Survival mode on

Jõulud on üks hull aeg, mis tuleb kuidagi üle elada. Poodi ei mahu, kingipaanika, pipakate ehitamine, vabadusest ja kommidest hullunud lapsed, Tallinna-tripp, sülti-kapsast-liha-kartulit täis olemine, piinlikud luuletuse lugemise hetked... noh, nimekiri on liiga pikk. Scrabbletasime vajamaga kolmeni öösel. Selleks ajaks ei tundunud enam ükski sõna olemas olevat ja punktide lugemine (ma kirjutasin praegu pinktide lugetamine! oi pekki ma olen sassi kamminud) liiga keeruline matemaatika ja mälumängu segu. Igatahes, šarž on tore sõna -- boonusruutudetagi üle kahekümne punkti. Hiljem tegime ringi, kus kõik käänded-pöörded olid ka lubatud. Sai täitsa vahva. Järgmise hommiku üritustest vingerdasin kõrvale kõigist guilt-game'idest hoolimata... mul on väga osav tädi, aga seekord läks teisiti. Muuhulgas selgus, et numbri poolest kahe aasta võrra noorem (4 vs 6) on pikem. Natuke. 

Söögipildid ka. Minetea, äkki saan lõpuks pihta, et miks... Lamba jalad on vahvlitorud, kõhus trühvel, samasugune nagu lilleõie keskel.

 Need seal tagumiste jalgade juures on... noh... ikka juhtub. Sadulaid oli mõnus teha, nad tekkisid lausa ise. Ja viimaseks... see valge taburetitaoline kandiline asi on päriselt köögilaud. Mõni teine kord ma oleksin nii kade iseenda peale, aga praegu -- nii uskumatu on seda välja öelda -- ma sööksin pigem vorstivõileiva kui paksult nutellase krõmpsuva röstsaia. Pipakate peal oli muidugi päris 72% šoks, see pehmem oleks kõik ära mäkerdanud. 

Esimene ülesanne pühadest tagasi tulles: mahajäetuid üle vaatama. Ühel suuremal oli jalad kõik korras, kõripiirkond ja nina nägid talutavad välja. Saba kallal olid sõbrad hambaid teritanud. Väga paks välja ei näinud pärast kolmepäevast puhkust... köhib nii hullusti...? Külaskäigu jooksul siiski ei köhinud, aga parem ei tee sellest mingeid järeldusi (üldse on elus kergem, kui midagi kelleltki ei eelda). Huh.

Koju jõudes tormasime esimese asjana rotipuuri juurde. See oli täiesti vaikne. Ei mingit elumärki. Ega ka rotte. Hiireke ja Tipikas olid põgenenud. Aga kuhu? Kanakondid voodi all ja saabaste vahel, monopoly kübarast pool serva maha näksitud, tundmatu tume plastmass tükkidena köögipõrandal... Kapis krabises -- Hiireke! Kahju oli teist trellide taha panna pärast sellist pidu vabaduses. Janu oli tal suur, kargas jootja kallale. Arvatavasti polnud nad puuris varusid täiendamas käinud, olid toitunud uuest ja huvitavast, mille hulka joogipoolist ilmselt ei sattunud. Nüüd siis Tipikas. See metslane ise juba juurde ei tule. Käisin jootjaga meelitamas, siis sain korraks ta nina näha, ei rohkem. Öösel sattusin talle peale, oli külmkapi alla läinud. Ahhaa -- nüüd ma saan su ju kätte! Harjavarre ja kapiliigutamise toel sain ta tõepoolest korraks pihku -- korraks! Pisike lihaseline keha põrkas vedruna lae poole, sain veel maandujale käed ümber, aga sealt kargas ta seina poole lihtsalt minema ja hetkega kraanikausikapi torustikku. Uskumatult osav kuju. Siis ei olnud päeva jagu krabinatki enam. Kaalusin, kas panna kadumise kuulutus. Jõulude ajal kaob alati nii palju loomi. Keegi olevat ükskord kilpkonna leidnud. Kuidas see veel vehkat tegi, ei kujutagi ette. Prügikotiga?

Järgmisel õhtul jäi Tipikas mulle õunavargusega vahele. Ja põgenes valele poole. Sain sabast kinni, ta piiksus pahaselt. Tegi lahtiväänet ka, keerutas ennast pööraselt kehaga, aga ei aidanud see trikk teda. Mitu korda olen imestanud, et kui ta nii metsik on, siis miks ta mind ei hammusta. Surusin Tipika endale sülle, rahustasin maha ja saatsin Hiirekese juurde. See võttis ta vastu, vaatas üle ja silis käppadega pead. 

---

Kaks päeva edasi, aga Tipikas on ikka metsik. Püsib pringlitorus peidus. Kui teda tihemini näeks, oleks tast täitsa kahju. Õhtusel jooksuringil vaatame...

Koledaid uudiseid hobuilmast, noor neiu sidus ennast hobuse külge ja lohises surnuks. 18... keegi pole kaitstud mitte millegi eest. Sidumismängud ei lähe mitte.

Ratsutamine tundub ka nii mõttetu, midagi ei toimu. Puhkusest ei tule ju ometi mingi ühe-kahe päevaga välja. Hüpata veel ei julge, äkki läheb pooleks. Kaks auku paksem hobune vist ei lenda ka kuigi hästi.

Loen Rõngasplaneeti, Joomahullu käsiraamatut polnud.

Soe pesu

Soe pikk pesu, suusapüksid, lambanahast vest, kaks fliispleedi ja ülejäänud riided tubaseks standardvarustuseks... talv hakkab tulema.

Hobune teeb tibusamme, liiv haagib vähemas koguses, aga see-eest eriti tihedalt kapjade külge, suuvaht jäätub hetkega sinna, kuhu ta maandub, köhatused jäävad õhku rippuma. Ise pühin silmist ja ninast pisaraid, näpud ei liigu. See on siis nüüd ratsutamine.

Istuks kõik need külmad päevad parem teki all peidus. Maailmalõpust ka ei laseks end häirida. Igasuguseid huvitavaid teooriaid on välja käidud. Tulevad tulnukad või minnakse üle järgmisesse dimensiooni, kusagilt ilmub salapärane meteoriit (teleskoopide läbimüük olevat kasvanud pilvedesse), mõni arvab, et gravitatsioon kaob mõneks ajaks ära. Kui see viimane peaks juhtuma, siis paneks kõik kinnitamata kraam lipet, õhk sealhulgas. Mitu probleemi kaoks kiirelt ära, elu kaasa arvatud.

Oi seda uskujate pohmakat järgmisel päeval... ja pettumust, et midagi polnudki.

J pühapine trenn nihkus poolde öösse, saime tallist minema 22 paiku. Paljusilmne metsatraktor oli ikka veel oma halastamatu töö kallal. Nagu hiigelämblik saagijahil. Ei ole ilus, kui aastakümnete töö tiritakse mõne ööpäevaga maha. Eelmine metsaauk teeb nüüd iga tormiga tee väga oksaseks. Kus pole metsa, seal on kõva tuul, risu ja lumehunnikud. Imelik mäng on praegu pooleli, uskumatu ja arusaamatu.

Ennevanasti olid trennid täiesti teistsugused. Võibolla oli ka asi selles, et lastega räägitaksegi teisiti. Vahel peeti enne võistlusi kihutuskõnet. Avalause tribüünilt kõlas nii: "Te olete muda." Seejärel olime pehmekesed ja järjekindlusetud, ühtlasi pidanuks me hobuste asemel puudlitega tegelema hakkama. Osalt pidin nõustuma ka, eriti auahnuse puudumise ja pehme olemise osas, ja ma naeratasin äratundmises omaette. "AH SA VEEL IRVITAD KA?!" Ühtlasi saime sõimata, kui hobused ei olnud piisavalt lihases või olid kõhnad või liiga paksud, kuigi sõitsime enamasti treeneri valvsa pilgu all ja söödaratsiooni sekkuda ei saanud (hein-kaer-sool, vahel ka kliid).

Tegelikult ei saanud me nii vedelad olla, sest me jäime. Või noh... peaaegu. Kui kellelegi öeldi "Sa istud nagu koolisõitja", siis oli see solvang. Silmas peeti seda istumist, kus pea ette sirutatud kaela otsas kehast eraldi liigub. Tänapäeval sellist asja enam eriti ei näegi. Ja põlved ei pea enam sadulat kõigest jõust suruma. Ja treener ei ütle enam poistele: "sa lehvid nagu m*** tuules" või siis "te rappute seal nagu s**akotid". Ropendamine ja vandumine peaks olema õpetamise juures üleliigsed, aga vaat kui hästi need meelde jäid! Kahju, et õpetuse sisuga sama ei juhtunud. Eks muidugi põhiasjad kehtivad ikka edasi, näiteks et kustpoolt hobusele ligineda või et käed ratsmetega peaksid olema kumbki omal pool kaela, sirge hobuse suunurgast ratsaniku küünarnukini ja miljon teist. Paljudele pähetaotud tõdedele on nüüdseks põhjendused-seletused taha tulnud. Sel võib ka oma osa olla tundest, et vanasti oli kõik teisiti. Usk ja teadmine. Erinevad ju. Üks päris suur vahe on küll: nüüd teeb see, kes maksab, ja ta teeb, mis tahab.

Meil on aega veel

Mis värk nende söögipiltidega õige on, et nad FB-s nii popid on? Kõik ju ometigi söövad, enamasti isegi mitu korda päevas, niisiis millegi ebatavalise ega veidraga tegemist pole. Tundub ka, et söögi valmistaja võib olla kestahes, erinevad ajad, erinevad kohad... Hmmnjaa... proovin õige ka?  

