Kas siis hobusele iga kord ühtmoodi selga peab ronima?
Ronida peaks olema võimalik mõlemalt poolt. See on kasulik nii hobuse kui ratsaniku lihastele ja koordinatsioonile kui ka sadulale. Sadul ei taha ühepoolsete kummidega vööd ega ainult ühel küljel tilpnemist, küsige patjade käest.
Ideaalis seisab hobune mõnusalt puki kõrval ja ootab, kuni ratsanik kõigepealt oma varustuse kallal kohmitseb, saapataldu liivast puhastab, jaluseid otsib ja siis ronib. Vahel läheb teisiti. Näiteks ei ole millegi otsast ronida või hobune pole nõus sekunditki paigal püsima. Võib-olla pole isegi jaluseid ega sadulat. Oleks hea olla sellisteks olukordadeks valmis (oled võistlustel soojendusele hilinemas, jalas kangeks pestud täisnahkadega püksid, millegi otsast ronida pole ja vasak jaluserihm läheb katki, kui hobune keset ronimist ehmub mööduva vihmavarju peale).
IV osas ongi koos mõned hobuse otsa jõudmise viisid:
ühelt ja teiselt poolt, maast ja puki otsast, paigal seistes ja liikumise pealt, sadulaga ja ilma, tagant ja ülevalt.
(Väljakutse jaoks on vaja vähemalt 5 moodi, võib ka midagi muud leiutada, kui siin esitatud)
NB! Tagant hobusele lähenedes, eriti tavapärasest erinevalt, on eriti oluline, et hobust on ette hoiatatud!
Jõudsin arusaamisele, et kunagi aastaid tagasi algatatud Väljakutse
oli sarnase idee teine kuju. Väljakutse vastuvõtjad pidid etteantud
hobuteemalisi ülesandeid lahendama, tõenduseks sooritusest pildi- või
videomaterjali saatma ja lõpuks pidi enim punkte korjanu korraliku
auhinna saama. Ainus tingimus oli, et osalejaid pidi olema vähemalt 10.
Kahjuks jäi tol ajal asi soiku osavaima üritaja õnnetuse tõttu ja
kümnest jäi paar puudu. Miks mitte uuesti proovida? Seekord siis umbes
nii, et... korjan aasta jooksul kokku mingid... tegevused(?) ja kui
keegi peaks millegipärast tahtma ja suutma korrata kõiki neid, siis...
Huvitav, mis oleks tore auhind...? Kuna ma tean, mis mul mõtteis on, siis tean ka, et kerge see ei hakka olema, seega võin vabalt midagi suuremat lubada.
Keegi, kes esimesena kõik "enesestmõistetavuste" asjad järele teeb, selle hobuse ühe kuu boksiüüri taon kinni. Kui mõnel omal hobust pole ja ikka millegipärast kuidagi võidu saab, siis Kollionu üüri jagu panen peo peale v arvele (hetkel u 300€).
Aasta on pikk ja mis ideed selle jooksul pähe võivad karata -- kes teab. Kolme esimese osa asjad tunduvad tehtavad, mõningase ettevalmistusega vähemalt küll. Näiteks "olematu" asja hüppamise mõte tuli päev enne teostamist. Järgmine päev oli mul ainult 7 minutit aega hobusele asi ära "seletada". Selle 7 minuti kohta tuli ikka päris äge juba välja mu meelest. Ja II osa käigu pealt "ümber maailma" tegemine, seda ma polnud Kollionuga küll varem katsetanud ja kukerpalli ka mitte. Ja ka valjasteta hüpped olid üldse täiesti esmakordsed, varem olen vahel midagi päitsetega teinud.
III OSA, pulkade ületamine mitmel viisil. Risti, põiki, selg ees, valjasteta. Ja kõige keerulisem: ilma pulgata.
Ilmselt pean panema ka täpsemad seletused, sest punktipealt kopeerida
pole vaja. Miks mitte siis siiasamasse (viited I ja II osa videotele leiab eelmisest postitusest):
I
1) Käe surve eest astumine
2) Jala andmine
3) Puhastamine
4) Valjad pähe
5) Sadul selga
II
1) Tervitamine (milline iganes)
2) Kõhu alt läbi minek
3) "Reis ümber maailma" (hobune võib ka paigal seista)
4) Kukerpalliga seljast maha tulek
5) Hobuse peal püsti seismine
III
1) Hüppega üle lati (kõrgus pole oluline)
2) Pikkupidi üle lati (vaata videost, kuidas)
3) Valjasteta hüppega üle lati
4) Selg ees üle lati (enne mõtle, siis tee)
5) Hüpe üle millegi, mida pole
Katsetes soovitan kasutada turvalist varustust: saapad,
kindad, kiiver.
