3.61

Ongi märts juba. Lumi sulab kiiresti, vesi tungib kohtadesse. Lumelabidas osutus heaks abiliseks maakivitallis, kus söödaruumi oli ühtäkki meri tekkinud. Põllud rohetavad. 

Lasteraamatus, kus suur osa tegevusest toimub Kuul, olid kuupäevalilled. Kalendrikurgid. Tegelikult olid vist ikka kuu-päevalilled, aga korraks oli naljakas. Selline veider lastekas, kapitalismisohkide käsiraamat. Kuu peal elavad muidugi ameeriklaste analoogid ja Totu esindab ilmselt vastas-maailmavaadet (ja kunagiammu lugemisega võrreldes tundmatuseni teine elamus). Teisalt jooksis mu feedi sotsialismieksperiment, kus kõik õpilased said hindeks kogu grupi keskmise. Eksperiment lõppes sellega, et kogu kursus kukkus läbi, kui agaramad enam ka panustada ei tahtnud. 

Hiireke tegi jälle rekordi, aga üldse mitte heas mõttes. Hingab nii kiiresti, et raske lugeda. Eriti pealiskaudselt, nagu kooriks vaid. 27 bpm! Rohkemgi tegelikult (34 vist??). Oli mänguhimuline ja muudkui jooksis ühest jaamast teise, vahepeal köhides. Ja silmavigastuse koht on mingi koledama kuju võtnud... pole tükk aega pildistanud seda. Lahkusin tallist kabuhirmus. Mis tal viga on?! Kaotushirm. Hirm, et midagi hullu on Hiire sees ja täitsa valesti.

Unes tulid mingid kägistavad kollid kallale ja ühtlasi last ära varastama, tagusin kolli vastu seina. Nii nunnu.

Järjest suurem vastikustunne on tekkinud nn päris koolisõidu vastu. Mis vahepeal juhtus, et kõikides videotes on ainult rullkaelad?! Mitte ainult võistlused ja soojendused. Treeningud. Eriti treeningud. Müügivideod. Reklaamvideod. Uhked aegluubis kaadrid kramplikult jalgu vibutavatest rullnokkadest, tagajalad mööda ilma laiali laperdamas. Müüa imeelukas, ainult kolmene (neljane) ja juba oskab kukerpalli! Nii kahju on, et niimoodi läheb kaduma tõeline ilu, või üldse kogu koolisõidu mõte. Miks ometi ei taheta näidata, kui tuhatpalju võimsam on ennast ise kandev hobune. Kas tõesti kõik käivad jõuksis ja jaksavadki hobuste esiotsi kätega maa sisse uppumast hoida? Loodetavasti on viga algoritmis. Et mulle söödetakse ette just ühte tüüpi õudusi ja tegelikult pole asi nii hull.

Viimased 2 korda mürgitamist veel, siis peaks natuke rahu saama. Kohe aga trügib peale vaktsineerimise tagumine tähtaeg. Pean ilmselt päris viimasesse võimalikku hetke lükkama, kemikaalikoormus on liiga suur.

Ongi tehtud. Borrelioosiga peaks nüüd ühel pool olema. Vähemalt pole enam koolikuid olnud, isegi kui hobu läks silole üle. Saab ehk hakata suhteid parandama, nii et ei pea iga kord nägu krimpsutama ja suuga matsutama, kui mind näeb. Silm on ikka hukas ja hingamine ka, seega rõõmupidu ei tule.

Panin sadula selga üle tüki aja, kõndisime sellega muru närima.

Mokko talus oli väike rada (või oli see väike maneež) üleval. Kõik tundus nii lihtne ja ometi ei saa ma mitte midagi proovida. Kõik hobused on rikkis.

Ratsusammul trepist üles. Võibolla tekkis ta malessegi ruudulise sillutise inspiratsioonil. Üks jalg ühte, teine teist rida pidi, paar klotsi vahet.

Väikegi paus sel õudusel. Hingeldamise sai nüüd ära. Kui kauaks hinge jätkub? Jalutasime ligunenud liivaplatsil, sisse ei kutsu kohe kriipsukesegi jagu. Nii soe on ühtäkki. Igal muul ajal oleks teki ammu nurka loopinud, aga nüüd ei julge. Räägitakse ju aprilli salakavalast tuulest, mis kontide vahele poeb, aga praegu on ju alles märtsi algus! Hommikuti ongi härmatis. Hiilin vaikselt ringi, justkui et mitte ära hirmutada seda hetkelist vaherahu. Isegi Q käitus täna nii mõistlikult, et peaaegu tuli mõte natuke raskust selga lisada. Tema puhul ise väga kandamiks ei trügi nagu, äkki mingid liivapüksid või midagi muud toredat. Punane naaber on sadulasse jõudnud, isegi ringi sammunud omapead.

FB-s levis 1 naljakas postitus. Ütle veel, et kerge meelelahutus ja ajaraisk -- no ei ole, sain tarkusetera:  elus tuleb kõike ette, välja arvatud oma tagumik. Jagasin uut teadmist töökaaslastega, aga kuna me oleme mingit sorti, siis hakkas rahvas kohe leidma, et millal ikkagi ka oma tagumik ette võib tulla.

Selle aasta e-etteütlus jäi vahele. Meil oli samal ajal elektriohutuse koolitus (toatäis meesterahvaid, 2 N vaid). Võtsin küll kõik abivahendid kaasa (arvuti ja kõrvaklapid ja adapteri isegi), aga ei tundunud nagu sobilik seal teises reas pooleks tunniks mõttes mujale kaduda. Tegin selle ütluse ikkagi hiljem järele. Kulutasin alla 10 minuti, sest päeva lõpp oli pärast koolitust liiga lähedal. 1 erinevus jäi lubatud variandist -- mul oli "Hei, lageraiujad! Kas te... ", ehk otsekõne kahes jupis, mitte kokku. Loen ise selle variandi ka õigeks, sest vastu vaidlejaid ei ühtki näha.

Seitsmepoolene ring on praegu ideaalne. Niiske, kivideta. Täna jõudsime peaaegu poolele teele ja tulime siis tagasi. Kottpime ja soe nagu augustiöö septembris. Kiivitaja huikas märade koplis.

Vahele sai üks puhkepäev puhastuse ja kabjaharimisega, aga siis läksin üksi ringile. Hobune on selgelt harjunud vaid sööma ja lõbutsema, aina üritas kõrvale triivida või sootuks kodu poole tagasi. Võssa loobitud kaablirullist pidime mööduma, selg ees. Kuna vett veel väljas pole, tuuakse hobused 3 paiku tuppa tagasi. Jootsin nad siis täis ja jätsin ikkagi pikemaks. Üldse ei oska nad õueõhku vääriliselt hinnata, jäid värava juurde vahtima, et miks juba sisse ei saa.

Tavaliselt on vist veed välja ja hobused pikemalt õue suveaja tulekuga saanud. Nüüd siis 2 nädalat varem. Muda on veel täiesti alles, aga vihmasid pole nagu tulemas ja lumi on suures osas lahkunud.

Oh mida veel, Ihaste ja M.V. juhtum. Ja tankistid. Vist ei olnudki tankist?  Kes teab.

Metsik heidab nii metsikult karva, et sellest saaks tervele linnukolooniale pesi teha. Või mingid eriti jubedalt torkivad padjad.

"Ja mina sinu pärast leiutasin kevade". Polnud millegipärast kuulnud varem, aga selle laulu sõnad läksid ka kohe isiklikku laulusõna-edekabelisse.

Vahepeal käis kütuse hind üle 2, ja isegi mitte napilt. Ähvardati, et läheb varsti jälle.

Kellad keerati suvesse. Sääsed on juba ammu liikvel ja nad on hiiglaslikud.

Ühtäkki on õues ööbivate hobuste hulk nii suureks kasvanud, et enam ei pea muretsema mõne eemaldamise pärast toimingute jaoks. Muidu see allesjäänu hüüab teist taga. Küll aga peab muretsema, et kas 1 tüüp äkki tekki ära ei söö. Keskmiselt pistab see A vist 1 teki päevas. Veel ei taha tekita ka hobust ööbima saata, vahel on veel miinuseid.

Miski oli näpu ära augustanud mul, kõige katsumine tegi valu. Umbes poolteist hetke pärast plaasterdamist oli seda näppu tarvis nii arvutisse kui telefoni sisselogimiseks.

20 aastat lõunas!

Ikka veel olen suurema osa elust elanud Tallinnas, aga poolitav piir on juba üsna lähedal. 20 aastat tagasi kolisin Lõunasse. Töö pärast. Nüüd olen ka samas hoones tööl, kuigi vahepeal käisin mujal ja praeguse ettevõtte nimi ja omanikud on muutunud. Algul olin täitsa üksi, siis tulid järele H, T1 ja Metsik. Nüüdseks on T1 pere kõige pikem ja praegu pealinnas tagasi, H (endiselt) kõige vanem ja Metsik... veel on. Aastanumbri poolest 23. Viimane aasta on talle raske olnud.

1. jaan. Magasin poolde päeva, kiiret ei kuhugi. Mu valge MiKE sõidab ikka veel, kuigi tema piirjooni märgistavat metalli jääb aina vähemaks. Ilm on lõpuks talvine, -8C ja lumigi on maas, kuigi õhemapoolne. Kütus maksab enamvähem 1.4 €/l, sendid sinna-tänna. Talliteel kulus keskmiselt 4.9 l/100km. Sõda kestab ikka veel, aga sel aastal peaks ta ometi läbi saama. Makse kohe praegu vist enam ei tõsteta, aga eelmistest tõusudest põhimõtteliselt ei taastugi, kuna nad jäid ju kehtima. 

Tallis muidugi kaob muu maailm täiesti ära. Hobuse silmavigastus on stabiilne, hall pilveke püsib sama suur. Pildistan igaks juhuks ikka. Kaks lammast istumise alla ja sadulata sillerdama. Galopis tahab Hiireke muudkui jalgu vahetada, eriti paremale. Jalavahetused töötavad järjest paremini, otsesusega peab veel tegelema. Tegelikult tunnen puudust niisama jooksmisest, nii nagu seda metsavahel teha saab, aga mets on praegu külmunud ja sinna me ei trügi. Uued tulijad ei leidnud maneežitulede lüliteid üles, näitasin ette. Need käivad nüüd ju rõõmsalt sisse-välja, on heledamad ja kulutavad vähem elektrit. Pimeseiklusi polegi enam olnud, paar aastat vist. Uustulnukaid täitsa palju, tulid parema elu otsijate asemele.

Mängisime rummyt, aga kaartidega. Terve põrand oli kombinatsioone täis. Võiks ju päris mängu ka hankida, aga kaks kaardipakki võtavad ikkagi kokku vähem ruumi.

2. jaan. Mis nii viga tööaastat alustada -- reedel! Külmkappi hakkab mingeid vabasid auke tekkima. Aastavahetusel oli küll nii pungil täis, et osa kraami pidi rõdule kolima -- kartulisalat ja kirju koer näiteks. Hallid hobused on päeva teema. Üks jooksis kordel, teine kõndis, kolmas pukitas värske perenaise maha. Oh seda optimismi (et noored ongi kohe valmis). Me saaks hallidest kasvõi suure kadrilli kokku. Sain ühest bemmust inspiratsiooni ja panin üle pika aja VR käima, et natuke Beat Saberiga lõbutseda. On see vast üks tore leiutis.

3.jaan. Hakkasime O-H koolitöid uurima. Tuli välja, et oli plagieerimist katsetanud ja siis imestas, et selle eest aplausi ei saanud. Proovisin ka natuke seda kalisteenika värki. Mul pole niisama ka eraldi treenimisvahendeid, aga nii on peenem nimetus lihtsalt. Näiteks kasutad kätekõverdusteks tugitooli, kätelseisuks seina ja ripud ukse küljes, tõstad igal erineval moel iseennast. Kolmas päev oli jalapäev. Harjutusi tehakse 3 seeriat, vahele natuke puhates. Lugesin ühe satsi kirjelduse valesti ja taipasin seda alles siis, kui tehtud sai. Tuli siis see osa korrata. Pärast sessiooni oli jalgu kõverdades keeruline püstigi püsida. Hiirekesega kappasime lumel ja ta oli nagu aururong. Tallatud maad olid krobelised ja kõvad, tuli leida kohevamad. Lapshall sai mängiva raadio kõrvalt maneeži ja tagasi, jalutamist ka midagi. Kitseke lendles üle tee. Venezuela juhtum ja presidendivargus. Enam ei jaksa imestadagi.

4. jaan. Vaatan saateid järele, lootes leida midagi naljakat. Millal see naljategemine ära lõpetati...? No pole enam. Kusagil. Kui kaua ikka annab vahtida vanu kreisiraadioid ja tujurikkujaid, kus on uus nali?! "Röst" ei olnud. Jalad on täitsa tuksis, võinoh, lihased. Ratsutamist ei sega. Mulle ei meeldi üldse niisama sahmimine ja ülereguleerimine, aga pesin täna Hiirekese saba alumise poole ära. See peaks olema lumivalge, aga pole enam ammu olnud. Q sai väikese jalutuskäigu. Ehmus endal saba püsti, aga käest lahti ei tõmmanudki. Selle aasta esimene kraaviauto ära nähtud.

5. jaan. Ühtäkki oli ilmamiinuseid kogunenud 20. Lumi hakkab siis sädelema ja krudisema. Sädeleski kogu jõust, ilus. Hiirekesel oli teki all kakk kohas, kus asub laudja pealmine pool. Et kuidas see siis käis, magas, jalad taeva poole, oma hunnikus,  tõusis püsti, nii et torn seljale püsima jäi ja lasi endale siis õueminekuks teki peale tõmmata, nii et keegi kuhilat ei märganud. Teine variant, et koorus õues tekist välja, paigaldas teki sisse hunniku, mätsis kinni ja tõmbas teki tagasi peale. Nii vist oligi. Q oli paremasse tagumisse jalga augu organiseerinud. Näpp jäi üle libistades märjaks. Hirmutasime korraks maneežitajaid ja siis sai kohe tükk aega spaamõnusid nautida. Eemalt enamasti siiski. Einoh, ega ta ju tohutult kartnudki, tuli ja lakkus sooja vett ja sai ka esimesed jalad märjaks, aga vot tagumistele ligi ei pääsenud. Need kas vehkisid õhus või eemaldusid koos hobusega. Tegin siis jala lumega puhtaks hoopis. Üks rünne toimus ka, see oli ootamatu.

6. jaan. Rahvas on ennast Hanno trennidesse bukkinud, enne ööd ei saa üldse peale, kui just õue minna ei taha. O-H tegi poppi. Enam ammu ei saa salaja. Ja enam ei jaksa jõuga ka viia. Pole enam palju lõbustusi ära korjata. Äkki leiab teisedki peidulised kodus tuhnides üles, kui me tööl ära oleme. Oleks pidanud need ka tööle kaasa võtma.