Vot just sellise panin hommikul nahka. Oli seal leiba ja  võid, vorsti kah natuke peale. Nii?  ...ei? Oijah, unustasin tuhksuhkrut peale riputada ja malbe näoga kokatädi ei mahtunud ka pildile. Ega sel kokatädil niisama naerunägu ette tulegi, eriti veel jõuluajal. See on selline ilusate lugude aeg, teate küll. Oli üks laps. Ükskord enne magamaminekut tuli sel lapsel õige nukker nägu ette ja ta pidi vargsi silmanurgast pisaragi pühkima. Uuriti, mis viga. Selgus, et koolis loetakse iga päev ette, mis kellelgi sussi sees oli olnud -- kellel komme, kellel mänge, mõnel raha. Ainult sellel lapsel oli suss täiesti tühjaks jäänud. Ühe korra oli laps juba tühjade pihkudega jäänud ja sellega leppinud. Igaühel juhtub, ju oli päeval mõne pahanduse teinud! Nüüd aga oli ta eelmisel õhtul sussi korralikult paika sättinud, sussi sisse pool hoolikalt alles hoitud kommist pannud ja juurde kirjakese jätnud: "KALLIS PÄKAPIKK, VÕTA SEE KOMM JA JAGA SEDA OMA SÕPRADEGA." Hommikul oli kommipoolik puutumata ja kiri sealsamas, juurde polnud ka midagi tulnud. Rääkimata sellest, et midagi ei tooda heaks lapseks olemise eest, isegi pakutud kommi ei võeta vastu. Vaat selline ilus jõululugu. ((olgu-olgu, seepeale taipas päkats tähelepanelikum olla))

Ja meil on ikkagi aega veel. Kuni äkki enam pole.

Superponi

5 päeva enne võistlusi jõudsin järjekordselt arusaamisele, et ma kohe üldse ei oska ratsutada ja loobusin minekumõtetest. Ei ole lihtsalt mõtet minna sinna loll olema (isegi mitte et lolli mängima, nagu tavaliselt öeldakse). Paar tundi enne regamistähtaja kukkumist juhtus midagi eriti tüütut: Laura rääkis mu ära. Ma ei tea, kuidas, aga ta tegi seda. Paningi ennast sinna kahevõistlusse laste sekka kirja.

Päev enne nädalavahetust moondus sügis talveks. Lumi tuli tuisuga maha, uudised olid autoõnnetusi täis (lõunaks üle saja) ja elektriliinid läksid pooleks. Öösel kell 5 sai auto naeltega rehvid alla. Kraadiklaas näitas miinus üheksat. Kindad jäätusid kogu aeg auto külge kinni. Jõudsin talli plaanitust veidi hiljem, hobu oli just mõned minutid tagasi koplisse läinud. Läbi mudamülgaste muidugi, teisiti ei saagi. Patse tegin vähe, näpud olid peenemaks tööks liiga kanged ja aega napilt. Treilerisse jalutas nagu kutsu mu järel, aga pärast maha... oijah. Kardab, kui kõrvad millegi vastu lähevad, tõmbab ennetavalt pea kuklasse, ja nii need kõrvad loperdavad garanteeritult vastu treikulae äärt. Hiljem harjutasime sentimeeter-haaval tulekut, sai parem.

Ihastes mahtus soojendama ainult 4 korraga, aga kuna skeem oli ülilühike, tähendas see kõige rohkem 15-20 minutit. Väljas oli lihtsalt jää, seal ei saanud midagi teha. Skeemi pärast väga ei muretsenud, seal polnud tõepoolest muud midagi, kui paar tiiru üht- ja paar tiiru teistpidi. Kujutasin ette, et vähesed suudavad seal alla 60% saada. Silly me. Ma ei saa aru, kuidas ABC skeemides saavad olla nii halvad tulemused nagu nad seda seal olid. 14 harjutust, paljud üleminekud tuli teha kahe tähe vahel, peatus läbi sammu... miks on õigete teede järgimise hinne seal nii madal? Ei julge või ei taha? Võibolla oleme kaasaegsete hiigel-liikumistega superhobuste nägemisest nii pahviks löödud, et iga tavalisem tegelane ei avalda enam üldse muljet? Aga mis siis, kui see täiesti tavaline tegelane on ka elastne, liigub ühtlaselt õiges taktis ja hea rütmiga, teeb korralikult oma harjutused ära, aga lihtsalt ei vehi seejuures jalgadega kõrvade taha? Kas see esitus on siis millegi poolest põhimõtteliselt halvem? ABC. Töötraav. Keskmine samm. Töögalopp. Millist lendamist seal oodatakse? Kui hinnatakse noorte hobuste potentsiaali koolisõidus -- selleks otstarbeks on leiutatud lausa kollegiaalne hindamine -- siis on arusaadav, et lendureid soositakse. Need lendurid sihivad tõenäoliselt GP-d. Praegu on mood selline, et hinnatakse efekti rohkem kui ratsastuse taset. Kui lennuk jalgadega hästi lehvitab, siis saab ta andeks selle, et pööretel pulksirge on ega paindu kehast üldse. Paralleelselt liikuvaid jalgu kiidetakse enamasti vaid raamatus, päris elus tunduvad esimesed jalad olevat koefitsiendiga 5. Koonduse asemel kõlbab hästi ka lihtsalt pea ja kaela üles tirimine, nõgus selg on ju sadula all peidus. Khm.  

Teise päeva väikese parkuurikese pärast ei saanud öösel korralikult magadagi. Muretsesin ja vaatasin uneparkuuri. Hobune hüppab need pisikesed vabalt ka kohapealt, aga mis siis, kui mööda tõmbab? Igatahes ta ei tõmmanud kusagile, ühe sinise staketiga tõkke kargasime kohapealt, aga teised kõik hooga. Juhhuu! Saigi nulliga tehtud ja kokku teine koht. Tagantjärele suur aitäh Laurale (ma oleks muidu niisama maganud selle nädalavahetuse) ja H-le, kelle abita oleks sajal korral asjad pooleli võinud jääda.

Võistlusisu on veel rohkem nullis kui enne. Miks me seda kõike teeme? Kõik viimased korrad olen võistlustel saanud veenduda, et Metsik on üks hiiglama vahva hobune, kes pingelises olukorras alt ei vea ja kellega koos on mõnus seigelda, aga kahjuks on sellest ikkagi alati väga liiga vähe. Me lihtsalt ei sobi sinna kusagile teiste hulka. Või siis... mina ei sobi ja tirin hobust kaasa samasse seisu. 

Naabritel olid äkki šetikad karjamaale siginenud. Kõik viis sobrasid lume vahelt kõrrekesi otsida.

Teine käik

Kui äkki ühel sügispäeval on ilm nii soe nagu suvel, tervelt 15 kraadi Celsiuse skaala järgi, siis lihtsalt ei saa minna maneeži hallitama. Kuna muda polnud kahe päikesepäevaga siiski taandunud, triikisime soojenduseks kuivemaid kopliääri, ikka edasi ja tagasi, S-T-G (ennevanasti märgiti algajate ja muidumeeste nime taha trennipäevikusse S-T-G, aga edasijõudnumatele rats. või hüpp., kõige hullemal juhul 3h jalut.). Iga edasitagasiga oli päev mitme tooni jagu tumedamaks läinud, kuni ühel hetkel eristus kotipimedast ainult väliplats. Tiirud sealgi üht- ja teistpidi, kuni paistma hakkas ainult öö. Mul tuli kohe lapsepõlv meelde! Metsiku lapsepõlv seekord. Kui ta elas maneeživabas tallis. Siis olidki õhtud pimedad või veel pimedamad sõltuvalt sellest, kas taevas oli näha terve kuu või vähem. Vahel polnud vahet, kas hoida silmad kinni või lahti. Tegin sadulavööd ja kapslirihma lahti, jalutasime viimase ringi kopliääre edasitagasit, ühel pea maas ja teisel silmad kinni, sest vahet nagunii polnud.

Leib on tegija. Õun ei saanud enam küljepainutustega hakkama, aga leib keeras hobukse rõngasse mis mühises. Tegelikult...ragises. Kuidas ma talle ütlen, et tehku rahulikult, küll see leib ära jaksab oodata.

Kui tihti selle diisliautoga õige "lõõre lahti" peaks sõitma? Kui muidu liiklen üsna madalatel pööretel, siis vahel tuleb turbotada ka -- ja mitte ainult enne ülevaatust. Kiiremat teeks aga enamvähem sooja autoga, just nagu teel tallist koju. Aga pime on. Konnad on mutta ära läinud, aga karvasemad loomad on päeva lõpus jube aktiivsed. Nagu teine vahetus tuleks peale. Päeval võidavad inimesed ja nende soosikud, aga öösel tulevad teised lagedale. Eriti paks kährik kappas üle tee. No mis ma seal turbotan niimoodi.

Ja joonejälgijad on tegelikult näpujälgijad. Eriti kui näpu küljes on sihvka. Uskumatu, aga mu rotid ei osanud algul sihvkadega midagi peale hakata. Vaatasid korra ja loopisid maha. Pidin neile mõned lahti murdma, enne kui nad asjale pihta said. Moodne värk, vajavad koolitust.

Ajujahihooaeg

54. on kindel ei, teatas möödakiirustava NN tiimi üks liige. Seal on ajujaht pooleli, üks mees seisab püssiga tee peal ees, põder ja metssiga samas kõrval siruli! Kellega ta rääkis, ei tea, aga meil nii kaugele asja polnud niikuinii. Võtsime seekord kergelt ega jooksnud kokku veeranditki ajast. Ilm oli ka vaatamata jaama korduvatele ähvardustele ilus, mõned üksikud uduvihmahood ei jõudnud õieti kohalegi. Maastik pidavat olema valdavalt hästi joostav männimets. Kohapeal uurides nägi ta välja seesugune:

  Sinna ühte roopasse oleks vabalt terve väiksem sõiduauto mahtunud. Ühes mudapunktis tulid hobused robinal meelde. Mõistsin omaenda jalgade abil, mis tunne neil mutta raudu kaotades on. Kuidas on, kui üks jalg libiseb alt ära ja teine ei tule mingi trikiga maa küljest lahti. Saabas siia või õpid spagaadi selgeks! Miks need inimesed niimoodi sadade kaupa metsavahele trügivad, ei saagi aru. Kui palju lihtsam oleks diivanil arvuti taga nokitseda, võileivahunnik abiks kõrval. Ahsoo, see on siis, kui ON see diivan olemas muidugi. Mul pole... Aga ma lähen ilmselt veel, kui just mõni maailmalõpp peale ei tule või muud huvid. TIHS on alati samal ajal ja midagi veel, mille ma juba ära unustanud olen. Niipalju siis rogainist.

