Maitsevett saab teha mitut moodi. Või siis korraga kõiki moode. Selles isendis ujusid üheskoos apelsin, sidrun, kurk, porgand, maasikas ja mingi mündiline. Vett eriti sinna sekka ei mahtunudki enam.
Luha tegi saabaste sisekülgedele hamanolitäpid ja see nägi kole välja. Kollased plönnid mustal taustal. Umbes nagu pesamuna tehtud piparkoogikaunistused. Aga siis selga ronides... noh, see on küll legaalne doping. Jalad haakisid end sadulasse kui magnetiga, ise ei pidanud hoidmagi. Ainult mingite täpikeste pärast. Võib-olla peaksin ka salanippe rohkem kasutama hakkama, elu oleks kohe mitmevõrra lihtsam.
Keskmine laps andis ükspäev teada, et naabritädi käis raha küsimas -- surmakuulutuse jaoks.
"Kes suri?"
"Noo, ühel naabril keegi."
"Aga kes ikkagi?"
"Ei saanud aru, mingi lemmikloom vist."
Tundus halb nali, ignoreerisin. Aga sama kordus järgmine päev. Sama sõnum, et kellegi lemmikloom on surnud ja kogutakse kuulutuse jaoks raha. Toogu me ise alla ära. Mis kuulutus, et otsib uut lemmikut või? Väga ei hakanud muretsema, mõtlesin, et järgmine kord naabritädi kohates küsin üle, et mis teema selle loomakesega ometi on. Ei jõudnud siiski kohtumist ära oodata, järgmine päev oldi jälle ukse taga raha küsimas käidud. Kuni lõpuks sain ka mina ust avada ja lähemat tõde kuulda. Surnud oli hoopis naabripapi. Papi. Nagu puppy. Luba veel lapsed internetti.
Oli kolm miinuskraadidega päeva jutti ja ühel õhtul sadas LUND! Veebruaris! Milline ime! Tjahh... igatahes kui ma poole kümne paiku lõpuks koju jõudsin, läksid naabrilapsed õue. Isegi isa oli neil kaasas, küklooplamp otsaees. Läksid siis niimoodi õue ja hakkasid intensiivselt lumehelvestega mängima. Veel hommikulgi oli aknast näha lumel püherdavaid lapsi. Mida tonti, lõhuvad veel niimoodi lume ära.
(see päka pikkune lumememm maja ees oli siiski imenunnu)
Järgmine teema, millega maadlen: peatused. Käekõrval saab aru, et paigal tähendab paigal. Seljas aga võtab küll hoo korralikult maha, aga hakkab venitama. Peaaegu jääb seisma, aga on vaja mingite kümnete cm-de kaupa minema hiilida. Viltu pealegi. Pean ajutiselt hääle appi võtma, et ära taipaks. Seis! Seis!!
Mu vanim poeg sai 16. Ta on juba tükk aega me pere pikim, jalanumber 46, ainult kaaluga on veel teisel kohal. Käisime ka muidugi tähistamas, Tallinnast tulid vanemad esivanemad ka kohale. Näitasime neile mänguasjamuuseumi ette ja siis -- virtuaalmaailmasse! Ega tea ju ka, kuidas reageerivad, äkki ei oska üldse midagi? Loomulikult ajasin oma ema ja isa liftiga pilvelõhkuja tippu, kust sai uksest välja plangule jalutada. Isa jalutaski, astus nagu muuseas plangu kõrvale ka, kukkus, kuni maa vastu tuli ja siis läks juba niisama ringi lendama. Ühesõnaga, igav. Emal vähemalt tudises jalg all, kui plangul teokiirusel ettevaatlikult peaaegu edasi nihkus. Mingit allahüppamise juttugi ei tahtnud kuulda. Kuni küljelt ründas ninasarvik, ema kummuli lükkas ja VR prillid lakke rippuma jäid. Jeebus küll noh, tulevad siin teiste emasid lõhkuma! Rohkem ta muidugi planku proovida ei tahtnud, vaid otsis turvalisemad mängud üles.
