Isolaator

Tuli kits, viis teise liistu auto eest minema (eelmise võttis rebane). Otsisin tüki paar päeva hiljem põõsast üles ja panin oma kohale tagasi. Ei olnudki maha müüdud, nagu olin kahtlustanud.

Äkki peaks Metsikuga tihemini hüppama hakkama? Kõige julgem ja ägedam sõita oli ta meie parimal 3v hooajal, kui hüppamist oli vähemalt korra nädalas. Nüüd, kui paar harjutust on paremini külge hakanud, ei saa neid oskusi eriti esitadagi, kui 70cm pärast sooritust ikka mingi tardumine tekib. Täna olid ristid ripakil ja ületasime neid mõned korrad. Algul kohapealt, hiljem juba hoogsalt ja -- no oli tore. Vaheldus ka hobusele, kes see ikka jaksab kogu aeg raamides püsida. Mingi veider allergiadraama kõrvalboksis. Hobused.

Täna tööl oli ühel jälle maagiline piss olnud: ükskõik mis suunas valla päästa, see lendab ise täpselt potti. Kahjuks oli tänane maagia pisut nõrk olnud, piss oli prill-laua ühtlaselt täis piserdanud. "Naisterahvas!" hüüataks kohe 1 ex-tallikaaslane ja võibolla mõni inspireerunu veel.

Toimub mingi süstemaatiline pindade pesemine. Maneežiuks. See paistab läbi! Peeglid. Need peegeldavad! Kahju ainult, et see 1 nurgakas ikka katki on, see oli mõnusa kalde all ja külgliikumiste õppimiseks väga mõnus. Nüüd peab õigeid asetusi treenima B-E liinil ja läheb liiga rapsimiseks.

Just kui olin valmis mõelnud, et saaksin vist Metsikuga hetkel kindlamini hüpata, näitas Hiireke, et pigem on siiski tema see hüppekunn. Rekordkõrgused (sadulas) ja kogemused on Metsikul muidugi ägedamad, aga Hiirekesel tuleb see asi ikka hulga loomulikumalt välja. Ei mingit pidurit, ainult jalad sätib vastavalt sattumisele (ma eriti tugev sammutabamises pole). Nägin täna kaela kõrvalt ta randmeid tõusmas. See 80cm-kant hakkab juba hüppeliigutust välja meelitama. Nii mugav ja tore on see hüpe, isegi kui vahel ebaõnnestumise käigus liiga kõrgele lendab. Hästi juhitav oli ka täna, eriti siis, kui pigem täisistakus lähenesin, mitte pool-.

Nohja lähebki järjest hullemaks. Võistlused kaheks kuuks purki. Atsa.

Käisin kahel tööintervjuul, parfümeeriapoe müüjaks ja millekski elektroonikateemaliseks. E-etteütlus lükkus kusagile, nr on kasvanud 27-st u 41-ks.

Iga päevaga on uute nakatunute arv mitmekordistunud. Tööl on peaaegu iga päev uued kangemad käitumisjuhised. Talli võõraid ei lubata. Millegipärast ununeb kogu aeg ära, mida tulin kirjutama, sest loen enne varasemat juttu ja parandan kirjavigu. Ahjaa, täna pidin kirjutama, et oli üks eriliselt s*tt päev. Otseses mõttes. Jalutasin hobust ja miskit kukkus sadulale, nii et hobune võpatas. Veetilk, arvasin. Aga ei olnud.

Mingi sünkroons*ttumine oli hoopis.

Nüüd lõõskas päike taevas ja kuigi tuul oli mõnevõrra vastu, varustasin end kolmekordse püksikihiga (trussikuid veel hulka lugematagi) ja viisin Hiirekese esimest korda ringile. Ainuke kord, kui ta üle kere võpatas, oli minu ootamatu patsutuse peale -- tuuubliii hobune. Edaspidi proovisin vähema siputamisega sõnumeid edastada. Maastik sunnib sammu pikemaks venitama, muidu susserdab poole peeruga. Casale järele jõudmiseks tuli siiski mõned korrad traavi kasutada. Metsik pidi väliplatsil skeemi sõitma. Päris palju läks teisiti kui ma soovinud oleksin, aga umbes sain aimu, kus oleme. Karvauputus. Lõpuks ometi sain ära proovida kunagi x-üle-eelmine kevad hangitud karvarookija. Villaponi peal töötas täitsa hästi. Haa, ja veel üks võit -- kunagi kogemata vale suurusega ostetud päitsed leidsid paraja pea. Hiirekese oma. Kas see nüüd tegelikult mingi võit oli, äkki ma olen lihtsalt vilets asjamajandaja. Tänane nr -- 171.

Mingi arusaamatu vassimine testimisega. Kas ei suudeta teha neid teste või tehakse neid igaks juhuks suvaliste poolhädaliste peal, aga millegipärast on kraanid päris kinni keeratud. Justkui tahetaks ilusaid numbreid hoida. Hilja juba! Isegi raha eest ei saa kindlustunnet hankida, inimesed ei saagi teada, kas peaksid eralduses kükkima või jäid nad (seekord) puutumata. 225.

258. Kuidas olla hobuse jaoks huvitav? Koer tõmbas hetkega tähelepanu, mina seisku või kõrvade peal, aga ikka ei.

Nüüd kui Hiina lülitas kütte välja, on ilmad jälle külmemad. See ei takistanud konnasid välja ilmumast. Muudkui ilmusid algava öö eel teele ja olid äkki ees. Pidin ümbert vingerdama kui ussike. Nv-l pidi kaheksasse miinusse lausa minema.