Täna, kui möödusin naaberlammastest, oli osa neist treilerisse aetud ja nad alustasid just sõitu. See, kui oled mihklipäeva elusalt üle elanud, khm, ei taga veel midagi...

Üle tee rippus paljas põder. Pead ka ei olnud ega soolikaid. Küll oli aga palju autosid hoovis ja enesetapjakoer lippas jälle ringi. See armastab eikusagilt ratta kallale karata ja siis nähtamatuks muutuda. Kunagi pole päris kindel, et kas ta ikka ellu jäi. Seni on jäänud. Või elab seal terve kari ühesuguseid väikseid nähvitsaid, kes end ükshaaval esitamas käivad.

Terve päev ei olnud vihma sadanud ja mul tekkis kohe lootus, et saab põllule minna. Aga tutkit. Vähe sellest, et poolel teel ikkagi taevas vedelaks muutus, selgus, et põld oli üles küntud ja ära silutud. No-go. Sisehooaeg tuleb mürinal peale. Kahju. Kahe nädala pärast on kahevõistlus. Tahaks seal parkuuri proovida, seda kõige väiksemat.

Joonejälgijad

www.robotex.ee

Joonejälgija peab mahtuma 25cmx25cmx25cm kujuteldavasse karpi, peab kaaluma 1kg või vähem ja ta peab olema autonoomne. Meil on kontoris oma sisemine võistlus ka, üks läheb kavaluse, teine jõu peale välja ja kolmas ühendab erinevaid võidule aitavaid meetodeid. Minul on juba ammusest ajast unistus teha hoopis teisiti. Minu mudelitel on orgaanilise küttega nelikvedu, kiirendus 0m/s kuni nurga taha silmapilkselt, optika on timmitud justnimelt kontrastsuse tuvastamisele, aga juhtimine kahjuks täiesti puudulik. Tõenäoliselt on viga tagasisideahelas. See pole veel välja kujunenud.

Hägusloogika kasutamiseks tuleb reeglid paika panna, aga kuidas need ka objekti endaga kooskõlastada, pole veel selge. Joonejälgija mudel 1 (ülemisel pildil) võttis rajast haaratsitega kinni ja vedas selle minema, rikkudes seega reeglit väljakut ei tohi kahjustada. Mudel 2 (alumine) on keskendunud kiirenduse parandamisele, kusjuures joonejälgimine on päris hästi paigas. Jälgib seda võimalikult kaugelt ja äärmiselt kahtlustava pilguga.

Küll ma selle kohustusliku lüliti ka kuidagi külge monteeriks. Esialgu mõtlesin kasutada kestaks karpi ja mootori rihmadega kesta külge kinnitada. Esimesed katsed mootorile rakmeid rakendada ebaõnnestusid täielikult -- väljaulatuvad osad, mis peaksid rakmetele tugipunkte pakkuma, kadusid pidevalt kusagile kere ligidale ära.

Kummipuu

Eile oli sooja 20 kraadi, aga väljas sõitmine oli väljakutse omaette. Platsid olid liivasood ja muru libises. Oleksin pidanud sisse minema, aga ei suutnud. Liiga hea oli väljas kõik, mis maapinnast kõrgemal. Plats ei tulnud siiski kõne alla, liiga vedel. Niisiis -- rohumaa. Hobune peab seal midagi põlvetõstejooksu sarnast tegema, et mitte rohtu kinni jääda. See maa... see piiksub häirivalt. Ma pole ühtegi muud seletust leidnud, kui et hobune astub kellelegi saba peale või niisama pesasse. Lisaks tõmbab see maa patsikumme ligi. Üks hetk tunnen, kuidas kumm sabaotsa poole liigub ja järgmine hetk -- läinud. Päris elus ei ole nii nagu filmides -- kappad juuste lehvides päikeseloojangusse. Päriselt trügivad lahtipääsnud karvad suhu, silma ja ninna, võideldes parima positsiooni nimel kõikvõimalike putukatega. Kui mu kadunud kummid kõik idanema ka hakkaksid, võiks rohumaal varsti kummipuude salu lopsatada. Ilm näikse igatahes kiiret kasvu soosivat.

    

Me peame nüüd rohkem hüppama hakkama. See paneb selja tööle ja tõrjub kolle. Ükspäev pani Laura tünnile latid peale ja me saime esimese korraga kohe üle. Kohapealt siiski... Muidu oleksime arvatavasti võidelnud ja vaielnud, kas ikka peab just sealt üle minema. Järgmised korrad tulid juba kerge(ma)lt ja ridu kargas, nagu oleks seda ennegi teinud. Nüüd on eesmärk saada üle Punasest Plangust. Esialgu on tegemist temast niisama möödumisega. Mängus oleks selle plangu nimi Boss ja tegevuse nimi Boss Fight.

J ütles, et kui seisvat hobust suruda ühe säärega (muid vahendeid -- käsi, jalgu, keha -- ei kasuta üldse), siis peaks ta liikuma täpselt ja ainult küljele, jala eest ära. Mina arvasin, et külgliikumisi õppinud hobune läheks tõenäoliselt küljele ja edasi, sest nii on lihtsam ja hobuse jaoks loogilisem. Proovisin järele ja nii oligi. Õppida eristama ainult küljele ja edasi-küljele märguannet pole seejuures üldse keeruline. Eriti kui motivatsiooni on. Proovisin igas trennis kaks korda vasakule, kaks korda paremale umbes nädalajagu. Meil tähistab trenni lõppu lahtikapseldus ja sadulavöö paari augu võrra järeleandmine. Ühtlasi luban siis võimaluse korral hobusel muru närida, kui ta seda käigu pealt suudab. Siis ükspäev pärast trenni lõppu kohmitsesin telefoni kallal, aga ratsmeid hoidsin käes ega lubanud peadpidi murru minna. Seepeale hakkas hobune pakkuma: astus vasakule -- kas nüüd saab? Ei saanud. Astus paremale -- aga nüüd? See on nii lahe, kuidas midagi saada tahtes hobune äkki initsiatiivi võtab ja katsetab. Siin on mitu moraali ka. Kui midagi õpetad, siis arvesta, et äkki õpibki midagi ära. Või et... kui sa ise ei rooli, siis roolib keegi teine.

* * *

Tuli järgmine päev. Boss on väikese sobiga võidetud, hüppasime punast planku logovabalt poolt. Kiirus oli küll liiga väike, esimene kord kohapealt (doh) ja viimane kord traavilt. Hakkab juba kaugelt jõllitama ja midagi teha ei saa. Pole mõtet udjada ega kollitada ka, ta läheb nagunii üle, ja järjest enesekindlamalt. Aga... ma ei saa ju kunagi niimoodi midagi meetrist kõrgemat hüpata! Läheb liiga raskeks kohapealt. Ja kolme õppetiiru ju ka teha ei lubata. OEH.

Puuhobune

Hobused on nüüd teises koplis, mine sinna kõige lõppu, siis näed!

Läksingi ja nägin, et mets on. Hobuseid mitte. Hakkasin radu mööda luusima, reetlikke junnikuhjatisi oli vanemaid ja värskemaid -- tähendab, nad on tõesti kusagil siin! Või seal...

Peagi hiilis mulle ligi tervitusmeeskond. Suur raudjas torikas ta keegi väiksem tumekõrb. Inspekteerisid taskuid ja kui neist midagi välja ei pudenenud, lubasid mul edasi minna. Kõmpisin edasi ja tagasi mööda radu, aga metsikut polnud kusagil. Oleks võinud mõne koera appi kutsuda, mõtlesin. Platsi kõrval oli just hundikoerte trenn pooleli. Ninad on ju neil kõigil küljes, isegi kui näitusetraavi õpivad. Koer peab "vedama" ja nurki lõigata ei tohi. Tjahh... hobuseid nad ka vaadata ei tohi. Pea püsti ja uhkelt edasi.    Õnneks polnud kõrvalist abi tarviski. Põõsas krabistajatest vasakpoolne oli just see, keda vaja -- mu väike armas metsik. Jah, sel pildil on tõesti kaks hobust. Maskeerumist tuleb mehikesel veel harjutada, aga peaaegu mahub ju puu taha ära küll? Kõik metshobused on paljapäi, nii pole ohtu, et keegi ennast kuidagi puusse seob. Ilus, lihtsalt ilus on see pilt metsa ja hobustega. Tulevad ja lähevad maa tümisedes ilmatuma rahuga. Mingit rüselemist ega kaklemist pole. Seda teevad nad ilmselt salaja. Metsiku seljast on suur amps ära võetud, eile nägi see auk välja nagu toores peekon. Verine selline. Õnneks paranevad niisugused pindmised haavad kiiresti ja

pealegi pole mul kunagi plaanis olnud kellegi nahka turule viia, ei pea iluvigade pärast muretsema. Karjaelu miinused ja plussid. Kui metsik oli koplis üksi, siis tiirutas muudkui ringi ja hõikus teisi taga. Kui mind nägi, tormas kohe juurde -- võta mind! Järelikult polnud rahul. Suures karjas aga hoiab uue sõbraga omaette ja mõnuga peadpidi maas kinni. Kaasa tuleb ainult kutsumise peale. Järelikult -- eluga rahul.  

Eile käisime maastikul. Mina ja isa, metsik ja Adelheid. Adelheid on eestlane, suur nagu maakera, aga õrn ja hoolitsev nagu üks korralik mamma kunagi. Õpetas mu isale kergendamist. Hakkama said.