Tartu maratoni asemel on sel aastal Tartu jalutuskäik lumevabas looduses. Või midagi sinnakanti. Töökaaslased plaanivad minna Võhandu maratonile. See on 100km mööda vähest vett, milles ohtralt kive ja muid toredaid takistusi. Mingite vähem voolujooneliste sõidukitega võtab aega 20 tunni kandis. Õuduk. Nohja meenus, et selle nädala siseorienteerumisele jäi regamata. Tähtaeg oli pool tundi tagasi :(
Päevad ei parane praegu kohe kuidagi. Tööl oli õudne lõpp ühel pikal saagal, mis, tunnistagem ausalt, on siiski parem kui lõputu õudus. Aga siis tallis. Puhastasin maneežist väljudes Metsiku kapju liivast. Ukse kõrval boksis elab nüüd tõre Habe, tema sõi oma mashi. Lasksime ühe poni kõrvalt läbi maneeži ja selleks oli vaja sammuke Habeme boksi poole astuda. Metsik üritas varbade vahelt mashijääke limpsida. Ma kohmistesin kusagil maa lähedal, kui äkki oli järsk rabelemine ja hüpe, Metsik tardus paigale paar sammu boksist eemal. Tänasin õnne, et jalgadega vastu kuplit ei saanud ja viisin lambanaha sadulakuuri. Tagasi tulles... tallivahe oli verine. Sinna nirises aina juurde. Metsiku suust. Tema keel... sealt oli tikutopsi suurune tükk läinud. Rebenenud, koledad ääred ajasid verd välja. Vaeseke väänas keelt rulli ja kaheksasse, limpsis lõpmatult ja kõik oli punane. Otsisin pärast keeletükki tallivahelt, ei leidnud. Äkki Habe pistis selle üldse nahka. Õnneks on viimasel ajal boksiluuk kinni, muidu see Habe kargas möödujatele muudkui kallale. Vaene väike Metsik, kes kärbselegi liiga ei tee, sest pigem põgeneb selle eest kabuhirmus. Nii kahju.
Nii palju oli õnnetusest kasu, et lõunane heinahunnik oli ka õhtusöögi ajaks veel suuremalt jaolt alles. Muidu neelab kõik kogused max pooleteise tunniga hinge alla. Eks ta ikka lutsutas seda heina püüdlikult, ses mõttes teeb näo, nagu poleks suur asi. Isegi vahetult peale rebenemist, kui suu alles tilkus, imes silo suhu ja veeretas seda veriseks nutsakuks. Vähemalt on keel roosa ja puhas, ainult jupijagu lühem ja ebastandardse kujuga.
See miinahärmas orienteerumine. Kõigepealt pidin üldse selle kooli üles leidma. Mis keerulisi käike ühes koolis ikka olla saab, eksole. Noh. Läksin 17 minutit teise punkti. Mitmed tegid selle aja sees kogu raja läbi. Minu tegevus nägi kõrvalt välja nagu paigalseis. Tehniliselt oligi, aga ma orienteerusin täiega. Ja olin täiesti eksinud. Vähe sellest, mingil hetkel jalutasin punktist täie rahuga mööda ja kui viga taipasin, oli selja taga just lühike ühesuunaline jupp, mille valvur pead raputas -- ei tohi tagasi minna. Tegin veel ühe ringi peale ja siis vist veel. Ei mäleta. Järgmine kord tuleb Ahaas, aga siis me oleme ära. Kahju. Vist.
Hüppasime mingeid pisikesi, Hiireke ja Draakon. Kaarte peal ja puha. Vasakule just ülemäära kergelt ei keeranud, aga muidu oli igati tore. E aitas Metsiku keelest pilti teha. See on nüüd mitu päeva paraneda jõudnud ja enam peale vaadates öökima ei aja. Vaatasime "Parasiiti". Seal oli ka palju verd ja löga.
Siia
alla
tuleb
üks
keelepilt.
Nõrganärviline
saab
ehk
kiiremini
edasi
kerida
selle
koha.
Nelja
päevaga
on
jõudsalt
paranenud,
veripunast
peaaegu
enam
pole,
varsti
on
kõik
jälle
roosa.