Iga päev toimub nii palju sellist, mida enesestmõistetavuse tõttu tähelegi ei pane. Ma hingan. Seisan püsti ja asetan jala teise ette ja liigun niimoodi edasi. Libisen jääl, aga ei kuku. Jalutan trennikuumana läbi õhukese lumepihu... maneežis. Olgu, see viimane pole päris tavapärane.
Aga tegelikult kummitab mind miski... midagi otse seletamatut, aga ta tahab välja tulla sarnaste ettevõtmiste kaudu. Aasta algul arvasin, et suudan teha aasta otsa iga päev video millestki hobuteemalisest, mida tehakse igapäevaselt, aga ehk alati tajumata, kui eriline see on. Alustasin esimeste jupikestega... ja umbes neljanda juures leidsin, et aeg on kiirem. Kohe palju kiirem. Teha iga nädal ainult? Ikkagi üle 50 juhtumi. Salvestamine on ka keeruline, kui üldse ei taha, et pealt nähtaks. Kuidas seda saavutada, kui pärast tööd talli ilmudes on peaaegu alati rahvapidu?
Mis seal ikka, hakkan otsast peale vähemalt nendega, mis juba tehtud. Algus on ikka väga lihtne. Hobune tuleb kinni püüda, ette valmistada ja siis selga ronida. Muidugi see on lihtne. Iga päev tehakse seda ju igal pool maailmas tuhandeid ja tuhandeid kordi. Kes aga kunagi on mõne taltsutamata hobusega suhelda saanud, see teab, et päris niisama ei juhtu midagi. Hobune on sündinud survele vastu toetama või tõmbele vastu tõmbama. Muidu kukuks ta pikali. Seda pikali kukkumist hakkab ta vältima kohe pärast sündimist. Seega kogemust on. Samal põhjusel ei anna ta niisama oma jalgu kellelegi ära. Põgenemisvahend ikkagi ja kui mõni puudu on, siis juba kaugele ei lippa. Puhastamiseks oleks vahva, kui hobune harja ulatuses püsiks. Potentsiaalset hunti nii lähedale küll ei lubata. Valjaste küljes on suulised, mis käivad suus. Kas sina usaldaksid kedagi oma suu külge metallpulga otsa rippuma? Viimaks sadul: vaba hingamist takistav ja põgenemist segav riistapuu, mis istub seljas nagu mõni kiskja.
Viisakas inimene ütleb ikka tere. Hobune ütleb ka, igaüks omamoodi. Loodetavasti ei ole sinu tere tagumiku ja lingus kõrvade nägu. Olen kusagilt kuulnud, et ennemuistsel a'al olevat hobusel tiirusid ravitud nii, et keegi lipsas hobusel kõhu alt ootamatult läbi. See ehmatanud sooled tööle ja saigi ehk vaevast lahti. Turvalisem tundub siiski, kui hobune ei pea üheski ilmakaares paiknevat inimest kartma. Kui see inimene paikneb turjal, on küll ebastabiilne, aga haiget ei tee -- siis pole seegi midagi hullu. Ja kui see inimene sealt äkki lahkub, siis võib ta seda teha mitmel erineval moel. Kõige keerulisem oli hobuse otsas seismine. Mis mul jalas võiks olla? Saabastega ei lähe küll kedagi tallama. Sussid mingid? Laiskus ütles, et kõlbab sokkidega küll. Sileda palja selja peal osutus see aga äärmiselt keeruliseks -- kohutavalt libe! Kasutasin siis sadula abi. Hobuse turi on 1.74m, selg jälle nõksu madalam, aga sadul on torniks peal. Ma ise olen 1.76cm, käed ulatuvad 2.25cm peale. Hobuse abiga võiksin 4m kõrgusele ulatuda!