Talliskäik oli hiline ja rõõmutu. Telefonikõne, et koolikud pooleli. Kust tulid ja miks?! Boks junne täis, sõi nagu ikka. Hetk hiljem valudes ja väriseb. Valuvaigistiga sai pehmeks tagasi, junnitas ka. Jõi isuga sooja vett (aga mitte paaniliselt; ilmselt on soe vesi vahelduseks lihtsalt meeldivam kui jääkülm). Kõhu katsumisele enam ei reageerinud. Nüüd ma ei julgegi enam... mitte midagi ei julge.

7. jaan. Öö läks mõnevõrra tuksi, sest oli vaja hobust (osastav k millegipärast) mõelda ja mingeid sõjalisi harjutusi teha. Ühte ilmsi, teist unes, aga kurnav oli ikka. Ja tegelikult on Hanno trennid hoopis täna, seega jään jälle hilja peale ja järgmine öö tuleb liiga kiiresti kukile. Vähemasti Q oli viks ja viisakas.

8. jaan. Jalgrattaga ei viitsinudki täna, sest lumepudrus käib kets ikka ringi. Võitlesin mingite kontaktijamadega nii et küll ja rohkem sai. Algul LEDide värvimõõtja (toode nagu jõulupuu), pärast mingi paarituhandese testpunktiga tondiga, kus mõnes ahelas nendega siiski koonerdatud oli ja seega ei saanud ka guardida, kus väga oleks tahtnud. Peab mingeid ümbertnurga eritrikke leiutama. Vähemalt oli tall sama kaugel kui alati, või siis ehk natuke kaugemal, kuna läksin tik-tokiga (sest see miniauto teeb suunda näidates tik-tok). Sellele meeldib hoopis suvi ja hulga väiksem lumekogus. Hobustega õnneks mingeid seiklusi polnud, hall tiirles nööri otsas ja pisisuurhall õpib kordel olemist. Ja seltskonnas olemist. Mulle tundub, et ta vaatab teisi liiga suure huviga, eriti kui need lollusi teevad.

9. jaan. Junnid läksid ülikooli. Hommikuse tipptunni ajal ei tahtnud Tartu poole vasakpööret teha, seega tuli rammida läbi tuisuvaalude mööda teed, mida lumega väldin kui... paksu lumega teed. Hallil oli õhtuks boksis liiga vähe toodangut ja see tegi mind ekstra murelikuks. Jootsin ta sooja vett täis ja midagi nagu hakkas mulksuma, isegi kõhutuult jätkunuks väiksemale purjepaadile. Väikesuurhall sai puhata. 

10. jaan. T1 on külas, sest tuli judovõistlustele appi. See tähendab, et eelmine õhtu venis pikaks ja ma ei teagi, kui kaua see jauram veel kestis. Igatahes ei olnud O-H- le kella kümneks ärkamisvaimuga pihta saanud. Aga puder oli ja jahtus. T1 läks siis O-H jutule: "Aeg on üles tulla, lehm tahab lüpšmist." "Las Mart teeb."

Sajab lund ja on külm. Peaks mõnda suuremasse linna retkele minema.

Haha, hea, et neljaveolisega sai minna. Parklatesse pidi sisse ja välja rammima, jalgrattaga oleks täitsa hätta jäänud. Peaaegu oleks naernud, kui L küsis, kas metsatee on sõidetav. Lihtsalt et üldse pole naerutuju praegustel aegadel. Talliteid pole näha, lai valge põld ees. Loendasin junne ja proovisin meelitada halli neid juurde tootma, nii südamerahuks.

Õhtul tegime lõpuks laua korda ja hakkasime peadega puslet kokku panema. Tegelikult pidid need mingid päris tegelased olema, aga minu jaoks kuhi tundmatuid. Magama saime hilja. Võinoh, vara.

11. jaan. Ilm peaaegu nagu vanasti talviti. Paksulumine. Ruumi veel on. Tegin hommikuks tatraputru, kuna ei viitsinud tellimusi küsima minna. Meil tavaliselt on nii, et kui soovitakse hirsi- v tatraputru, siis teen mina, muul juhul H. Pusle panime kokku ära, vahele piparkookisime natuke. Ahjukana läks lõunaks valmistuma. Duolingo hääldas "dorogaja", rõhk teisel o-l. nagu oleks mõne teetöölisega tegemist. Mängisin Oskariga matši malet ka, kukkusin algul viiega miinusesse, aga mati ta sai ikkagi. 

12. jaan. Arvutiuuenduste nädal. Kõik toimub korraga ja mitte miski ei tööta. Kellel riist- ja kellel tarkvara lonkab, kes ei saa kohtadesse ligi. Ja siis on hobustel kehv ja siis ei jõua mõni päkats trenni, sest tuhat takistust. Ja siis kutsutakse laagrisse! Ahhh.... ma pole ammu päriselt galoppigi teha saanud, mis laagritest siin veel. Olen lapikuks vastu maad surutud ega tea, kuidas edasi jaksata. Hobusejant rammib öödessegi, võitlen ka teises maailmas pahanduste joru vastu, samuti lootusetult.

13. jaan. Ühelt poolt on surve kõik jaamad korraga ära muuta, teiselt poolt -- me ei jõua iialgi kõiki projekte korraga uuendada. Pole Võimalik. Ja siis on üks MegaLiiniPeatus. Einoh, täna sahmisin umbes 2% ära. Ei mingeid pause ega kellapealt kojuminekut. Tavatöö on ju ka veel kusagil üle õla vahtimas. Teen nagu ei märkaks. Läksin ikkagi veel enne ööd talli ka, halle jalutama. Ühega pole enam tükk aega midagi peale poputamise teha saanud, teisega veel ei saa. Selline isepäine tüüp, aga samas kõige kaisukam ever.  Nja, see poputamist ka ei saa, muidu patrullib taskud ja käed täitsa küljest. Kõige paremini toimib maiusevabalt, siis ta saab lõdvestuda ega pea muretsema, kust järgmine tükk pudeneb.

14. jaan. Otsutasime ära, et vajadusel pöörame mõned uuendatud vanaks tagasi ja kohe hakkaski parem olla. Siis on aega jupphaaval nokitseda ja paanika väheneb. Asjad muudkui kuhjuvad juurde, just Nüüd ilmuvad kusagilt kapi alt uued tulijad, mis vajavad süvenemist ja programmide/rakiste ümbertegemist. NII PALJU ON TEHA. Aga noh, teemegi. Ja paratamatult on keegi pahane, sest peab ootama. 

Külm rullib peale. Maneežiukses on auk ka kuidagi suuremaks kasvanud. Jalutasin jälle halle. Oli selline rahulikum päev. Ussitõrje ka. Vereanalüüs targemaks ei teinud, klassikaline seleeni-vähe-tsinki-palju-muidu-normis. Mõni tulemus on veel tulemas. Jasiis, kui lõpuks sodiks kurnatuna koju jõudsin, oli vaja Oscari vastu malematš võita. Proovisin nii ja naa, aga ikka sain kaela või tuli viik või isegi patt. Siis ta astus kaks sammu tagasi ja läks lollimaks, mispeale ma lihtsalt pidin võitma. 

15. jaan. Viimane installipäev, nii kiire, et ainult niuksu. Ühel hetkel tuleb paralüüs. See on vist nagu ummistus, et kraami ja survet on, aga edasi ei liigu mitte midagi. Teel talli jäin ka lumme kinni. Kaevasin, kuni labidast jäi vaid vars alles. Ikka välja ei saanud, kets käis ringi. Ilmusid Abivalmid Onud. Lükates-tõmmates ja jalamati abiga, aga lõpuks sikutas üks neljaveoline välja. Vedasin silo ja Hiirega käisime üldse lumes sumpamas. Kaevas endale muru välja ja maiustas.

Insar lahkus. 

16. jaan. Silume konarusi, seda saab veel pikalt teha. Rahuldame neid, kes ootama pidid. Ka seda saab pikalt teha. Pühendasin mõne hetke mõttele, et mitte keegi ei saa kunagi aru, millega me just hakkama saime. Mitte ükski tiim maailmas poleks sama suutnud, liiga spetsiifiline olukord. Lahendasime järjest pahandusi, mis tavaliselt ükshaaval tekivad ja võiksid isegi nädala võtta, kui oleksime hoolduslepingule lootma jäänud. Samal ajal käis tootmine edasi. // Õhtul oli tall tühi nagu kell, sain Hiirega mängida. Nagu ikka, meeldis see talle hulga rohkem kui mingi trenn... mida niikuinii pole pikalt teha saanud. Jookseme võidu ja ta tuleb juurde nii nunnult. Pärast sai lõpuks (üle paari nädala??) telekat vaadata, Rakett69! Ja isegi T1 oli seal, seekord mängunupuna, mida kombinatsioonides liigutati. Läksin jälle Kvarki kanalist pikemat versiooni otsima -- aga seda polnudki. Küll aga oli seal suvine maiustuse arvutamine ja see oli kohe ekstra äge. No see kollane mõnus maius, pmst kass Arturi kook. Taheti ääre- või eriti nurgatükke saada (rohkem iirist!), aga vahel ei tulnud välja. Hakkasid siis uurima, et kui suurel plaadil teda toodetakse, kui suur on tõenäosus sattuda "keskmise" tüki peale, millel kõik ääred on lõigatud ja seepärast iirist vähem ja pallid poolikud. Tegid suvi otsa statistikat ja tõepoolest arvutasidki välja, et plaadi suurus on 40x50cm (no nii umbes vist, äkki mäletan natuke mööda) ja see lõigatakse 5 x 6 = 30 tükiks. Pärast küsisid tehasest järele, et kuidas päriselt on -- ja kõik klappis! Imeilus noh. 

17. jaan. Ongi päris talv. Isa arvas, et leidis ühelt taimelt palvetajaritsika. Ei kosta tõenäoline. Kapist haihtus purk nutellat ja röstsaiapakk. Kas sõitsid ka Päikesesse ja sulasid ära? Hiireonu jalutas ja natuke jooksis kordel, noorhall lonkas vahelduseks. Kusagilt soe, auguline, paistes ega midagi polnud. Mingi lollakas uudis, et kui Gröönimaad üle ei ulatata, siis tulevad ekstra-tollimaksud ja mingid imed. Kuidas on võimalik, et suurimaid pätte kinni ei võeta? See on juba palju suurem kui elevant portselanipoes. 

18. jaan. Nii mõnus on magada, kui pole vajadust ärgata. Pooleliolevaid lugemisi on nii palju, kõik ei püsi meeleski. Üks neist selline ulmekas, mis naabrite pool ära keelati, põhjuseks mingi sugude värk, aga tegelikult tundub, et pigem (sõja- ja riigipidamise) filosoofia. Liiga tuttavad tunduvad mingid isikute ja olukordade kirjeldused. Uskumatult pikk nädal oli, tohutult väsitav ka.  

19. jaan. On vist esmaspäev? Aeg lippab nii kiiresti, tahaks jälle magada juba. Üks lühem ei saa kuidagi kodutöid tehtud -- vihikud on kadunud! Kuhu? Ei tea, otsib neid videotest ja robloxist. No ei leia. Liinipeatusi oli lausa 17. Päris kobe kogus. Mõned asjad sai käima ka. Draiverid minevikust. Hobuke sai seleenipuuduse leevendamiseks söödalisandi, mis maitseb nagu küpsisepuru. Söö või ise. Sööngi.

20. jaan. Puud-põõsad ja üldse kõik on valge. Taevas ka. Selle valguse taga on juba kaks päeva kõikvõimsad virmalised, mida pildistatakse poole Euroopani, kui just udu ja pilvi ees pole. Peaks kõik testrite tõrked magnettormi kaela ajama. Pealetulev põlvkond vahib muudkui telefonis ja arvutis, aga mitte midagi sealt üles ei leia. Lasin siis otsida, mis ilm eelmine nädal oli olnud ja et millal stardib I.K. Tartu maratonil. Ta päriselt hakkaski aadressiribale kirjutama "millal stardib I.K....". Kirjavigadega, võinoh, isegi see otsitav nimi oli valesti. Tuli rida vastuseid, kus hulgas oligi tegelik nimi (??), aga aasta vale. Sealt andis ka õigesse kohta paari klikiga jõuda, mida otsija küll ise tähele ei pannud. Seda et... meil olid omal ajal netist asjade otsimise võistlusedki, kus otsingu täpsus määras kõik. Väga hoolikalt tuli valida. Nüüd siis... OEHHH.

21. jaan. Sass, muudkui sass. Vaimne väsimus. COM-ide taltsutamine on piinarikas. Ühildamatud versioonid ja poolkadunukesed. Muudad-ootad-ei aidanud, sellist tsüklit on läbitud juba 21 korda vist, iga kord on lootus, et äkki just see oli see õige hoob. Ei olnud. Veel ei anna alla. Peaksin kohtadesse regama, isegi kui milleks-see-kõik tahab vahele trügida. Ihaste ja Toominga.  

22. jaan. Käisin teed ületades rattaga käna, külg puha kraabitud ja sinine. Jää peal ikka liiga järsku kurvi võtta ei saa. Täitsa valus oli, võttis värisema mõneks ajaks. Aga vähemalt saime COM-id lahendatud. Pidi (jälle) kõik maha võtma ja uuesti alustama, aga seekord paremini. Nüüd enam ei tea, aga ehk oleksime ise omas tempos uuendustega puhtamalt hakkama saanud, niimoodi teenusena läks esiti üsna palju võssa. Ikka on veel palju avastamis"rõõmu".

23. jaan. Mingi tont ei läinud kooligi täna. Ega siis pärast ka mujale, sest niikuinii tuleb korjandus. Oli teleka lausa ise ära võtnud, et mina seda teha ei saaks. Telf läks puhkusele ja ka arvutisse pole mõnda aega asja. Õhtul ründas kurbus, sest hukas on korraga mitu. Vähemalt külma raamatu sain eest ära loetud, nüüd tuleb muu kraam järele lugeda. Koolikul on järgmisena kavas "Kilplased". Ta pole isegi seda multikat näinud. Olid seal kohtlased või mida iganes, kõige õudsem koht oli muidugi hobuse söömine. Kas kõik ikka teavad, et kilplased elasid Kalkunimaal ja et lolliks läksid nad omal soovil ja planeeritult? Mina ei teadnud.

24. jaan. Ihaste oli hea valik. Tuli välja, et mingid mõtted olid juba ammu õhus ja nüüd hakkavad nad materialiseeruma. WE, working equitation (eestikeelset vastet pole veel välja mõeldud) on üks lähedasim väljund. Saame tema tükke oma vajaduste järgi kohandada. Lehmaajamise peab võib-olla välja jätma, kui Vanessa just oma karja ei rakenda (khm). Wolfgang Csar. Muudkui reklaamis Tšiili hullult rikkaid või rikkaid hulle. Üle tüki aja ronisin Hiirekese otsa ja läksime lumme ronima. Nii liikusime samal kiirusel ja ei tekkinud ebavõrdseid radu. Lasin tal ringi tuustida ja minna, kuhu soovib. Hiireke on tohutult uudishimulik, läheb uutesse kohtadesse ja uurib treilerit ja kive, puid, traktorit ja aiatraati, vahele närib leitud toidupoolist. See üks hetk, kui ta pead aeglaselt langetas, nii et ninasõõre libises mööda kuivanud kupardega taime... ta on NII ilus. 