Minu puhkusetallis on üldse imelised hobused. Kõik kolm, keda lähemalt katsuda olen saanud, võiksid olla laste kõige lemmikumad. Ilusad, rahulikud, tundlikud. Eestlased. Fänn olen. Metsaradade fänn olen ka. Vähe sellest, et saab kiiresti kaugele, aga ka pähkleid korjata on hobuse otsast eriti mugav. Õige pähkliaeg on küll umbes kuu aja pärast, aga meie oleme siis juba mujal.

Puhkus... see saab kohe läbi. Ei tahagi päris ellu tagasi minna enam. Kõik see töö ja kool ja lasteaed ja arvuti ja telekas ja remontimata kodu. Järgmine, mida oodata, on Animated Dreams. Sinna on väga palju aega.

Voodisoe

Tuleb välja, et pühapäeval on võimalik muudki teha, kui õndsas rahus poole päevani end sodiks magada. Näiteks minna varahommikul talli ja leida eest üks imearmas saepurupehme hobune. Puhas, pehme ja sile... ainult mõned valged purud küljes. Soojaks saab jalutada vihmases rinnuni rohus, kust aegajalt volksab välja mõni paks hiigeljänes. Täiesti mõttetu on hobusel keelata rohu järele krabada, sest see kõditab tal kaelagi, suust rääkimata. Pealegi, mõtlen ma alati, et pahmajal härjal suud kinni ei seota. Ega see ütelus nii üks-ühele üle kantav ole, aga väga mööda ju ka ei lähe. 

Oleme pärast J viimast külastust ratsmesillaga sõitnud, mis on suu ühtlasemalt vahutama pannud ja käed rohkem kõrvuti hoidnud, aga jube rohmakas tunne on. Ja väike näpp on paiste ja valusaks läinud, aga võibolla millestki muust. Selle elab veel üle, aga muusikaga hakkab juba liiga kiire olema, mitte kohe ei leia seda õiget. Klapid kah kõrvas ei püsi ja kui välja kukuvad, hakkavad üksteise vastu peksma nii mis koliseb. Siis pole muid edasiajavaid vahendeid tarviski. 

3:2

Mitte jalka, nagu võiks arvata, vaid vasakusse silma lendas trenni jooksul 3 ja paremasse 2 putukat. Niisiis see silmakujulise putukapüünise idee tundub endiselt kulda väärt olevat. Võibolla ei tohiks ratsanikul kõrvatroppe olla nii nagu autojuhilgi, aga KÜRimuusika otsingute huvides proovisin täna ära. See on täiesti teine maailm. Loeb ainult muusika ja selle rütmis püsimine. Keegi ei ähi, kolise, karju ega mürtsata. Tere ka ei ütle. Sekka tuli teisi laule ka, ei hakanud shufflest maha tirima neid, ja seepärast karjuti vahepeal kõrva: "mine tee tööd, käi jala, mine nii, nagu sind poleks olnudki..." Kontratasime hoolega, see teeb galopi mõnusaks. Metsik on ära tabanud, et tahan talt jalavahetusi ja ta pakubki neid muudkui. Kahju ainult, et need tal üldse välja ei tule. See võte, et teha sammu või traavi kaudu ja siis vahet aina lühendada, tema puhul ei toimi. Nüüd ta susserdabki midagi kähku kokku ja hopsti teine jalg ees -- aga see ei käi ühe õhufaasi ajal, vaid mingi kiirsebimisega maadmööda. Ta kohe lihtsalt ei kerki maast lahti. Nahk sihuke olnud juba algusest saati, justkui kraabib ennast maad pidi edasi. Niimoodi meenutab ta mulle üht kooliõde: jooksis pealtnäha, nagu oleks munadega kandik käes, mida loksutada ei tohi, pikad kiired sammud ja justkui alati vähemalt ühe jalaga maas. Oli meie klassi kõige kiirem 100-s meetris! Oh ja see viimane osa võrdlust ei kannata, võidusõidus paneksid teised meist sammuski mööda. Ainult ehk hüpates läheb ulakaks ja saab oma otsad kergemaks, ja see on tore. Ehk saab järgmine nädal paar korda proovida, eriti kallis latitõstja on kohale tellitud, khm. Tuleb, jah, J. Veider, kuidas kuu ajaga nii palju alati ära taastub, et jälle tahaks talle näidata, kui ägedad me nüüd veel oleme. Järsku on see mingit sorti masohhism. 

Nagu seegi, et ma ikka veel magama pole läinud. Kui räägitakse midagi zombie-apocalypse'ist, siis järsku esmaspäevaste minusuguste pärast...? Tegelikult olen ma ju ka päris tavaline inimene, kui natuke magada olen saanud ja kelleltki päid otsast ka ei näri (kuigi mõned meetrikanti-mehed sedasorti ähvardusi aegajalt kuulma peavad) ;)
  

Tulnukad

Võistlemine kui hetkevormile hinnangu saamise vahend toimis just nii nagu karta oli: külm sahmakas kraevahele. Ei saa isegi öelda, et otse kehvad olime, aga teised olid igatahes paremad. Ja kahte skeemi päevas me ka välja ei vea. Esimene start oli hommikul, teine õhtul. Õhtuses olid hobukse jalad nii pehmed, et samme enam seljast eriti ei eristanud. Ühtlane siirupine voogamine. Kui võtsin ratsmed, siis hobune ainult ägises pingutusest. Sammus juba!

Selline tunne, et kõik ajab naerma, aga seest nutan nagu väike tüdruk. Ma tundsin, kuidas hobune pingutas, aga sellest jääb ikka väheks. Sest minu unistustes tulevad meil asjad paremini välja. Selline vastuolu lootuste ja tegelikkuse vahel väsitab hullu moodi.

 Eile oli vähemalt lõbu laialt. Tuul tahtis mind sadulast pühkida, kui hüppasime J. juhatusel neid poolemeetriseid päkapikke, aga hoog oli sees ja kõik oli nii lihtne. Arutasime, kuidas sääskedel sellise ilmaga kohe üldse ei vea.  

Vahepeal räägiti midagi huvitavat ka. Kui ma muidu olen soomlasi pidanud ekstra-üli-jubekole-petuallergiliseks rahvaks, siis üks neist olevat hinnetelehtedele komaviisi taha joonistanud ja hiljem kurtma läinud, et punktid olevat valesti kokku liidetud. Seekord kohtunik mäletas, mis seal päriselt olnud oli ja nüüd kirjutatakse Soomes ka täisnumbrid tervenisti välja, ehk siis mitte lihtsalt 7, vaid 7.0. Jälle näide sellest, kuidas miski korrektsemaks muutub, aga põhjused on jamavõitu.

Ütled talle ja ta läheb, küsimusi esitamata. Vihmast lamandatud rohtu kartis! Ka mul oleks põhjust oma sööki karta. Täna lõin hambad täiesti rohelisse juustusaia, enne kui taipasin vaadata. Maitse polnud veel kohale jõudnud, aga pilt oli kole.

Aga see on... lendav UFOkaru, kurikas käes. Tanel teab täpsemalt ;)

Raheroosk

Võtsin viimase hetke pakkumise vastu ja sõitsin siiski talli poole. See oli üks nendest "kui on kiire, siis oota ja see läheb mööda" olukordadest. Tall oleks lihtsalt kinni pandud mõne aja pärast. Seekord niisiis ei läinud mööda. Taevas oli potisinine, aga päike paistis. Hobuksed kosusid koplis. Minu tagaaetav jätkas maskeerimismängu, puges samades värvides sõbra taha peitu. Kuna ma peituminemist pealt nägin, ei tulnud sest katsest midagi välja. Mitte nagu eile. Siis oli Metsik nähtamatu. Võtsin lähima sarnase ette, ütlesin tere ja no mitte ei tundunud asi õige. Nii veider... kuna ainus märgisteta kõrb oli parasjagu selline nagu ta oli, pidi ta ju õige olema, aga polnud üldse. Pidin just teisi kopleid läbi kammima minema, kui äkki seisis õige mehike ka sealsamas kõige oma pleekinud lakaääre, kuldse läike, õlapealse lohu ja rikutud kannaga. Selline "close enough" juhtum nagu 9gagis.

Plats oli hea, vihmast kinni taotud. Sääsed olid kadunud. Sooja umbes viisteist kraadi. Ideaalne trenni-ilm! Kõige parema hoo keskel hakkas sadama. Ja siis kahesadama. Ja siis rahesadama. Mitte ühtegi kuiva kohta ei jäänud mu külge alles. Püksid hakkasid ise sadulast kinni hoidma. Oli tore!

Pärast kuivatasin hobuse, väänasin riided välja ja tõmbasin varustuse üle. Jube külm oli. Nüüd köhin ja olen vist haige. Teised ka.

No Superhero

Rulatasin Tartus kaubamajade ristis väljakul, kui taevast midagi äkki alla kukkus. Tundus, et jälle UFO. Olin paarisaja meetri kaugusel ega viitsinud kohale joosta, sest teised olid nagunii lähemal ja oleksid ammu enne kohal olnud. Sõitsin aialipi-rulaga hoopis. Hiljem selgus, et oligi tulnukas ka, pikkade tumedate juustega morn mees. Ma hakkasin õues ringi lendama. Tulnukas lendas mööda ja hõikas mulle: "Sa pole mingi superkangelane!" Ma siis vastu, et pole sellist väitnudki, lendan siin lihtsalt niisama ringi. Ja panin vuhinal otse üles kõrgemale.  See jälle järele: "sa pole mingi superkangelane!" Mul jälle sama vastus, et pole jah midagi sellist. Siis nägin klaasseinalt iseenda peegeldust: mul olid suured musklis õlad, sinine kostüüm ja rinnal kollane kolmnurk, mille keskel suur punane "S". Põrkasin jahmunult vastu seina.

