Isolaator

Tuli kits, viis teise liistu auto eest minema (eelmise võttis rebane). Otsisin tüki paar päeva hiljem põõsast üles ja panin oma kohale tagasi. Ei olnudki maha müüdud, nagu olin kahtlustanud.

Äkki peaks Metsikuga tihemini hüppama hakkama? Kõige julgem ja ägedam sõita oli ta meie parimal 3v hooajal, kui hüppamist oli vähemalt korra nädalas. Nüüd, kui paar harjutust on paremini külge hakanud, ei saa neid oskusi eriti esitadagi, kui 70cm pärast sooritust ikka mingi tardumine tekib. Täna olid ristid ripakil ja ületasime neid mõned korrad. Algul kohapealt, hiljem juba hoogsalt ja -- no oli tore. Vaheldus ka hobusele, kes see ikka jaksab kogu aeg raamides püsida. Mingi veider allergiadraama kõrvalboksis. Hobused.

Täna tööl oli ühel jälle maagiline piss olnud: ükskõik mis suunas valla päästa, see lendab ise täpselt potti. Kahjuks oli tänane maagia pisut nõrk olnud, piss oli prill-laua ühtlaselt täis piserdanud. "Naisterahvas!" hüüataks kohe 1 ex-tallikaaslane ja võibolla mõni inspireerunu veel.

Toimub mingi süstemaatiline pindade pesemine. Maneežiuks. See paistab läbi! Peeglid. Need peegeldavad! Kahju ainult, et see 1 nurgakas ikka katki on, see oli mõnusa kalde all ja külgliikumiste õppimiseks väga mõnus. Nüüd peab õigeid asetusi treenima B-E liinil ja läheb liiga rapsimiseks.

Just kui olin valmis mõelnud, et saaksin vist Metsikuga hetkel kindlamini hüpata, näitas Hiireke, et pigem on siiski tema see hüppekunn. Rekordkõrgused (sadulas) ja kogemused on Metsikul muidugi ägedamad, aga Hiirekesel tuleb see asi ikka hulga loomulikumalt välja. Ei mingit pidurit, ainult jalad sätib vastavalt sattumisele (ma eriti tugev sammutabamises pole). Nägin täna kaela kõrvalt ta randmeid tõusmas. See 80cm-kant hakkab juba hüppeliigutust välja meelitama. Nii mugav ja tore on see hüpe, isegi kui vahel ebaõnnestumise käigus liiga kõrgele lendab. Hästi juhitav oli ka täna, eriti siis, kui pigem täisistakus lähenesin, mitte pool-.

Nohja lähebki järjest hullemaks. Võistlused kaheks kuuks purki. Atsa.

Käisin kahel tööintervjuul, parfümeeriapoe müüjaks ja millekski elektroonikateemaliseks. E-etteütlus lükkus kusagile, nr on kasvanud 27-st u 41-ks.

Iga päevaga on uute nakatunute arv mitmekordistunud. Tööl on peaaegu iga päev uued kangemad käitumisjuhised. Talli võõraid ei lubata. Millegipärast ununeb kogu aeg ära, mida tulin kirjutama, sest loen enne varasemat juttu ja parandan kirjavigu. Ahjaa, täna pidin kirjutama, et oli üks eriliselt s*tt päev. Otseses mõttes. Jalutasin hobust ja miskit kukkus sadulale, nii et hobune võpatas. Veetilk, arvasin. Aga ei olnud.

Mingi sünkroons*ttumine oli hoopis.

Nüüd lõõskas päike taevas ja kuigi tuul oli mõnevõrra vastu, varustasin end kolmekordse püksikihiga (trussikuid veel hulka lugematagi) ja viisin Hiirekese esimest korda ringile. Ainuke kord, kui ta üle kere võpatas, oli minu ootamatu patsutuse peale -- tuuubliii hobune. Edaspidi proovisin vähema siputamisega sõnumeid edastada. Maastik sunnib sammu pikemaks venitama, muidu susserdab poole peeruga. Casale järele jõudmiseks tuli siiski mõned korrad traavi kasutada. Metsik pidi väliplatsil skeemi sõitma. Päris palju läks teisiti kui ma soovinud oleksin, aga umbes sain aimu, kus oleme. Karvauputus. Lõpuks ometi sain ära proovida kunagi x-üle-eelmine kevad hangitud karvarookija. Villaponi peal töötas täitsa hästi. Haa, ja veel üks võit -- kunagi kogemata vale suurusega ostetud päitsed leidsid paraja pea. Hiirekese oma. Kas see nüüd tegelikult mingi võit oli, äkki ma olen lihtsalt vilets asjamajandaja. Tänane nr -- 171.