Tagasi kodus, üritasin lugemiste ja asjadega järjele jõuda, jäin keset podcasti magama. Ja siis kõne tallist -- jälle koolikud! 

25. jaan. Tellisin probiootikume. Koolikute kellaaeg on seni sama olnud -- 7-8 kandis õhtul, see on ainuke leitud ühine osa. Pole olnud vahet, kas on enne liikumas käinud (trenniks ei nimeta enam ammu). On juhtunud enne ja pärast õhtusööki, mis nüüdseks on vaid mõni krõbin. Hein pole päris otsas olnud enne kui uue saab (see on pärast krõbinaringi). Kas peaks söögitunniks mujale viima? Väriseb valust, kõhupiirkond on tundlik. Saab valuvaigisti, siis rahuneb 10 minutiga. Peaks olema gaasikoolikute tunnus, mitte ummistus, see viimane ei laheneks nii kiirelt. Pole olnud vahet, kas saab vahepeal (pärast sissetoomist) sooja vett või mitte. Selle dets-jaanuari teema, varem pole midagi olnud. Majandamises midagi minuteada ka pole muutunud. Külm jätkub vist paar nädalat.

26. jaan. Ei julge hobustele otsagi vaadata -- äkki on rikkis? Maiustusi ei saa hallile anda, köhib kohe piinarikkalt. Siiski tahab tervituseks kallistada, kuigi talle see isegi ei meeldi (arvan nii; preemiat tahab hoopis ilmselt). Nööri otsas jalutame, ei muud. Metsik isegi jookseb M-iga mingid maad, aga pole ka temal kerge. Ja need, kes vahepeal vähem köhisid, köhivad nüüd jälle natuke rohkem. Vist. Mõni on saanud ab-kuuri, keegi on hormooni peal, siirupeid ja teesid keedetakse kokku, aga miski nagu ei aita. Ega ma ilmselt postita seda jura ka enne kui midagi on selgunud. Ehk siis võibolla mitte kunagi. Ei reganudki end koolitusele, kuigi minna saaks ka selleta, ega nad tagasi lükkama hakka. Aga kas ma tahan? 

27. jaan. mingi väiksem inimene muudkui testib. Ei läinud trenni, sest "ei teadnud, kas see toimub, kuna oli e-õppe päev". Arutles, et järgmise vanuseklassi trennini oli 7 minti, pani judogi kotiga ajama. Sõbra kottu jõudis, mitte kaugemale. "Aga ma ei öelnudki, et trenni lähen." See oli eile. Täna oli neil Tallinna-reis, prototehas ja skypark (vnnoh, batuudimaja), lõbu laialt. Ainult et buss pidi väljuma jube vara, juba 7:40. Magama ei saanud minna, sest ei tea, mis karpi võikusid panna, ja pood pole nii vara üldsegi lahti! Gaa! Ei saa minna magama! Kas ja kuhu ta lõpuks läks, kes teab. 

Töökogunemisel anti teada, et üks operaator on vähem. Küsisin, et kes siis nüüd äkki ära suri. "Vassili." Oli kohatu nali. Ja Vassili oli üks headest, tark ja abivalmis. Ta polnud isegi kuigi vana, poolel teel seismekümnesse.  Oli läinud magama ja nii jäänudki. 

28. jaan. Külmanädal, aga läksin ikka jalgrattaga. Poleks vist pidanud -- käisin jälle käbla kurvis. Jää moodustab renne, kust välja ei saa. Olin ette valmistunud, kukkusin ainult käele. Vaatasin telfist pilte, ma olen nii palju taevaid pildistanud. Eriti loojanguid. Ja ühtlasi on näha, kuidas päikesekaarte pikkus erineb. Vähemalt pole enam tööle minnes-tulles kottpime. Võibolla tuleb kunagi isegi kevad.

Tohutu põnev oli vaadata, mida see boksikaamera ära salvestas. Nja, kahjuks pimedat aega mitte, polnud vastavalt seadistatud. Nüüd ma ei teagi veel, millal Hiireke pikali on, kui kaua ja kuidas. Kavatsen muidugi välja uurida.

29. jaan. Lõpuks tuligi see kinnitus, et on borrelioos. Aga et -- ei ravita! Et enne tuleks teha kõiksugu lonke-, gastroskoopilisi ja teisi mõeldavaid uuringuid, sisehaigusdiagnostikat, soolte ultraheli nii et midagi ei leita ja siis ehk. Kostab nagu et peaksin hobuse uurimisobjektiks ohverdama ja seni laskma tal piinelda. Ma ei ole iga hetk vaatamas, et äkki nüüd on vaja kiirelt tegutseda või kasvõi valuvaigistit anda, et ei peaks valudes värisema.

Tööl jagati plätude asemele turvajalanõud. Ma olen seal testrijumalatele verd ja püksitaskuid ohverdanud küll, aga ühte näppudest ja teisi reiepiirkonnast. Varvastele pole veel midagi kukkunud.

Auto käivitus alles viiendal katsel. Q lõpetas lonkamise. Silo on jääs.

30. jaan. Jalgrattaga oleks kiiremini saanud, aga igaks juhuks ei hakanud. Tallis oli külm nagu... ühes eriti külmas kohas. Taevas oli vatti mähkunud, kõik oli hallvalge ja krudises. Jalutasime hobuseid, tegime ussi üle latirea; Hiireke tegi lisaks küljele ja tagurpidi liikumisi ka, et oleks natukenegi põnevam. Vahele pakkusid natuke jooksu ka, aga kopsud ei lubanud. Metsiku jootja oli jälle jääs. Esimese sulatuseks toodud kuuma vee imes ta sisse. Tuli siis puhuriga toimetada, aga samal ajal tõmbas ta veel kaks ämbritäit keresse. See ja siis heinast leitud pikk nöör (1 ots Metsiku hammaste vahel) -- muretsemiseks leiab nii palju põhjuseid. Veel mõni päev oodata, siis tuleb kopsuuputus ja saadud proovidest võiks midagi selguda. Kõik kisub tegelikult ammu juba sinnapoole, et talliõhk hobus(t)ele ei sobi.

31. jaan. Arusaamatu, kuidas mingi -17C nii külm tundub. Varem oli peaaegu iga talv vähemalt 1 paarinädalane -30-ne seeria, vot siis oli nagu jahedavõitu. Õli tahkus ja... Nüüd siis pole kahes kümneski ja juba külm. Metsikul on jootja pidevalt jääs. Kui vett annan, siis kaanib kaks ämbritäit kohe sisse ja kolmandaga mängib. Lund lakub igal võimalusel. 

1. veebr. ... või tunneb kere külmenemist teisiti? Öösel oli ikkagi -29C ära ja hobused jäid sisse. Magasin pool päeva maha ja teise toimetasin hobustega. Päris mugav, et saan 2 korraga jalutada. Nööri otsas käituvad kui viielised, lahti lastes läheb mängimiseks. Võinoh, Hiireke üritab mängida ja Metsik ei võta üldse vedu. Soojaveeallikad on ka jääs, nii on mashitamine paras jõuproov. Võibolla peaks ämbri välja vahetama millegi tervema vastu, millel on 2 sanga alles. 1 kahesangaline on ametis jooginõuna, kuna Metsiku jootja on lootusetult jääs ja ta kardab seda ka millegipärast. Loodetavasti pole sealt särtsu saanud, muidu jäägi käsitsi jootma, ega ta nii lihtsalt andesta.

Zinga-Zanga lahkus.

2. veebr. Loen hingetõmbeid, neid on palju, pealiskaudsed. Loen tunde kolmapäevani. Sinnamaani peab mured riiulis hoidma, on lihtsam. Ei saanud hakkama, murdusin.

3. veebr. Jalgrattareis hambaarstile. 1 kare nurk häiris nii palju, et tahtsin teda korda saada, olgu et midagi pilbasteks polnud ega valutanud. Ütles, et hammaste kulumine. Nagu mõnel vanal hobusel. Seda viimast muidugi ei öeldud, ise mõtlesin välja. Rääkisin Hiirekesega, mis homme juhtub. Ta polnud enam nõus maneežist lahkuma, muudkui keeras ümber, kui ma uksele liginesin. Lõpuks tuli ikka minna. Jälle keeras teistpidi ja jäi aknast jõllitama. Varem polegi nii olnud. Isegi kui tegelikult pole mitte midagi varem olnud, aga ühtlasi on kõik olnud. Uudised on jätkuvalt jaburad. Niimoodi ei saa enam mingit ulmet välja mõelda, pole piisavalt eriline.

4. veebr. Hobused uputatud, ootame tulemusi. Kõiki võitlusi ei võida. Uuemad Win-id ignoorivad ajalugu. Paistab, et pean hakkama FEASA-ga otse suhtlema. Räägid pika jutu maha ja vastu tuleb "OK". Räägid või tahad vastust liiga kiiresti -- "SYNTAX ERROR". Vähemalt reageerib. Mingeid numbreid väljastab ka vahel. Peaks jalgrattalambi diagnoosimiseks appi võtma, see on mahlaselt punane.

5. veebr. Külm ei taha järele anda. Millegipärast on ilmateade hetkeolukorda väga mööda hakanud näitama. Ütleb, et -12C, aga käegakatsutavad termomeetrid on ühel nõul, et -19C. Äkki on kusagil mingid ühendused pooleks? Oleme E-ga detektiivid. Mis kõik pidamises pahandust teha võib? Saime pika nimekirja. Nöörid heinas, heinade pundardamine, maa mittesilumine, maade mitte uuendamine, heinte hoiustamine ja sortimine hobustega samas ruumis, OSB plaadid ehituselemendina, mis pidevalt niiskust saavad ja hallitavad, matialuseid ei puhastata kunagi, lõpmatult ämblikuvõrke, tuulutust pole, tuuletõmme on, tuvid on, tuve pole (pole kuude kaupa ühtegi tuvi näinud), valitud hobustele sitem hein, isegi põhk, tallipealsed täidetud lahtise puistevillaga, mis tuulepuhangutega sõidab, kuhu soovib, koplites pole püsivett, põletatakse kohapeal prügi, ...  

6. veebr. Hea on midagi välja lubada, kui ei tea teostatavusest. Üks valge ronib kasvõi mööda seinu üles, et aga pääseda süstlatäiest ravimisegust. Ei mingit torkamist, ainult paha maitse (on ikka tõesti ilge). Küll mu Hiireke on alles tore hobukene, üldse ei pea temaga sõdima. Vähemalt saab ravida. Algul mõtsime, et paneme mitmes osas, esiteks ab otse kurku ja pärast söödaga rögalahtisti, aga no ei ole mõtet lollitada. Tuleb kokku ajada poole süstlatäie veega ja lähevad kõik rõõmsalt koos sisse. Küll siis pärast saab nende krõbinate ja mashidega lohutada. Neid vaadatakse küll eriti kahtlustavalt nüüd.

7. veebr. Ravi saaks ka spordiks muuta. Kui kiirelt jõuab kõik 3 ära teha? Mis järjekorras teha? Kas kõige metsikum jätta viimaseks, kuna siis saavad esimesed kindlamini ravimi kätte? Metsikul sulab vesi lähipäevil lahti ilmselt. Kui õues on -7C, siis sees kipub ikka pluss olema.

8. veebr. Tähistasime T1 kodusolekut, õigel päeval on ta jälle kaugel. Tuli välja, et meil peres on päris vähe inimesi, kes tahaksid Tallinnas elada. 1 "võib" ja 1 ei teadnud veel oma plaane. Viimasega on arusaadav, kuna ta ei suuda ühte päevagi ette plaanida, kui see just kuidagi tema enda erihuvi pole. Sellisel haruldasel juhul pole järjekindlamat tüütust olemaski. 

Veed ei olnud sulanud ja metsikud olid veel metsikumaks läinud. Proovisime nii, et 1 toimetab kõigiga ära, siis ei pea igaüks 2x päevas kohal käima. Oma inimene saab oma hobusega kõige paremini hakkama, aga mis siis kui see millegipärast võimalik pole? Kui see hobune ikka rohtu ei taha, siis palju midagi ära teha pole. Uskumatu, kui kiiresti käitumine muutub. Ühele sain alustuseks 2x vaid päitseid kasutades sodi sisse (eks ta ikka paras trenn oli), aga siis paar päeva hiljem ei saanud enam päitseidki kohe peale, sest hobuse selle otsa külge, mis ta kiirelt presenteeris, need ei mahu kuidagi. See rohi on oksemaitseline, arusaadav, miks nad ei taha. Ainult Hiireke on (veel?) üliviisakas, ohkab vaid ja võtab kõik vastu. 

9. veebr. Tahvel oli LS-idest punane, saab jälle lahendama hakata. Üksikud pusled on ka riiulis. Täna nt üks selline, millel elpar lühist polnud leidnud, aga tester küll. Sain siis näidata, kuidas pistiku peale vajutades läheb RxD kokku GND-ga. Skräppi!

Hiirekesega käisime lumel tuustimas. Onu kaevus peaaegu raevukalt maasse, rabas sealt midagi murutaolist. Vähemalt nii ta ilmselt ette kujutas. Endal klotsid koiva otsas nii kohmakad, et kaabib ju mullani välja, nii et tuustid lendavad. Leidsime teisest tallist jäätunud joa ja klipatud hobuse, kes meeleheitlikult oli peast karvad välja lükanud, et natukenegi vähem külm oleks. Oli vast veider vaatepilt. Etsiis... miks õues elavalt hobuselt keset talve üldse peast karvad ära võtta? Ja kaelalt ka? Duud oli mahlaselt vaeva näinud, et mingi osa karvust pikemaks saada. Nagu... raielank seemnepuudega. Või karvutu koer mõne üksiku tuustiga.

10. veebr. Vahel on tehistarkusest natuke abi ka. Isegi kui ta palutud skriptikesele esiti mingeid ehteid külge riputada tahtis.

Talliõhk ajab inimesedki köhima, mis siis hobustest rääkida, kes sinna suuremaks osaks päevast kinni pandud on.

11. veebr. Arvete maksmise päev. Kabauhh! Tallis oleks saanud meemimaterjali: miks meestel on lühem eluiga. Hüppasid kaks tükki võidu peaga lakke. Enne et andnud alla, kui olidki vähemalt mütsi natuke lömmi saanud.

12. veebr. Vedasin jalgrattaga enda järel lõõtsaga liinibussi, rahvast täis. Just enne lõppu tuli lõik, kust tee läks eriti lainesse ja liivaliseks, ka kraavid jooksid läbi ja kusagile kallati veel koormatäied kruusa ette. Veel nii pikk tee on ees selle borrelioosiraviga, natuke üle veerandi on tehtud. 

