Georgia on my mind

Kui omal lund pole, tuleb suusatamiseks soojale maale sõita. Gruusia!

Kuna polnud mõtet viimast välja pressida, otsustasime talli mitte minna ja veeta lennueelset aega hoopis Lätis. Kõige keerulisem osa oli -- nagu ikka -- kogu meeskonna autosse saamine. Üks ajab trussikuid taga ja teine passe, hambaharjad on kusagil ripakil ja ziplockid vaja ette valmistada. Ainult 2 tundi jäime ajakavast maha. Seega vaatasime suurt mänguväljakut ainult autoaknast. Ilm oli ka kole, vihma kallas ja tuul puhus... kuidagi tugevalt puhus?! Olin jopelt pesu ajaks kapuutsi maha tirinud ja see oli muidugi koju sooja jäänud. Tont küll, reis juba enne algust tuksis! Oleme varemgi tähele pannud, et lätlased armastavad vahel asju suuremaks puhuda ja illusioonide muuseumi kohta ütlesid seda isegi netiarvustused, aga läksime ikka. Oligi rohkem rohkem nagu illusiooni-põgenemistuba. Noh ja siis tuli muidugi nälg peale. Karjala-nimeline hokisärke täis riputatud söögikoht lubas appi tulla. Terve igaviku ja natuke veel ootasime sööke, mida siis lõpuks tuli räme kuhi. Aeg oli juba kukil ja lennukil hääled sees, kui meie alles ummikus passisime. Parklad olid muidugi täis, jooksime lennule, kohe sisse ja minek. Sõit tuli nagu Läti teedel, põrkamist ja hüppeid nagu lõbustuspargis. Piloot pidi rahvast korduvalt toolidesse kinni kamandama. 

Kutaisis oli 10 kraadi sooja. Lennukist ukseni 35 meetrit, mida millegipärast pidime bussiga läbima. Kohalike otsaesiseid kraaditi siniselt hõõguva pulgaga, meie olek ei huvitanud kedagi. Täisealistele jagati passikontrollis tervituseks pudelike veini. Pisike lennujaam oli, umbes nagu laadanurgake kahe lauaga, kus ühel müüdi villaseid sokke ja teisel pannilabidaid. Ainult et villaste sokkide asemel olid kõnekaardid neti jaoks ja pannilabidate asemel GEL-id, kohalik raha. Kohe kargasid kratid peale,et öelgu me ainult aadress ja kohe viivad ära. Meil oli inimene kokku lepitud ja pidime neid võõraid kratte tubli pool tundi küljest raputama. Teil pole ju kedagi vastas? Ei tule ka! Tulge minuga! 40 raha. Ametlik hind on tegelikult 30GEL. Turvavöid autos taga polnudki ja olime seal 4-kesi puntras. Eesistmetel on vöö kogu aeg kinni ja tuleb läbi pugeda ainult ülemisest osast. Nad on veel nii surematud seal. Aknast algas kiire täheõpe. Kaugelt vaadates on ainult üks mullirida, aga näed, tähendavad midagi. Ööbimiskoht tuletas Ukrainat meelde, pealtnäha puha kullad-karrad, aga kõik logiseb ja osa detaile on puudu või lohakalt kokku pandud. Vetsupott kõikus kolinal ja dušinurk oli disainitud kogu elamist üle ujutama. Mahla eest küsiti registratuuris kolmekordne hind, lapsed muudkui lollitasid ja telekas näitas järjest naljavideoid. Kütus maksis u 70 eurosenti liitrist, saadaval oli eurodiisel aka superdiisel ja tavaline. Naljakas niimoodi lõunasse Musta mere kanti lund otsima tulla, kui vihma ladistab ja mõnusalt kevadist sooja on 10 kraadi. Aga meie tahame suusatada. Noh...  näis.

Hommikuks oli jälle nälg platsis. Allkorrusel pakuti midagi, mis esmspilgul väljagi eriti ei paistnud. Keedumunad, üksikud küpsised ilusti 3-kaupa ritta laotud, mingeid kastmeid, saia. Joogiks pakitee või kiirkohv, hiljem hiilis ligi suhkruvesi. Vihma kallas nagu põllumehe suvises unenäos ja minu kapuuts põõnas ikka kodus. Kimasime onupojataksoga marsale, turvavöid polnud ööga ikka veel leiutatud. Selgus, et meie marsa oli pool tundi tagasi läinud ja rohkem neid sel päeval ei lähe ka. Netiinfot, tuleb välja, ei maksa üldse usaldada, isegi kui seda on vähe nagu Simpsonite perepeal juuksekarvu. Mis seal ikka... toppisime kompsud teise marsasse, mis sihtkohast 30km kaugusele minema pidi pooleteise tunni pärast. Ja astusime sisse kohe nurgal asuvasse juuksurisse, sest õues oli rängalt märg. 3 meest võeti kohe ette ja algul tundus, et pähe eriti karvu ei jäetagi, aga ei, täitsa kobe sai. Raha küsiti u 1.40 meie raha pea eest, ehk kokku 12 kohalikku. Täielik hämming. Millest nad elavad üldse? Kaubad küll nii odavad pole. Marsatasime kohe korralikult jutti. Tundub, et sealkandis ongi levinuim ühisliikumisvahend  Mersu-marsa. Borjomist Bakuriani oli marsa käiguvahe ka rahvast täis, nostalgia missugune (vanad head kooliajad, kui trennist Veskast koju Lasna liiga hilja reisima sattusin). Olime endale olemiseks korteri kinni pannud. Kapid olid tühjad, isegi vetsupaberit oli ainult kaheks korraks; põrandahari oli millegipärast pestud ja märg, voodid maani lohku istutud ja kõik telesaated peale loetud. Ainult soola oli köögis palju, kohe igasugust.