Mingi arusaamatu vassimine testimisega. Kas ei suudeta teha neid teste või tehakse neid igaks juhuks suvaliste poolhädaliste peal, aga millegipärast on kraanid päris kinni keeratud. Justkui tahetaks ilusaid numbreid hoida. Hilja juba! Isegi raha eest ei saa kindlustunnet hankida, inimesed ei saagi teada, kas peaksid eralduses kükkima või jäid nad (seekord) puutumata. 225.

258. Kuidas olla hobuse jaoks huvitav? Koer tõmbas hetkega tähelepanu, mina seisku või kõrvade peal, aga ikka ei.

Nüüd kui Hiina lülitas kütte välja, on ilmad jälle külmemad. See ei takistanud konnasid välja ilmumast. Muudkui ilmusid algava öö eel teele ja olid äkki ees. Pidin ümbert vingerdama kui ussike. Nv-l pidi kaheksasse miinusse lausa minema.

283. Hiireke sai kolmanda vaktsiini kätte, nüüd on aastaks või pooleks muretu, oleneb võistlustest. Tahan temaga see aasta meetri peale jõuda ja ks umbes L kanti. Eilse trenni järgi on eesmärgi saavutamine mägede taga. Ühtäkki ei saanud enam üldse otse edasi liikuda, aina vingerdas ja vajus igale poole. Tegin siis lihtsalt poolistakus galoppi, ei muud. Proovisin pärast käekõrval üle -- katseharjutusi tegi suurepäraselt. Traavid kummalgi käel, sammus pöörded esiotsal, taandamine. Mis nali siis selle ratsavariandiga lahti on?!

Kodus püsimine on ilgelt tüütu. Vahel tundub isegi veider, et peaks nagu liikumist piirama või üldse kuidagi teisiti olema, sest sõnumid pealikelt on nii tobedad. Küll lubavad ulmesummades rahasid külvata, aga teisalt ei teata, kui palju neid haigeid üldse olla võib. Ei tahetagi teada. Praeguse korra järgi saab vabalt testida ennast, kui... esiteks, oled üle 80 vana. Teiseks, kui oled köhasse lämbumas ja palavik kõrgel. Aga neid sümptomeid tohib demonstreerida ainult telefoniteel ja perearstile, kes pole alati kohal ja kes ehk ainult murdosa kõnesid ära jõuab teenindada. Kolmandaks tuleks olla meditsiinitöötaja. Loodetavasti vähemalt nemad ei pea vahendajaid kasutama. Aga need teised, kes eesrindel ohus suplevad? (Poe)müüjad?! Loomaarstid?! 306.

326. Väike paus mõjub tihti hästi. Hiireke oli jälle enda moodi. Metsik on tobe. Kuidas ometi need kriipsud seal maas nii hirmsad olla võivad? Äkki tal on sadula all tobeduse nupp ja ma vajutan selle ratsutades paratamatult iga kord alla. Saaksin krigiseva uksega puuri vahetada vähem krigiseva vastu, aga seal pole akent. Jube külm on, üle miinus kümnegi võib öösel tulla. 

352. Hullult rapsimist tööl, valmis ei saanud suurt midagi, asjad jäid pooleli. Tavaline esmaspäev.

369. Jälle päev otsa peamurdmist, aga valmis ei saanud. Vähemalt sai üles leitud, mida on vaja ümber teha. Hunnik progemist. Naljakas, kuidas siin majas ka palju "progretakse". Lõuna värk, räägitakse teisiti. Proovisin järele, kas on mõtet hakata e-võistlusele regama. Kuna katses läksid jalavahetused tuksi, siis pigem ei. Harjutame edasi. Iroonia muidugi ka, et "halvemale" poole tegi paremini.