Millegipärast on maja peal arvamus, et meie laps ropendab valjuhäälselt. Juba mitmest allikast on kuulda olnud. Aga selline laps, kes hääle poolest suudaks (laulukooris on bass v bariton), ei ütle isegi "perse". Ja meie naabrid, härrased T.Küll ja Mida V. pole üldsegi meie lapsed.

13. veebr. Viimaks ometi sain kusagile selle feasaga. AI aitas välja. Kirun teda küll, aga vahel on ikka abi. Nähtamatud märgid rikkusid peo, kodeering vale! Inimsilmale kõik ühesugune numbrijada, aga tegelikult kusagil mingid muutujad peidus. 

Hiireke oli jälle veider, kohe pärast sööki mingi värin sees. Tõesti pole seal midagi, kas kümme graanulitki? Aga mingi triki see teeb. Jabur.

14. veebr. Ilus hommik, kuigi külm. Rohutasin ja tassisin silo, lõikasin heinarullilt nöörid ümbert ära. Pole ime, et halvem eile oli, kui onud hobused olid rullile pealtpoolt augu sisse söönud. Vale asend ja tolmukott. Pfff.

Keemiaharjutus: kui ühel rohul on toimeainet 500mg/g ja teda peab andma 13g ühe korraga, siis kui palju peab andma teist rohtu, millel toimeainet 750mg/g ja soov on toimeaine kogust säilitada? Läheb ju küll keemiat päris elus ka tarvis vahel. Või on see ikka tavaline matemaatika. 

Motiveeritud definitsioon valetamise ümber riietamiseks... kus see nüüd oligi...?

15. veebr. Õues oli 26 miinust ja kriiskavvalge lumi, tallis viis miinust ilma puuluubita, aga see-eest oli soojaveekraan jääs. Aga mul oli termosega soe vesi kaasas, hahhaa! Möksisin ab-segu ja sõidutasin selle halli kurgust alla. Ruudujutuni oli veel kolm tundi. Algul mõtsin, et vedelen selle aja kusagil tallikandis, aga külm ei lubanud, sõitsin ikkagi koju tagasi. Päev sai pikk ja mõtterohke. Leidsin ühist mu palgatööga -- lahendan probleeme mingi kogumi tööriistadega (ei mõtle vaid käegakatsutavaid), sisetunde järgi tekib vahendite katsetamise järjekord. Tihti paneb kohe esimesega kümnesse ja kõige vahvam on, kui eemalt monitoorides kohe tean, milles asi, jalutan testrisse ja panen näpu peale. Väga rahuldustpakkuv. Vahel jälle kasutad kõik oma tööriistad ära ja lahendust ei tule. Siis tuleb samm tagasi astuda ja eemalt vaadata, vahel ka loominguliseks minna. E-suitsuga lahendus meenub kohe ja... kruvi tihendiks või vajutusjälje registreerimiseks kleeppadja leiutamine jpt. Kah rahuldustpakkuv. Ja siis on need, kui kasutaja on sabotöör või tehnika ise lombakas. Ja siis need, mida ei mõtlegi välja.

16. veebr. Olen 7:02 tallis, lootusrikkad näljased hakkavad kohe sahistama. Aga ma ei anna neile midagi ja vaid hall saab töödeldud.  Ta teab juba ette, mis tuleb, hakkab suuga matsutama. Ab maitseb endiselt vastikult. Täna panin natuke mustasõstrasiirupit juurde, hobuke oli üllatunud näoga. Õuna saab anda! Seda ei köhi põrandale laiali. Lumes käisime ka, sööm-jalutamas. Lõpuks paistis ninast ka mingit tatti, muidu paugutas kuivalt.

17. veebr. Üldsegi ei munenud, aga ikka kulus hommikul enne tööd tallikäigule tund kümme. Enamus sellest autosõit. Hommikuti vähemalt ei jää rooli magama. Näen, kuidas päev järjest lähemale jõuab, täna enam ei pannud kaugtulesidki kusagil. 

Kuuldavasti käib mujal ka muudkui tallide vahel vibreerimine. Põhjused on erinevad, kohati kohutavad. Läheb see hall kah silo peale, kuigi kardan kõhu pärast, igas mõttes. Esiteks need ennustamatult tekkivad tõrked, aga suurus ise ka juba. Onu ise ahmiks igal võimalusel, hirnus mulle, et peotäie kiiremini kohale toimetaksin.  

18. veebr. Rabarberite kilekotis olid mustad sipelgad, neid lausa pulbitses varte vahelt välja. Kotist välja hüppas aga hoopis verivorstiuss, jäme, aga poolik. Vingerdas mu jala vastu ja pidin teda eemale rapsima.

Ärkan enne äratust mitu korda ja siis pean aru, et kas on mõtet veel edasi vedeleda. Põhimõtteliselt ma ju ei kaotagi midagi, kui kujutan ennast suveaega. Küll aga on ära jäänud suurem osa niisamategevusi. CC-st võõrutamine on imelihtne, lihtsalt pole aega. Proovin veel midagi ära lugeda, aga loetavate järjekord hoopis pikeneb. 

Maitea, nagu ei edene asjad. Ikka hingeldab. Vahel ma kujutan ette, et on nagu parem. Et võtab sügavamaid hingeampse. Äkki on sootuks midagi muud viga? Miks ei muutu midagi? 

19. veebr. Pool puugikuurist on nüüd tehtud. Ilgelt pikk aeg on see 4 nädalat. Loodetavasti peab hobune ikka vastu ja saab kunagi natuke rõõmsamaks tagasi. Eriti koledad uudised lahe tagant, EHV1. Hiireonul kontrolliti EHV5, seda tal igatahes pole.

20. veebr. Hüppasin jääkaruga üle jaburalt kõrge aia, tal oli pea viltu nagu Hiirekesel, kui ta lõuga liiga kõrgele lükkan, et ab kindlamini torust ala sõidaks. Jälle reede. Uudistes öeldi, et nüüd on 51 sulavaba päeva järjest olnud ja see on haruldane. Tommi teeb hommikul tervituseks naljakalt sirisevat häält ja annab natuke Elvisele peksa, kui see liiga häid paisid saab. Elvis oli 1 nendest, kes kontaktihirmus lae all kügeles ja kellele ma kunagi kassivideosid näitasin. Tegelikult ta ikka naudib, kui silitatakse. Nüüd, pärast tervet igavikku põgenemist. Eks ta põgeneb ikka, aga vahel jääb seisma ka ja tuleb ligigi.

Erinevad hingamised, H:22/min, Hr: 7/min, T: 15/min. H alustas kusagil 18 peal, aga pärast pisikest õueringi tõusis. Praegu ta kuidagi nukker või loid v midagi ei tundugi, kargab uksele tähelepanu järele ja puha, aga see hingeldamine. Maneežis köhis ka palju, aga õues mitte kordagi.

21. veebr. Selle aasta esimene uisuring ja kohe viienda klassi hindele viis pluss -- tavalise viie said nad 2,5 km eest, aga meie nii vähe ei viitsinud.

Tegime viimased piparkoogitaignad ära ja glasuurid. Tekkis hobuseid ja onusid, muud kola ka.

22. veebr. Nüüd küll kere midagi üles ei ajanud, unetunde jäi puudu. Vahepeal oli maa kerkinud 10cm jagu ja tiktoki jäljed olid mitmes kohas esimesed. Talli juures tuli läbi vaalude rammida ja pikema sellise lõigu sisse oleks kevadeni kinni jäänud. Uisuplaanid tuli ka edasi lükata, küllap jääraja puhastajad ka vahel ikka puhkavad. Onu hobusel tundis parem olevat, kuigi ta köhis nagu rohkem. Pärast ab laksu väljastas valgeid pastalaadseid klimpe. Kas olid need rohutükid või päris röga? Lohistasin ta köhahoo keskelt õue jalutama. Kordagi ei köhatanud enam. Tahtis hoopis imelikesse kohtadesse minna nagu ületee kraav või niisama sutotee. Eks teed mööda oligi lihtsam liikuda. 

23. veebr. Küll alles oli ilus päikesetõus, eriti värviline ja triibuline. See puhas valge lumi suurtes vaaludes... 10 päeva ab veel!

Duud oskab ab-d kuidagi põske peita ja lödistab osa välja. Tee siis sellisele selgeks, et tahan teda aidata. Või ma kah enam ei tea. Arvasin, et toimub mingi kiire paranemine, aga mitte mingit muutust ei märka. Ikka hingeldab. Noh, jah, köhib vähem, aga ikka midagi teha ei saa peale ravitsemise ja murusöötmise -- see on Hiirekese lemmik. Kaevab nii agaralt ja mõlema jalaga läbi paksu lume, lausa imeb neid rohetavaid varrekesi sisse. Hea asend tati väljutamiseks, vahel nagu paar niret midagi on olnud. 

Ma olen seda malet varem ikka paar korda mänginud, aga en passant?! Ma olen seda ainult ristsõnades kohanud ega teadnudki, et see selline veidrus on. Minu peal pole kunagi kasutatud ja ilmselgelt pole ma ise ka. Isegi vangerdada ei taha kuigi tihti.

Tegin endale sinimustvalged küüned. Hindasin oma küünetehnikuvõimeid selgelt üle, aga midagi ikka. 

24. veebr. Mõnus värske õhk. See miinusviis on täitsa paras olemiseks. Hobused reisivad kahe heinajaama vahet nagu lootes, et teises tornis on parem. 

Õhtul tegi Hiireke natuke vabajooksu maneežis. Algul köhis ära ja siis enam mitte, aga hingeldas korralikult ja... võbeles nagu. Hirmutav. Mõõdan juba mitmendat päeva hingamise sagedust eri olukordades ja noh, ta hingeldab kogu aeg samamoodi, vahe on minimaalne.

Ei taha avalikuks teha praegu seda joru, aga tohutu pikaks on veninud. Eks ta mingi teraapiline tegevus on, aga ta ei ravi, ainult aitab mingit järge pidada. 

Q tegi oma parimad korderingid ja vahele baleriiniharjutusi, Eriti kontrastne.

Logistikaime, aga plaanisin alles hilja õhtul ühepajakat teha. Igaks juhuks jätsin juhised lauale, et kui kellelgi teisel peaks tekkima tuju ise süüa teha. Koju tulles oligi üllatus valmis, ühepajapuder, mille nimi pidi olema puder ja kapsad. Ma ei tea, mis maagiaga kapsad pudrusse saadakse?! Maitse oli täitsa õige, ainult vorm ebatavaline.

25. veebr. Viimaste aegade rekord, 17-18 bpm (breaths per minute). Midagigigi. // Õhtul siiski hullem, ninaaugud nagu ämbrid, jalad paistes ja köhis ka (mitte siiski hullult). Jalutades sai jalad siledaks, isegi porgandi peale ei köhinud, polegi ammu proovida julgenud.

Uskumatu on see "Totu Kuul", ammu juba kirjutatud, aga ikka nii aktuaalne. Isegi suunamudijad on seal mainitud, kuigi teise nime all -- populariseerijad.

Ja siis ma õppisin, et vaateratas on Ferris Wheel (sest Ferris leiutas selle) ja ka Riesenrad, ehk hiigelratas. Eestikeelne on mumst kõige täpsem.

26. veebr. Jalapaistetuse teema. Peaks olema silole üleminekuga seotud. Aga miks H-le vastasboksis sellised pakud ühtäkki alla tekkisid? See pistab heina. Ja varasemalt pole madalrõhkkonna tulekul nii suurt mõju olnud. 

27. veebr. Maailm oli jääga kaetud, hommikune tallireis seikluslik. Kui seikluseks nimetada paigalt mitte ära saamist. Mõtlesime E-ga veel ühe pahapanustaja välja: heinaauruti. See on ka üks asi, mida meil tallis varem polnud, alles eelmine aasta tuli sauna tekitama. Niigi niiske ja seeneline õhkkond pidi kindlasti veel seenesõbralikumaks muutuma.

Kass oli õhtul kuidagi eriti nõudlik, muudkui tungis ligi ja hüppas turjale. Jalutasin hobust nööri otsas ja kassi turjal.

28. veebr. Lumi sulab täiskiirusel. Veed on valla ja põllust paistavad rohelised karvad. Päikest ei luba nädal aega. Vist algas veel 2 sõda, Pakistan -> Afganistan,  USA ja Iisrael -> Iraan. Hobune hingeldab veel rohkem. Nüüd on tal palav, ma arvan, sest kar-va-ne. Siledad pehmed ja mõnusad katsuda (v.a. nendest kohtadest, kuhu pissi-junni laigud on maganud). Kuna karvust veel loobuda nagu ei kavatse, tundub kevad kauge.

 Lõpetan kuu ootuses, et vähemalt see ab-kuur saab peagi läbi ja saab keskenduda ainult hingamisele. K sai Q-ga käekõrval joostud, ilma et keegi kellegi alla oleks jäänud, ja eks ole areng seegi.

Must-la-gi

Mida see Q õige oskab: päitsed pähe, nööri otsas käib, kinniseotult seisab, jalgu annab (aga ka võtab), saab lükata-tõmmata, edasiajav märguanne ei tööta, igalt poolt katsuda-puhastada saab, üle pulkade jalutab, pesuboksi läheb, kordel liigub juhuslikult, piitsa ei karda, porgandi järel kasvõi jookseb, porgandidetektor! Lemmikud ongi porgand ja ehk ka õun, krõbinakujulised väga ei tööta.  Ehmudes jookseb minema, tõuseb püsti, pukitada oskab ka. Olen saanud tal kogu raskusega seljal aeleda, aga ta ei pannud seda ise tähele. 

Kohe jõulukuu alustuseks uudis, et Valegro ja Uthopia saadeti magama. Vähemalt aastataguses videos oli Valegro täitsa kõbus ja treenis noori ratsanikke ja käis metsaretkedel ja lasi huvilistel "olümpiapiaffeed" proovida. Tea, mis seal siis nüüd nii hullu juhtus, vähemalt ametlikes teadetes mainiti vaid vanusega kaasnevaid probleeme. 23-24 pole hobuse jaoks üldse midagi erilist. No Wundermaske oli 21, kui olümpial 3V-d tegi. Ja neid, kes 30-selt veel ringi ratsutavad, on ka palju. Ole sa või ajaloo pöördepunkt ja superkuulsus, miski ei garanteeri elu.

Lootus lahkus ja pole lootustki, et viimasena. Tema elu kallale ei kippunud küll keegi, see lõpp oli ootamatu ja paratamatu. Mul endal on ka üks otsus lähemal kui iialgi varem. Tahaks kallil hingekesel lasta lahkuda enne kui elukvaliteet talumatult langeb. Või veel hullem, eluisu otsa saab. Aga kuidas ma peaks selle õige aja ära arvama?! Endal hing paelaga kaelas, aga seni on ikka olnud mänguhimuline. Kas see on see indikaator? Isegi kui suudan pool minutit ratsionaalselt arutleda, lõpetan pisarais.  

Tuvisid ikka on kah, laperdavad maneežis ringi (ristsõnas oli hiljuti "manees" ja see oli kole). 