* * *

Siis ühes teises elus uppusime tõepoolest liiva ära, kuigi üritasime kõigest väest pinnal püsida. Teises skeemis kiskusid käed-jalad jubedalt krampi, ilmselt veepuudusest. Me pole mingiks selliseks konkurentsiks üldse valmis. Ega vist saagi. Tegin kahe skeemi peale kokku kolm viga. Esimeses läks 2,5% sinna nahka ja mitu kohta. Täielik udupea.  Hobuke sai vähemalt varem koju kui mina. Patsid jäid pähe. Selleks ajaks, kui vabanesin, oli tall juba lukus. Hommikul tulin liivaponi päästma, see tegi näo, nagu oleks just plaaninud vastassuunas minema kroolida. Kinnitasin, et täna midagi rasket kavas pole, ja ta tuli oma puutumata patsireaga hooldusse. Sai nühkida ja süüa ja laka vabaks. Vsjo. 

Liivasurf

Kõik algas siis, kui Laura G-ga, käed kõrval, galoppi vuhistas teha. Nii ei sõltu istakutrenn kordetaja olemasolust ega midagi. Inspiratsioonipuhang pani mind ka sama tegema. Kaks asja sai niimoodi täiesti selgeks: esiteks, kui mitte midagi teha, on istumine üsna kerge ja teiseks -- olekust, kus kõik toimib ja ei peagi pealtnäha enam midagi tegema, oleme kaugel kui kaubarongi nina sabast, kui puu taga passin ja tegelikult on jube kiire.See oli üks veidi kurb päev, kuigi uudislugu ei venitaks neist kahest leiust isegi hapukurgihooajal välja.Aga lugu läks edasi.

Täna oli üks järjekordne jubedamalt sääsene ja soe päev, ja kui hobune kõigest hoolimata peaaegu püüdlik tundus, tegin talle vastu. Traavis mingi ringi jagu pingutust (sääre eest ja küljenduste alged)

ja siis ratsmed ripakile ja lonkima. Ringike lonkimist, siis korjasin jooksu pealt ratsmed kätte, et järgmine lühike seeria pingutada. Niimoodi kohe mitu korda, just lühikesed sessioonid puhkust ja tööd vaheldumisi. Galopis ka. Ja tõesti oli mõnus. See vaba galopp, kui hobune ennast ise kannab, kusagile ei kuku ja ma lihtsalt istun ja jälgin kui tore see kõik on. Paneks veel mereääre ka kapjade alla ja saaks parem kui uni...

Reaalsus sunnib veel kolm päeva pingutama millegi nimel, mida kellelegi kõrvalseisjale päriselt ära seletada ei oskagi. No miks ma lähen oma poniga sinna liiva sisse uppuma? Vist sellepärast, et maailmalõpuaastal oleks eriti tobe igasuguseid asju tegemata jätta. Ja kui ka ei lõppe, siis jääb alles mingi mälestus, kuidas püüdlik poni liivakrooli teeb. Kuuldavasti pidi 90 kanti starte olema.

L&M

Kes see ütleski, et ükski heategu ei jää karistamata? Eks ta ilmselt jagas värki... L pakkus välja, et aitab mu karviku ürituse puhuks korralikult pakendada ja M -- puhastada (hehee, tegelikult pakkus L, et M võiks, sest see tuleb tal nii hästi välja). Nohja. Kui siis Karvase püüdmiseks läks, oli see just mudaagu-SPAst püsti kerkinud ja lonkis kopli kõige kaugema nurga suunas. Mudarõngad silmade ümber ja päitseid polnud enam nähagi.

Igatahes, nad said hakkama. 

Ja mina taipasin järjekordselt, kui kaugel me järgmise nädala valmidusest oleme. Küljendused on ikka täitsa puudu, pikendustest ja muust kraamist rääkimata. Tossu jääb väheks ja upume liiva. Peaksin endale äkki puudli hankima ja hoopis seda silitama, nagu üks mu treeneritest soovitas. Pehmo!

Kahju ainult, et mulle puudlid üldse ei meeldi.

Pole ammu konnadest rääkinud. Nüüd nad istuvad tuletõrjetiigis ja teevad õhupallimulli rutjumise häält. Hästi mahlakalt teevad seda. Ja ma mõtlen iga kord, kuidas Metsik neid sisse jooks, kui ma ta jälle vee juurde peaksin tassima. Tea nüüd, kas toores konn üldse kuidagi talutavalt maitseb... eriti kui juhtud rohusööja olema.

Lõpetuseks soovitusi neljalt viimaselt treenerilt:
                         A                          B                            C                               D
jalused        pikaks                   lühikeseks             keskmised              veidi lühemaks
                    sõida ilma
tempo          aeglasemalt           nagu on                 kiiremini                 palju kiiremini
käed            koos,                    madalal                 oluliselt kõrgemal   kusagil vahepeal
                    pigem kõrgemal
ratsmed       keskmised           lühikesed               keskmised              ülilühikesed            
kapsel         kõvemini              pole jutuks             pole jutuks             nii kõvasti kui saab
                                                 tulnud                     tulnud


Kõik on nõus, et hobune peab olema tundlikum, siis ei pea teda nii palju sudima. Ja et tuleb ikka sadulas istuda, mitte selle kohal hõljuda.

Rootsi

Sültluse tipp. Nüüd ei olnud enam isegi naljakas, kuidas ma seal hobuse otsas kallerdasin. Tavaliselt on pärast 3-päevast pausi just kergem ja parem istuda, aga seekord mitte. Õnneks suutsin põhjuse tuvastada. See oli jõulupidu! Ei tea, kas teistel ka nii on olnud, aga meil toimus jõulupidu just kevadel, kui jaanipäev oli päevade poolest lähemal kui jõuludest aega möödas. Kõikseerahvas tuli batuudikeskusse kokku ja hüppas-kargas-tagus-veeretas-viskas seal üksteise võidu. Mõni siiski söömisest ja jutustamisest kaugemale ei jõudnudki, aga kõik ei peagi vedrujänesed olema. Mul olid järgmine päev korviloopimise lihased. Ja süldist keha.

Reisil oli paar korda rootsi laud ja üks teine kord rootslaste laud. Miski, mida nad salatiks nimetasid, oli tegelikult mahu ja võimekuse poolest umbes kaks harjumuspärast lõunasööki. Mul läks kolm päeva enne kui kõht jälle enda oma tunduma hakkas. Peaksin hakkama harjutama söögi järelejätmist, kui enam ei mahu. Raske on, harjumus ei luba. Isegi tookord Ungaris, kui restos pardipraadi tellisin ja saingi terve pardi, ei jätnud ma asju söömata. Ainult et mu silmad olid imestusest rullis ja lauakaaslased naersid kõhulihased rikki seda minu võitlust pealt vaadates. Tol ööl ei saanud voodis külge ka keerata, kõht oleks pooleks läinud. Inimene on ikka nii veider olevus. Või siis, mina olen.

* * *

Mõne päevaga on sült tahenema hakanud, aga võistlusvormist oleme ikka kaugel. Varsti läheb tarvis seda vormi, mine või ujuma. Ratsutamisele pidavat just ujumine kõige paremini mõjuma.

Vara veel

Justkui väljakuulutatud koristusüritusest said mingil moel kõik aru, et see 2 nädalat edasi lükkus. Minu selgeltnägemise võime oli ilmselt välja lülitunud ja saabusin harjade-lappidega varustatult talli ette, välja magamata ja hommikune seep nägemata, bubble witchi hommikused tasemed hoopiski tegemata (täiesti geniaalne moodne viis masse vaos hoida -- peadpidi arvutis igal võimalusel). Boksi pesu käib nagu iga teine pesu -- ülevalt alla. Kõigepealt ämblikud alla tõmmata, siis trellid söögijäänuste tagant välja viilida, seejärel seinad. Nii uues tallis kui meil parasjagu, võib kabjakonksu, traatharja ja viili rahulikult riiulisse jätta, piisab ka veest ja harjast. Aga ennevanasti veskas... need metallvarvad olid alt samamoodi jämedad kui boksielanike endi jalad. Kuna paljud neist said boksist välja vaid korra päevas tunniks ajaks, oli neil aega maa ja ilm trellijämedikke ehitada. Selgus, et mul oli varajase stardiga roppu moodi vedanud -- kui mul käed pärast paaritunnist rügamist juba jõuetult alla rippusid, oli boks umbes samas seisus nagu teistel tavaliselt. Kabjalisel näikse kemps seina peal olevat. Teistega koos oleksin hullemaks piduriks jäänud!



Hobuse saab viia vee juurde ja jooma panna. Enne tuleb tal lihtsalt veevabas koplis sooja päikese all olla lasta. Vesi tulevat hiljem, siis kui traktoriga ligi pääseb. Seni peab päev otsa janu kannatama. Et see janu tõepoolest ka olemas on, peaks tõestama igal "kaevul" joomisvõimaluse kasutamine. Enne seda pilti oli hobuke 2-liitrise pudeli kraanivett sisse tõmmanud. Tavaliselt nad ei vaevu veidraid abipakkumisi vastu võtma. Seekord tuletõrjetiigi ääres vajusid jalad sügavale mutta ja see polnudki maailmalõpp. Igal teisel päeval oleks vajuvast maast suure hüppega tagasi tuldud, kui sinna lähedalegi oleks jõutud.

Kevadväsimus pikemat sebimist ei lubanud, läksime pärast lühemat korderallit kopli kandis lahku. Üks teine tuli seepeale lihtsalt traadi alt läbi. Kahekordne traat ja kollane lint nagu mitte midagi. Vaatas kõiges rahus ringi, leidis potentsiaalse rohelisema karjamaa ja suundus sinna. Ta ei pannudki tähele, et jalutas seejuures läbi kahe kopli.

O2

Kolm korda oleme viimase 8 päeva jooksul mööda teid kondamas käinud, see on lumeveest mõnus pehme kõvaliivane. Kuigi koordinaatide järgi oli tee alati sama (iga korraga veidi pikem), siis Metsiku meelest oli alati uus ja huvitav. Trampis läbi hiigelporilombi ja jäi pisemat juba kaugelt vahtima. Keeras otsa mitu korda ringi ka, aga kõikvõimas ühe-käe-peatus ei lubanud hullunult plagama pista. Hea, et selle kunagi ammu selgeks õppisime, see on mul mitu korda elu päästnud. Võibolla. Ma ju päriselt ei tea, kui mitu korda ja millest ma täpsemalt pääsenud olen. Samas tunnen peaaegu iga päev imetlust, et üks hobune võtab mind enda otsas kanda ega pillu mind kusagile nurka sodiks. See on nii õrn side.