283. Hiireke sai kolmanda vaktsiini kätte, nüüd on aastaks või pooleks muretu, oleneb võistlustest. Tahan temaga see aasta meetri peale jõuda ja ks umbes L kanti. Eilse trenni järgi on eesmärgi saavutamine mägede taga. Ühtäkki ei saanud enam üldse otse edasi liikuda, aina vingerdas ja vajus igale poole. Tegin siis lihtsalt poolistakus galoppi, ei muud. Proovisin pärast käekõrval üle -- katseharjutusi tegi suurepäraselt. Traavid kummalgi käel, sammus pöörded esiotsal, taandamine. Mis nali siis selle ratsavariandiga lahti on?!

Kodus püsimine on ilgelt tüütu. Vahel tundub isegi veider, et peaks nagu liikumist piirama või üldse kuidagi teisiti olema, sest sõnumid pealikelt on nii tobedad. Küll lubavad ulmesummades rahasid külvata, aga teisalt ei teata, kui palju neid haigeid üldse olla võib. Ei tahetagi teada. Praeguse korra järgi saab vabalt testida ennast, kui... esiteks, oled üle 80 vana. Teiseks, kui oled köhasse lämbumas ja palavik kõrgel. Aga neid sümptomeid tohib demonstreerida ainult telefoniteel ja perearstile, kes pole alati kohal ja kes ehk ainult murdosa kõnesid ära jõuab teenindada. Kolmandaks tuleks olla meditsiinitöötaja. Loodetavasti vähemalt nemad ei pea vahendajaid kasutama. Aga need teised, kes eesrindel ohus suplevad? (Poe)müüjad?! Loomaarstid?! 306.

326. Väike paus mõjub tihti hästi. Hiireke oli jälle enda moodi. Metsik on tobe. Kuidas ometi need kriipsud seal maas nii hirmsad olla võivad? Äkki tal on sadula all tobeduse nupp ja ma vajutan selle ratsutades paratamatult iga kord alla. Saaksin krigiseva uksega puuri vahetada vähem krigiseva vastu, aga seal pole akent. Jube külm on, üle miinus kümnegi võib öösel tulla. 

352. Hullult rapsimist tööl, valmis ei saanud suurt midagi, asjad jäid pooleli. Tavaline esmaspäev.

369. Jälle päev otsa peamurdmist, aga valmis ei saanud. Vähemalt sai üles leitud, mida on vaja ümber teha. Hunnik progemist. Naljakas, kuidas siin majas ka palju "progretakse". Lõuna värk, räägitakse teisiti. Proovisin järele, kas on mõtet hakata e-võistlusele regama. Kuna katses läksid jalavahetused tuksi, siis pigem ei. Harjutame edasi. Iroonia muidugi ka, et "halvemale" poole tegi paremini.

404. Mõtlesin välja, et saan ka e-võistluseta hakkama. Mis ma ikka. Ja regasin ära. See on küll esimene kord, kui nii juhtub. Mitte. Jõudsin talli hilja, aga vedasin Hiirekese ikkagi väliplatsile. Püüdsin seal hämaras küll jalutada algul ja mõnusalt lonkida, aga või siis tema sellest hoolis. Võttis
aga traavi üles ja kui sellega hoo kätte sai, läks üle galopilegi. Kui Metsik on õpetanud mulle kannatust, siis Hiireke õpetab kontrolli oma keha üle. Üleliigseid liigutusi pole vaja teha. Valesti hingamine on üleliigne liigutus. Ma alles õpin muidugi, seega paranemisruumi on küllaga.

538. Hobused rebisid päikest ja muda kogu hingest. Homme peaks lausa 13 plusskraadi tulema. Hüppasime väheke. Oli tunda, et paus oli vahele tulnud, kargas okseritest suure varuga üle. Tegelikult oleks neid u 70cm-seid võinud vabalt kasvõi elavast sammust tulla. Selja tõstmise harjutusi kõhu alt sügades Hiirekesele enam ei tee. Esiteks, ta ei tõsta midagi, vaid ainult mõnuleb ja teiseks -- kerib teleskoobi välja. Tont küll. Ma ikka ei oska. Geelküüsi ka ei pane, et oleks teravam torkida.

575. See soe ilm. Käisin Hiirekesega mööda künkaid. Ta ei oska veel üldse oma kaela kasutada ronimisel. Kuidas nii tohib, et ka võimekas hobune tahab kõigepealt treenimist, et oma võimeid näidata?! Metsiku võtsin käekõrvale ja sukeldusime juba hämarduvasse õhtusse. Jalutasime kõigis kohtades ja ronisime mööda künkaid. Ta käib mul kõrval nii vaikselt, et silmi kinni hoides ei arvaks äragi, et keegi nööri otsas on.