Käisime raketis (teadusstuudiod.ee) ja saime seal 4 hulgast teise koha. Grupeeritakse sama eriala firmasid, meie olime siis elektroonikaga tegelevad. Juba olid olnud pankurid ja mingid veel. Saboteeritud elektriskeemi kokkupanemisega saime kiirelt hakkama, see meenutas isegi tavalist tööpäeva. Kummimootoriga auto saavutuse/sisendi suhe oli suurepärane. Meil oli ammu enne aega läbi proovitud ja täiendatud variant valmis. Näha oli, et  teised läksid kindla peale välja ega katsetanudki. See meile hea koha tagaski. Ainult langevarjuülesandes läksime alt ja paar legoastronauti sai hukka. Võitjate vari nägi välja nagu disainerseelik, viimistletud ja kena [piltidelt on näha, et neil oli lõpuks läbipaistvat materjali 3x rohkem kui teistel; kui nad kusagilt kapi alt lisa ei saanud, siis pidid seda teibist tegema]. Need olid kindlasti kodus kokku harjutanud, niivõrd hea koostöö ja tulemused niisama ikka ei tule. Meie tiim sai ka tuttavamaks -- tagasiteel autos.

Vanama sai 95! Rahvast tuli kokku igast ilmakaarest ja need, kes veel kasvamisega tegelevad, olid oma missiooni kallal tõhusalt vaeva näinud. Vahepeal on ikka vaja nägusid üle vaadata, et neid hiljem lihtsam ära tunda oleks. Vanad on ikka oma nägu, eriti A saarest, kelle jaoks oleks nagu aeg üldse seisma jäänud. Tegelikult olen mina ka nüüd see vana vist. Vanam igatahes. Ses mõttes, et praegustele pisikestele olen ma juba mingit sorti tüüp, mis muutumisega enam eriti vaeva ei näe.

Kõhe päev, soolikaopid. Üks tegeleb (kas veel tegeleb?) taastumisega ja teisel on tänaseks kirjas. Maaülikooli fb pildid on roosasid sisikondi täitsa täis. Imet ikka tehakse.

Metsik ei hoolinud süngetest meeleoludest üldse. Kuna tema ratsanik on tükk aega eemal olnud, püüdis hobuke muudkui uksepraost välja pungida. Kaapsas maad, nagu alati, kui minekuvalmis on. Õues oli pime ja vihmamudane, jalgsi ei tahtnud nagu... paningi siis sadula peale ja sisenesime pimedikku. Mehike marssis ja see ta samm on lihtsalt no NII hea. Pikk, jõuline, vaba. Pidin vahepeal telefonitulukesega kontrollima, et kui kaugel märade kopli piire on, ei tahtnud sinna sisse sõita. Metsik vist ise nägi küll. Oskab endiselt liikumise pealt murututte haarata ja seda võimalust ma muidugi keelama ei hakanud. Halliga ma küll niimoodi pimedas ei saaks, see muudkui ehmuks ringi. Metsikuga alustasime kunagi maneeživabas tallis, vahel ei näinud väliplatsil ratsutades ta kõrvugi ja pidi mäletama, kus takistused on. Ehk sellepärast saab pimedas nii hästi hakkama?

L otsib juba pikalt valget hobust. Põhimõtteliselt midagi ükssarviku taolist. Aga neid polegi ju päriselt olemas, valgeid, ma mõtlen. Roosanahkseid kusagil on, aga neid ta (nii vähemalt tundub) ei jahi. Need tahetud valged on tegelikult muud värvi, muutuvad millalgi halliks ja lõpuks näevad valged välja. Vähemalt korraks pärast pesu. Need tekkivad tasapisi, kannatliku ootamise tagajärjel ja päris tihti ei jõuagi ära oodata. Kas on sellist statistikat, et kui suur osa hallidest valgeks jõuab saada... ja mis hetkest alates on "valge"? Mulle meeldivad Hiirekese tumedad jalad niiväga, ja tema valged jalaotsad. Need võiksidki ju nii jääda. Hiirekese näos pole laukugi enam. Ja ta pole enam üldse metsiku hiire värvi. 

 Meie tehase direktor V.V oli P*tin ja tal oli taksikoer, kes oskas käpaga rõduust lingist avada.

Ehmatusega päev, Hiirejuhtum. Plaanid sassis. Vähemalt Metsiku tagumise otsa jõudsin ära pesta. Arvatavasti lutsutavad liblesid ja see teeb kõhtudega imet (khm). Korraks käisin tal peal ka, lambad pehmenduseks all. Hobuke oli lustiline.

Seltskonnaüritusel tuli tutvuda õllekultuuriga ja pärast vesivärvikunsti teha. Täitsa sobiv kooslus, eksole. Ma mingi õllefänn pole, pigem midagi vastupidist -- niisama vabatahtlikult hoian eemale. Kui just mõni tume ja magus koduõlu pole. Kali on ka täitsa hea. Aga need katsematerjalid! Ma ei teadnudki, et midagi nii ilget üldse tehakse ja maha müüakse ja tarbitakse isegi kui need äädikase otsa asjad. Täiesti kohutav kraam, nagu mõni puhastusvahend või maiteagi.  Midagi sai nagu teada ka, näiteks  et oma tarbeks tuleb valada kõrgelt ja hoogsalt, et just palju vahtu tekiks. Ja et õlu iseenesest ei pea üldse külm olema tarbimiseks -- küll aga peab külm olema halb õlu. Pudelist joomine pidavat üldsegi raiskamine olema, kuna nina on protsessist eemale jäetud ja nii ka lõhna- ja maitseelamus. Mis oli enne, kas õlu või leib -- onu oli kindel, et õlu. Guugeldasin juurde, et kõige vanem on hoopiski puder. Mõned maitsesid ennast joviaalseks; mul jäi vedelat leiba palju alles, aga vähemalt tuvastasin kõige vähem vastumeelse suuna (meil oli õllede kaart lausa, et mis millel põhineb; valmistamise võtted on üüratult erinevad, kuigi algmaterjal suuresti sama -- vesi, linnased, humal ja ... misse? -- ahjaa, pärm). Järgnes kunstitund või isegi paar. Sahmisime vesivärvidega ja tulemus oli lõpuks täitsa huvitav, isegi ilus. Kuigi algul hirmutati, et peame hobust joonistama hakkama (jess!), siis tegelikult maalisime hoopis tundeid. Ei ütleks, et lihtsam oli.

 Läksin rikki. See tundub praegu moes olevat. 

Tynke lahkus. Üritas mis üritas, enam püsti ei saanud.

Maapind on jälle nii konarlikuks jäätunud, et hobused väldivad liikumist. Välja arvatud, kui aiast põgenevad. Siis kappavad küll kaugele, igale poole ja asjadest läbi. Kuimitu korda ma üritasin see päev tallist lahkuda? Nii umbes 5 katset läks aiataha. Mida teha sellise põgenikuga, keda ei tunnegi?

Jalgratas on endiselt parim liikumisvahend. Ma ei tea, mis maagia see on, aga mu peenikeste siledate rehvidega velo püsib jäisel pinnal paremini püsti kui ma ise niisama oma jalgade otsas. Ja läbi lörtsi rammides ei lähe isegi kossid märjaks.

Täna on jõulukino päev, peab enne liinipidureid ja muidu tõrksaid taltsutama. Selle aasta viimane tööreede! Raha kulub. Hobusel söödi vihmatekk ära. Seni pole talvetekke pidanud veel välja otsimagi, järgmine nädal nagu mingit lootust annaks. Seekord oli lausa kaks saali meie rahvaste päralt. Hull kogus popkorni! See Peetrikese jõuluroboti lugu oli täiesti jabur. Mõnevõrra naljakas ka. Kellelgi filmitegijaist on vist täiskasvanuea lasteaiatrauma -- lapsed olid lootusetult tatiste häältega. See tüdrukutaoline olend, kes tahtis olla kodd, huh. Külm higi tuli otsaette, kuna mu enda viimane ninasulgus oli olnud kapitaalne. Nagu poleks õhutorusid kunagi olemas olnudki. Magama ei saanudki jääda ja kui hetkeks ära vajusin, tõusin kohe hingamatuse peale üles. Mingi hetk oli pikem uinak, võibolla isegi mõni minut pikk. Nägin seal, kuidas pidime hinge kinni hoidma, et kellelegi mingit lõksupüüdmisnalja teha ja ühtki piuksu poleks kuulda, hingamiskahinatki. Hoidsin, kuni hakkasin lämbuma ja pilt eest kaduma. Tõusin kõõksudes.

Nv oli suurepärane matkailm, nii lögane, et sai suurema osa kõmpida keset teed isegi, pehme oli. Hiireke oli viieline, hoidis keerukujude vahel sirget joont (kaks vigurvänta oli kaasas, need hoidsid meeled erksana. Kes ajas püsti ja kes keerles niisama). Täitsa ootamatu.

Jamad käivad mitmekesi. Koolikud, igavene köha, borrelioos, auk silmas! Nagu oleks kalendrisse vaadanud ja avastanud, et nii palju veel tegemata, aga paar päeva ju veel on.

Kui keegi ulmekat tahaks lugeda, siis peaks kõigepealt "Enderi mängu" ja selle otsa "Surnute eest kõneleja" lugema (millegipärast on kogu aeg tunne, et düüni pealt on spikerdatud midagi). Just niipidi ja just mõlemad, siis tuleb kokku parem kui kumbki üksikuna. On küll tüütult palju tegelasi, aga tasub kannatamist. See aasta lõpp ongi üks kestev kannatus. Poolte sammude haaval, tasakesi, oodates eiteamida. 

Lumi tuli lõpuks. Olin teda täiega igatsenud. See puhas vaikne valge külm rahu.

Hobukestel oli külmapöördega hing sisse tagasi tulnud ja nad kappasid rõõmsalt ringi. Tegin halliga pool särisevat ringi, vaheldumisi muruleiu ja hüpetega, lõpetuseks tuli lausa katuse alla kolida (pilvenaljad seal). Kui palju rõõmu võib teha üks rahulik nina ja mõned ringid galoppi.

Jaanikoi

Kuu alles algas ja kohe mingi tigeduse laine. Inimesed suhtlevad haukudes ja hammustades. Ärrituvad asjadest. Ma ka. Täiskuu on alles mõne päeva pärast. Oleks võimalus orienteeruma minna selle nädala lõpus, aga ei taha kohe üldse midagi teha. [kasutasin võõraid karvu, ma omasid pole kunagi püganud... heh, v.a. miljon aastat tagasi Tondil angoora-Aadam, apteegikääridega.  Ja see võttis kolm miljonit aega ja ta polnud ju päriselt minu oma]

Põder lennutati taeva poole, nii et ta seisis tagurpidise langevarju peal. Vist "Enderi mängu" lugemisest inspireeritud.

Metsikule meeldib asjade üleskorjamise mäng niiväga, et kui midagi suupärast parasjagu korjata pole, siis proovib mul kindaid käest tõmmata. Päitsed, jalutusnöör, korde, kabjakonks, stekk, hari, kinnas -- polegi vaja midagi eraldi õpetada, ta proovib kõike. Päriselt meeldib talle ikkagi see autasu, mis korjamise eest tuleb, aga naljakas ikkagi.

Mida teha ropendavate naabritega? Mis imeasju nad seal ajavad, mis paneb iga õhtu karjuma "mida v***u" ja "t*** küll", vahel ka peksavad midagi. Äkki nad teisi sõnu üldse ei teagi? Aga mu kõrvad on juba roppusi nii täis, et enam ei mahu, ja mu voodi on just selle seina kõrval, mille taga emotsionaalne, aga ühekülgne ropendus toimub. Laseks pistikupesa makrofleksi täis. Või keeraks mingi mussi põhja, midagi sõnumiga. Ammu olen tahtnud jalgpallipasunat...

Keset novembrit 10 sooja, hobune nii ei viitsi. Ikkagi ei lähe karva kallale, ootan jahedust. Muudkui lubab öökülma, aga see lükkub aina edasi. Puhkus hakkab tulema, pimedad ööd kutsuvad. Animated Dreams oli nii palju parem nimi.

Mida vanemaks, seda vähem saab üldse mingil teemal sõna võtta, sest... kogemused panevad suu vett täis. Nooremate maailm on palju mustvalgem ja absoluute täis. Kogu aeg igaks elujuhtumiks lahendus ja vastus ja diagnoos olemas. Laks ja valmis. 

Üritasin oma valgesse kahemõõtmelisse Teslasse istuda, aga ei leidnud teda esimese hooga lumekirme alt üleski, kuigi tal pidi hobutreiler taga konksus olema. Kraapisin oletatava esiklaasi asukoha juurest lund ja istusin sinnasamma maha. T2 oli autos sees, teda see kahemõõtmelisus nagu ei häirinud. Mingid õhtused tunnid pidid algama, aga potentsiaalsed küüdipakkujad toimetasid oma asjade kallal, M sättis seinamaale ritta ja A läks valgesse kuubikhotelli asjade järele, ja jäigi sinna. Tulemas oli mingi suurem kontrolltöö ja kooli tuli ikkagi minna. Parkla oli hobuautosid täis, neid ma ei tahtnud ärandada, seega hakkasin jala minema. Pidi minema teisele poole Piritat, aga see oli jälle kuju muutnud ja lained tulid igalt poolt peale, hüplesin oma botastega nende eest. Kus ma üldse olen? Pidin just telefonist abi otsima hakkama, kui sai otsa.

SMV on Kukus.

Hingehädalised hobused. Ei ole nagu lahendust ka.

Aegviidu, jälle Aegviidu! Käisime seal nüüd UAZidega metsavahel punkte otsimas. Mingid laines ja lombised teed, ei mingit probleemi. Kui ikka käigu sisse said. Või siis välja. Eks see seiklus ise oli ka parasjagu tore ja teistmoodi ettevõtmine, aga juhendaja oli lausa etendus omaette. Sellel pudenes kilde nagu varrukast. Mingi osa polnudki nali -- kolmanda ekipaaži tagapingirahvas olidki olnud nagu lotopallid seal auto kõhus. Käsipiduri kolm asendit OFF, OFF ja OFF; kuidas koeral ja hundil vahet teha; leiba vaja kaasa võtta, et hunt jala küljest lahti saada; mida teha, kui puu on vales kohas (näitas mootori kanti) -- neid on võimatu taastada, aga lihtsalt kuula ja imesta seda lõuavärki. Et kui see autoasjandus niiväga ei huvitagi, siis Väintsi juttu kuulama minna võiks ikka. 