Ükspäev, kui õhupuudus eriti masendavalt kallale tuli, mõtlesin, et kui tema hingata ei suuda, siis üritan ise hingata kahe eest. Võtsin suured sügavad sõõmud õhku, istusin sirgemalt ja avatumalt, ja tema... ta lõdvestus äkki ja läks ilma mingi kõhkluseta jubedasse "kotinurka", kus muidu kollid nii paksult ees olid olnud. Sealt edasi ei köhinud hobuke trenni lõpuni kordagi.

Kevad tuli. Ja läks kohe tagasi. Kahe päevaga sadas talvegi kohta eeskujulik kogus lund maha ja kui kopamees (kel juba hommikust saati kopp ees) parklast valget lükkas, jäi maha imelibe kriitvalge kiht. Libedam kui jää. Nagu hambapastapulbrine koroonalaud. Muuhulgas mõõtsime valgustatuse rekordi 114 kiloluxi, taevas olid madalad hõbeäärtega pilved. Selge ilmaga pole seni veel üle saja kilo saanud. Suvel saab kindlasti!

Magav hobune

T.

Üldse on olnud väga masendav nädal. Kui ikka midagi nässu läheb, siis veab endaga teised asjad ka kaasa. Unustamine, köha ja autoseiklused, haavades urgitsemine ja surm. Täpsemalt ei tahagi kirjeldada, aga šokolaadi on palju kulunud. Täna pidin lausa varusid täiendama, +2kg.

Tänane öö on tunni võrra lühem. Kahju. Magaksin ta hea meelega maha.

Mõnusate lauludega multikas oli vahepeal,
http://www.youtube.com/watch?v=l56aKyzCle4&feature=related "Je suis un monstre à Paris"
http://www.youtube.com/watch?v=9Z-NbQvhzKM&feature=related "La Seine"
Kirp kasvab suureks ja hakkab lauljaks. See kirp seal ei söönud kogu filmi jooksul mitte midagi. Njaa... kui ta oleks, siis poleks ta nii tore olnud midagi.

Unes vaatasin lennukiaknast välja ja sealt paistis purskav vulkaan. Minu arvatava hämmingu peale kommenteeris keegi, et tegemist on ju Kuuga.

Seebiks

Vahel on raske olla see, kes seebiks peab minema. Ma ise ei valinudki sellist lisaametit, see lihtsalt tuli töö käigus. Lasin sel juhtuda, sest kui minusse on panustanud terve seltskond inimesi oma aega, teadmisi ja muid ressursse, siis ma panustan hea meelega edasi järgmistesse. Ainult nii saavad asjad jätkuda...

On olemas reeglid. Kirjalikud. Üsna arusaadavad sellised. Vahel tuleb ikka ette inimesi, kes kirjutamata reeglitest midagi ei pea. Pole ju kirjas, mis sa hüppad! Aga keerulisem on, kui ka kindlalt kokkulepitud asjades ikkagi sahkerdada tahetakse. Näiteks lonkav hobune koolisõidus. Isegi kui loomaarst kinnitab, et see pole valulonge, siis ma lihtsalt ei saa aru, mida selline liipav hobune koolisõidust otsib. Nii piinlik on, kuidas igal võistlusel, kus ta osaleb, peab pikalt arutama, kuidas ta tuleks tegelikult koju saata, aga "nooo... hobusel pole valus, omanik on nii kuri ja tähtis tegelane, äkki nad siis enam ei tulegi võistlema." Kas keegi vaidleb vastu, et koolisõidu aluseks on korrektsed allüürid? Hobune võib olla imearmas ja tore ja maailma parim, aga kui ta on kolme jalaga, siis peaks tal mingi muu amet olema, kui võistlemine. Meil ju pole veel eraldi katkiste hobuste võistlusi. Ahah, ja siis on kaks leeri: ühed ütlevad, et "kõigest käiguvahe" ja teised, et "KOJU!" ja siis see vahepealne, kes alati seebiks saadetakse... ükskõik, mis otsuse ta teeb, ikka on kellegi meelest valesti. Mmm, ja argument "ta on ju vana võistleja", peaks eelkõige tähendama, et järsku ta nüüdseks mõistab juba paremini kaalutletud otsuseid teha ja on eeskujuks algajamatele kõige oma kogemuste otsast, aga mitte seda, et talle vaikimisi Peab paremaid hindeid panema. Kuidas in the hell see veel teiste võistlejate vastu aus on? Ma arvan endiselt, et kohtunik peab olema ilma näota aus kõikenägev õiglane abivahend. Umbes nagu stopper või stardilipp. Kui olin veel algaja seep, siis tuldi mulle ükskord ütlema: "pea siis omasid hoolega silmas." Pidasingi. Väga hoolega. Täpselt nagu iga viimast kui ühte teist võistlejat.

Värvilised

Eile sõitsin emaga linna poole, ta pani mu enne sihtkohta maha. Kihutasin siis kaubamaja ristist ratastooliga teenindusmaja eest läbi Viru tänava poole. Küll lippas hästi! Tuli välja, et sihtmärk on kino. All uksel võeti koogikese-kohviga vastu, et ootamine lihtsam oleks. Kahekohalised ootepingid olid šahtis, igaüks eri korrusel.

Täna oli mingi uus ja tundmatu ratsakeskus, kus pidi kohe algama J. trenn. Riided-hobune-varustus olid kõik kusagil laiali ja aega vähe. Kui kohale jõudsin, selgus, et seekord mõõdetakse trenniaegu sekunditäpsusega. Kõik oli väga värviline. Mustsõstrad olid rusikasuurused ja veidi lõhki kasvanud. Krabasin ühe, oli õuna maitsega.

* * * * * * * * *

Päris elus oli värve vähem ja trenni jõudsin õigeks ajaks. J-l oli tänaseks plaan kõik ähkima saada. Vähemalt nii mulle enne oma etteastet mõista anti. Oligi õige... pidin tunde järgi peaaegu selili selga laskuma ja seejuures jalad korralikult sadulavöö juures paigal hoidma. Need hullud trügivad taha ju, ja mina kukun siis ninali. Kõige veidram asja juures oli see, et kui mina auruvedurina puhkisin, siis hobune ei hingeldanud üldse. Tavaliselt ähime ikka mõlemad...
Parem igatahes niipidi, sest soojemate-niiskemate ilmadega tuleb köha jooksuga tagasi hobuksel.

Statistika ütleb, et hobused saavad kõige rohkem vigastusi koplis, eriti kui nad on seal koos teiste hobustega. Neli korda vähem juhtub midagi boksis ja kolm korda vähem trennis. Võibolla olid boksid-trennid ka vastupidi, aga olulist vahet pole. Lihtsalt et hobuse jaoks justkui parim keskkond on talle kõige ohtlikum. Eks see kehtib hobuste kohta ka, et niisama tagumiku otsas istudes ei juhtu mitte midagi.

Lumeponi

Lasin ennast kusagile maale vanama juurde ära tassida. Ei tahtnud üldse algul. Aga siis tuli saun ja inimesed ja lumi... kannatasin ära kuidagi. Mulle tegelikult saun eriti ei meeldi. Jube palav on ja raske hingata. Kuni 80 kraadi elab muidugi üle, eriti kui lumekamakas abiks kaasa võtta. Peksa sai ka. Vihaga. Aga ma andsin ikka tagasi ka. Kunagi jõime Linnu.. kalja ja polnud nagu vigagi. Seekord tassisime ka ühe kaasa, kuna pood oli õigest kraamist lage, aga see L oli nüüd küll täielik piss. Paljude asjadega juhtub nii, kui omanik vahetub. Lihtsalt pole enam see.


Get up, pony! Valget asja valgel taustal pole üldse kerge pildistada. Lumi oli tegelikult selline kahtlane ka, et ei julgenud peeneid kujusid teha. Niisiis tuli Paks. Mulle on alati meeldinud lumeloomi teha. Mõnda vanakat mäletan siiamaani. Ükskord viie-kuuesena tegin lumest pardi ja vedasin teda salvokaga ümber maja. Üks teine kord tuli kaelkirjak, kelle teised lapsed kiirelt maha tapsid. Teda mööda sai päris kõrgele turnida. Suures tuhinas ei pannud ajakulgu ega pimedust üldse tähele ja jõudsin koju kell 11. See oli ainus kord, kui mind õhtusöögist ilma jäeti. Tõenäoliselt ma polnud isegi kuigi kurb, sest teisi kiusati palju rohkem. Vahel kuulasin ukse tagant pealt, kuidas sõbranna oma emalt õueluba nuias. Mõnikord ei saanud ka. Mina võisin tulla-minna nii kuidas tahtsin. Lumega võtsin alati suusad või kelgu ja viitsimise järgi läksin kas Pirita jõe äärde mäkke või lähemale soojatrassi künka otsa. Ja alla. Ikka alla ja üles. Lõputult.

Kevad tuleb. Seda ütleb linnumüra tallivahel keset kõige õhtumat õhtut. Nagu kummist piiksumänguasju väntsutaks. Karvad võtavad ka sõna. Kui neid hobu küljes kummiharjaga segada, siis kargavad nutsakate kaupa varrukasse. Hobul muidugi mõnu ots, unustab hetkeks heinad ja sätib ennast sirgu, keerab kõige sügelevamad kohad ette. Küüslaugugraanulitel on mingi lummav lõhn... tuhk või mis... ? Maitsesin neid ka -- olid mõnusalt kibedad küll. Peab veel mõne aja kannatama, et koplist saadud sõjahaavad paraneksid. Siis saaks jälle pooltäiega võhma ja lihast kasvatama hakata. Ja trennides osalema. Siit ja sealt, kokku tuleb nagu abipakett. J on öelnud, et vahel peab treener 4000 korda mõnda asja üle rääkima, et päriselt külge jääks. Oleks ju targem ja odavam mõned asjad ise endale külge harjutada või mis?