645. Nüüd või ei kunagi. Mõtlesin valmis, et võin selle 15 raha ka videot saatmata annetada hea ürituse jaoks, aga üldse  proovimata oleks ikkagi plass. Tuuline ilm tõotas hobusõgedust. Kõigepealt tuli muidugi tolmuahv hobuseks moondada. Kõigepealt kahe kõva harjaga, siis kahe pehmega, siis märja rätikuga ja siis veel harjadega ja lapiga ja harjaga ja lapiga. Ja veel lapiga. Päris ahv enam polnud. Platsil jälle natuke oli, sest keegi (khm, Metsik ise tegelikult) oli X-i mingid sügavamad kabjajäljed vajutanud ja Metsik sinna samasse lõksu ronida ei kavatsenud. Tuli abivägi ja riisus jäljed peitu, just nagu võistlustelgi. Mitte. Igatahes ta seekord riisus ja Metsik sai starti minna, endal silmad pealuust välja kargamas. Igaks juhuks sai üles võetud nii käsikaameraga kui auto katusele paigutatud tagavarakaameraga (see minu olematu õnn filmimistega, teadagi). Lõpuks purgis! Enam ei sõida tükk aega ühtegi skeemi. Pärast sai veel teisi filmitud ja kunagi õhtul hilja sain materjali üle vaatama hakata. Seda kaarti enam polnud, kuhu minu video sai. Teisi kaarte nagu oli parasjagu. Kotid-taskud-auto mitu korda läbi otsitud, aga no ei ole kaarti. Haa, aga tagavarakaamera ju midagi sai! Mhmh, sai 5 minutit auto katust, kõik muu oli udune. Olukorda saab võrrelda peeruga:
if you have to force it, it's probably shit. Ma tunnen, et muudkui surun, aga no ei tule. Skeemi minu jaoks kõige olulisem osa -- jalavahetused -- läksid ju pekki ka.

679. Külm tuli tagasi ja hammustas teravalt. Päeva väljakutse oli teha väljasõit loodusesse ja tutvuda päris metsa eluga. Hiireke oli seni reisinud ainult autos... ma arvan vähemalt nii, seega ei olnud mul mingit tahtmist katsetada, kuidas ta hirmunult treiku juurest jalga laseb. Valjad, millel korde läbi suuliste, lisavahendina porgandid ja maiustused, nii läksime laadimist katsetama. Kaks asja selgus: ega ta eriti vastu hakkagi ja teiseks -- abivahendid oli hea mõte. Sest ta ikka korra proovis, kas võib kusagile mujale minna. Kui ei tohtinud, siis leppis ja laadus. Kestjate rajad poole tunni kaugusel saidki uusi kapju tunda. See metsavahe seal on maailma parim mäetreeningu koht, valida on nii laugeid tõuse kui rämedalt järske, nii kõva pinnasega kui põhjatu liivaga. Täiesti imeline. Hobune sai kindlasti elu suurima koguse kooli korraga kätte. Kui algul läks mäkke esiotsaga kraapides ja pea kuklas, siis mägi õpetas, et on olemas ka tagumine ots ja et kaela asend on oluline. Alla tahtis algul kimada, aga pärast suutis ka sammus. Visuaalne pilt oli ka ju hoopis teine kui tavaliselt. Puid oli nii püsti kui pikali, mõned olid risti üle tee. Maas olid juurikad ja kännud, mõned suuremad olid ka hirmsad ja siis see karu. See pani piduri ja tagasikäigu sisse, isegi kui ta tegelikult oli üks suuremat sorti koer. Selgus veel, et nii nagu ta jubedamaid takistusi ületab suure varuga, poeb ta madala oksa alt ka läbi suure varuga. Kiir-roomates. Õppisin hobuse kohta, et jaksu tal jagub ja tasakaal on hea, ka treikusõidul. Sammud on pigem lühikesed, igas allüüris. Võibolla kulutas liiga palju energiat hõljumise peale.

-- Emme, kas sa oled ka T**** ja T**** emme?
-- Jaa, muidugi. Miks nad muidu siin elavad.
-- Ma arvasin, et nad on kellegi teise lapsed.

Ja kohe jutti:

-- Emme, miks sul on siin lahtine šokolaad?
-- Oi, ära näpi, see on mustadeks päevadeks.
-- Mis see must päev on, kas siis kui kõik läheb mustaks?
-- No see on siis, kui on midagi väga rasket või täitsa tuksis.
-- Mul on raske, ... eee (leiutab) ..., kui ma ei tea, kuidas korrutada sajaga!

715. Oh seda teise eestlase kõri, millesse tahaks kurjalt karata. Vahi tonte, korraldavad mingi e-võistluse, mille sihtgrupp on keegi muu ja ise osaleda ei tahagi. Raipenahad küll! Huvitav, et need päriselt osalejad saavad imeliselt aru, mis selle ürituse mõte on -- (oli, sest keelatigi ära lõpuks --) väike lisaannus  motivatsiooni pingutada ja paremini teha ja areneda. KS on pealegi ideaalne ala praeguses isolatsiooniolukorras tegelemiseks, pole ta nii ohtlik ja taustajõududeta saab hakkama... Aga ei, hakkas ületreenimises süüdistama ja videopettuses... see ütleb vist rohkem süüdistaja kohta midagi. Talliskäigud lähevad nüüd graafikusse. Hakkan ka rohkem puhkepäevi vahele suruma. Ühtlasi tuleks vältida liigseid riske. Hiireke on väga lennukas viimasel ajal, aga ma ei saa teda isegi ette kordetada, kuna ta kraabiks maa auke täis. Ei mingit talvist tukkumist enam.

745. Ma ei viitsi maneežiaja pärast kakelda, panin end kalendrisse õue ratsutama. Tjahh ... seal oli külm. Väga. Kas siis kellakeeramisest veel vähe oli, et pidi kalendri ka tagasi keerama?!  Kaks korda oleks napilt alla kukkunud, sest hobune ehmus ja hüppas kõrvale. Üks kord oli kindlalt see plagisev eggersmanni reklaam. Jäin liikumisest maha, rippuma pikkade ratsmete otsa ja kukkudes oleksin maandunud selili. Väga ebasoodne. Aga seekord jäin pealepoole ja lihtsalt jätkasin traaviga. Pean olema tähelepanelikum ja iga hetk tasakaalus. Järgmiseks Metsik. Käisime suve lõpul tekkinud rebasekorjust vaatamas. Olid ainult karvatupsud ja lumivalged kondid. Sain kahe tunniga kaks hobust kinni püütud, puhastatud, ratsutatud, jälle puhastatud, söögid valmis pandud ja sadulavöö pestud. Külm näikse ka millekski hea olevat.