Mäereiside esimene päev on kõige põnevam, eriti kui netiinfo on vananenud ja puudulik. Kuidas üles mägedesse saada? Igal tegijamal hotellil või kompleksil on oma eritõstuk, millega päris radadele ligi saab. Saime otse maja tagant 25GEL/päev (8,3EUR, haha) suusakomplektid (suusad-saapad-kepid-kiiver) tellida ja 3GEli eest rooliga üles. Olime sel päeval kohe esimesed järjekorras ja trossipealik palus hetke oodata, et nende meistersuusataja tuleb kohe. Tuligi onu, lauasaapad jalas, ja kukkus mäkke jooksma. Hullumaja, see nn p*rseroolirada oli rängalt pikk ja kõrguste vahe nii pool km, aga ta tõepoolest jooksiski meie ees trossiraja lõpuni. HULL. Üleval oli igas suunas miljonivaade ja puutumata lumi. See oli mingi imelik lumi, nagu tuhksuhkur --  kuiv, kaalutu ja imepeen. Ometi neil lumekahureid pole, seega ta oli päris. Lapsed hakkasid kohe ringi kihutama, mõnel pole kohe üldse pidureid küljes. Millagi kukkus suusakepp tõstukilt alla ja seda sai siis mitu ringi taga aetud, kuna teda üritati meile muudkui järele saata. Viimaks püüdis mägi ühe lapse võrguga kinni ja pidime ta "koju" tagasi toibuma viima. Oleks olnud hulga lihtsam, kui oleks teadnud, kuhupoole minema peab. Teada oli ainult, et peab õige teeotsa leidma, sest tagasiteed pole. Otse loomulikult läksime valet teed pidi. Mingil hetkel oli selge, et tuleb üks pikem matkaõhtu, rada oli vahepeal suuskadeta ronimisega ja allapoole minnes kitsas laineline ainult "sahas" liigeldav teelaadne toode. Taskukaartki näitas, et oleme keset eimidagit. Kuni ühel hetkel maandus meie kõrvale suurem seltskond suusalisi, giid kaasas. Rääkisid saksa keeles midagi mahajäetud suusahüppetornide kohta, mille all just viimasest ronimisest ähkisime. Selge, eksole, neid jälitades igatahes metsa ei jää! Nii oligi, kuni nad ühel hetkel suusad lihtsalt allamäge keerasid, kus rajapoegagi polnud, ainult puutumata lumi ja puud. Millalgi jõudsime valesse kohta välja ja sealt asulasse. Igal pool oli hobuseid. Ratsusid ja vankri ees, kõik kasvu poolest umbes SP mõõtu, aga poole kõhnemad ja ära hõõrutud nahkadega. Esikapjadel krihvidega metallplaadid, taga tavalised rauad. Üks hall kondikubu lonkas tugevalt. Kutsusime endale järele Lexusega rööveltaksojuhi ja jõudsime viimasel minutil enne putka sulgemist suusavarustuse tagasi anda. Jalad olid vedelad nagu ülekeedetud spagetid.

Hobused. Neid oli igal pool. Isegi hommikul akna taga, turistid peal selfitamas. Ponisõit käis kahekesi sadulas, kliendist mudilane eespool, ei mingit turvavarustust. Joosti galopis ümber platsi, osaliselt autode vahel sõiduteel ja lumelögas.

Lumi sulas, aga parim rada oli kõige tühjem, sest lõpuosa oli seal raske. Järjekordi liftide taga suurt polnud, ainult kõige all, kus lapsed suusakooli said, oli aega natuke ringi vaadata. Panin lemmikrajal endomondo ka asja uurima, ei hakanud ratsutamise asemel muud spordiala sättima seal. Hea, et loomakaitsjad peale ei sadanud. Ma sõidan tegelikult aeglaselt nagu vanaema või ehk veel natuke aeglasemalt ja minust kihutatakse mööda kui postist. Tippkiirust näitas küll 46km/h, aga see oli vaid korraks. Ilm oli täiesti arusaamatu, -5C tundus soe kui suvepäev, õhk oli kuidagi kuiv. Vabalt võis T-särgi väel ringi tuiata. Kapuutsi igatahes vaja polnud. Küll oleks aga pidanud kasutama päikesekreemi, sest nahk põles ereda leegiga. Järgmine päev möksisin end korralikult kokku, nii et kibe maitse suus ja pisarad silmas, aga nüüdseks on pealmine nahk juba lahkunud.

