Jälle üks algus

Leidsin sobivalt just nüüd oma vanad trennipäevikud, kus Metsiku seiklused päev-päevalt kirjas. Ei mäletanudki, et see algus nii keeruline oli olnud. Kuu ajaga sai alles niikaugele, et lubas endale nööri külge panna ja enam-vähem püsis seal otsas. Jubinaid pidi pähe panema tükkhaaval. Mis, isegi üle kere puhastamiseni jõudmine oli võtnud korralikult aega. Jalgu katsudes oli püsti tõusnud, hooldamisel oli proovinud näksata. Esimesed selga ronimise katsed olid olnud liivased, pukkis maha enne kui korralikult pealegi ronitud sai. Koplist toomine võttis viis igavikku, ta lihtsalt ei tulnud järele, sikuta seda nööri  nagu tahad ja altkäemaksu ei võtnud.

Kakuke on värske neljane, suvine laps. Kordel jookseb, pesuboksi tuleb, käekõrval käib, jalgu annab. Sai kadunud raua tagasi ja pääses poiste koplisse. Algul oli tantsu ja tagaajamist, aga tüli ta ei nori ja kui läheb pingeliseks, keerab otsa ümber ja lahkub seltskonnast.

Ja tuli teade tallist, et raud jälle alt. Sai siis vähemalt paar tundi all olla. Ja kuna kadunud rauda tähele pandi, siis saadi ta ilmselt ka õhtul karjast kätte.

Sadul ei meeldi talle, teeb peale pannes kurja nägu. Lubab siiski. Täitsa viisakas poiss on. Tundub kuidagi... intelligentne. Kui talle kohti tutvustan, teeb näo, nagu tõesti vaataks ja võtaks teadmiseks. Vastu tuleb nii boksis kui koplis. Niidikael. Kere on lühike kui taburet, sadula alt paistavad vaevu kõrvad varre otsas, saba ja kabjad.

TIHS! No ei ole enam päris nii nagu vanasti, et kõigile osavatele huilates kaasa elatakse. Nüüd valiti rohkem, kelle jaoks suu lahti teha ja käed taskust (khm, nutitelfist) välja tõmmata. Aga võibolla oli lihtsalt alles reede ja rahvast vähe, ja see vähenegi üles kütmata. Tukkusin toolil ja laadisin telfi lastenurgas. Reklaami oli, lapsi mitte. Võinuks akupanka investeerida. Kuna omad söögid-joogid olid keelatud, panin pudeli  põõsasse hoiule. Hüpati korralikult ja küüned-tooli sõite oli selgelt vähemuses. Uurisin istakuid ja varustust. Põnev. Hobulausuja alustas lati alt mu meelest. Valge hobune pildus tagumikku ta poole ja tegi võltspiffpaffi, kus esimesed jalad käisid kõrgele, aga tagumised astusid lihtsalt laia sammu. Ükski jalg teisega sünkroonis polnud. Ebaloomulik oli ja ajas vaadates vingerdama. Õnneks tuli päris trikke ka, sh seninägematuid. Paigutas mustad hobused takistusteks ja lasi kollasel neist üle hüpata. Tegi hobustest torni ja... Nohja siis olid need koerad. Päris piinarikas oli vaadata, kuidas need lamavate hobuste otsas hüplesid ja tallasid. Kui mu oma väike tont mulle kõhtu hüppab, on ikka üsna ebameeldiv ja valus ka. Kunagi öösel kihutasid koolisõitjad oma ringe. Ülevalt vaadates olid pikendused kõikides allüürides ettevaatlikud või siis tagasihoidlikud. Väga lahe on jooksvalt hindeid võrrelda, et kui palju oma arvamused maailmakuulsate kohtunike omadega kokku langevad. Elagu equipe. Ema tuli järele, et maale sõita. Kas paari kiltigi sõita jõudis, kui rehv plaksuga lõhkes. Varu muidugi polnud. Autoabi puksis rehvitöökotta ja isa tõi maalt talvekad järele. Milline luksus keset ööd niimoodi rehve lappida! Nii tore, et laupäevahommikuse rogainini oli veel ainult mõni tund aega.

Laupäeval ei sadanudki vihma, vaid hoopis lörtsi. Vahepeal oli kaks korda seljakotina jõe ületamist, aga kuna veetavaid oli kaks, siis vedajal tuli kokku kuus jõeületust raudkülmas vees. Maa oli mitmel pool valge ja "sooja"kraade vaevu paar. Tee peal vitsutasime pohli, aga ka mingeid imemustikaid, mis olid 4 korda suuremad kui muidu ja polnudki veel hukka läinud külmaga. Tegime lühidalt, ainult pool päeva selle ilma pärast, aga 22km tuli ikka ära. Jalad pole veel üles soojenenud, aga vähemalt jäid küüned alles. Teist aastat järjest juba, juhhuu! Hester on Soomes,  TIHS Tallinnas. Dina on na tubli.