Georgia on my mind

Kui omal lund pole, tuleb suusatamiseks soojale maale sõita. Gruusia!

Kuna polnud mõtet viimast välja pressida, otsustasime talli mitte minna ja veeta lennueelset aega hoopis Lätis. Kõige keerulisem osa oli -- nagu ikka -- kogu meeskonna autosse saamine. Üks ajab trussikuid taga ja teine passe, hambaharjad on kusagil ripakil ja ziplockid vaja ette valmistada. Ainult 2 tundi jäime ajakavast maha. Seega vaatasime suurt mänguväljakut ainult autoaknast. Ilm oli ka kole, vihma kallas ja tuul puhus... kuidagi tugevalt puhus?! Olin jopelt pesu ajaks kapuutsi maha tirinud ja see oli muidugi koju sooja jäänud. Tont küll, reis juba enne algust tuksis! Oleme varemgi tähele pannud, et lätlased armastavad vahel asju suuremaks puhuda ja illusioonide muuseumi kohta ütlesid seda isegi netiarvustused, aga läksime ikka. Oligi rohkem rohkem nagu illusiooni-põgenemistuba. Noh ja siis tuli muidugi nälg peale. Karjala-nimeline hokisärke täis riputatud söögikoht lubas appi tulla. Terve igaviku ja natuke veel ootasime sööke, mida siis lõpuks tuli räme kuhi. Aeg oli juba kukil ja lennukil hääled sees, kui meie alles ummikus passisime. Parklad olid muidugi täis, jooksime lennule, kohe sisse ja minek. Sõit tuli nagu Läti teedel, põrkamist ja hüppeid nagu lõbustuspargis. Piloot pidi rahvast korduvalt toolidesse kinni kamandama. 

Kutaisis oli 10 kraadi sooja. Lennukist ukseni 35 meetrit, mida millegipärast pidime bussiga läbima. Kohalike otsaesiseid kraaditi siniselt hõõguva pulgaga, meie olek ei huvitanud kedagi. Täisealistele jagati passikontrollis tervituseks pudelike veini. Pisike lennujaam oli, umbes nagu laadanurgake kahe lauaga, kus ühel müüdi villaseid sokke ja teisel pannilabidaid. Ainult et villaste sokkide asemel olid kõnekaardid neti jaoks ja pannilabidate asemel GEL-id, kohalik raha. Kohe kargasid kratid peale,et öelgu me ainult aadress ja kohe viivad ära. Meil oli inimene kokku lepitud ja pidime neid võõraid kratte tubli pool tundi küljest raputama. Teil pole ju kedagi vastas? Ei tule ka! Tulge minuga! 40 raha. Ametlik hind on tegelikult 30GEL. Turvavöid autos taga polnudki ja olime seal 4-kesi puntras. Eesistmetel on vöö kogu aeg kinni ja tuleb läbi pugeda ainult ülemisest osast. Nad on veel nii surematud seal. Aknast algas kiire täheõpe. Kaugelt vaadates on ainult üks mullirida, aga näed, tähendavad midagi. Ööbimiskoht tuletas Ukrainat meelde, pealtnäha puha kullad-karrad, aga kõik logiseb ja osa detaile on puudu või lohakalt kokku pandud. Vetsupott kõikus kolinal ja dušinurk oli disainitud kogu elamist üle ujutama. Mahla eest küsiti registratuuris kolmekordne hind, lapsed muudkui lollitasid ja telekas näitas järjest naljavideoid. Kütus maksis u 70 eurosenti liitrist, saadaval oli eurodiisel aka superdiisel ja tavaline. Naljakas niimoodi lõunasse Musta mere kanti lund otsima tulla, kui vihma ladistab ja mõnusalt kevadist sooja on 10 kraadi. Aga meie tahame suusatada. Noh...  näis.

Hommikuks oli jälle nälg platsis. Allkorrusel pakuti midagi, mis esmspilgul väljagi eriti ei paistnud. Keedumunad, üksikud küpsised ilusti 3-kaupa ritta laotud, mingeid kastmeid, saia. Joogiks pakitee või kiirkohv, hiljem hiilis ligi suhkruvesi. Vihma kallas nagu põllumehe suvises unenäos ja minu kapuuts põõnas ikka kodus. Kimasime onupojataksoga marsale, turvavöid polnud ööga ikka veel leiutatud. Selgus, et meie marsa oli pool tundi tagasi läinud ja rohkem neid sel päeval ei lähe ka. Netiinfot, tuleb välja, ei maksa üldse usaldada, isegi kui seda on vähe nagu Simpsonite perepeal juuksekarvu. Mis seal ikka... toppisime kompsud teise marsasse, mis sihtkohast 30km kaugusele minema pidi pooleteise tunni pärast. Ja astusime sisse kohe nurgal asuvasse juuksurisse, sest õues oli rängalt märg. 3 meest võeti kohe ette ja algul tundus, et pähe eriti karvu ei jäetagi, aga ei, täitsa kobe sai. Raha küsiti u 1.40 meie raha pea eest, ehk kokku 12 kohalikku. Täielik hämming. Millest nad elavad üldse? Kaubad küll nii odavad pole. Marsatasime kohe korralikult jutti. Tundub, et sealkandis ongi levinuim ühisliikumisvahend  Mersu-marsa. Borjomist Bakuriani oli marsa käiguvahe ka rahvast täis, nostalgia missugune (vanad head kooliajad, kui trennist Veskast koju Lasna liiga hilja reisima sattusin). Olime endale olemiseks korteri kinni pannud. Kapid olid tühjad, isegi vetsupaberit oli ainult kaheks korraks; põrandahari oli millegipärast pestud ja märg, voodid maani lohku istutud ja kõik telesaated peale loetud. Ainult soola oli köögis palju, kohe igasugust.