Kassaff

Juhtus jälle see, mis terve eelmine aasta endast märku anda tahtis. Eelmine aasta tegin nimelt rekordvähe trenni, kuigi osalesin kõigil tartu maratoni üritustel(5 rallit/maratoni), ja tulemused olid väga sarnased nende aastatega, mil ma vähemalt natuke ikka olin treeninud. Vähe trenni tähendab kõigest ühte-kahte korda üks nädal enne põhiüritust. Nii siis tänagi: teist korda sel talvel suusad all ja see poolik maraton võttis ikka sama kaua aega kui tavaliselt. Tegelikult tähendab see vist, et ma pole kunagi päriselt trenni teinud. Mis teha, hobused võidavad alati, kui on valik...

Kui mõni monotoonne tegevus kestab mitu tundi, siis jõuab selle ajaga päris mitu asja läbi mõelda. Küll kere tegeleb ise sellega, mis käsil on -- ei pea üldse muretsema. Isegi tehnika hakkas vahepeal toimima, kuigi väsimus/jõuetus segas hoolega vahele. Igatahes ketras peas mingi muusika (kokku jõudis neid olla nii umbes 5) ja hobumõtted. Kuidas viimased trennid läinud on ja kui hirmusväga nunnu see Metsik ikka on ja et miks ometi tulevad jube head võtted justkui juhuslikult meelde ja lahendavad kasutades mingi probleemi ära. Miks nad siis varem ei või meelde tulla? Midagi nii lihtsat nagu välimise ratsmega pöördel järele andmine. Kuidas põrgu päralt see hobune peaks suutma kurvis korralikult painutada, kui välimine käsi kohe üldse järele ei anna? Jaa, isegi järele andes saab sinna kätte hobust sõita. Muidugi on võimalik välimine karmilt paigas hoida, aga siis -- eeldusel, et ma ikka mingit painet liikumise suunas hobuselt soovin -- peaks hobune ise kurvis oma kuju muutma. Siis ta peaks kaela lühikeseks tegema ja kõrgemale tõstma. Ma tahan küll olla võimeline hobuse kaela asendit suvaliselt muuta, aga kindlasti mitte seda endale teadvustamata. Nii lihtne see ongi.

Veidi suusareklaami ka. Kõigepealt suusa libisemine kriitvalgel lumel. See on lihtsalt nii ilus. Ka mäesuusatamisel, kui sind üles rehitsetakse või p***eroolitakse ja kõik on nii vaikne, ainult suusa libisemine -- siis on sama tunne. Teiseks: lumijahutus soojaks rahmeldanult. Sellel on kaks meeldivat sorti. Üks on õrn lumetuisk vastu kuuma nägu. Täna oli seda lahkelt välja jagatud, aga mitte just seda õrnemat sorti. Teine mõnus jahutus on -- eskimonaljad eemale! -- lume söömine. See töötab jällegi ainult soojana. Peotäis puhast lund sisse ahmida, see on ju-ma-lik. Sellepärast ei keela ma ka lastel lund süüa. Ainult et reegleid peab järgima. Söö ainult värsket lund. Söö kohast, mis pole kellegi kemps ega prügikast. Võta või puu oksalt. Ma ei saa olla ainuke veidrikust lumeõgija, ma ei usu!

Ahsoo ja see kassaff, keda ma muudkui sadularuumist välja pillun, on kättemaksuks mu sadula otsas küüsi teritanud. Pehmesüdamed-kassiarmastajad: kass leiab endale ikka hea sooja koha, ja see ei pea olema justnimelt sadularuum. Tema jaoks näikse see pealegi olevat hoopis kemps-küünetreeningruum.

Veel üks laks

Vahelduseks ei paista praegu auto alt mitte tavaline bensujuhe (mis on vist juba 5 korda katki läinud, täielik disainiime), vaid... sumps. Terves pikkuses. Kukkus teine üks hetk lihtsalt maha, keeras püti põhja alla püsti ja puha. Kündmist vajavat põldu polnud parasjagu käeulatuses ja seepärast tegin meetrimehega tunnikese kand-varvast. Kas üks auto üldse veel rohkem kiusu ajada saaks?

Nüüd ma ei saa jälle trenni. Vist ei tahagi... Pole veel J trennist taastunud -- tegime ühe plaanivälise korra ka, kuna seekord oli mitu loobujat. Need trennid on täpselt nagu hambaarsti juures käimine. Tead, et on vaja minna, et probleemile lahendus saada ja et hiljem ei oleks veel raskem parandada. Ja tead, et on valus. Ja et pärast saab plommi peale ja kõik on korras. Minuga juhtus seekord, et tehti juurekanalit. Nii valus oli, kui olla saab ja valmis ka ei jõudnud. Vaatasin pärast videot ja lausa nutt tuli peale. Mul on võõra käe ja jalgade sündroom. Millega muidu seda isepäist (eem...isejäsemelist?) tegutsemist seletada. ((kogu pildi juures oli kõige veidram see, et hobune nägi hulga parem välja, kui endale tundus. Võib ainult murelikult ette kujutada, mis ta kõik olla võiks, kui ma ise sihuke tainas ei oleks :())

Täna autoroolis leidsin parema ja vasaku käe tegutsemise erinevusele seletuse ka. Vasak hoiab rooli paigal ega liigu kusagile. Parem keerab, kui vaja, ja muul ajal hoiab roolist üsna lõdvalt paari näpuga või ei hoia üldse. Ratsutamises täpselt sama. Vasak püsib rahulikult ja üsna tugevalt paigas (veidi külgratsme sarnaselt) ja parem aina roolib, huvitudes heast kontaktist vaid keerulisematel hetkedel. Solved? Ah, ei... mul pole nüüd ju jälle rattaid. Ei saa teist enam remontigi viia, kasvatas summutipüti kujulise juure alla endale.

Keemia

Kui oled juba päris mitu aega elanud, siis paratamatult paned tähele, mis omaenda kehaga toimub. Mis teeb pahaseks ja kuidas see vere keema paneb või kustkohast suriseb, kui ootad või kardad midagi; mis juhtub, kui e-räägid kellegagi, kes korda läheb; kuidas vahel ainult mõttestki võib elektrilöögi saada ja nii edasi. Ma ju tean, et suures plaanis kirjutab kuu ette, mis tuju mul on. See on nii tüütu! Nagu puldiga robot. Mingi näiline vabadus on ka, aga keemia võidab ikkagi. Kirjutatakse ja räägitakse neist ka, kes keemiast üle on. Tavaliselt on nad ennast muust maailmast osavalt eraldanud, karmimal juhul kasvõi kuhugi maetud. Pissil peavad ju ikka käima?

Täna oli poes veider kogemus. Millegipärast oli väga piinlik mitte midagi muud kui ainult üks madjakas osta. Ei ühtki söögiasja, hooldusvahendit ega präänikut, ainult piits. Pajud las kasvavad edasi. Homme tuleb J. Kui külm enne ära ei võta -- loodetavasti mitte! Millegipärast tundub -18C palju hullem kui näiteks -27C. Vist on oma osa selles, et äkiliselt peale tulnud soojalaine puhul koorisin ühe kihi kaitsekilpi maha. Mulle tundus täna, et hobusel on üks tagumine kabi viltu riivitud, välimine külg on justkui pikem. See on see paksu kannaga jalg ka. Pole hea. See jällegi on, et kui hobust puhastan, triblab ta mööda boksi eest ära muudkui, aga kui läheb saduldamiseks, siis astub ukse juurde stardivalmis. Ampsab suulised ise suhu, ükskõik mis asendis neid pakkuda. Nagu tahakski trenni tulla. Ma vahel räägin talle, kuidas ta väiksena pea katsumist meeletult kartis ja kuidas nüüd on kõik hulga lihtsam. Sadula ja valjasteta pole ka mingit probleemi ringi kablutada (suure külmaga muudmoodi ei kujuta ettegi). Olin taksohobusega ükskord sadulajärjekorras ja kargasin talle külma eest põgenemiseks otsa. Seal oli küll hirm nahavahel. Lihtsalt ei tunne teda nii hästi veel.

Joo see tee sidruniga

Päike paistab mis mühiseb, aga auto enam käima ei lähe. Aku puhkas terve öö soojas ja pingutas kõigest jõust, isegi lubab väheke, aga ei möhhigi. Niisiis järjekordne pealesunnitud puhkepäev. Ega siis teisi olulisi asju ka teha saa, kui nad üldse plaanis polnud. Homme on veel kaugel, muidu kurvastaksin veidi hommikuse pikema jalgsimatka pärast, mis rataste puudumisel ette tuleb võtta.

Öösel pidin minema umbes 5km kaugusele mööda laia lumeteed. Isegi suusajälg oli sees. Mul suuski polnud, võtsin teelusika. See vana, musta varreotsaga, mida tavaliselt vaid külalistele kasutada anti. Panin lusika ühe jala alla ja lükkasin teisega hoogu -- seda sai palju ja liikumine oli tõesti kiire. Isegi kaks koera, kes kurjalt lõrisedes kallale kargasid, jäid nõrgaks mu imelise sõiduriista vastu.

Vedas, et keegi kunagi ammu teetegemise leiutas. Muidu poleks praegustel inimestel kusagil sidrunit ujutada. Earl Grey-sse ja rooibossi ja mitmesse muusse siiski tuukreid ei lubaks. Jälle üks näide sellest, kuidas miski millegagi teatud seoses olles loob midagi võrratut, aga teises kombinatsioonis kõik ära rikub.

***

Hahhaa, ta läks siiski käima. Terve tee näitas 19-20 miinust ja talli juures äkki -27. Võibolla üritas mind ära hirmutada, aga ei õnnestunud. Sai hoopis 2 hopsi ära liigutatud ja nad näisid vaheldusega täitsa rahul olevat (vaheldus niisama boksis molutamisele... päris hale). Keegi oli mu madjaka kolmeks tükiks teinud. Arusaadav, et juhuse avanedes oli keegi talle tagasi teinud kõigi maailma madjakate eest, aga see kõnealune isend polnud suurt kurja oma elus teinud. Enamasti tolknes niisama käe otsas. Nüüd siis haledalt prügikastis. Peaks üldse pajuvitsale üle minema, saaks kraavikaldad ka puhtamaks. Kahju ainult, et need vitsad kuigi pikaealised pole. Paned vette -- ajab juured alla, ei pane -- kuivab ja murdub.

