. Vingerdas nagu ussike, kui arvas, et peab jälle kusagile vajuma. 

Paari päeva pärast on selge, kas keegi sai kompotiga hakkama või mitte. Ma ise tahaks küll taolisi väljakutseid leida ja lahendada, aga peale sheeri-keeri-laigi pole nagu midagi saadaval ja seal on võit liiga õnnega seotud ega nõua mingit osavust. Teisalt on ka vahva, kui lubatud 3 sotti oma taskusse jääb ja hobuvärkideks moondub. Või šoksitükkidega jäätiseks.

Jagasin Metsiku mujale sõita ja ise läksin ralliponi otsa. Selline taskukas on, kes keeraks end inimese ümber nagu sall. Kui ta nii suur poleks, siis võiks ta vabalt ka koer olla. Sellel on sammunupp osavalt ära peidetud, algul ei leidnud seda üleski ja jäin mõneks ajaks orbiidile kiiremaid ringe tegema. Iga mikroliigutust pidas galopitõste märguandeks. Hiljem (üks teine päev siiski) jõudsime ka pika ratsmega S-T-G-ni. Olen vist ära hellitatud harjumusega, et hobune peab ka omapead edasi liigutud saama, mitte ei vaja igal sammul roolimist ja tuge. Kumbagi pidi saab üliäge olla, koondatud hobune, kes näiteks KS vigureid teeb või siis ahelatest vaba hobune, kes millegipärast ikkagi inimest kanda võtab ja talle oma jalgu laenab. Metsiku pärast ei pidanud üldse muretsema, Pikktüdruk pani jalused 3 auku pikemaks (tohoh) ja kulgesid koos mõnusalt ringi, nii vähe kui nad üldse silma alla jäid.

Üks päev jäi nüüd vahele, sest oli vaja maja taga keegeldamas käia. Tiim Hargivahe võitis napilt (üks teine päev hakkan ühe käega loopides ka paremini klotsidele pihta saama). Loomulikult vajab kodulinnaga tutvumine külalisi Tallinnast.

Vaadatakse neid ülesandeid ikka päris usinasti. Äkki siiski keegi teebki ära?!

Tribüünist mööda sõites aina imesta -- keegi pildistab igal ringil! Nojaa, hobuke on kenake ja üldse... aga pildistatakse ka siis, kui kedagi tribüünil polegi. Ja mis selgub -- pinkide alla on lastele mängimiseks pandud peeglipusle ja see sealt siis välgubki. Iseasi, kas lapsed seda kokku panna oskaksid, nõnda palju ja na keerulise kujuga on need tükid seal. Peegel seinal võib küll justnagu luksus olla, aga tegelikult on trennis nii vajalik. Tahan kogu aeg kontrollida, et kas tunne on õige ja vajadusel kohe parandada.

Hiirekese aastalõpu seis: jookseb elavalt ja mõnuga. Edasi läheb ja tagasi tuleb. Paigal püsib (koivad-kaelad siiski ilma mööda laiali). Enamasti pöörab, kus vaja, vahel hilineb ja vahel ei lähe üldse minu valitud suunas. Lihtsama ABC skeemi ja veel lihtsama miniparkuuriga saab hakkama.  Nohiseb keskendunult. Äkki ta sõõrmed pole piisavalt suured? Pärast keerulisemaid trenne on küll higine olnud, aga mingit lõõtsutamist pole täheldanud. Peab üle vaatama keset kihutamist.

Aasta viimasel päeval ummistasid lapsed vetsu ära ja läksime tulesid vaatama. Muidu poleks seekord viitsinudki minna, aga pidi uus tegija olema ja mingi muusikaga värk. Aga ei olnud midagi muud peale tavapärase vilina ja paukude, mida oli vähemalt 2x lahjemalt kui eelmistel aastatel. Polegi kahju, kui paugutamistest üldse loobutaks. Sel korral oli juba mitu sellist linna. Püsi-taevatuled võitsid ülekaalukalt. Ööd on siin õnneks veel mustad.

[Köögis on rotid; tädipoeg 3D-printis onusid]