Mäereiside esimene päev on kõige põnevam, eriti kui netiinfo on vananenud ja puudulik. Kuidas üles mägedesse saada? Igal tegijamal hotellil või kompleksil on oma eritõstuk, millega päris radadele ligi saab. Saime otse maja tagant 25GEL/päev (8,3EUR, haha) suusakomplektid (suusad-saapad-kepid-kiiver) tellida ja 3GEli eest rooliga üles. Olime sel päeval kohe esimesed järjekorras ja trossipealik palus hetke oodata, et nende meistersuusataja tuleb kohe. Tuligi onu, lauasaapad jalas, ja kukkus mäkke jooksma. Hullumaja, see nn p*rseroolirada oli rängalt pikk ja kõrguste vahe nii pool km, aga ta tõepoolest jooksiski meie ees trossiraja lõpuni. HULL. Üleval oli igas suunas miljonivaade ja puutumata lumi. See oli mingi imelik lumi, nagu tuhksuhkur --  kuiv, kaalutu ja imepeen. Ometi neil lumekahureid pole, seega ta oli päris. Lapsed hakkasid kohe ringi kihutama, mõnel pole kohe üldse pidureid küljes. Millagi kukkus suusakepp tõstukilt alla ja seda sai siis mitu ringi taga aetud, kuna teda üritati meile muudkui järele saata. Viimaks püüdis mägi ühe lapse võrguga kinni ja pidime ta "koju" tagasi toibuma viima. Oleks olnud hulga lihtsam, kui oleks teadnud, kuhupoole minema peab. Teada oli ainult, et peab õige teeotsa leidma, sest tagasiteed pole. Otse loomulikult läksime valet teed pidi. Mingil hetkel oli selge, et tuleb üks pikem matkaõhtu, rada oli vahepeal suuskadeta ronimisega ja allapoole minnes kitsas laineline ainult "sahas" liigeldav teelaadne toode. Taskukaartki näitas, et oleme keset eimidagit. Kuni ühel hetkel maandus meie kõrvale suurem seltskond suusalisi, giid kaasas. Rääkisid saksa keeles midagi mahajäetud suusahüppetornide kohta, mille all just viimasest ronimisest ähkisime. Selge, eksole, neid jälitades igatahes metsa ei jää! Nii oligi, kuni nad ühel hetkel suusad lihtsalt allamäge keerasid, kus rajapoegagi polnud, ainult puutumata lumi ja puud. Millalgi jõudsime valesse kohta välja ja sealt asulasse. Igal pool oli hobuseid. Ratsusid ja vankri ees, kõik kasvu poolest umbes SP mõõtu, aga poole kõhnemad ja ära hõõrutud nahkadega. Esikapjadel krihvidega metallplaadid, taga tavalised rauad. Üks hall kondikubu lonkas tugevalt. Kutsusime endale järele Lexusega rööveltaksojuhi ja jõudsime viimasel minutil enne putka sulgemist suusavarustuse tagasi anda. Jalad olid vedelad nagu ülekeedetud spagetid.

Hobused. Neid oli igal pool. Isegi hommikul akna taga, turistid peal selfitamas. Ponisõit käis kahekesi sadulas, kliendist mudilane eespool, ei mingit turvavarustust. Joosti galopis ümber platsi, osaliselt autode vahel sõiduteel ja lumelögas.

Lumi sulas, aga parim rada oli kõige tühjem, sest lõpuosa oli seal raske. Järjekordi liftide taga suurt polnud, ainult kõige all, kus lapsed suusakooli said, oli aega natuke ringi vaadata. Panin lemmikrajal endomondo ka asja uurima, ei hakanud ratsutamise asemel muud spordiala sättima seal. Hea, et loomakaitsjad peale ei sadanud. Ma sõidan tegelikult aeglaselt nagu vanaema või ehk veel natuke aeglasemalt ja minust kihutatakse mööda kui postist. Tippkiirust näitas küll 46km/h, aga see oli vaid korraks. Ilm oli täiesti arusaamatu, -5C tundus soe kui suvepäev, õhk oli kuidagi kuiv. Vabalt võis T-särgi väel ringi tuiata. Kapuutsi igatahes vaja polnud. Küll oleks aga pidanud kasutama päikesekreemi, sest nahk põles ereda leegiga. Järgmine päev möksisin end korralikult kokku, nii et kibe maitse suus ja pisarad silmas, aga nüüdseks on pealmine nahk juba lahkunud.

Grusiinid on üks tohutu saiarahvas. Saiad-küpsised, üks jahusadu puha. Maanteede ääred on saiamüügi putkasid täis. Vahel on kolm lahmakat saia tahvlile naelutatud ja veel ühega lehvitab müüja nagu lehvikuga. Muna ja juustuga saiapiruk hatšapuri oli tegelikult isegi päris mõnus. Kanasupp oli igatahes lahja, hallikas vähesemaitseline vesi, mille põhjas vedelesid mõned kanakamakad. Enamasti tegime hoopis ise süüa. Poes sai mõnusalt viipekaardiga maksta ja soovikorral võis kohalikke rahasid üsna soodsa kursiga automaadist tõmmata. Pangamaat nägi välja nagu mõni mängukonsool. Igaks toiminguks oli oma ruuduke, pildi järgi võis ära tunda näiteks prügiveoteenuse. Kirjade järgi ei tundnud midagi ära, kuigi tähespikker oli kogu aeg taskus ligi ja mõned tähed jäid ikka meelde ka. Gruusia keel on kartulikeel. Päriselt. Guugli translaator võib kinnitada, et see on nii häälduse kui väljanägemise poolest nii.