Vähemalt plaan on selline. Isegi kui see pole plaanitav. Sõitsin unes lennukiga ja see kukkus alla, põrutas veel mingitele asjadele otsa. Sain jälle surma.
Järjekordne hüppekas. Parkuuri panid teised, tõkked olid imenurkade taga ja kohale oli lohistatud lausa veekraavi imitatsioon. Soojendusel oli hobune rahulik ja peaaegu lihtne, seepärast oli hüppamiste algus ootamatu. Nimelt see osa, kus ta takistuse poolegi jälle ei läinud. Lihtsalt plõks ja ei. Tuli traavi peale tagasi minna. Keegi kunagi ütles, et traavis minnes ei saa mööda panna... mingis ägedamas sõnastuses, mida ma muidugi ei mäleta. Kraavihüppel sain külgkorvis korra ära käia. Maha ei tahtnud kukkuda, püksid olid liiga värskelt pestud. Peaasi on, et ta sealt ikkagi üle läks.
Tööl juhtus, et R-pack kihlus ja operaatorid olid pahased, et pulma ei kutsutudki. Tegelikult olin paberile kirjutanud, et R-packid olid nihkes. See esimene "n" oli kellelegi "k"-na paistnud, mõnes keeles sel tähel pikka saba ju pole üleval (ja R-pack = resistor pack, takistite kogum ühes kestas).
Oh ajad. Torm katsetab katuseid ja vett kallab. Rahvas e-võistleb, meil Eestis korraldati selline nali esimest korda. Väga äge mõte. Ainult varustuse nõuded võiksid olla samad, mis päris võistlustelgi. Pindesid-kaitsmeid pean silmas. Suulisi niikuinii kontrollida ei saa ja kõrvalist abi ka päriselt mitte. Pärast hobuse-poolset päheistumist võtsin end järgmine päev kokku ja olin nõudlikum. Kuulaski mu ära. Järgmine projekt -- taandamine. Käekõrval toimib igasuguse vaevata, aga seljas ei saa veel aru. Tavapärased trikid ei töötanud. Võibolla kasutan vahemärguande abi. St et teen ehk mingit erilist häält käekõrval ja siis seljas sama. Hiljem pole abivahendit enam muidugi tarvis.
Olin just ühelt võistluselt tulnud ja pidin hindama järgmist. Hobused olid ülemeelikud, üks käis ainult kahel jalal, 2 noksi pikalt ees. Teine oli krokodill. Kui ta vahepeal naeratas, siis avaneski pikk suu teravate hammastega. Sain seda isegi filmida telefoniga. Mõne aja pärast oli poolest maneežist saanud bassein ja krokodill-hobune oli moondunud krokodill-dinosauruseks, kes ahnel pilgul vett jõllitas, kuni sinna koos ratsanikuga sisse hüppas. Kõik oli täiesti normaalne. Ühtäkki olid maneeži tõkked tekkinud ja arvasin, et ongi läbi. Siis aga jälle koolisõitjad soojendamas ja ma ei leidnud kuidagi lauda üles. Poniskeemi pidid sõitma, jalavahetustega. Üks laps oli hobuse otsast alla kukkunud ja teine alles tegeles sellega. Kabauh, all oligi. Võimalik, et üks neist jäi hobuse kabja alla peadpidi ja suri ära. Tõusin üles, nägupidi diivanis, hiinlaste koera-massimõrva artikkel pea all. Kusagil seal käidavat kodudest koeri kinni nabimas ja maha nottimas. Ikka selle viiruse taltsutamise eesmärgil, kuigi koertele see ei pidanud hakkama. Maailm on lolliks läinud.
Kas me reisile üldse pääsemegi? Hiinlasi ega Hiinas käinuid ei tunne küll, aga peale vaadates ju ajalugu ei näe.
Enesetapjakits kontrollis autol pidurid üle, olid korras. Tuul kangutas maneežikatust, ei saanud kätte. Sõitsin jälle rekaga kraavi. Viimane asi oli unes.