Lux express vedas mind luksuslikult vihmasesse Tallinna (kuidas neil vahekäigupoolsetel toolidel seljatugi liigub, jäigi katsetamata). Sile, tume, märjad teed, mille äärtesse ja keskele ja kuhu iganes olid põimitud rattateed. Ainult kaks korda oleksin arutult kihutava tõuksi alla jäänud. Aga kui ma oleks koperdanud? Võibolla pole pealinnas koperdamine lubatud. Põikasin läbi kinnimineva keskturu. Oleks saanud pooleteise euroga sokke kahmata ja kollast granaatõuna osta. Aga ei, shortsid ootasid. Ja enne seda üks teine toiming... aga mis, wc on koodi taga?! Kood pidi piletil olema, aga kõige lühem seal olnuks kaheminutine toksimine, ei usu. Ja nii nad seal infoletis ilmselt muudkui vastasid kinoteemalistele küsimustele nagu "tahaks filmi vaadata, aga kuivade pükstega. Mis kood on?" Suitsuhaisu oli vähem ja seinajoonistusi rohkem. Pidin ööbimiskohta bussiga minema, aga need, tondid, olid numbrid, liinid ja peatused omavahel igatpidi ära vahetanud. Võin nüüd, käsi südamel, kinnitada, et ei tea pealinna bussiliiklusest enam tuhkagi. Aga mu uus lemmikliin on 42. See muudkui tuleb ja tuleb, ja isegi kui eest ära sõidab, tuleb kohe uuesti. 

Üks teine naaber oli ropendavatele naabritele politsei kutsunud -- sellepärast siis ongi olnud mõned täitsa vaiksed õhtud.

Arvasin, et teen Ekspressi lasteristsõna ära (st kõik ruudud täis ja enne ei tohi vaadata, kui aeg käima läheb) 2 minutiga. Panin siis T1, T2 ja H ka katsetama. T1-l läks natuke üle kahe, teistel kolm või rohkem minutit. Mul oli 1:12 ja 1:08, aga siis said viskamata ajalehed otsa. Järgmine väljakutse -- 1 minut. Selle suurema ristsõna mõõtsin ka ära, see läks 14 minti. Tahtsin veel proovida, aga uus leht oli juba osaliselt täis joonistatud. Keegi oli sinna helendava putuka kohale  kirjutanud "JAANIKOI".

Käisime veel korra Tallinnast läbi. Täielik logistiline ime sai sellest. Või ürituskorralduslik. Aga vähemalt sai palju jäätist ja natuke piparkoogimeistrite saladusi teada. Et nad ei panegi oma taieseid ahju, vaid föönitavad, näiteks.

Tallinädal sai niimoodi eriti hõre ja hobune oli pühapäevaks maakeraks moondunud. Kuidas tal see nahk pooleks ei rebene niimoodi?! Sellises olekus ei hakka mingil juhul mingit hüppamist toimuma, kuigi vahepeal see mõte nagu ründas jälle. Tea, kas pärast viimaseid murdelisi sündmusi teised ka üldse julgevad enam?

Härrased Mida V. ja T. Küll on tagasi. Mingid mängurid ilmselt, aga sellised kehvapoolsed vist, sest seni veel pole kuulnud ühtegi võidurõõmu väljendust.

Kaks esimest päeva tööl pärast puhkust on möödunud nagu keeristorm. See tõmbab hommikul sisse ja välja pääsen pool viis. Homme läheb edasi. Osalen kellegi teise malemängus. Uus Outlook mängib minuga peitust. Vahel ma ei viitsi ja kasutan otseteed - küsin AI käest. See nõustub, et tõepoolest on kohad kolinud ja vajalikke klikke nüüd rohkem. Kas vajad samm-sammulist juhendit? Aga ei, tahan lihtsalt teada anda, et mõned muudatused tunduvad olevat tehtud ainult sellepärast, et midagi teha. 

EEFi veebiseminar jälle, teemaks hobuse heaolu ja meedia. Ülioluline, et selliseid teemasid käsitleda võetakse. Elust enesest on palju näiteid võtta, kuidas läks ja kas nii oli hea. Ajas arusaamised muutuvad. Mis varem oli norm, ei pruugi nüüd enam üldse vastuvõetav olla. Huvitav leid nendest maadest, kus kangvaljastuse kohustus maha võeti (või suulisevabadust lubama hakati): rahvas ei hakanudki massiliselt kange nurka viskama (ega ainult kaelanööridega ja bitlessidega kohale ilmuma). Enamus pani ikka vanamoodi edasi, küll aga lisandus uusi huvilisi, kes muidu poleks võistlemist kaalunudki. Vereteema tuli muidugi ka üles -- et miks ikka takistussõidus nüüd suund niimoodi võssa läks, isegi kui suured ratsamaad vastu olid. Vastus -- poliitika. Üks ajendeid ilmselt meeskonnavõistlused, kus kellegi väljalangemisel on kõige suurem mõju. Ega see niimoodi jää. Koolisõidust oli hiljuti näide, kui hobusel läks enne starti keel üle suuliste, ratsanik kargas maha, sättis asjad korda ja ei saanud seetõttu enam starti minna. Sai aplausi ja suure kajastuse.

Mingi köhimise epideemia on lahti. Pool talli laseb paugulaulu, ratsutamisest ei tule midagi asjalikku välja. Metsik on niikuinii hingehädaline, ka temal on praegu raskemad ajad. Mingid ravivõtted eriti ei aita. Vilisemise sai maha, aga lõõtsutab ikka. 

Arutasime lõunasöögil loomanimesid, mis kohe kõigile arusaadavalt mingile liigile kuuluvad. Laika. Punik. E ütles, et neil saares oli lehm Össu. Ma siis küsisin et kas just Össu või ehk taheti panna Õssu? Kaks korda küsisin, ta oli sagaduses. Aga mis sa teisiti ütlesid?

Shortside võidufilmid vaatasime Tartus üle. Neist kahte olin enne näinud ka. Varasemalt nähtud võistlusprogrammide põhjal -- no ei piisa vaid võidukatest, isegi tunnetust ei saa kätte, jääb väheks. Mõtteid muidugi tekitab ikkagi ja unenäod said jälle süüdet juurde. Mingid piilurid, kellel ei tohi end näha lasta! Binokliga vahivad, ilmuvad kusagile akna taha näiteks ja ehmatavad üleski. Sai köiega maa alla sõita ja jääkirmelises jões ujuda, aga ka vee peal joosta. Seda veejooksu teen küll üsna tihti, kuna saab ujumisest kiiremini üle vete.

Mingi olendi päästmise käigus pidin ühe naisterahva sisu enda sisse võtma. Endasse pani ta lapse ja mulle tuli mingi kolmeharuline asi, millest kaks koondusid täissuuruses käelabaks. See käelabaga osa paistis siis mul alt välja, aga seda sai ka vahelduva eduga tagasi lükata. Näpud liikusid ja haarasid kinni, milleni aga ulatusid. Proovisin seda asjandust vetsus välja punnitada, aga vets oli umbes ja punnimine ei aidanud. Teised jaburdused unusid sellise nalja taustal sootuks ära. WTF?!

Ilm keeras nii äkki külmaks, et teade ei jõudnud järele. Pidi mingi 3-4 miinust olema, aga tuli täitsa 9 ära. Hobustel sellest kurvem ei hakanud, pigem tundsid end pareminigi.

Eile ei ajanud kitse alla. Selleks tuli natuke pingutada ka. Kitseke ise -- jalutas rahulikult oma teed, leebe nägu otsas.

Pimehooajal tuleb hobustega mängimine palju paremini välja. Kuna vete tahkumise tõttu enam õues nii pikalt olla ei saa, siis passivad sees ja igavlevad. Kõigil on arvatavasti pikalimagamise tunnid ammu täis ja üle, tahaks midagi teha. Metsik pääses ka maneeži tuterdama, pärast ei tahtnudki enam talli tagasi. Ometi puhus väljas kale tuul ja maa oli käkrus. Meil pole praegu üldse linde tallis ega maneežis. See saab tähendada kahte asja: kas on haigustesse maha surnud või siis pole piisavalt meeldiv keskkond. Teagi nüüd siis, kumb. Aga nagu öeldakse -- ruumi rohkem, haisu vähem.

Ei, tegelikult oli küll üks lind hiljuti tallis. Sedamoodi tallikassiga tuli. Lõunamaareis jääb sel ilmselt see aasta ära (kellegi teise videost röövitud tükike).

Võidusõit

Ühe küsitlusega seoses pidin minevikus sorima ja midagi kirja panema, et mis on KS muutunud. Mul on oma aeg ja selle jooksul midagi tõesti on teisenenud. Allpool kirjeldangi, kuidas KS võistlused olid siis, kui mina kunagi võistlemisega alustasin. [Siin pildil oleme pärast võistlust Saadjärves surfareid jõllitamas ja jalgu jahutamas. Eks tegelikult tegi mõlemat hobune. Täitsa värske lugu]

Niisiis vanasti:

Pinnas oli milline iganes. Kõige kõvemast (Hipodroomi jooksurada, see oli ju veel kaldus ka) pehmemateni (Niitvälja otsaplatsil vajus hobune sõrgatsini sisse), märjast (maapinda polnud näha, saapad sadasid sõidu ajal vett täis ja hakkasid üle ajama) tolmukõrbeni (teise platsi otsa ei näinudki). Ei tea, et keegi pinnase pärast midagi ära jätma oleks hakanud (teisalt, kes see lapsena ikka mingeid taustaasju teab). [Hobu-poni-siiski_hobu Aari Niitväljal]

Kõigi tasemete skeemid mahtusid ka väikestesse maneežidesse, nt GP Tondil -- jah, igatahes (sama TS kohta, paned selle kõrgema hüppe laetala alt eemale; kuidas sinna üldse mingi kõrgem parkuur ära mahtus? See pidi olema mingi maagia, aga see toimis). 5- või 6-aasalised jalavahetustega serpentiinid olid päris popid, andis ikka vingerdada seal.

Keskliin tähistati (tavaliselt rehaga veetud) joonega, keskmised tähed (D, L, X, I, G) ristijoontega, neid jooni värskendati võistluste käigus. Vahel olid keskliini tähtedel saepurukuhjakesed (nt Tondil, kus oli saepurupõhjaga maneež, värske helekollane oli tumepruuni taustal päris kontrastne).

Tervituseks tõusis kohtunik püsti, ütles "Palun alustada(-ge)" ja lõpus "(aitäh,) olete vaba(d)", helistas kella. Autodest ei hinnatud; kui majakest polnud, siis istuti lauakeste taga või niisama toolil. [[käisin mingil ajal tööl IT abina, kus kõnele vastasin "Y kuuleb" ja see lause tahtis skeemialgaja tervituseks ka kogu aeg tulla, pidi jõuliselt fookuses hoidma]]

Alati tõsteti aeda kinni-lahti, ei olnud praegust kõige levinumat varianti, et A-s on aed kogu aeg avatud. Praegu kõige tavalisemaid plastlippidest liidetud triibuaedu polnud, kõik aiad olid puust ja rasked, tavaliselt tuli kombineerida 2 eri pikkusega juppe.

Skeemi ajal oli lubatud hobuse otsast maha kukkuda (8 miinust) ja teha 3 viga, (2, 4 ja 6 miinust). Kõik vead olid kumulatiivsed, ei eristatud nn tehnilisi. Häälega edasi ajamine võttis igast "hääletatud" harjutusest 2p maha.

Kohtunikke oli alati 3. 

Skeemid olid trükimasinaga trükitud ja paljundatud. Kuna internetti polnud, siis ei saanud kusagilt laadimas ega kontrollimas käia.

Hindelehed olid lihtsalt nummerdatud paberiribad, kommenteeriti pigem harva.

Hinded löödi kokku käsitsi, mitu korda tuli kokku lugeda, et midagi kahe silma vahele ei jääks ja olid omad kontrollvõtted. Jooksvad tulemused tekkisid (kui tekkisid) seinale pastaka abil. 

Auhinnafond tuli stardimaksudest: 75% auhinnarahadeks, 25% korraldajale. Sponsorid ja esemelised auhinnad tekkisid ka, kui vene aeg läbi sai, ja mingi aeg olid ikka õige uhked auhinnafondid.

Kirjutajaid polnud, kohtunik ise vaatas ja kirjutas korraga.

Kiirabi, meediku, loomaarsti, sepa kohalolu ei nõutud (polnud vist korrapidajatki?).

Ainult täishinded, poolikuid polnud olemas (komaviied tekkisid 14 aastat tagasi).

4 üldhinnet alati: allüürid, impulss, kuulekus (allumine), istak. Kõik 4 koefitsiendiga 2.

Ainult valge valtrap, ainult valged kindad, ainult saapad (mida viksiti Orto saapaviksiga, tuubil kassi pilt; poolsaapaid+chapse polnud meie jaoks olemas).

Redingotiga käis peas kiiver (lõuaalust kummi ei kinnitatud), kangvaljastuses ja frakiga ainult silinder, kellelgi ei tulnud mõttessegi sinna kombinatsiooni kiivrit toppida (ja see poleks olnud kiiver, vaid kaska, sest kiiver käib ehitajatel ja mootorratturitel (kui ei tea, siis kaska on vene keelest otse laenatud)).

Stekk polnud kunagi üheski klassis lubatud.

Kannused olid kohustuslikud, imitatsioonikannuseid polnud olemas.

Patse tehti valge leukoplaastriga.

Laudja kamm-kaunistamine oli tavaline (enamasti nn malelaud). [Hiiresega Veskimetsas; kuna pinded on peal, siis ilmselt valmistume mõneks esinemiseks, kadrill vms. Niisama trennis pindesid ei kasutanud, vaid vajadusel nahast kaitsmeid (rihmadega; krõpsud ja nagad olid uuem kraam)]

Saba oli enamasti punutud.

Sadulad "sobisid" kõigile, olid lihtsad ja lamedad, põlvepatjadeta. Spetsiaalselt KS sadulad ilmusid kunagi Soome pühapäevaratsutajate kaudu, neid ei tohtinud iga päev kasutada, ainult võistlustel. Sadulavöödeks kaks valget riidest rihma üksteise peal.

Kapsli(te) tugevust ei mõõtnud keegi ja need olid lihtsad ühekorruselised rihmad. Metallsisendite ja samas pehmendustega variandid, aga ka tagasitõmmatavad tulid hiljem.

Rollkurist ei teatud midagi. Rullasendis ringi sõitmist polnud. Samas jõuga, eriti libiseva abiga asendisse panemine oli küll vägagi moes, aga seda muidugi võistlustel kasutada ei saanud.

Kärbsekõrvu polnud olemas, ja kui nad tekkisid, siis polnud nad KS lubatud.

Sabaga vehkimist, hammaste krigistamist karistati karmimalt. Üldse väga kõrgeid hindeid ei jagatud, 8 oli haruldane.

Ratsavõistluste tulemusi kajastati ajalehes spordirubriigis (kõigil käis siis mõni päevaleht, tihti mitu erinevat).

Harrastajaid polnud. Kõik sõitsid seda, mis vanusele (enda või hobuse) kohane.

-.-.-.-.-.-.-

Siis veel viimase aja muutused eraldi.

Silinder on asendatud kiivriga.

Rollkur on keelatud.

Kannused pole enam alati kohustuslikud.

Piits on vahel lubatud.

Mõnel maal on lubatud suulisteta valjad.