Ma vist see aasta ei viitsi kuu kaupa jutumula väljastada. Hakkab viimati korduma. Tegelikult kordubki juba ammu. Mingid detailid on erinevad, aga ei midagi hullupööra põnevat. Eesmärgid on olemas, kuigi aiman, et nende täitmine on hetkeseisuga enam-vähem võimatu. Lähitulevikus kindlasti mitte. Ma ei teagi, mis on suurim pidur, äkki hobused? Need on nüüd ju veel vanemad kui enne. Ja sama vähe maha müüdud kui eelmisel aastal. Ma olen ikka ekstra pehmo selle müügivärgiga. Kohutavalt raske on hobukesele hinnasilti külge panna. Täitsa reeturi tunne on kohe. Pigem söön ta ära. Kuigi ka see on raske, ma ju ei tarbi enam kedagi kalkunist suuremat. Kollionu on ikka väga palju suurem kui kalkun. Istub õhtuti puuris ja tukub, oodates järgmist heinahunnikut. Ilusti seina ääres, silmad loojas. Võibolla on tal hirmus tore -- ma ise tahaks ka tukkuda --, aga millegipärast on temast kahju. Trenni tuleb õnneks hea meelega, jätab kõik söömise pooleli, kui midagi jätta on, ja krabab ise suulised suhu. Aga ikkagi. Vana hea kupja tunne on koguaeg. Vana Villem soovitaks kindlasti kogu asi katki jätta ja hakata hoopis puudleid silitama.
Firma pidas ERMis pidu, nii et maja värises. Fännid said Nöepi pildistada-kallistada ja mõned teised lasksid ennast hüpnotisööril ära rääkida. Et neil on saba või et nad on laulustaarid või et käed on kokku kleepunud. Kõigepealt nad muidugi lõdvestusid täiesti sodiks, üks vajus isegi käpakile maha, kuulsasse mr Beani asendisse. Süüa-juua sai hästi, tort oli suurejooneline, meelelahutus meelt lahutav, tantsida oleks saanud kasvõi jalad lühikeseks -- mis sa hing veel tahad. Mm, jäätist muidugi. See jäi küll täiesti puudu.
Jäätist õnnestus tarbida hoopis E vananemist tähistades. Mis nii viga, kui terve aasta otsa ainult teised lähevad kordamööda vanemaks, haha. Traditsiooniline hobusefilm oli seekord trikiga, nimelt oli üks peategelastest küll inimesekujuline, aga mingi aja kappas ta nelja nagu korralik võidusõidukas. Kuigi võtsime lisaja, et maailm ära parandada, jäi ikka puudu. Täitsa häda kohe, kui rahvas nii palju materjali pakub.
J. magama viies: "Viige mind tagasi Euroopasse, sinna, kust te mind võtsite." Vahel ta ütleb asju, mille allikat ei oska ära arvata. R-tähe tulekut on põnev jälgida. Jutu sees on täiesti äratuntav ja õigesti tehtud "R", aga üksikuna seda põristada ei oska. Vist. Pole tagant torkinud.
Talveperioodil on tavaliselt motikriis, sest võistlusi pole, aga tööd peab ikka nühkima. Millegipärast kulub see talvekarv külgedelt ikka viledaks. See aasta on paljas lapike veidi väiksem, aga ta on täiesti olemas. See segab mu mänguplaane (sellest lähiajal täpsemalt).
Vist olen kusagil maininud, et eelmine aasta kaotasin 2/3 oma juustest. Aasta algul hakkasid minema ja juuniks oli rotisaba ainult alles. Otsisin juba parukaid, kui L soovitas üht šampooni, mis langejad hetkega korrale kutsus. Pool aastat pole nüüd suurt midagi minema pääsenud, aga tohutult tüütu on see taastumine. Üüratult aeglane. Vaatan nüüd rohkem teiste seise ka. Kuidas nad küll saavad nii väheste juustega olla? Kui on harjunud, siis ilmselt polegi midagi.
Vahel üllatan inimesi ja pakun, et nad roniksid ette hoiatamata mu hobuste otsa. Kaks eriti põnevat kohta on seal: kas inimene vajab moosimist (või kui palju) ja kuidas ta "härjal sarvist haarab". Need, kes ootamatustega kaasa tulevad, nendega oleks huvitav midagi koos ette võtta. Aga siis see alustamine -- kas krabab kohe rooli ja vajutab pedaali põhja või tutvub enne olukorraga?