Hiirekesel on esimesed kaklusmärgid peal, hambajäljed laudjal ja kriimud jalal. Ikka on mõistlik ja ikka on sadul nagu mägi seljas. Metsiku tekk on talle nagu telk, valjad pikad, suulised moka otsas, kuigi Metsik on ka väiksepoolse peaga hobune.

Oleme õues suurel platsil täitsa üksi õhtuhämarustes asjatanud. Ette veidi kordet, siis panen korde ukseauku piduriks ja ronin otsa. Täna sai esimest korda rahulikult sammu käia, ilma et see sujuvalt galopiks muutuks. On nüüd täiesti rauavaba, teine rippus ka boksi ees. Kuidas sai sinna, kes teab, aga plaan oli külmal ajal ilma jätta niikuinii. Hüppasime ristikest. Mingid linnud karjusid varjualuses ja tõmbasid osa tähelepanu endale, nii et kaks korda ei saanud pulkadele ligigi. Muul ajal oli juba kohe lihtsam kui Metsikuga, kellega saab küll kõrgemaid hüpata, aga pidur ei taha kuidagi maha tulla. Hiirekesel pole mingeid pidureid, jookseb vabalt ja vedruga.

Veel on raske näha, mis Hiirekesest saab. Küll aga sain mõttes läbi käia väljakutsete nimekirja. Leidsin sealt kaks asja, millega suure tõenäosusega enne aasta lõppu valmis ei saaks. Esiteks -- sadula kõrvaldamine maha mitte tulles. Mis see teine võiski olla... äkki lati ületamine pikkupidi? Hobuste vahetus maha tulemata? Seega pigem kolm. Igal juhul peaks arvestama ohtrate plaanimatute maaühendustega. Kollionu oli ikka superlihtne mängukaaslane, temas ma ei pidanud kunagi kahtlema. Nüüd järele mõeldes ei kukkunudki ma ta otsast meie kahe ja poole aasta jooksul kordagi alla. Võimalust oli küll -- põrgut, ma tegin temaga ükskord isegi krossi ainult ühe jalusega. Napikaid oli ikka. Mitu.

See Hiireke pole üldse metsik. Täna sai maneežis teiste vahel ka üsna viisakalt hakkama ja kordet ma ju ei saanudki ette teha. Tahaks sammu kuidagi elavamaks saada, aga meelitusvahendeid pole kõiki käepärast. Kasutasin galopitõstetel lisaks kordelt tuttavaid häälmärguandeid. Saabki nagu aru. Äkki ma uimastan kõik hobused kuidagi ära?

Tuulelohede lendamise aeg keset pühapit. Oli lubanud kaks päeva lausvihma, aga oli hoopis kuldne sügis. Ei saanud kuidagi ratsutamist vahele kätta. Homme siis vaatan, kuidas akna taga kallab. Äkki isegi magan pärast tööd! Harjutasin halliga veeloike. Tahab mööda vingerdada, aga kui tutvuma viisin, pani nina sisse ja hakkas mullitama. Naljakas tüüp. Harjutasime ka käekõrval kiiremat sammumist, et saaks võimalikult ruttu sest loivamisest üle. Mulle meeldib, kui hobune vähemalt sama kiirelt talutajaga liigub ja kiirelt reageerib edasi-tagasi märguannetele. Tagasi reageerib suurepäraselt. Hea meelega ainult vist seisakski paigal... no see paar minutit, enne kui igav hakkab ja midagi lutsutada on vaja.

Metsikuga kujutasin ette, et vahetan liikumise pealt riideid. Liiga palju takistusi tuli ette. Varrukad ei tule üle kinnaste ära ja käed ei leia neid torusid, kiiver jääb ette, hobune ei lähe nagile piisavalt lähedale või ei suuda ma asjast kinni krahmata.

Täna sain mitut asja esimest korda teha: 1) sadulas platsile 2) üksi seljas murule 3) seljas üle künka.
Oli nagu ärevil küll ja oleks ehk tahtnud mujale minna, aga kuulas mu jalgu ja läks neisse kohtadesse. See kiitmise-trikk aitas ärevuse vastu. No see, et teeb midagi hästi ja siis silitad kaela ja räägid, kui tubli poiss jne. Seda siis keset tavalist ratsutamist enam-vähem tuttavas keskkonnas. Nüüd siis värskelt künkast tulnuna oli pulss üleval, aga kuna ta sai täiega tubli poiss olla, siis rahunes kohe. Täitsa kasulik on õpetada pika ratsmega leboasendit. Proovisõidul olin ka kohe lahtiste ratsmetega minema purjetada üritanud, aga siis ei läinud nöörideta üldse liikvele ja kui läks, siis hulga kiiremalt kui plaanis oli ja teises suunas ka.