Mõõdetakse kapslite kinnitamise tugevust.

On kasutusele võetud "hobuse heaolu nupp", mida kohtunikud vajutada saavad, kui mingeid kahtlusi tekib, ja siis C otsustab, kas vaja sooritus katkestada (suurvõistluste teema).

Hobuste kvaliteet on pööraselt tõusnud (või noh... teatavad omadused. Näiteks hüpermobiilsus on popp, aga kas ka jätkusuutlik tervise mõttes?)

Pikendatud sammus päriselt pikendavaid hobuseid on palju rohkem kui nn rollkuri aegadel.

Pikendatud traavis oli vahepeal moes esijalgade loopimist kõrgemalt hinnata, nüüd on hakanud tasakaalustuma, rohkem märgatakse paralleelsust. Võimalik, et Totilas lõi pahviks omal ajal ja siis  hakkas lummus tasapisi üle minema.

Hobuse vanuse alampiir, millest alates GP-d tohib sõita, on kunagise 6 asemel 8.

Enam ei või hobuse kõrvu ja nina täitsa tühjaks klipata.

Inimene on ikka mängu- ja võistlushimuline ja kokkuvõtteks pole vahet, milliseid mõõduvõtmisi välja mõeldakse ja mis reeglid kokku lepitakse, kuni keegi sunniviisiliselt piinlema ei pea.

-*-*-  -*-*  -*-*-  teemavahetus  -*-*-  -*-*-  -*-*-

Metsa, hobusteta! Ei mäletagi, millal me viimati nii ilusti õigel ajal Rogainile jõudsime, tegime plaani ja siis isegi täitsime selle. Oli seiklust ka ja kuiva jalaga ei pääsenud. Ilmaga vedas ja pohlade-jõhvikatega ka. Laulsime Emajõe ületamise laulu, ehitasime sildu ja mõned ületasid kõige laiema kraavi sootuks teivashüppe võtetega. Aja peale orienteerujad nentisid, et silda pole ja sumasid, vööni vees, otse läbi. Külmunud jäsemed said isa saunas pehmeks kuumutatud ja homme ma magan. või siis vaatan TIHSi ülekannet. Mmm, seoses selle kasevarrega kraavi ületamisega... T2 pani nagu akrobaat, imelihtne! H läks mütsuga, aga kindlalt. T1 võttis hoolega hoogu ja pani põmaki kõhuli sisse. See just julgemaks ei teinud ja otsisin kohta  mis otsisin, sättisin pulka nii ja naa, aga no ei julgenud. Mõtlesin Halli peale. Äkki tal on ka see tunne, et kohe üldse ei julge, aga piisava motivatsiooni (intensiivne tagant sudimine) peale silmad kinni minek, saagu, mis saab. Peaks sileda maa peal ära katsetama, kuidas see pulgatamine käib, siis enam ei kardaks, ma arvan. 

Kuna 1 päev oli tallis niikuinii vahele jäänud, tuli just kõige põnevamal ajal oma kanged sammud sinnapoole seada. Hobune oli ülemeelik, ilm soe, keegi tuppa tulla eriti ei soovinud, küll aga jooksid niisama suvaliselt ringi ja ajasid mu halli lennukiks. Vahepeal pani suureks kasvanud Väike Jüri TIHSi peasõidu kinni. Täiesti uhke lugu ju. Seekord jäi Tallinna suurvõistlus mitmesaja kilomeetri kaugusele ja tuli leppida ülekannetega. Tahaks tasuta järele vaadata ka, aga vist pole seekord võimalik. Ootamatu, et see KS osa nii lühike sai. Põnevust ju nagu oli ka, aga noh, aga. Muidugi see, et mis see netikuulsus Kaliber siis teeb. Esimesel päeval olid väikeseauhinnalised eriti elevil ja keksisid ringi nagu valgusvihku sattunud metsikud jänesed. Laupäeval hakkas juba looma.  

Ja siis tuli koolipäev. Ega ma direktori kabinetist kaugemale jõudnudki tegelikult ja poole tunniga saime hakkama. Pahandusi on varemgi olnud ja teistega ka, aga sedamoodi lausa esimene kord.

Tahaksin sättida nii, et vaktsineerin korra aastas. 6 kuud + 21 päeva... suur ahvatlus on minna Kukusse viimasel lubatud päeval võistlema. Soovitud klass on täitsa olemas. Hobune valmis veel pole; üksikult saab kõik tehtud, aga mitte alati ja kinnistamisega läheb aega. 

He-he, paningi kirja. Nüüd pole lootustki und saada. Juba eelmine öö käisin võistlemas, juba oli starti kutsutud, aga natuke oli kohtunikke puudu ja mul lagunes varustus laiali. Kapsel oli mingi helepruun, peenike ja mehhiko (??), tagurpidi lõua all pusas ja rihm pooleks. Ühtäkki polnud mul kiivrit, vedasin mingi paksu suusamütsitaolise kuhja endale nööriga pähe kinni ja hakkasin kusagilt seina pealt hobuse otsa ronima, kui ärkasin.

Uskumatu, aga see on üle tüki aja võistlus, kuhu täitsa tahan minna. Üks pingutus, sinna saab kontsentreeruda. Patsikumme on tarvis, need said lõpuks otsa. Taaskasutan neid ja see viimane karp pidas vist mingi 5 aastat vastu, aga nüüd neid lapikuid enam terve kaela jagu pole.

E-rehkendus oli äge. Peale selle osa, et ainukesena lahendamata jäänud ülesanne (need pagana pool-laisad töölised) nii palju aega võttis ja tulu oli null (pidin koosolekule minema ja lahmasin sinna suvalise numbri lõpuks, et tobedalt pooleli ei jääks). Üks lemmikuid oli nurkade ülesanne, kust mõned tuttavad (tervelt 3!) arkustangensi abil läbi rammisid, aga polnuks tarvis. Ja siis mõne lahenduskäik oli naljakas, ilmselt mitte see, mida ülesande välja mõtlejad ette kujutasid. Igatahes olen tulemusega peaaegu rahul, 11/12.

Kukulinna tulemusega muidugi pole rahul. Arvestasin, et saan ikka need asjad talutavalt tehtud, mis juba kaua aega lihtsad tunduvad. Läks teisiti. Aeda sisenedes läksid hobusel jalad pulgaks ja iga päikeselaik ja aialipi vaheklots oli koll. Iga sammu pidin vajutama nagu arbuusi läbi küüslaugupressi ja seina äärde välja ei jõudnudki. Ei osanud kuidagi ette ka valmistada, kuna soojendusel polnud vihjepoegagi, et mingi kartmine tuleb (päikselaike ka polnud ega aianäidist). Ükski harjutus ei tulnud päriselt välja. Nüüd ma pean ju uuesti, et saaks selle jama üle kirjutada. See ka, et treikul läks rehv ribadeks ja autos vahetusvahendeid polnud. Õnneks tuli abimees ja ravis olud korda, aga meie Halliga käisime vahepeal Saadjärves surfareid jõllitamas.

Kahjutunne möödub aeglaselt, oleksin tahtnud teistele ka näidata, kui tore see Hiireke on, aga ta lihtsalt polnud minuga need 5 minutit.

Wordle läks ka hästi teemasse.

Nüüd küll enam kusagile võistlema ei lähe ja peab hakkama mingeid muid lollusi välja mõtlema.

SMV-dele ei tulnudki vanasid piisavalt kokku. Oh well! Võibolla näksas kvalifikatsioon natuke tagumikust. Olen ikkagi kvallide poolt, on ausam hobuste suhtes.

Üks ilmus juurde, samuti nagu teade silmapõletikumatuse kohta võistluste lehele. Taustalooga täpselt kursis pole, aga sündmuseid on igasuguseid viimasel ajal. Äkki see on sügisele omane, külm süngus ja vältimatud valikud. [aga miks räägitakse ikkagi tiitli(te) kaitsmisest jm, kui rahvast jääb puudu?! Miks reeglid kõigile ei kehti? Nagu mingi aeg ka lävendi kaudu teise ossa pääsemine -- suva sellest, sest oluline on, Kellele reeglit rakendada. Meh. Tuleks teha sellised reeglid siis, mida täidetakse]

Sain kodus ka (jälle) proovida, kuidas hobune kusagil mujal on. Õhtupimedas tegid kassahvid aia-akrobaatikat ja hobusel ei mahtunud enam silmad pähe. Täie hoo pealt lauspidureid, suunamuutusi, hüppeid. Tal on praegu nii hea olla, parasjagu jahe ja koormust vähe, aga jõudu oi kui palju. Ega see kottpimedas ralliv märakari ka just abiks olnud ja eikusagilt vahel ilmuv Metsik ka, M nööri otsas kaasa jooksmas. Hea, et mul nii pikad jalad on, muidu oleksin 10 korda liiva või muru maitsta saanud.

Uh, metsik olemine jätkub. Ma nii tahan anda need ratsmed pikaks ja vahepeal niisama töllata, aga siis need spurdid. M-il oli selle kohta oma teooria. Kuna lemmikud pidid minema omaniku nägu, siis nii ka Hiireke. "Mh?" ei saanud ma aru. Kuidas see meie juhtumile rakendub, ma ei kargle ringi ju? Aga mina ka reageerin mingitele sündmustele energiliselt, pehmelt öeldes. Mõtlemiskoht. Esimeses järjekorras mõtlen, et hoiaksin käsi teadlikult rusikas, mitte vahepeal väikese sõrmega lisaks timmides. See lihtsalt murdub ootamatu spurdi käigus ikka ja jälle tagurpidi.

Maneežis on hobuke ikka mõistlik, huh. Või tuli see eilsest galoppimisest? Südame sammusime, ülejäänud oli traav/galopp ümber heinamaa, üle pisikrossitõkete, suurel liivaplatsil, igal pool. Päriselt tahaks muidugi metsa, aga pärast tööd õhtupimeduses nagu ei hakka.

Hall kardabki pimedust. Soe mahe ilm, õhk liigub, pinnas mõnus -- ainult et valgust pole. Neli lahjat platsilampi panid algul südame läbi sadula tuksuma. Pingutasin ekstra, et käed oleksid pehmes rusikas ja veel eriti ekstra, et hobune püsiks otse ja tagajalad astuksid vabalt alla.  Lasin hobusel hirmsates kohtades pead kergitada -- jalad püsisid all. Ei lasknud -- hakkasid hakkima, pidurdama, hobune oli ka rohkem spurdivalmis.

 

Olime turismireisil. Väljasõidud bussiga mingitesse kohtadesse, siis tagasi. Piletimüüja küsis, millist kohta tahan. Mul polnud aimugi, milliseid on saadaval. Lisaks oli mul suur koer kaasas. Sain peotäie kaarte, kleepse ja vidinaid. Üks punane kleeps tuli panna istmele, midagi läks ümber käe ja lisaks oli vaja id-kaarti näidata. Kui me just katakombides uurisime ja matkasime, tuli teade, et kohe tuleb üleujutus ja vaja kibekähku sääred teha sealt maa alt. Mul oli olnud taskus kahte sorti tablette, c-vitamiin ja kange valuvaigisti. Millegipärast olin väiksema just ühele kaasreisijale andnud. Ex-narkomaan, ja politsei ka tuli midagi uurima. Kuis ta nüüd niimoodi laksu all põgeneb üldse?! Saime torustikust välja, tuli otsida kõrgem koht ja ühtlasi loobuda ülearusest pagasist. Mul oli seljakott ja kaks kilekotti jalanõudega. Viskasin need jalanõud ära. Toru ots oli kusagil kõrgemal, tuli alla vette hüpata, sest polnud teada, kui kiirelt uus vesi tuleb. Mööda tänavaid otsimine, inimesed  läksid puude otsa. Kui see veelahmakas tuli, siis hoog oli suur, paks kiht oksarisu peal. Nii kiirelt tuli, et ära joosta poleks jõudnud. tagasi tõmbas veel kiiremini ja tuli siis ühe korra veel.

Tallinna-tripp ja kellakeeramine, vahele natuke ratsutamist. Nagu ikka. Esmaspäev algas kiuslikult, tõmbasin vihmavarju jalgratta kodarate vahele (meenus 1 teatav meem) ja väravas oli veoauto möödujatele ainult kriipsujagu ruumi jätnud. Litsusin oma veloga sealt läbi nagu lutikas, nii tore. Nüüd on klaaskiud näppudes, kätte ma neid ei saa, aga valu teevad küll.

Hobused tulevad nüüd varem sisse ja Hall tavaliselt tukub boksis, mokk töllakil, pea rippu, kui tulen. Metsik elab ikka õues ja kui ta koplikaaslane vahepeal trenni on võetud, ootab ka väravas. Muidu need tondid kondavad kusagil pimeduses ja on täiesti nähtamatud seal. Mingi päev võtsin Metsiku ka oma trenni kaasa, et ta nii üksi ei peaks olema. Jooksma teda ei sundinud siiski (ta oskab küll imeline nööriponi olla), vaid päästsin ta nööri otsast lahti ja muru kallale, Halliga tiirutasin kusagil ümbruses. Onud on vahel nii targad.

Hoogne

Päikese hingeõhk jõudis kohale, nüüd oli meie rongijaam-linnas ka täitsa palja silmaga öös õhuvärve näha. On neid värve muidugi niisamagi mitu; näiteks kooris õhtul üks pilv taevast nii toreda tekina, et sai mägesid ette kujutada. Päriselt neid meil siiski veel pole.

Eile olin rattaga töölt koju kimades endale mingi putuka juustesse hankinud. Ega ma teda enne tähele pannudki kui kempsus, kui ta kõditades liiklema hakkas ja siis ma rapsasin ta maha. See lendas ilusa kaarega otse ämblikuvõrku. On sihuke pisike meil nurgas ja ämblik ka sees. Kogu aeg olen imestanud, et millest ta elab. No nüüd elab täitsa pikalt edasi vist. Läks teine kohe saagi ümber toimetama.

Ihastes oli välihooaja viimane KS võistlus. Ilma järgi võinuks arvata, et kesksuvi hoopis. Harrastajad olid asja suurelt ette  võtnud: reklaamisid juba varakult, sebisid auhinnad kõigile harrastajatest ja amatööridest osavõtjatele, telgi panid ka püsti, kus käidi mulli ja makrooni tarbimas. Täiesti eeskujulik, või isegi kadestamisväärne. Sellega kommipidu ei lõppenud, põhja poolt oli kohale ilmunud seltskond superstaare ja päeva lõpu segaklassis sõideti muuhulgas ka keskmist auhinda. Ja hästi sõideti (päeva lemmik oli Theresa, kes eriti täpselt keskliinile piruette paigaldas ja see nägi kuidagi nii imelihtne välja). Vajab veel toibumist. See ju ka, et pärast maratonpäeva oli veel vaja teatrisse minna. 3-vaatuseline TAPTY 1985. Laskumine orgu. Esimesse vaatusse ei jõudnud kohalegi ja üritus kestis järgmisse päevagi veel.  Mingisuguseid mitte kuigi meeldivaid mälestusi tiris välja. Ahhh.... me oleme nii nukud kellegi käes.

