Poodi tekkis jõulujääke. Oleksin ehk ostnudki, aga kartuli-hapukapsa-kurgišoks?
Et siis... ei olnudki väljakutse võitjat. Polnud ju nii võimatu midagi. Reklaamiga oleks ehk teisiti läinud, aga ma ei tahtnud justnimelt midagi kella külge panna. Edev olen küll, aga nii palju tähelepanu ei soovi. [Üks pehme karvane ükssarvik sellele, kes siiski enamuse ära tegi ja raatsib jagada (kasvõi ainult mulle)]
NV hommikul ka magada ei lasta. Judoklubi sünnipäev algas Tartus kell 10. Autotäie kokkukraapimine ise võttis juba võhmale, aga kohapeal sai juba korralik trenn tehtud. Raudselt midagi valutab homme. Jalad batuudihüpetest vast mitte, aga seal oli see korviloopimise mäng, milles ma alustuseks lootusetult koba olin, aga millegipärast kujutasin ette, et pean 5x järjest sisse saama. Täitsa mitusada viset kulus, ma arvan. Ja lõpuks sain 7 järjest. Käin küll 6-7 x nädalas trennis, enamasti rapsin kahe hobusega, aga vormis nagu ikka pole. Ei ole kusagil seda kekaõpsi, kellel mitmekülgne plaan pooleks aastaks varuks ja hinded piitsa-präänikuna tagataskus. Pole seda tõuget ka nii palju, et jookseks kusagil või midagi. Peaks mängimise ajal planku tegema, nagu vahepeal proovisin. 10 minutiga oli mänguisu kadunud ja tuli söögiaeg peale.
Masendav on see aasta algus, sõdimine ja lõhkumine ja loomade praadimine teispool maakera. Mingi video, kus teeääred olid hunnikutes laipu täis. Sadu ja sadu röstitud loomakesi reas. Muidugi tulevad teemad ka unedesse, näiteks hobusest välja tõmmatud selgroona.
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,
tunni aja pärast kõik must oli taas.
Hobufilmi aeg tuli peale, nüüd oli neid nii kivist kui tavalisi karvaseid vankriesiseid kui jalastega. Mingil hetkel vahepeal sai Gandalf jalaga kümnesse. Enne seda tegi ta hulgaliselt pahandusi. Ja nad nimetasid kallasid liiliateks. Kui kolme musketäri juttudes oleks Mileedil hoopis lömmis kaneelirulli või seakõrva kujutis käel olnud, siis poleks ta äkki vahele jäänudki. Vaheldus on täiega tore, aga Gandalf on nüüd mõnevõrra rikutud ja näiteks pärast "Taskunoameest" ma enam ühtki härripotterit ei vaata. Vist.
Täna toimus Tohutu Mittekaotus. Valgeke sai ülevaatuselt läbi ja polegi tarvis kohe autopoodi minna. Nii tore roostekogum on ta, läbi igasuguse sopa ja möllu muudkui tassib mind talli ja tagasi. Isegi kui seal on täiuslike jalgadega, aga justnagu vistlonkav hobuke ees ootamas. Praegu küll ei oska ära arvata, mis sel Metsikul häda on, jalad on tõesti kõvad ja külmad, lausa lust. Äkki siis astus kivisse vm, aga siis peaks vähemalt natukenegi soe olema. Aga pole. Pigem venitas midagi kusagilt ära. Poleks mingi ime, kui muda niimoodi kõikjal võimutseb. Keset talve püsiv pluss ja vihmasajud. Hiireke võtab lausa ujumistunde. Muidugi mitte mõnes spaas või ujulas, vaid ikka kopli eesotsa mudatiigis.
Meid on tabanud kalendrite rünnak. Juba vanal aastal hakkasid ajakirjanduse vahel ligi hiilima. Nüüdseks on kõik tavalised kalendrikohad kahekordselt täidetud ja osa jäi ootelegi. Lauakalendri peab küll kellelegi ära sokutama, ega neid vabu lauanurki niisama kusagil vedele. Täna tuli veel üks lahmakas juurde. Justnagu üritaksid nad öelda, et... Paratamatult tuleb ajateemadel tihemini mõtiskleda. Kõiki tegevusi saan veel teha ainult loetud arv kordi. See arv võib olla tuhandetes, aga miks mitte ka 0. Kunagi ei tea ju.