Tutkit, brat!

Mõtlesin, et pean külmapühi. Pooltteist meetrit tassi nagu kutsikat 500m kaugusele kooli, kus nüüdseks juba kahekesi kolmes reas istuvad; hommikvõimlemine auto käigukangiga pole just See trenn; kolm kihti alumisi ja neli kihti ülemisi riideid vajavad otsa veel lambanahast vesti, fiisi ja tekki, et kannataks viiski minutit midagi rahulikult paigal olles lugeda ja nii edasi. Igatahes, ma mõtlesin, võiks teha nädalase pausi. Pole ju mõtet trennida, kui hobu õhku sisse hammustama peab. Maneež on tegelikult külmkapp. Pealegi, õues jalutamine on ka peaaegu trenn (haa-haa, aga noh, vabanduseks kärab küll). Paningi jalad seinale rippu (tegelt paksu teki alla) ja mida imet -- selgus, et kabjalised veedavad juba teist päeva trellide taga.

Parem Hilja, kui mitte kedagi... ikkagi tallitiirule enne ööd. Õhku polnud enam palju alles jäänud ja auto hääl oli veel mahedam kui tavaliselt. Mõtlesin, kuidas uudiseks muutun, kui peaksin põhjusel või teisel teele jääma. Inimene on ikka uskumatult vedel täpike, aga see-eest võimsate abivahenditega. Ilma vahendita -- puhas moos.

Pärast kolmekordset püherdamist sai jalad käima käidud ja oligi pidu läbi. Ökonoomne pullitamine oli seekord, rallisammude ja seisakute suhe oli viimaste kasuks (sellega meenus kohe õhtulehe pealkiri "külmunud toru süütas baari" või mis ta seal oligi, lihtsalt et... on eri viise, kuidas väljenduda).

Aga. Järjekordselt leidis kinnitust see, et kui hobu ei saa omasugustega päeval isu täis olla, siis on ta hulga rohkem vaimustunud koostööst inimesega. Arusaadav, et miks mõnel juhul eelistataksegi parema koostöö huvides kellegi vabadust piirata. Eesmärk ja abinõu ja pühendamine. Siit läheb hästi edasi ka rollkuuri teema. Foorumis läks kõvaks madinaks ja nõuti tõestust, et kaela rullimine hobusele tõepoolest kahjulik on. Ta ju on kõigega nõus, allub nagu koolitatud kutsu, igalt poolt pehme! Nojaa, aga... kas see õpitud abituse seisund pole mitte jõle vaatepilt? Murtud sõnakuulelik rull. Kuna see rull võistlustel hästi autasustatud saab, siis pole ime, kui varsti rullitakse meid kõiki lapikuks. Ah jaa, kui katus sõitu minna tahab, tuleb istuda toolile, kummarduda vastu jalgu ja haarata kätega veel jalgade ümbert kinni. Väga hästi rahustab, sest hapniku juurdevool kahaneb oluliselt. Pole aega vihaseid mõtteid kasvatada, kui õhu kättesaamisega nii palju tegemist on.

Mhhh

Täiesti reedetud. Just see tunne ongi praegu. Teen ise need treikuload ära ja hangin auto ega looda enam kellegi peale. Või peab tagasi põhja kolima? Siis on asjad rohkem käeulatuses...
Ma ei taha põhja, tegelikult ei taha üldse kusagile. Üles kah ei plaani enam tõusta.

*****

Tõusin ikka. Pole sel ilmal häda midagi, ainult tuju on kehv. Ainuke hea asi on see, et patse ei pidanud tegema. Samas ei lohuta see üldse, sest nägime hopsiga võitluseks valmistumisel kõvasti vaeva. Sain nädalate kaupa koju nii hilja, et jõuda ainult järgmiseks päevaks kiirelt ära magada. Kõik tühja.

Just sit on your butt

Iga kord, kui mõni treener talli satub, mõtlen enne: nüüd ma talle alles näitan, mis me kõik oskame! Siis ta muidugi imestab, et kui tublid me ikka oleme ja näed, kui ma nüüd näpuotsakese teisiti paneksin, siis toimuks veel mingi suur hüpe paremuse poole. Kas ma üldse pean mainima, et päris elus on natuke teistmoodi? Ähin ja puhin mööda maneeži ringi leekida, kuni selgub, et kui ma selle rahmeldamise ometi lõpetaksin, toimiks kõik hulga paremini. Naljakas oli ka. J ronis hobuse otsa ja näitas, kuidas see vähem tegemine välja näeb. Tema märguanded olid teravad, äkilised, ja hobune justkui hüples ringi. Märguannete vahepeal oli vaikus. Mina tahtvat iga sammu kontrollida ja muudkui tegelevat roolimisega, kui tegelikult oleks just hobuse asi reageerida märguandele ja jätkata seni, kuni tuleb uus märguanne. Siis ta näitas, kuidas mina teen. Hobune nägi äkki jube nunnu välja, samm oli pikk ja võimas... aga J aerutas ka seal otsas mehemoodi. J ütleski, et ta ei sõida ilu pärast, vaid et oleks efektiivne. Mina jälle ajan muudkui välist ilu taga, aga suund on puusse -- nii ei saa ju kuidagi seda ihaldatud kergust tekkida, kui ma kogu aeg ise hobust püsti hoian. Hmm... see pole ju üldse naljakas tegelikult, pigem selline kurvapoolne... aga see ei takista mind mõtlemast: küll ma talle veel näitan järgmine kord, mida me suudame!

------------------------------

Unes olin pooleteisemeetrimehega koos vanama juures kartulipõllul vööni mudasse vajunud. Üritasime jalgu välja tirida ja tagasi minna. Ei saanud hakkama. Proovisime siis edasi -- oli veel sügavam, kaelani! Selline paks vedel muda, raske üldse liigutadagi. Ütlesin timiuhkinile, et ärgu muretsegu, aitan ta välja, jalgade all on veel kõva pinnas.

------------------------------

Enne J trenni nägin unes, kuidas Metsikuga jalavahetust tegin. Oli päris kerge. Ootamatult kerge. Mul jälle hea meel, sest ma näengi selliseid asju ette. Päriselus olidki jalavahetused, aga kahjuks mitte Metsikuga.

------------------------------

Vahele jäi terve logelemispühapäev, aga üks hobu mäletas täpselt, et galopis toimub nüüd midagi kummalist. Sipsis tagant üles lüües muudkui jalgu vahetada! Nii hea mälu sel taksohobusel... mul polnud plaanis lähiajal uuesti proovidagi, sest äkki muidu hakkab ennetama. Säh siis, hakkas veel enne kui ma ennetamist ennetama jõudsin hakata.

Täheots

Õ, Ä, Ö, Ü

Õieti Ärgu Öeldagu Ühtegi...

X, Y, Z

Zodiac, valgesokiline lennukas pisike ruun. Mul ei tahtnud ta nimi mingi trikiga meeles püsida ja vahel vihastasin ennast seaks, kui üritasin meenutada. Midagi E-ga vist... No ei olnud! Pille ratastatud hobune. Andis mulle korra proovida. Oli nii kuulekas ja mõnus sõita, et see hea tunne on meeles siiamaani.

Zurnak, punaste vennaskonnast. Antu sõita. Marju möllas ka vahel.

Zorro, kraanakael. Küll ikka oli hobusele kaela antud. Paari lühemakaelalise jagu. Raudjas, valgete märgistega.

William Wallace, õunajahtijast šetikas. Omanik veeretas õuna mööda maad eemale, poni pani kappadikappadi järele. Kindlasti filmimist väärt vaatepilt.

Wilton's Surprise, helekõrb kena ponitäkk, valgete märgistega. Üllatav tema juures oli ehk ainult ebatäkulikult seotud susserdav liikumine. Võibolla hiilgas ta just neil hetkedel, kui ma ei juhtunud vaatama.

X läheb ka kaotajate juurde.

Sellega on tähestik läbi käidud, võitis V nagu lemmikhobune ja kaotasid täpitähed ühes saarekate lemmiku ja mingi tundmatu x-iga.

Ilmselt poleks seisu kuigivõrd muutnud kõigi pähekargavate nimede loetlemine ja nagunii on endal ikka huvitavam meenutada natuke tuttavamaid.

Seoses pähekargamisega... Külalishobune oli pettunud, et pärast jalaga seina kolkimist ei tulnud tervitusampsu õunast. Puhastasin teda ja rääkisin L-iga ja äkki tuli mulle peale Hue Jazz (nagu ütleks Bart Simpson). Lihtsalt vajus otsa täiesti sihipäraselt ja samas ootamatult. L. taipas kohe, mis toimus: hobune tahtis mulle kõige selgemini öelda, et mingu ma p-sse ja palun, siin ta on.

A nagu auto

Vahepeal suures autohädas olles mõtlesin muudkui neljarattaliste peale. Ühel hetkel oleksin olnud valmis esimese ettejuhtuva ära krabama. Kuidagi läks nii, et otsingud aina venisid. Nõidusin endale siis abi piparkookidega. Tegin sellised šokolaadised ja glasuuritud, nagu värskelt värvitud. Soovidega on muidugi nii, et need kipuvad täituma. Saingi endale täna täiesti uue auto, ühe väikese võistluse auhinnaks. Elektrika. Sinise ja puha. Ainult et suurus jätab veidi soovida -- see auto mahub pihku ära. Otsin edasi.

Täna meenutas elu mulle saunaskäiku. Keegi virutab mõnuga leili, ma tõmban kõverasse ja katsun laine üle elada. Jõuan vaevu toibuma hakata, kui jälle uus sahmakas. Selline udune sõnatu kannatamine.