 

Viimasel päeval tahtsime tobboganiga sõita, aga tuule tõttu oli see mägi kinni. Tagasisõidul oli marsajuhiks noor suitsetav kutt, kes hoidis kogu aeg pedaali all, pidurit või gaasi. Vahepealseid valikuid polnud. Mõne korra käis tee kõrval putkast midagi ostmas või kapotti lahti kangutamas. Käsipiduri tõmbas küll peale, aga see ei pidanud kohe üldse. Sõidu ajal lobises pidevalt telefoniga ja 50 alas sõitis 90-ga. Aga vähemalt rippus peegli küljes amulett. Mu kõrvalreisija lõi pidevalt risti ette.

Kutaisis oli aega ringi vaadata. Ainult seisma ei tohtinud jääda, kohe hakati taksoteenust pakkuma. Käisime turul ja poes ja niisama mööda tänavaid. Puhus hull tuul ja õhus keerleva tolmu tõttu ei saanud silmigi lahti hoida. Rikkurite tänav oli betoonist valatud ja üle tee jooksvasse veekanalisse oleks süstaga sõitma mahtunud. Igas aias haukus koer. Mujal olid majad väsinud ja värv maha koorunud, välja arvatud üksainus. See oli hambakliinik. Läksime ühte hinkaalimajja vihmavarju. Proovisime võimalikult kohalikke sööke kokku tellida. Üks neist oli roheline borš. Kreemine seenesupp oli imeline. Üldse oli eelmiste söögielamustega võrreldes pahvikslöövalt mõnus (ja odav). Tühjaks jäänud anumad, eriti pudelid korjati pätikiirusel käest. Järgmiseks katsetasime kohalikku Bolti. Äpis oli näha, kuidas nende mänguauto kohapeal triikis ja muudkui vales suunas trügis. Kunagi jõudsid kohale ka. Autost kargas välja kaks meest. Üks pidi olema õpilane ja teine tema mänedžer. Et vabandatagu, aga on ikka vaja kaasa sõita. Ronisimegi karjakaupa hunnikusse autosse ja läksime vanalinna otsima. Mänedžeri-onu olla ka korra Tallinnas boltimist õppimas käinud ja pidi omal maal teisi õpetama hakkama. Haare pidavat aina laienema. Ometi jooksis ta meile pärast järele ja pakkus oma isikliku taksomajanduse visiitkaarti.

Viimaks ometi mingi ilusam koht linnas. See vanalinn nägi igatahes oluliselt värskem ja korralikum välja kui tema uuem lagunenud vend.

Gruusia rahal on oma Koidula ka. Küll habemega, meessoost ja teise nimega, aga pääsuke on sama. Skulptuure uurides jälitas meid üks koer. Tuli igale pildile ja oli asjalik. Üldse oli palju vabakäigu-koeri, enamusel kõrvas kollane lipik. Isegi suusamäel proovisin 5tk korraga pildile saada, aga mu telfikaamera oli ikka sama aeglane kui alati, seega järjekordne hägune sabapilt, ei muud.

Ega rohkem erilist seiklust olnudki, veetsime viimased tunnid enne lendu Unot tagudes (jälle mängu, mitte inimest) ja niisama tukkudes. Riiast jõudsime lahkuda mõned tunnid enne kuulsa haigelennu saabumist Itaaliast ja Eestis oli ainult 1 teadaolev koroonaviirusesse nakatunu.

Millegi-maitseline

Maitsevett saab teha mitut moodi. Või siis korraga kõiki moode. Selles isendis ujusid üheskoos apelsin, sidrun, kurk, porgand, maasikas ja mingi mündiline. Vett eriti sinna sekka ei mahtunudki enam.

Luha tegi saabaste sisekülgedele hamanolitäpid ja see nägi kole välja. Kollased plönnid mustal taustal. Umbes nagu pesamuna tehtud piparkoogikaunistused. Aga siis selga ronides... noh, see on küll legaalne doping. Jalad haakisid end sadulasse kui magnetiga, ise ei pidanud hoidmagi. Ainult mingite täpikeste pärast. Võib-olla peaksin ka salanippe rohkem kasutama hakkama, elu oleks kohe mitmevõrra lihtsam.

Keskmine laps andis ükspäev teada, et naabritädi käis raha küsimas -- surmakuulutuse jaoks.
"Kes suri?"
"Noo, ühel naabril keegi."
"Aga kes ikkagi?"
"Ei saanud aru, mingi lemmikloom vist."
Tundus halb nali, ignoreerisin. Aga sama kordus järgmine päev. Sama sõnum, et kellegi lemmikloom on surnud ja kogutakse kuulutuse jaoks raha. Toogu me ise alla ära. Mis kuulutus, et otsib uut lemmikut või? Väga ei hakanud muretsema, mõtlesin, et järgmine kord naabritädi kohates küsin üle, et mis teema selle loomakesega ometi on. Ei jõudnud siiski kohtumist ära oodata, järgmine päev oldi jälle ukse taga raha küsimas käidud. Kuni lõpuks sain ka mina ust avada ja lähemat tõde kuulda. Surnud oli hoopis naabripapi. Papi. Nagu puppy. Luba veel lapsed internetti.