NV hommikul ka magada ei lasta. Judoklubi sünnipäev algas Tartus kell 10. Autotäie kokkukraapimine ise võttis juba võhmale, aga kohapeal sai juba korralik trenn tehtud. Raudselt midagi valutab homme. Jalad batuudihüpetest vast mitte, aga seal oli see korviloopimise mäng, milles ma alustuseks lootusetult koba olin, aga millegipärast kujutasin ette, et pean 5x järjest sisse saama. Täitsa mitusada viset kulus, ma arvan. Ja lõpuks sain 7 järjest. Käin küll 6-7 x nädalas trennis, enamasti rapsin kahe hobusega, aga vormis nagu ikka pole. Ei ole kusagil seda kekaõpsi, kellel mitmekülgne plaan pooleks aastaks varuks ja hinded piitsa-präänikuna tagataskus. Pole seda tõuget ka nii palju, et jookseks kusagil või midagi. Peaks mängimise ajal planku tegema, nagu vahepeal proovisin. 10 minutiga oli mänguisu kadunud ja tuli söögiaeg peale.
Masendav on see aasta algus, sõdimine ja lõhkumine ja loomade praadimine teispool maakera. Mingi video, kus teeääred olid hunnikutes laipu täis. Sadu ja sadu röstitud loomakesi reas. Muidugi tulevad teemad ka unedesse, näiteks hobusest välja tõmmatud selgroona.
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,
tunni aja pärast kõik must oli taas.
Hobufilmi aeg tuli peale, nüüd oli neid nii kivist kui tavalisi karvaseid vankriesiseid kui jalastega. Mingil hetkel vahepeal sai Gandalf jalaga kümnesse. Enne seda tegi ta hulgaliselt pahandusi. Ja nad nimetasid kallasid liiliateks. Kui kolme musketäri juttudes oleks Mileedil hoopis lömmis kaneelirulli või seakõrva kujutis käel olnud, siis poleks ta äkki vahele jäänudki. Vaheldus on täiega tore, aga Gandalf on nüüd mõnevõrra rikutud ja näiteks pärast "Taskunoameest" ma enam ühtki härripotterit ei vaata. Vist.
Täna toimus Tohutu Mittekaotus. Valgeke sai ülevaatuselt läbi ja polegi tarvis kohe autopoodi minna. Nii tore roostekogum on ta, läbi igasuguse sopa ja möllu muudkui tassib mind talli ja tagasi. Isegi kui seal on täiuslike jalgadega, aga justnagu vistlonkav hobuke ees ootamas. Praegu küll ei oska ära arvata, mis sel Metsikul häda on, jalad on tõesti kõvad ja külmad, lausa lust. Äkki siis astus kivisse vm, aga siis peaks vähemalt natukenegi soe olema. Aga pole. Pigem venitas midagi kusagilt ära. Poleks mingi ime, kui muda niimoodi kõikjal võimutseb. Keset talve püsiv pluss ja vihmasajud. Hiireke võtab lausa ujumistunde. Muidugi mitte mõnes spaas või ujulas, vaid ikka kopli eesotsa mudatiigis.
Meid on tabanud kalendrite rünnak. Juba vanal aastal hakkasid ajakirjanduse vahel ligi hiilima. Nüüdseks on kõik tavalised kalendrikohad kahekordselt täidetud ja osa jäi ootelegi. Lauakalendri peab küll kellelegi ära sokutama, ega neid vabu lauanurki niisama kusagil vedele. Täna tuli veel üks lahmakas juurde. Justnagu üritaksid nad öelda, et... Paratamatult tuleb ajateemadel tihemini mõtiskleda. Kõiki tegevusi saan veel teha ainult loetud arv kordi. See arv võib olla tuhandetes, aga miks mitte ka 0. Kunagi ei tea ju.
Tegime viimased piparkoogitaignad ära. See peedi-kaerajahu variant ei püsinud üldse koos, hea vedakas, et jõulude ajal ei hakanud sellega närve rikkuma. Süüa kõlbas muidu hästi, aga kujulistel pipakatel ei püsinud jäsemed isegi glasuuri abiga küljes.
Dr. House, dr. Murphy, dr. Martin, doktor Vassiljev, "Usalda mind, ma olen arst", doktor Dolittle. Väga doktorine telekava ühtäkki.
Kõigepealt katsusin võrgupinget -- täitsa valus oli -- ja siis mõne aja pärast sai ka mu läpakas tunda, kuidas umbes 220V otse USB-sse maitseb. Pilt läks kotti ja võttis mõned seadmed ka kaasa. Päris abitu tunne hakkas, kui elektrooniline mälu äkki olemast lakkas. Ma ei oska ühtäkki tsükleidki teha ega saa oma lemmik-regulaaravaldisi kasutada. Pähe ei tahaks nagu õppida, seal niigi ruumi vähe. Lingvist saatis hoiatuse, et tasuta prooviversioon saab läbi -- kahju, aga siis jääb sellevõrra ruuminatukest teistele asjadele.