Loomulikult on Eestis lumi maas just siis, kui soojal maal lumejahil oleme. Täna oleme tagasi -- homme sulab lumi ära. Las ta siis olla. Hea, et üldse tagasi saime. Uudiseid ju lugesime ikka vahepeal, ka seda, kuidas nakatunuid on leitud järjest uutes maades ja et nõutakse laus-sulgemisi. Järjest rohkem võib kohata maskides inimesi, või noh, vähemalt lennujaamades küll. Viimati oli paanika, et viirus on muteerunud. Kohutav uni on. Loodetavasti on hobustega kõik korras. Mudased nad igatahes küll pole, see on kindel.
"Kes suri?"
"Noo, ühel naabril keegi."
"Aga kes ikkagi?"
"Ei saanud aru, mingi lemmikloom vist."
Tundus halb nali, ignoreerisin. Aga sama kordus järgmine päev. Sama sõnum, et kellegi lemmikloom on surnud ja kogutakse kuulutuse jaoks raha. Toogu me ise alla ära. Mis kuulutus, et otsib uut lemmikut või? Väga ei hakanud muretsema, mõtlesin, et järgmine kord naabritädi kohates küsin üle, et mis teema selle loomakesega ometi on. Ei jõudnud siiski kohtumist ära oodata, järgmine päev oldi jälle ukse taga raha küsimas käidud. Kuni lõpuks sain ka mina ust avada ja lähemat tõde kuulda. Surnud oli hoopis naabripapi. Papi. Nagu puppy. Luba veel lapsed internetti.
Oli kolm miinuskraadidega päeva jutti ja ühel õhtul sadas LUND! Veebruaris! Milline ime! Tjahh... igatahes kui ma poole kümne paiku lõpuks koju jõudsin, läksid naabrilapsed õue. Isegi isa oli neil kaasas, küklooplamp otsaees. Läksid siis niimoodi õue ja hakkasid intensiivselt lumehelvestega mängima. Veel hommikulgi oli aknast näha lumel püherdavaid lapsi. Mida tonti, lõhuvad veel niimoodi lume ära.
(see päka pikkune lumememm maja ees oli siiski imenunnu)
Järgmine teema, millega maadlen: peatused. Käekõrval saab aru, et paigal tähendab paigal. Seljas aga võtab küll hoo korralikult maha, aga hakkab venitama. Peaaegu jääb seisma, aga on vaja mingite kümnete cm-de kaupa minema hiilida. Viltu pealegi. Pean ajutiselt hääle appi võtma, et ära taipaks. Seis! Seis!!
Mu vanim poeg sai 16. Ta on juba tükk aega me pere pikim, jalanumber 46, ainult kaaluga on veel teisel kohal. Käisime ka muidugi tähistamas, Tallinnast tulid vanemad esivanemad ka kohale. Näitasime neile mänguasjamuuseumi ette ja siis -- virtuaalmaailmasse! Ega tea ju ka, kuidas reageerivad, äkki ei oska üldse midagi? Loomulikult ajasin oma ema ja isa liftiga pilvelõhkuja tippu, kust sai uksest välja plangule jalutada. Isa jalutaski, astus nagu muuseas plangu kõrvale ka, kukkus, kuni maa vastu tuli ja siis läks juba niisama ringi lendama. Ühesõnaga, igav. Emal vähemalt tudises jalg all, kui plangul teokiirusel ettevaatlikult peaaegu edasi nihkus. Mingit allahüppamise juttugi ei tahtnud kuulda. Kuni küljelt ründas ninasarvik, ema kummuli lükkas ja VR prillid lakke rippuma jäid. Jeebus küll noh, tulevad siin teiste emasid lõhkuma! Rohkem ta muidugi planku proovida ei tahtnud, vaid otsis turvalisemad mängud üles.