Jälle mõned esimesed: 1) ainult tavaliste päitsetega murul hullamas (käekõrval ikka), põhiliselt küll sammus kohtadega tutvumas. Varem oleme üldse midagi rahmeldanud ainult valjaste või kordepäitsetega, nii igaks juhuks, kui peaks tekkima tahtmine põgeneda 2) banketist üles ja alla minu kõrval/järel. Proovisin ka käekõrval jooksmist, aga see mõte ei jõudnud Hallile kohe üldse pärale. Ringitada ümber minu -- käkitegu. Kõrval -- mkm, juured maha ja hämming. Hall oskab jooksu pealt süüa, ma ju seista ja pugida ei lubanud. Jooksebki siis mõned meetrid pea maas ja sobivat puhmast püüdes. Saab kätte ka. Ma ei kiida ega keela teda seejuures, kuni aga jooksus püsib.

Kuidas ma tean, et Hallist kasvab midagi head välja? Mis siis, kui teen midagi valesti?

Hiireke on kerge kui udusulg... nii kerge sõita ja (seni veel?) nii vaba ja läheb kohtadesse. Ma pole üldse harjunud nii. Paremale tegelikult ei paindu eriti, aga esialgu ma tahangi, et ta lihtsalt liiguks kõigis allüürides mõnusalt vabalt edasi. Üldse ei muretse veel kontakti pärast, aga muidugi hoian oma käed nii pehmed kui oskan. Rulli saaks ta poole sekundiga, aga ma tahan just, et ta julgeks kaela pika hoida ja nina natuke ees. Üritan esialgu sadulaaja vähese hoida, aga nii tahaks kasvõi kohepraegu talli tagasi ja ratsutama.

Esimene ametlik hüppetrenn tehtud. Kõhklesin jubedalt ega tahtnudki lõpuks minna, aga läksin ikka. Õnneks sattus seltskond, kellele minitakistused ka sobisid. Pisiparkuurikene meie esimese okseripojaga. Ootamatult hästi tuli välja, sest ega see roolimine veel ülemäära hästi käpas ole ju. Onu on nii mõistlik. Täitsa huvitav, et leidubki selliseid hobuseid, kellega on lihtne. Nojaa, tal pole veel kõiki nuppe ja paljutki ta ei tea, aga mida iganes olen talle ette söötnud, kõik võtab vastu. Välja arvatud sadula. See talle ei meeldi. Einoh tegelikult võtab ka selle vastu, kuigi mossitades.

Torm tahtis maneeži ära viia, kangutas uksegi pauguga lahti keset trenni. Neljane kartis oluliselt vähem kui see vanem tüüp, kes pärast ukselendu oli eriti kahtlustav kõige suhtes. Mitu puud oli teele langenud, lugematu kogus oksaprügi, linna sissesõitu assisteeris politsei, maja ees pargiti autosid ümber ja kõiki langenud puid näeb üle lugeda alles hommikul. // See oleks ju imeline krossitakistus, kohti valides leiaks igale raskusastmele midagi.

Tänak sai lõpuks tiitli kätte ja ehk ometi saab nüüd mõneks ajaks Nendest uudistest rahu.

Olen nüüd unesoleku kontrolliks asjadest läbi minema hakanud. Sillapost oli viimane katseobjekt. Eks ta imelik on, aga järjest lihtsam on see minek. Ükskord võrdlesin olukorda takistussõiduga. Et kui ma seinast läbi ei julge minna, siis olen nagu hobune, kes tõrgub, sest ei usu, et hakkama saab. Vahel on tunne, et uni saab kavalamaks, et mitte "vahele jääda". Mu käed on unes viimased korrad täitsa tavalised olnud.

Teine hüppetrenn algas nii paljutõotavalt, et pandi kohe pähkel ette ja seepeale arvas hobune, et nii ikka ei lähe küll. Üritasin hobust välimise säärega joonele tagasi saada, aga seepeale tõusis sootuks püsti. Sisemise säärega sõites polnud probleemi (daaa...). Jätkame siis vähe rahulikumas tempos. Kohe pärast seda tuli kiroseanss ja sealtki sai kasulikku nõuannet. Arvas, et kasvamine on pooleli, pean tähelepanelikult jälgima, mis seisud on. Ka hambavahetus on käsil ja vaevalt seegi mingi ülemäära mõnus tunne on. Seda ütles ka, et selgelt tark hobune on. Temavanused pidavat tavaliselt hajevil olema ja kondiväänajast üle sõitma/ignoreerima, aga see mõtles nagu kaasa. Ju ta siis ongi rohkem mõtlemisega tegelnud seni, sest kehalt on justkui aasta jagu maas.

Tulin töölt, aga taipasin, et see pole päriselt. Uurisin ilma -- taevas oli sinine, pilvekirmetega ja kaugel. Maas oli asfalt, selle poole kummardudes nägin, kuidas see vingerdas ja mingit seisukohta üritas võtta, et milline ta peaks olema. Sai selline kõva ja mustriline, aga katsudes konarusi tunda polnud. Rebisin elektriliini posti endale sülle ja murdsin pikuti pooleks. Puusisu oli kollane ja pehme nagu sai.