404. Mõtlesin välja, et saan ka e-võistluseta hakkama. Mis ma ikka. Ja regasin ära. See on küll esimene kord, kui nii juhtub. Mitte. Jõudsin talli hilja, aga vedasin Hiirekese ikkagi väliplatsile. Püüdsin seal hämaras küll jalutada algul ja mõnusalt lonkida, aga või siis tema sellest hoolis. Võttis
aga traavi üles ja kui sellega hoo kätte sai, läks üle galopilegi. Kui Metsik on õpetanud mulle kannatust, siis Hiireke õpetab kontrolli oma keha üle. Üleliigseid liigutusi pole vaja teha. Valesti hingamine on üleliigne liigutus. Ma alles õpin muidugi, seega paranemisruumi on küllaga.

538. Hobused rebisid päikest ja muda kogu hingest. Homme peaks lausa 13 plusskraadi tulema. Hüppasime väheke. Oli tunda, et paus oli vahele tulnud, kargas okseritest suure varuga üle. Tegelikult oleks neid u 70cm-seid võinud vabalt kasvõi elavast sammust tulla. Selja tõstmise harjutusi kõhu alt sügades Hiirekesele enam ei tee. Esiteks, ta ei tõsta midagi, vaid ainult mõnuleb ja teiseks -- kerib teleskoobi välja. Tont küll. Ma ikka ei oska. Geelküüsi ka ei pane, et oleks teravam torkida.

575. See soe ilm. Käisin Hiirekesega mööda künkaid. Ta ei oska veel üldse oma kaela kasutada ronimisel. Kuidas nii tohib, et ka võimekas hobune tahab kõigepealt treenimist, et oma võimeid näidata?! Metsiku võtsin käekõrvale ja sukeldusime juba hämarduvasse õhtusse. Jalutasime kõigis kohtades ja ronisime mööda künkaid. Ta käib mul kõrval nii vaikselt, et silmi kinni hoides ei arvaks äragi, et keegi nööri otsas on.

645. Nüüd või ei kunagi. Mõtlesin valmis, et võin selle 15 raha ka videot saatmata annetada hea ürituse jaoks, aga üldse  proovimata oleks ikkagi plass. Tuuline ilm tõotas hobusõgedust. Kõigepealt tuli muidugi tolmuahv hobuseks moondada. Kõigepealt kahe kõva harjaga, siis kahe pehmega, siis märja rätikuga ja siis veel harjadega ja lapiga ja harjaga ja lapiga. Ja veel lapiga. Päris ahv enam polnud. Platsil jälle natuke oli, sest keegi (khm, Metsik ise tegelikult) oli X-i mingid sügavamad kabjajäljed vajutanud ja Metsik sinna samasse lõksu ronida ei kavatsenud. Tuli abivägi ja riisus jäljed peitu, just nagu võistlustelgi. Mitte. Igatahes ta seekord riisus ja Metsik sai starti minna, endal silmad pealuust välja kargamas. Igaks juhuks sai üles võetud nii käsikaameraga kui auto katusele paigutatud tagavarakaameraga (see minu olematu õnn filmimistega, teadagi). Lõpuks purgis! Enam ei sõida tükk aega ühtegi skeemi. Pärast sai veel teisi filmitud ja kunagi õhtul hilja sain materjali üle vaatama hakata. Seda kaarti enam polnud, kuhu minu video sai. Teisi kaarte nagu oli parasjagu. Kotid-taskud-auto mitu korda läbi otsitud, aga no ei ole kaarti. Haa, aga tagavarakaamera ju midagi sai! Mhmh, sai 5 minutit auto katust, kõik muu oli udune. Olukorda saab võrrelda peeruga:
if you have to force it, it's probably shit. Ma tunnen, et muudkui surun, aga no ei tule. Skeemi minu jaoks kõige olulisem osa -- jalavahetused -- läksid ju pekki ka.