Trennis juhtus üks eriti etteheitva tooniga "ema!!", kui too hobust käekõrval jalutades julges tütrekese ratsatrajektoorile ette jääda. Mida tonti, jalutab, eksole, keset minu diagonaali! Inimene, kes hobuse otsa kunagi ei saa, küll aga korjab, jalutab, teenindab, toob, hoiab, noh -- mida iganes. Tasuks külmetamine, etteheited ja tagant utsitamine. Haha, ma nii läheks kusagile lebosse ära ja vaadaku siis ise, kuidas hakkama saab. Kumma hobi see õieti ongi?! Käigu ise bussi või sõbrataksoga ja las aga koristab ise oma sodi. Vahel mul on hea meel, et ma teiste inimeste ema ei ole. Või mis ma üldse teiste olemistest ja arvamistest tean. Jookseb hobune, jalad eest ja tagant kõrvade kõrgusel, selg nõgus kui kiiktoolil, kõht ripub lõdvalt all (aga ei ole ülesöönud hobune), pea libisevaga rinnale tõmmatud, ratsanik selili seljas ja südamed silmades. Kuidas on võimalik asju nii erinevalt näha? See näeb ju kohutavalt ebatervislik välja, aga miks ta ei tunne seda?
Vana Villem vaatas pealt, kuidas hobusele otsa tahtsin ronida. See aga tõstis esijala õhku, kergitas seda järjest kõrgemale, kuni jalg läks üle pea ja kogu hobune imeti nagu hiigeltolmuimejasse saltoga üle seljataguse heinahunniku. Ja siis ma ei leidnud hüppetrenni üles, väljakul mängiti hoopis jäähokit. // Üritasin pildistada põdrasarvedega albiinorotti.
Regasin end siseorienteerumisele. Ema on Tallinna omades juba pikalt treppe triikinud, aga mul oleks esiettekanne. Oi ma eksin nii ära. Katsun telefoni laetud hoida, et ööseks ikka välja pääseda. Vahetasin telfil viimaks aku ära, et saaks jälle välguga pildistama hakata. See tont ütles aga, et äpp on endasse tõmbunud ega reageeri. See 1 kord üle saja aja, kui tahtsin liikuvat pilti näha. Igasugused ratsaüritused hakkavad peale pressima, aga meie koostöö Halliga on nii toores. Isegi hüppepõlgurist Metsikuga saaks hetkel rohkematest asjadest üle. Vist. Hiireke on toredamast toredam sõita, aga juhtimisega on ikka veel jama majas. Eriti kui ta poolepeal ära väsib ja tahab, nina maas edasi sörkida. Muidugi luban selle nina maadligi, aga tahan, et ta seejuures ikkagi edasi liiguks. Nohja siis ta tahabki päris hoogsalt, eriti galopis. Siis ta on nagu putukaid jahtiv pääsuke, kord siin, kord seal, ja seda väga kiirelt. Püsi siis seal kukil.
Oh ja kontsert oli. Mul tekkisid kohe seosed... kaks lauljat olid nagu andekad GP-hobused, mis nähtava pingutuseta omal alal särasid. Siis oli paar korralikult koolitatut, kes tegid kõik ära, aga oli... igav. Ja siis sellised, kes millegagi meelde ei jää oma 62%-ga, isegi kui patsid olid muljetavaldavad.
Soojendusel Hiireke loksus sissekaanitud veest ja oli ülemeelik, mingi hetk tundus, et tuleb kõige hullem hüppekas ever. Aga oli hoopis kuidagi lihtsam kui muidu. Roolitav ja puha. Tegi puhta madalparkuuri 1-fuleelise süsteemipojakesega (madalamaks enam ei saakski) ja isegi maandus vahel paremasse jalga, kui suund soosis. Mul oli juba heldimuspisar silmanurgas, et jee, puhas ja tore ja nüüd on kõik -- aga ei, siis tegime kõik teistpidi läbi. Jälle oli nunnu ja jee ja lõpp, aga ikka ei. Uuesti teistpidi. Ja siis kõigekõigeviimasemast tõkkest läks mööda. Peaaaegu oleks esimene täiesti tõrkevaba päristrenn olnud. Jääb siis mõneks muuks korraks. Treeningvõistluseks veel poleks valmis olnud, kuigi mõtlesin korra sinnasuunas.