Tartu maratoni asemel on sel aastal Tartu jalutuskäik lumevabas looduses. Või midagi sinnakanti. Töökaaslased plaanivad minna Võhandu maratonile. See on 100km mööda vähest vett, milles ohtralt kive ja muid toredaid takistusi. Mingite vähem voolujooneliste sõidukitega võtab aega 20 tunni kandis. Õuduk. Nohja meenus, et selle nädala siseorienteerumisele jäi regamata. Tähtaeg oli pool tundi tagasi :(
Päevad ei parane praegu kohe kuidagi. Tööl oli õudne lõpp ühel pikal saagal, mis, tunnistagem ausalt, on siiski parem kui lõputu õudus. Aga siis tallis. Puhastasin maneežist väljudes Metsiku kapju liivast. Ukse kõrval boksis elab nüüd tõre Habe, tema sõi oma mashi. Lasksime ühe poni kõrvalt läbi maneeži ja selleks oli vaja sammuke Habeme boksi poole astuda. Metsik üritas varbade vahelt mashijääke limpsida. Ma kohmistesin kusagil maa lähedal, kui äkki oli järsk rabelemine ja hüpe, Metsik tardus paigale paar sammu boksist eemal. Tänasin õnne, et jalgadega vastu kuplit ei saanud ja viisin lambanaha sadulakuuri. Tagasi tulles... tallivahe oli verine. Sinna nirises aina juurde. Metsiku suust. Tema keel... sealt oli tikutopsi suurune tükk läinud. Rebenenud, koledad ääred ajasid verd välja. Vaeseke väänas keelt rulli ja kaheksasse, limpsis lõpmatult ja kõik oli punane. Otsisin pärast keeletükki tallivahelt, ei leidnud. Äkki Habe pistis selle üldse nahka. Õnneks on viimasel ajal boksiluuk kinni, muidu see Habe kargas möödujatele muudkui kallale. Vaene väike Metsik, kes kärbselegi liiga ei tee, sest pigem põgeneb selle eest kabuhirmus. Nii kahju.
Nii palju oli õnnetusest kasu, et lõunane heinahunnik oli ka õhtusöögi ajaks veel suuremalt jaolt alles. Muidu neelab kõik kogused max pooleteise tunniga hinge alla. Eks ta ikka lutsutas seda heina püüdlikult, ses mõttes teeb näo, nagu poleks suur asi. Isegi vahetult peale rebenemist, kui suu alles tilkus, imes silo suhu ja veeretas seda veriseks nutsakuks. Vähemalt on keel roosa ja puhas, ainult jupijagu lühem ja ebastandardse kujuga.
See miinahärmas orienteerumine. Kõigepealt pidin üldse selle kooli üles leidma. Mis keerulisi käike ühes koolis ikka olla saab, eksole. Noh. Läksin 17 minutit teise punkti. Mitmed tegid selle aja sees kogu raja läbi. Minu tegevus nägi kõrvalt välja nagu paigalseis. Tehniliselt oligi, aga ma orienteerusin täiega. Ja olin täiesti eksinud. Vähe sellest, mingil hetkel jalutasin punktist täie rahuga mööda ja kui viga taipasin, oli selja taga just lühike ühesuunaline jupp, mille valvur pead raputas -- ei tohi tagasi minna. Tegin veel ühe ringi peale ja siis vist veel. Ei mäleta. Järgmine kord tuleb Ahaas, aga siis me oleme ära. Kahju. Vist.
Hüppasime mingeid pisikesi, Hiireke ja Draakon. Kaarte peal ja puha. Vasakule just ülemäära kergelt ei keeranud, aga muidu oli igati tore. E aitas Metsiku keelest pilti teha. See on nüüd mitu päeva paraneda jõudnud ja enam peale vaadates öökima ei aja. Vaatasime "Parasiiti". Seal oli ka palju verd ja löga.
Siia
alla
tuleb
üks
keelepilt.
Nõrganärviline
saab
ehk
kiiremini
edasi
kerida
selle
koha.
Nelja
päevaga
on
jõudsalt
paranenud,
veripunast
peaaegu
enam
pole,
varsti
on
kõik
jälle
roosa.
Vähemalt plaan on selline. Isegi kui see pole plaanitav. Sõitsin unes lennukiga ja see kukkus alla, põrutas veel mingitele asjadele otsa. Sain jälle surma.