Oli kolm miinuskraadidega päeva jutti ja ühel õhtul sadas LUND! Veebruaris! Milline ime! Tjahh... igatahes kui ma poole kümne paiku lõpuks koju jõudsin, läksid naabrilapsed õue. Isegi isa oli neil kaasas, küklooplamp otsaees. Läksid siis niimoodi õue ja hakkasid intensiivselt lumehelvestega mängima. Veel hommikulgi oli aknast näha lumel püherdavaid lapsi. Mida tonti, lõhuvad veel niimoodi lume ära.
(see päka pikkune lumememm maja ees oli siiski imenunnu)

Järgmine teema, millega maadlen: peatused. Käekõrval saab aru, et paigal tähendab paigal. Seljas aga võtab küll hoo korralikult maha, aga hakkab venitama. Peaaegu jääb seisma, aga on vaja mingite kümnete cm-de kaupa minema hiilida. Viltu pealegi. Pean ajutiselt hääle appi võtma, et ära taipaks. Seis! Seis!!

Mu vanim poeg sai 16. Ta on juba tükk aega me pere pikim, jalanumber 46, ainult kaaluga on veel teisel kohal. Käisime ka muidugi tähistamas, Tallinnast tulid vanemad esivanemad ka kohale. Näitasime neile mänguasjamuuseumi ette ja siis -- virtuaalmaailmasse! Ega tea ju ka, kuidas reageerivad, äkki ei oska üldse midagi? Loomulikult ajasin oma ema ja isa liftiga pilvelõhkuja tippu, kust sai uksest välja plangule jalutada. Isa jalutaski, astus nagu muuseas plangu kõrvale ka, kukkus, kuni maa vastu tuli ja siis läks juba niisama ringi lendama. Ühesõnaga, igav. Emal vähemalt tudises jalg all, kui plangul teokiirusel ettevaatlikult peaaegu edasi nihkus. Mingit allahüppamise juttugi ei tahtnud kuulda. Kuni küljelt ründas ninasarvik, ema kummuli lükkas ja VR prillid lakke rippuma jäid. Jeebus küll noh, tulevad siin teiste emasid lõhkuma! Rohkem ta muidugi planku proovida ei tahtnud, vaid otsis turvalisemad mängud üles.

Tartu maratoni asemel on sel aastal Tartu jalutuskäik lumevabas looduses. Või midagi sinnakanti. Töökaaslased plaanivad minna Võhandu maratonile. See on 100km mööda vähest vett, milles ohtralt kive ja muid toredaid takistusi. Mingite vähem voolujooneliste sõidukitega võtab aega 20 tunni kandis. Õuduk. Nohja meenus, et selle nädala siseorienteerumisele jäi regamata. Tähtaeg oli pool tundi tagasi :(

Päevad ei parane praegu kohe kuidagi. Tööl oli õudne lõpp ühel pikal saagal, mis, tunnistagem ausalt, on siiski parem kui lõputu õudus. Aga siis tallis. Puhastasin maneežist väljudes Metsiku kapju liivast. Ukse kõrval boksis elab nüüd tõre Habe, tema sõi oma mashi. Lasksime ühe poni kõrvalt läbi maneeži ja selleks oli vaja sammuke Habeme boksi poole astuda. Metsik üritas varbade vahelt mashijääke limpsida. Ma kohmistesin kusagil maa lähedal, kui äkki oli järsk rabelemine ja hüpe, Metsik tardus paigale paar sammu boksist eemal. Tänasin õnne, et jalgadega vastu kuplit ei saanud ja viisin lambanaha sadulakuuri. Tagasi tulles... tallivahe oli verine. Sinna nirises aina juurde. Metsiku suust. Tema keel... sealt oli tikutopsi suurune tükk läinud. Rebenenud, koledad ääred ajasid verd välja. Vaeseke väänas keelt rulli ja kaheksasse, limpsis lõpmatult ja kõik oli punane. Otsisin pärast keeletükki tallivahelt, ei leidnud. Äkki Habe pistis selle üldse nahka. Õnneks on viimasel ajal boksiluuk kinni, muidu see Habe kargas möödujatele muudkui kallale. Vaene väike Metsik, kes kärbselegi liiga ei tee, sest pigem põgeneb selle eest kabuhirmus. Nii kahju.

Nii palju oli õnnetusest kasu, et lõunane heinahunnik oli ka õhtusöögi ajaks veel suuremalt jaolt alles. Muidu neelab kõik kogused max pooleteise tunniga hinge alla. Eks ta ikka lutsutas seda heina püüdlikult, ses mõttes teeb näo, nagu poleks suur asi. Isegi vahetult peale rebenemist, kui suu alles tilkus, imes silo suhu ja veeretas seda veriseks nutsakuks. Vähemalt on keel roosa ja puhas, ainult jupijagu lühem ja ebastandardse kujuga. 

See miinahärmas orienteerumine. Kõigepealt pidin üldse selle kooli üles leidma. Mis keerulisi käike ühes koolis ikka olla saab, eksole. Noh. Läksin 17 minutit teise punkti. Mitmed tegid selle aja sees kogu raja läbi. Minu tegevus nägi kõrvalt välja nagu paigalseis. Tehniliselt oligi, aga ma orienteerusin täiega. Ja olin täiesti eksinud. Vähe sellest, mingil hetkel jalutasin punktist täie rahuga mööda ja kui viga taipasin, oli selja taga just lühike ühesuunaline jupp, mille valvur pead raputas -- ei tohi tagasi minna. Tegin veel ühe ringi peale ja siis vist veel. Ei mäleta.  Järgmine kord tuleb Ahaas, aga siis me oleme ära. Kahju. Vist.