Grusiinid on üks tohutu saiarahvas. Saiad-küpsised, üks jahusadu puha. Maanteede ääred on saiamüügi putkasid täis. Vahel on kolm lahmakat saia tahvlile naelutatud ja veel ühega lehvitab müüja nagu lehvikuga. Muna ja juustuga saiapiruk hatšapuri oli tegelikult isegi päris mõnus. Kanasupp oli igatahes lahja, hallikas vähesemaitseline vesi, mille põhjas vedelesid mõned kanakamakad. Enamasti tegime hoopis ise süüa. Poes sai mõnusalt viipekaardiga maksta ja soovikorral võis kohalikke rahasid üsna soodsa kursiga automaadist tõmmata. Pangamaat nägi välja nagu mõni mängukonsool. Igaks toiminguks oli oma ruuduke, pildi järgi võis ära tunda näiteks prügiveoteenuse. Kirjade järgi ei tundnud midagi ära, kuigi tähespikker oli kogu aeg taskus ligi ja mõned tähed jäid ikka meelde ka. Gruusia keel on kartulikeel. Päriselt. Guugli translaator võib kinnitada, et see on nii häälduse kui väljanägemise poolest nii.

 

Viimasel päeval tahtsime tobboganiga sõita, aga tuule tõttu oli see mägi kinni. Tagasisõidul oli marsajuhiks noor suitsetav kutt, kes hoidis kogu aeg pedaali all, pidurit või gaasi. Vahepealseid valikuid polnud. Mõne korra käis tee kõrval putkast midagi ostmas või kapotti lahti kangutamas. Käsipiduri tõmbas küll peale, aga see ei pidanud kohe üldse. Sõidu ajal lobises pidevalt telefoniga ja 50 alas sõitis 90-ga. Aga vähemalt rippus peegli küljes amulett. Mu kõrvalreisija lõi pidevalt risti ette.

Kutaisis oli aega ringi vaadata. Ainult seisma ei tohtinud jääda, kohe hakati taksoteenust pakkuma. Käisime turul ja poes ja niisama mööda tänavaid. Puhus hull tuul ja õhus keerleva tolmu tõttu ei saanud silmigi lahti hoida. Rikkurite tänav oli betoonist valatud ja üle tee jooksvasse veekanalisse oleks süstaga sõitma mahtunud. Igas aias haukus koer. Mujal olid majad väsinud ja värv maha koorunud, välja arvatud üksainus. See oli hambakliinik. Läksime ühte hinkaalimajja vihmavarju. Proovisime võimalikult kohalikke sööke kokku tellida. Üks neist oli roheline borš. Kreemine seenesupp oli imeline. Üldse oli eelmiste söögielamustega võrreldes pahvikslöövalt mõnus (ja odav). Tühjaks jäänud anumad, eriti pudelid korjati pätikiirusel käest. Järgmiseks katsetasime kohalikku Bolti. Äpis oli näha, kuidas nende mänguauto kohapeal triikis ja muudkui vales suunas trügis. Kunagi jõudsid kohale ka. Autost kargas välja kaks meest. Üks pidi olema õpilane ja teine tema mänedžer. Et vabandatagu, aga on ikka vaja kaasa sõita. Ronisimegi karjakaupa hunnikusse autosse ja läksime vanalinna otsima. Mänedžeri-onu olla ka korra Tallinnas boltimist õppimas käinud ja pidi omal maal teisi õpetama hakkama. Haare pidavat aina laienema. Ometi jooksis ta meile pärast järele ja pakkus oma isikliku taksomajanduse visiitkaarti.

Viimaks ometi mingi ilusam koht linnas. See vanalinn nägi igatahes oluliselt värskem ja korralikum välja kui tema uuem lagunenud vend.

Gruusia rahal on oma Koidula ka. Küll habemega, meessoost ja teise nimega, aga pääsuke on sama. Skulptuure uurides jälitas meid üks koer. Tuli igale pildile ja oli asjalik. Üldse oli palju vabakäigu-koeri, enamusel kõrvas kollane lipik. Isegi suusamäel proovisin 5tk korraga pildile saada, aga mu telfikaamera oli ikka sama aeglane kui alati, seega järjekordne hägune sabapilt, ei muud.

Ega rohkem erilist seiklust olnudki, veetsime viimased tunnid enne lendu Unot tagudes (jälle mängu, mitte inimest) ja niisama tukkudes. Riiast jõudsime lahkuda mõned tunnid enne kuulsa haigelennu saabumist Itaaliast ja Eestis oli ainult 1 teadaolev koroonaviirusesse nakatunu.