Järjekordne hüppekas. Parkuuri panid teised, tõkked olid imenurkade taga ja kohale oli lohistatud lausa veekraavi imitatsioon. Soojendusel oli hobune rahulik ja peaaegu lihtne, seepärast oli hüppamiste algus ootamatu. Nimelt see osa, kus ta takistuse poolegi jälle ei läinud. Lihtsalt plõks ja ei. Tuli traavi peale tagasi minna. Keegi kunagi ütles, et traavis minnes ei saa mööda panna... mingis ägedamas sõnastuses, mida ma muidugi ei mäleta. Kraavihüppel sain külgkorvis korra ära käia. Maha ei tahtnud kukkuda, püksid olid liiga värskelt pestud. Peaasi on, et ta sealt ikkagi üle läks.
Tööl juhtus, et R-pack kihlus ja operaatorid olid pahased, et pulma ei kutsutudki. Tegelikult olin paberile kirjutanud, et R-packid olid nihkes. See esimene "n" oli kellelegi "k"-na paistnud, mõnes keeles sel tähel pikka saba ju pole üleval (ja R-pack = resistor pack, takistite kogum ühes kestas).
Oh ajad. Torm katsetab katuseid ja vett kallab. Rahvas e-võistleb, meil Eestis korraldati selline nali esimest korda. Väga äge mõte. Ainult varustuse nõuded võiksid olla samad, mis päris võistlustelgi. Pindesid-kaitsmeid pean silmas. Suulisi niikuinii kontrollida ei saa ja kõrvalist abi ka päriselt mitte. Pärast hobuse-poolset päheistumist võtsin end järgmine päev kokku ja olin nõudlikum. Kuulaski mu ära. Järgmine projekt -- taandamine. Käekõrval toimib igasuguse vaevata, aga seljas ei saa veel aru. Tavapärased trikid ei töötanud. Võibolla kasutan vahemärguande abi. St et teen ehk mingit erilist häält käekõrval ja siis seljas sama. Hiljem pole abivahendit enam muidugi tarvis.
Olin just ühelt võistluselt tulnud ja pidin hindama järgmist. Hobused olid ülemeelikud, üks käis ainult kahel jalal, 2 noksi pikalt ees. Teine oli krokodill. Kui ta vahepeal naeratas, siis avaneski pikk suu teravate hammastega. Sain seda isegi filmida telefoniga. Mõne aja pärast oli poolest maneežist saanud bassein ja krokodill-hobune oli moondunud krokodill-dinosauruseks, kes ahnel pilgul vett jõllitas, kuni sinna koos ratsanikuga sisse hüppas. Kõik oli täiesti normaalne. Ühtäkki olid maneeži tõkked tekkinud ja arvasin, et ongi läbi. Siis aga jälle koolisõitjad soojendamas ja ma ei leidnud kuidagi lauda üles. Poniskeemi pidid sõitma, jalavahetustega. Üks laps oli hobuse otsast alla kukkunud ja teine alles tegeles sellega. Kabauh, all oligi. Võimalik, et üks neist jäi hobuse kabja alla peadpidi ja suri ära. Tõusin üles, nägupidi diivanis, hiinlaste koera-massimõrva artikkel pea all. Kusagil seal käidavat kodudest koeri kinni nabimas ja maha nottimas. Ikka selle viiruse taltsutamise eesmärgil, kuigi koertele see ei pidanud hakkama. Maailm on lolliks läinud.
Kas me reisile üldse pääsemegi? Hiinlasi ega Hiinas käinuid ei tunne küll, aga peale vaadates ju ajalugu ei näe.
Enesetapjakits kontrollis autol pidurid üle, olid korras. Tuul kangutas maneežikatust, ei saanud kätte. Sõitsin jälle rekaga kraavi. Viimane asi oli unes.
Loomulikult on Eestis lumi maas just siis, kui soojal maal lumejahil oleme. Täna oleme tagasi -- homme sulab lumi ära. Las ta siis olla. Hea, et üldse tagasi saime. Uudiseid ju lugesime ikka vahepeal, ka seda, kuidas nakatunuid on leitud järjest uutes maades ja et nõutakse laus-sulgemisi. Järjest rohkem võib kohata maskides inimesi, või noh, vähemalt lennujaamades küll. Viimati oli paanika, et viirus on muteerunud. Kohutav uni on. Loodetavasti on hobustega kõik korras. Mudased nad igatahes küll pole, see on kindel.
No comments:
Post a Comment