679. Külm tuli tagasi ja hammustas teravalt. Päeva väljakutse oli teha väljasõit loodusesse ja tutvuda päris metsa eluga. Hiireke oli seni reisinud ainult autos... ma arvan vähemalt nii, seega ei olnud mul mingit tahtmist katsetada, kuidas ta hirmunult treiku juurest jalga laseb. Valjad, millel korde läbi suuliste, lisavahendina porgandid ja maiustused, nii läksime laadimist katsetama. Kaks asja selgus: ega ta eriti vastu hakkagi ja teiseks -- abivahendid oli hea mõte. Sest ta ikka korra proovis, kas võib kusagile mujale minna. Kui ei tohtinud, siis leppis ja laadus. Kestjate rajad poole tunni kaugusel saidki uusi kapju tunda. See metsavahe seal on maailma parim mäetreeningu koht, valida on nii laugeid tõuse kui rämedalt järske, nii kõva pinnasega kui põhjatu liivaga. Täiesti imeline. Hobune sai kindlasti elu suurima koguse kooli korraga kätte. Kui algul läks mäkke esiotsaga kraapides ja pea kuklas, siis mägi õpetas, et on olemas ka tagumine ots ja et kaela asend on oluline. Alla tahtis algul kimada, aga pärast suutis ka sammus. Visuaalne pilt oli ka ju hoopis teine kui tavaliselt. Puid oli nii püsti kui pikali, mõned olid risti üle tee. Maas olid juurikad ja kännud, mõned suuremad olid ka hirmsad ja siis see karu. See pani piduri ja tagasikäigu sisse, isegi kui ta tegelikult oli üks suuremat sorti koer. Selgus veel, et nii nagu ta jubedamaid takistusi ületab suure varuga, poeb ta madala oksa alt ka läbi suure varuga. Kiir-roomates. Õppisin hobuse kohta, et jaksu tal jagub ja tasakaal on hea, ka treikusõidul. Sammud on pigem lühikesed, igas allüüris. Võibolla kulutas liiga palju energiat hõljumise peale.

-- Emme, kas sa oled ka T**** ja T**** emme?
-- Jaa, muidugi. Miks nad muidu siin elavad.
-- Ma arvasin, et nad on kellegi teise lapsed.

Ja kohe jutti:

-- Emme, miks sul on siin lahtine šokolaad?
-- Oi, ära näpi, see on mustadeks päevadeks.
-- Mis see must päev on, kas siis kui kõik läheb mustaks?
-- No see on siis, kui on midagi väga rasket või täitsa tuksis.
-- Mul on raske, ... eee (leiutab) ..., kui ma ei tea, kuidas korrutada sajaga!

715. Oh seda teise eestlase kõri, millesse tahaks kurjalt karata. Vahi tonte, korraldavad mingi e-võistluse, mille sihtgrupp on keegi muu ja ise osaleda ei tahagi. Raipenahad küll! Huvitav, et need päriselt osalejad saavad imeliselt aru, mis selle ürituse mõte on -- (oli, sest keelatigi ära lõpuks --) väike lisaannus  motivatsiooni pingutada ja paremini teha ja areneda. KS on pealegi ideaalne ala praeguses isolatsiooniolukorras tegelemiseks, pole ta nii ohtlik ja taustajõududeta saab hakkama... Aga ei, hakkas ületreenimises süüdistama ja videopettuses... see ütleb vist rohkem süüdistaja kohta midagi. Talliskäigud lähevad nüüd graafikusse. Hakkan ka rohkem puhkepäevi vahele suruma. Ühtlasi tuleks vältida liigseid riske. Hiireke on väga lennukas viimasel ajal, aga ma ei saa teda isegi ette kordetada, kuna ta kraabiks maa auke täis. Ei mingit talvist tukkumist enam.

745. Ma ei viitsi maneežiaja pärast kakelda, panin end kalendrisse õue ratsutama. Tjahh ... seal oli külm. Väga. Kas siis kellakeeramisest veel vähe oli, et pidi kalendri ka tagasi keerama?!  Kaks korda oleks napilt alla kukkunud, sest hobune ehmus ja hüppas kõrvale. Üks kord oli kindlalt see plagisev eggersmanni reklaam. Jäin liikumisest maha, rippuma pikkade ratsmete otsa ja kukkudes oleksin maandunud selili. Väga ebasoodne. Aga seekord jäin pealepoole ja lihtsalt jätkasin traaviga. Pean olema tähelepanelikum ja iga hetk tasakaalus. Järgmiseks Metsik. Käisime suve lõpul tekkinud rebasekorjust vaatamas. Olid ainult karvatupsud ja lumivalged kondid. Sain kahe tunniga kaks hobust kinni püütud, puhastatud, ratsutatud, jälle puhastatud, söögid valmis pandud ja sadulavöö pestud. Külm näikse ka millekski hea olevat.