Kaks päeva on pidanud Kuud pildistama. Et siis täiskuuvarjutus. Puudumist ei näinud, aga punane kera oli taevas küll. Pildile jäi nagu hernekomm.

Kui üks missioon saab valmis, kargab kaks asemele. E-sõidud ja M. Meema "Tund", siis orienteerumisele regamisega hilinemine ja Kose bokside pihta raha loopimine, koolisõidu kohtunike jätkukoolitusest rääkimata. See tõotab tulla äge. Kõigepealt tuleb veel osalemine kinnitada. Ja treiku rehvid on vaja täis ajada, või muidu.

 

Treiku rehv on sootuks katki, lekib ventiili juurest. Meh.

Meil oli tiimiüritus, õhtusöök peenes restoranis. Liftid olid peidetud. Läbisin kiirelt labürindi ja tuli hakata arvutama, kuidas minna korrusele 0,02. Mismoodi ma selle lifti juhtpaneeli sisestan? Mõtlemise ajal pistis lift mööda majakülge minema (tervitasin möödudes vana ülemust, H.L-i), kaks kilomeetrit kihutas, enne kui seisma jäi ühe luugi juures. Ketas minu süles tegi "plõnn" ja peale ilmus kiri: trahv 100€, no room. Luugi juures oleks saanud selle 100€ ära maksta... aga mul polegi ju tuba tarvis?! Kui tagasi hotelli ukse juurde jõudsin, tulid ka teised tiimiliikmed juba majast välja ja kurtsid, et shottide hinna/kvaliteedi suhe oli täitsa tuksis, lähevad parem mujale.

Käisime Alutagusel orienteerumas, seekord veidi teistsuguse koosseisuga, st Metsiku peal oli hoopis G. Imeilus kant, uued korraldajad. Väga lahe matk oli kogunemiskohast võistluskeskusse -- trobikond igas suuruses hobuseid tee ääres marssimas. Teadsime, et stardime viimasena, ronisime maha ja valmistusime tšillima pool + x tundi -- aga ei, kohe esimesena kutsuti ette. Päike oli pilvede taga ja kompassi olin sobivalt koju unustanud. 1:20 000 kaart on hobuseikluseks sobiv küll, aga punktide  kirjeldusi polnud, seega äraarvamismäng. Näiteks et kas punkt on tipus või lohus seal kõrgusjoonte keskel -- ei näe. Õnneks oli maastik hästi loetav ja leidsime ikkagi järjest punktid üles, kuni mingi hetk arvutama hakkasin, et millal tagasiminekule vaja mõtlema hakata. Selgus, et üleeile. Mul polnud pähegi tulnud, et me ei jõua, polnud ju isegi nii palju punkte seal. Oh jah, Oleks. Oleks teadnud, oleks võtnud vaid ühelt poolt 4 ja teiselt poolt 3 punkti ja pidu lahti. Aga ei, pidime tagasi kihutama teed pidi, kust äärest enam midagi võtta polnud ja üleaja karistuspunktidega saime skooriks täpselt 18 - 18 = 0. Isegi 1 sekund varem jõudmine oleks ühe punkti alles jätnud, aga üle teha enam ei saanud ju. Kuna oma peaga ise välja ei mõelnud, siis oleks võinud kohe algul välja öelda, et kõiki punkte võtta pole nii lühikese ajaga võimalik. Meeldis, et kaart oli vihma- ja murdumiskindel, et punktid olid hobusõbralikult paigutatud, et "päris" orienteerumise vahendeid kasutati (pulgad, punktide tähistused), et ajakava päriselt kehtis, et kõik hobused said porgandit, ja muidugi maastik ise, mis oli imeilus. 

Poes lasin turvaelemendi eemaldada, krabasin kaubad sülle ja sõitsin koju. Sain kõne, et maksmata arve. Njah... selle maksmise osa olin ära unustanud.

Sooritasin mingit plaanitud kuritegu sõdurpolitseinikke täis majas. Trikk oligi just selles, et olin juba majas sees, aga sellega ei osanud keegi arvestada. Mul tuli vaid asjad pakkida ja kaduda. Asju oli liiga palju, ei mahtunud mu kahte kotti kuidagi ära. Igasugune hobukraam ja raamatud ja riided. Kui lõpuks jooksu sain, ei leidnud enam oma staapi üles. See pidi olema 1 korter lähistel, aga ümberringi olid vaid varemeis hiigelmajad. Proovisin puuokste abil taevasse lennata, et kaugemale näha. Rusud vaid! Hakkasin jalgsi kusagile minema. Majad olid nagu sulanud, inimesed proovisid neid taastada. Ainult kiriku olid terveks saanud, selle 1 külg oli eriti muhklik. See tunne aina kordub. Eksinud, üksi, kaugel kõigest, mis aga isegi päriselt kodu ei ole. Peaksin vist murelik olema.

Sattusin võõra hobuse otsa, kes väga selgesti "ei" ütles. Algul ei saanud arugi, et mis lahti. Vahetasime hobuseid, minu hobune läks selle teise hobuse perenaise kätte jalutama ja mina ronisin suure musta otsa. Must tiris aina halli juurde ja polnud sammugi nõus mujale minema. Ajas end veel suuremaks, see tundus nagu kolmas korrus. Ei visanud maha, ei pannud jooksu, lihtsalt ei läinud kusagile ja jala vastu ajas end püsti. ??? Tegime 3 muutust: Hall läks koju, ise läksime maneeži ja peale minnes sai hobune kommitüki. Ja oligi nagu ära vahetatud. Nüüd oli nõus kõike tegema, ei vaielnud kohe üldse vastu, isegi raskematel hetkedel püsis minuga ja kommitükki vastu võttes hirnus (?! pole enne sellist asja olnud) nagu ütlemaks, et nii on tema meelest õigesti. Võibolla oligi mitme asja koosmõju, aga mulle tundus, et... armukadedus. Mis mõttes tema inimene võttis kellegi teise endale näpu otsa?! See ruum on reserveeritud!

Kosele on jälle tohutu rahvamass reganud. Kõige rohkem kõige madalamasse, aga ka seenioride klass on täis. 7tk! Noored vs vanad, mõnele päris esimene kord sellel kõrgusel. Põ-nev! 

Üks õhtu oligi see webinar, või mis ta nimi peaks olemagi. Ainult aasta on eelmisest sessioonist möödas ja suund näib veel selgemalt sobiv. Vähemalt kaalutakse võimalust GP-sse lisada ratsme ära andmise harjutust ja pikka ratsmesse sirutamise oma ka. Vähemalt märgatakse kaela pikkust (traavi)pikendamisel. Rahvast oli nii palju kokku tulnud, et kõik ei mahtunud esialgu zoomi äragi. 

Suve viimased päevad pingutasid soojad olla, aga ühtlasi oli tohutult niiske. Kosel olid soojendusplatsid igale poole kolinud, KS krossi finišis, TS tee ääres krossialal. Ainult krossi soojendus oli nagu vanastigi. Maa oli puder, mingit tõsisemat ettevalmistust ei saanudki teha, sest enne iga tihedamat pööret tuli sammule võtta. KS liikus hobune täitsa mõnusalt, aga iga jõnksatus läheb seal kalliks maksma, sihuke kiire skeem, kus iga aevastus eraldi hinde saab. Mul keskliinil üritas liivalaigust üle hüpata ja kusagil rehmas peaga. Ega halvasti läinudki, ainult et teistel läks veel paremini. TS pärast eriti ei muretsenud, kuigi plats oli ligane, põhi kõva ja pealmine kiht ujus. Mingi imelik korraldus anti, et eelhüpe tuleks teha samal ajal, kui eelmine võistleb. Jaburdus! Ei saa ometigi riskida, et keegi teisele ette kakerdab või pulki teele kukutab. Igatahes. Hobune hüppas nagu ikka, aga enne viiendat tundus, et tahab köhatada. Mul läks instinktiivselt ratse pikaks, et no köhi ära! Selle asemel jäi hoopis okseri ette seisma, ei hakanud nii lõdvas olekus pingutama, kuigi oleks arvatavasti välja roninud küll. Noh, mis teha. Sai siis teiste draamasid pealt vaadata. Siis on ju draama, kui oled Soomest kohale sõitnud ja kukud poolviimasel takistusel maha. Tärniradades oli kokku ainult üks puhas sõit. Kõige olulisem, et L sai edasi järgmisse päeva, 1 pulk jäi veel varukski. Kui hobune ära toimetatud sai, läksin isa juurde, kus natuke sünnipäevi tähistasime ja oligi uneaeg. Isegi sõnamängudele ei pääsenud ligi, kuna eelmised olid alles pooleli.

Hommikuti olen enamasti esimesena kohal välibokside juures, nii nüüdki. Panna vett ja heina, junnid ära, puhastamine, jalutamine. Hobune oli üliagar boksist välja saamisega, proovis korra üle kärugi vehkat teha. Siis tuli minu kord natuke jalutada -- vaja veenduda, et tõkked samale kohale on jäänud -- ja pärast autos edasi tukkuda. Ma ei oskagi enam soojenduseks mingeid kavalusi välja mõelda, varem nagu otsisin hirmsaid kohti nagu pime metsavahe vms, aga need on juba nii tuttavad, et ei näe mõtet. Mitte miski ei valmista päris rajaks ette justkui. Kõik selgub alles pärast "10-9-...-1- start!"-i. Hobune sai ilusti paigalt ära ja esimene tõke oli nii lihtne, et vingerdamine ei tulnud meeldegi. Päris nii polnud, et lase ainult minna ja sihi pihta, päris mitmes kohas tuli rakendada Hanno kuldset nõuannet võtta just see ratse tugevamaks, kuhupoole ära kalduma hakkab. Pole intuitiivne, aga see tõmbab hobuse otseks nagu nõiaväel. Ainult üks jant jäi sisse -- see trakehner, mida viimases trennis tõrkunud olime. Rebis paremale minema, aga õnneks mitte piisavalt kaugele ja sain traavis ikkagi peale minna. Tuli mingi hullem põrkekas ja kerkisin kõrgele hobuse kohale. Õnneks oli maandudes hobune mu all ja sain end tagasi sättida. Natuke jäin veel kõhklema, et mis see järgmine tõke on, aga kuna välja ei vilistatud, kihutasime lõpuni. Sain aja eest 0,4 kp-d ja olin ikka päris hämmingus. Tegelikult ka jooksis ju seekord! Kas tõesti see kõhklushetk ja vingerdus kestsid nii kaua? Alles esmaspil sain aru, et saime karistada hoopis kiirustamise eest. Jälle midagi uut mu 3V-ajaloos. Hakkas juba õhtunema, kui lõpuks seeniorid peale lasti. Esimesena neist pisike ja peenike ja üldsegi mitte vana L. See-eest hobune on suur... ja temale alles esimene hooaeg 3V-d! Selles pole üldse kahtlustki, et kas ta jaksab. Jaksab muidugi seda ja rohkemgi, tõeline powerhouse. Saab ehk selle juhtimise ka täpsemaks, siis on täiesti pidurdamatu. Tegidki ilusti numbriga tulemuse, väga äge tähelend, mõlema esimene 2*. Heitluses vanad vs noored jäid seekord peale vanad, aga lihtne see küll polnud. Pisike Lootus tegi ainsana puhta ja ajas krossi. Seekord jäi tal võit skeemi taha kinni, aga nad suudavad paremini ka, olen isegi pealt näinud. Ma ei teadnudki, et Ervil veel 3V meistritiitlit polnud, kuna poodiumil on ta justkui alati. Seega võit läks kõige vanematele, hobune ju ka juba 18 (nja, Lootus on tegelikult 19, seega kriipsuke veel vanem). Igal juhul vägev. Hea meel nende üle. [Pildil sillakujuline reha. Sel aastal on tal sõbrad ka, elupuud, ja nende abil on ta ise ka palju sõbralikum]

Teel talli oli põõsas põder. Veel suurem kui seal eelmisel pildil. Ajujahihooaeg hakkab kohe hakkama... Aga selle hooaja teema on hoopis kährikud. Mitte ükski aasta pole neid nii palju tee ääres vedelemas näinud. 3 sõidu peale lugesin neid nii umbes 20 kokku! Rebaseid vaid 1, muidu oli neid kõige rohkem. 

Hobusel on mingit sorti puhkus, aga ega ta sest kuigi hästi aru saa. Just tahab rohkem rahmeldada. Eks ilm ka soosib, palavaga on liiga karvane ja nätske olla, aga praegu on vorm hea ja tuuleke tõukab tagant.

Kunagi kui ma umbes 1/3 väiksem olin (pikkuse mõttes), käisime vanaisaga metsas seenel, marjul ja sohu uppumas külgkorviga mootorrattaga. See motikas sai ammu maha müüdud, aga just hiljuti käis mu isa ta'ga jälle sõitmas -- mingil vanakate kokkutulekul. Leidis isegi kapist vana helesinise munakiivri. Kunagi oli neid rohkem, ja üks neist kollane. Motikas ise küll vanasti roheline polnud, vaid must. Või kui oligi roheline, siis igatahes mitte nii läikiv. 

[[mis teraapia see on, kui nii palju mõtteid välja kirjutada ei saa, kuigi nad on ja tahaks lendu pääseda?! Ei saa ainult unedele ka loota, et ehk seal saab välja elada. Aga ma tahaks m m, s e m ja m b p i, aga miks? mingi kinnisidee juba vist]]

Saime end eelviimasel hetkel Rogainile regatud. Päris raske on meeskondi välja mõelda. Tahtsime pereklassis osaleda, aga 4-tunnisel peab keegi siis alla 18 olema ja see ainuke taoline läheb hoopis vanaemaga. Aga meil on juba teised pidurid niigi kaasas, meie ise. Kellel põlved, kellel puusad, igatahes tuleb jälle pokkerimäng: kes esimesena alla annab? Pikal maal tohtis niisama ka edasi perekond olla ja võtsime siis seekord selle. Võib ju lihtsalt lühemalt teha.

Teel tallist koju helistas Inx: ettevaatust kruusatee lõpus! Nohja oligi kohe vaatust tarvis -- seal oli karu tagumik! See eemaldus koos karuga kiirelt põõsaste vahele. ma vist polegi vabas looduses varem karu näinud, vähemalt sajase kindlusega mitte. Pruune kogumeid küll, aga need võisid olla nt metssead. Nüüd siis päris karu, ja sihuke suur kohe. Päev oleks täitsa heagi olnud, tegime ju isegi kollikraavi vabatahtlikult ja põõsapööristeta ära*, aga see O-H noh... 

*see Hall on ikka üks müsteerium. See aasta on olnud tagurpidi-aasta temaga. Ei jõua kokku lugedagi kordi, kus koledast asjast oleme läbi/ümber/üle saanud saba juhtimisel. Siis ei huvita teda üldse, kuhu kuristikku kukkuda võib, lihtsalt läheb, ja kiiresti. Hea, kui võssa.