Taskus oligi siseorienteerumine, korralik mõttemäng ja palju osalejaid. Ei saa otse kohtadesse minna, osa aladest on keelatud ja mitu korda pidi üles saamiseks alla ronima ja vastupidi. Eriti raske oli 0-korrusele saada, kuna trepid kippusid umbes korruse jagu varem betoonis lõppema. Väga ära ei eksinudki, kuigi detaile ei osand kaardilt isegi otsida. Et kas uks on avatav või isegi, et mis nr kp on.
Arvatavasti tehti sohki, sest parimad said 10 minutiga hakkama. Niikuinii läksid igale poole otse, korraldajad olid varem võitjale u 20-minutilist reisi ennustanud. Äge oli ikkagi ja arvatavasti lähen veel.
Lõpuks ometi sain videosse 2 puhast jalavahetust vasakusse. Nii kaua olen neid Metsikult tulutult püüdnud. Üks pukikas oli tegelikult lindis ja mõni ehk veel, aga see ei lugenud ju päriselt. Mul need juhtumid ja videosalvestised on tavaliselt ajaliselt nihkes.
25. jaanuar ja selle aasta esimene välitrenn. Koplist tuues jäi Hallike jõllitama tupsudega tapjajalgratast, mis talli seina vastu nõjatudes hobuseid varitses. Õnneks oli ta selgaronimise ajaks mujale luurele läinud. Päike lõõmas vaevaliselt taevas ja varje suurt polnud, sest puud olid kõik maha võetud. Alustasime mururingiga, aga kuna see tahtis liiga kiireks minna, jätkasime suurel platsil. Hoog oli ikkagi päris suur ja vahele tekkis äkkpidureid ja soovimatuid spurte, eriti kui 1 seltskond maastikuringile suundus.
Hiinlased on haiged ja kütus maksab kole palju. Vahepeal käis isegi 1.449-s ära liitri kohta (€). Hinnad ka muudkui tõusevad, teenused lähevad lausa hüpetega kallimaks. Just oli see kirovärk 50-st 70-sse lennnud, nüüd juba 80! Küll me ikka oleme alles rikas rahvas.
Ükse teine õhtu loivas metssiga üle tee. Täitsa üksi. Imelik. Need on muidu karjaloomad rohkem.
Tõrkevaba hüppekas sai ka lõpuks tehtud. See oli tegelikult lausa duubel-puhas, sest Habe sai ka asjadele korralikult pihta. Habe on ka hall ja u 2x suurem Hiirekesest. Kabjanumber on tal 5 ja kui see oleks kauss, mahuks sinna kuus päevasuppi. Vastuolulised tunded on trennis. Hobune näeb ikka välja nagu kolmene, vahel kontrollimatu ja lisaks on ta oma silma ära kraapinud. Uued oskused siiski tulevad külge kuidagimoodi, näiteks käekõrval jooksmiseks polegi muud tarvis enam, kui korraks tähelepanu küsida ja punuma pista. Kohe tuleb kaasa, porgandit ei kulugi. Veel on natuke sisemist säärt ära õppinud, mis pööramise oluliselt lihtsamaks on teinud, aga kõik see edenemine toimub kohutavalt aeglaselt. Kogu aeg ninapidi juures olles on väga raske edusamme märgata. Mis siis, kui neid polegi?!
Ükse teine õhtu loivas metssiga üle tee. Täitsa üksi. Imelik. Need on muidu karjaloomad rohkem.
Tõrkevaba hüppekas sai ka lõpuks tehtud. See oli tegelikult lausa duubel-puhas, sest Habe sai ka asjadele korralikult pihta. Habe on ka hall ja u 2x suurem Hiirekesest. Kabjanumber on tal 5 ja kui see oleks kauss, mahuks sinna kuus päevasuppi. Vastuolulised tunded on trennis. Hobune näeb ikka välja nagu kolmene, vahel kontrollimatu ja lisaks on ta oma silma ära kraapinud. Uued oskused siiski tulevad külge kuidagimoodi, näiteks käekõrval jooksmiseks polegi muud tarvis enam, kui korraks tähelepanu küsida ja punuma pista. Kohe tuleb kaasa, porgandit ei kulugi. Veel on natuke sisemist säärt ära õppinud, mis pööramise oluliselt lihtsamaks on teinud, aga kõik see edenemine toimub kohutavalt aeglaselt. Kogu aeg ninapidi juures olles on väga raske edusamme märgata. Mis siis, kui neid polegi?! 
No comments:
Post a Comment