Hüppasime mingeid pisikesi, Hiireke ja Draakon. Kaarte peal ja puha. Vasakule just ülemäära kergelt ei keeranud, aga muidu oli igati tore. E aitas Metsiku keelest pilti teha. See on nüüd mitu päeva paraneda jõudnud ja enam peale vaadates öökima ei aja.  Vaatasime "Parasiiti". Seal oli ka palju verd ja löga.

Siia
alla
tuleb
üks
keelepilt.
Nõrganärviline
saab
ehk
kiiremini
edasi
kerida
selle
koha.

Nelja
päevaga
on
jõudsalt
paranenud,
veripunast
peaaegu
enam
pole,
varsti
on
kõik
jälle
roosa.
Vähemalt plaan on selline. Isegi kui see pole plaanitav. Sõitsin unes lennukiga ja see kukkus alla, põrutas veel mingitele asjadele otsa. Sain jälle surma.

Järjekordne hüppekas. Parkuuri panid teised, tõkked olid imenurkade taga ja kohale oli lohistatud lausa veekraavi imitatsioon. Soojendusel oli hobune rahulik ja peaaegu lihtne, seepärast oli hüppamiste algus ootamatu. Nimelt see osa, kus ta takistuse poolegi jälle ei läinud. Lihtsalt plõks ja ei. Tuli traavi peale tagasi minna. Keegi kunagi ütles, et traavis minnes ei saa mööda panna... mingis ägedamas sõnastuses, mida ma muidugi ei mäleta. Kraavihüppel sain külgkorvis korra ära käia. Maha ei tahtnud kukkuda, püksid olid liiga värskelt pestud. Peaasi on, et ta sealt ikkagi üle läks.

Tööl juhtus, et R-pack kihlus ja operaatorid olid pahased, et pulma ei kutsutudki. Tegelikult olin paberile kirjutanud, et R-packid olid nihkes. See esimene "n" oli kellelegi "k"-na paistnud, mõnes keeles sel tähel pikka saba ju pole üleval (ja R-pack = resistor pack, takistite kogum ühes kestas).

Oh ajad. Torm katsetab katuseid ja vett kallab. Rahvas e-võistleb, meil Eestis korraldati selline nali esimest korda. Väga äge mõte. Ainult varustuse nõuded võiksid olla samad, mis päris võistlustelgi. Pindesid-kaitsmeid pean silmas. Suulisi niikuinii kontrollida ei saa ja kõrvalist abi ka päriselt mitte. Pärast hobuse-poolset päheistumist võtsin end järgmine päev kokku ja olin nõudlikum. Kuulaski mu ära. Järgmine projekt -- taandamine. Käekõrval toimib igasuguse vaevata, aga seljas ei saa veel aru. Tavapärased trikid ei töötanud. Võibolla kasutan vahemärguande abi. St et teen ehk mingit erilist häält käekõrval ja siis seljas sama. Hiljem pole abivahendit enam muidugi tarvis.

Olin just ühelt võistluselt tulnud ja pidin hindama järgmist. Hobused olid ülemeelikud, üks käis ainult kahel jalal, 2 noksi pikalt ees. Teine oli krokodill. Kui ta vahepeal naeratas, siis avaneski pikk suu teravate hammastega. Sain seda isegi filmida telefoniga. Mõne aja pärast oli poolest maneežist saanud bassein ja krokodill-hobune oli moondunud krokodill-dinosauruseks, kes ahnel pilgul vett jõllitas, kuni sinna koos ratsanikuga sisse hüppas. Kõik oli täiesti normaalne. Ühtäkki olid maneeži tõkked tekkinud ja arvasin, et ongi läbi. Siis aga jälle koolisõitjad soojendamas ja ma ei leidnud kuidagi lauda üles. Poniskeemi pidid sõitma, jalavahetustega. Üks laps oli hobuse otsast alla kukkunud ja teine alles tegeles sellega. Kabauh, all oligi. Võimalik, et üks neist jäi hobuse kabja alla peadpidi ja suri ära. Tõusin üles, nägupidi diivanis, hiinlaste koera-massimõrva artikkel pea all. Kusagil seal käidavat kodudest koeri kinni nabimas ja maha nottimas. Ikka selle viiruse taltsutamise eesmärgil, kuigi koertele see ei pidanud hakkama. Maailm on lolliks läinud.

Kas me reisile üldse pääsemegi? Hiinlasi ega Hiinas käinuid ei tunne küll, aga peale vaadates ju ajalugu ei näe.

Enesetapjakits kontrollis autol pidurid üle, olid korras. Tuul kangutas maneežikatust, ei saanud kätte. Sõitsin jälle rekaga kraavi. Viimane asi oli unes.

Loomulikult on Eestis lumi maas just siis, kui soojal maal lumejahil oleme. Täna oleme tagasi -- homme sulab lumi ära. Las ta siis olla. Hea, et üldse tagasi saime. Uudiseid ju lugesime ikka vahepeal, ka seda, kuidas nakatunuid on leitud järjest uutes maades ja et nõutakse laus-sulgemisi. Järjest rohkem võib kohata maskides inimesi, või noh, vähemalt lennujaamades küll. Viimati oli paanika, et viirus on muteerunud. Kohutav uni on. Loodetavasti on hobustega kõik korras. Mudased nad igatahes küll pole, see on kindel.